) § 401 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Sama sätte lg 3 alusel kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaajale) rahasumma, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma.
lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul kui see on kokku lepitud.
lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
lg 1 kohaselt 2 2-21-9860 kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
lg kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.
lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. Kui võlgnik on kohustust rikkunud
tähenduses, siis on võlausaldajal õigus
lg 1 punktist 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist.
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 punktist 6 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib nõuda ka viivist.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist
lg 1 alusel.
lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.
lg 1 sätestab, et leppetrahvi kokkuleppimisel kohustuse rikkumise puhuks võib kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või lisaks leppetrahvile nõuda, kui leppetrahv lepiti kokku mitte kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse täitmise asendamiseks.
lg 1 sätestab, et lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata.
lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Tuvastatud asjaolud, mille üle puudub vaidlus: Hageja ja V OÜ (registrist kustutatud 04.08.2020.a) sõlmisid krediidilepingu nr OL181589328-1, mille alusel väljastas hageja OÜ-le V (kustutatud) krediiti summas 41 500 eurot, intressi määraga 12% aastas ning viivise määraga 0,25% päevas (so 91,25% aastas). 3 2-21-9860 Hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu nr SC-26568, millega kostja hakkas V OÜ (kustutatud) krediidilepingust tulenevad kohustusi käendama. Käenduslepingu kohaselt on käenduse piirmääraks 62 250 eurot. Vastavalt käenduslepingule on kostja kinnitanud, et ta vastutab hageja ja laenusaaja vahelisest krediidilepingust ja selle võimalikest tulevikus sõlmitavatest lisadest, samuti muudest laenusaaja ja hageja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ning nende lisadest tulenevate nõuete tagamise eest. V OÜ-l oli kohustus tasuda alates laenulepingu sõlmimisest hagejale regulaarseid makseid, millist kohustust ta korduvalt rikkus. Kuivõrd lepingulisi kohustusi korrektselt täitma ei asutud, ütles hageja lepingu üles 06.01.2021 ning pöördus kohtusse. Krediidilepingu üldtingimuste p 5.2 kohaselt on lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise ja täitma muud kohustused. Krediidilepingu üldtingimuste p 7.4 kohaselt on hagejal lepingu ülesütlemisel õigus nõuda leppetrahvi kuni 5% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Käenduslepingu p 2.1 kohaselt vastutab kostja krediidilepingust tulenevate krediidisaajate kohustuste täitmise eest. Käenduslepingu p 2.2 kohaselt vastutab käendaja kõikide krediidilepingust või selle lõppemisest tulenevate kohustuste täitmise eest. Kostja on seisukohal, et sõlmitud käendusleping on tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega. Kostja selgitab, et käenduslepingu sõlmimise ajal kostjal puudus regulaarne palgatulu. Seega juba käenduslepingu sõlmimise ajal pidi hagejale olema ettenähtav, et kostja ei ole suuteline V OÜ (kustutatud) kohustusi täitma. Käenduslepingu kohaselt on käenduse maksimumsummaks 62 250 eurot ning krediidisummaks 41 500 eurot. Lisaks käenduslepingu p 2.2 alusel vastutab kostja viivise, leppetrahvi, kahjuhüvitise maksmise ja krediidi ülesütlemisega seotud kohustuste täitmise eest. Käesoleval juhul on krediidilepingu järgi viivise määraks 0,25% päevas (so 91,25% aastas). 41 500 euro puhul moodustab viivisemäär 0,25% (laenusumma 41 500 eurot x 0,25% x 30 päeva) 3 112,50 eurot kuus, mis on omakorda 37 350 eurot aastas. On ilmselge, et füüsilise isiku puhul, kellel puudub palga näol regulaarne sissetulek, on ilmselgelt tegemist ebaproportsionaalselt suure ehk teisisõnu võimatu rahalise kohustusega. Kostjal puudus igasugune objektiivne võimalus oma sissetulekute juures täita kohustust, mis talle käenduslepinguga langes. Sellise rahalise kohustuse peale langemine tähendab kostjale eluaegset võlaorjust. Arusaadavalt käendusleping, mille puhul oli juba lepingu sõlmimisel teada, et isikul puudub vähimgi võimekus sellest tulenevaid rahalisi kohustusi täita, mistõttu see leping toob talle kaasa eluaegse võlaorjuse, on heade kommetega vastuolus. Seetõttu käesoleval juhul käendusleping ongi vastuolu tõttu heade kommetega tühine. Olukorda ei muuda ka kostjale kuuluv ja hagi tagamise raames hüpoteegitud kinnistu asukohaga Kirsi tn 3/5 - 3/47, Tallinn. Nimelt see kinnistu on omandatud onult läbi pärimise ja 10.05.2021. a ehk ca kaks aastat pärast Käenduslepingu sõlmimist. Kuivõrd heade kommete vaagimise valguses tuleb arvestada kostja varalist seisu käenduslepingu sõlmimise hetkega, siis seda vara sellel hetkel ei olnud. Seetõttu seda vara ei saa siinkohal arvestada. Hageja ei nõustu kostja väidetega. Hageja märgib, et vastavalt TsMS §-le 230 peab pool oma väiteid tõendama, kuid kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Kostja väited selle kohta, et käenduslepingu sõlmimisel puudusid kostjal sissetulekud, sh palgatulu ja vara on valed ning tõendamata. Käenduslepingule eelnevalt kontrollis ja päris hageja kostja varalise seisukorra kohta (hageja ja kostja 18.12.2018 e-kirjavahetus, hageja 20.09.2021 seisukoha lisa 1). Otsus käenduslepingu sõlmimise osas ja maksimaalse vastutuse määra osas tehti vastavalt panga sisekorraeeskirjadele põhjaliku analüüsi alusel komisjonis. Kostja informeeris hagejat, et tema sissetulekud koosnevad igakuistest juhatuse liikme tasudest ja ainuomaniku dividendidest. 4 2-21-9860 Ettevõtted, millest kostja tasusid sai olid ettevõtted V OÜ, T OÜ, X OÜ. Samuti juhatuse liikme tasud ettevõtetes S OÜ ja Y OÜ, mis ei olnud kostja ainuomandis. Seega olid kostjal käenduslepingu ajal sissetulekud olemas, mida ta on ise kinnitanud. Lisaks igakuisetele sissetulekutele kuulus käenduslepingu sõlmimise ajal kostjale kaks väärtusliku kinnisasja. Esiteks oli kostja ühisomandis isikuga V. V. (isikukood xxx) kinnisasi reg-nr xxx, aadressiga xxx mille hinnanguliseks väärtuseks käenduslepingu sõlmimise ajal hinnati 350 000 eurot. Kinnisasja koormas hüpoteek, mille jääk oli 150 000 eurot (hageja 20.09.2021 seisukoha lisa 2). Teiseks kuulus kostjale käenduslepingu sõlmimise ajal kinnisasja reg-nr xxx, aadressiga xxx kaasomandi 1/3 osast, mis oli tagatud hüpoteegiga Swedbankile tagamaks Y OÜ laenu (hageja 20.09.2021 seisukoha lisa 3). Ka selle kinnisasja hinnanguliseks väärtuseks käenduslepingu sõlmimise ajal hinnati 350 000 eurot. Lisaks kostja sissetulekutele ja kinnisvarale kuulus kostjale käenduslepingu sõlmimise ajal ka ainuosalused äriühingutes, mille hinnanguliseks väärtuseks hinnati käenduslepingu sõlmimise ajaga 350 012 eurot. V OÜ väärtus 29 268 eurot 2018 majandusaasta aruande alusel ja T OÜ väärtus 320 744 eurot 2018 majandusaasta aruande alusel (äriühingu varad, millest on lahutatud kohustised) (hageja 20.09.2021 seisukoha lisad 4 ja 5). Hageja hindas kostja maksevõimekust varalise väärtuse ja kohustuste (sh kinnisasjadele seatud hüpoteekide) suuruse põhjal ning leidis, et käenduslepingus on võimalik kohaldada maksimaalse vastutuse määrana maksimaalselt 62 250 eurot. Kuivõrd krediidileping on sõlmitud Bigbank AS ja V OÜ (kustutatud) vahel majandustegevuses, siis ei kohaldu sellisele lepingule tarbijakrediidi erisätted. Sellest tulenevalt ja kooskõlas
lg-ga 2 on käenduslepingus, mis on tarbijaga sõlmitud, kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, et võimalik käendusest tulenev kohustus ei muutuks käendaja jaoks ebamõistlikult raskeks. Bigbank AS, võttes aluseks käendaja poolt edastatud ja registritest nähtavat informatsiooni sissetulekute ja varade kohta, hindas põhjaliku analüüsi käigus, et käenduslepingus kohaldatav maksimumsumma 62 250 eurot on käendaja maksevõimetele vastav, kooskõlas seadusega ja parima pangandustavaga. Sellest tulenevalt leiab hageja, et käendusleping ei ole tühine, kuivõrd puudub vastuolu heade kommetega või avaliku korraga. Tuleb rõhutada, et käenduse maksimumsumma nõudega 62 250 eurot on käendaja puhul tegemist halvima stsenaariumiga, millele eelneb üldjuhul isiku enda tegevusetus. Üldjuhul käendaja vastutus piirdub oluliselt väiksema nõudega, kui käenduslepingust tulenevaid kohustusi korrektselt järgitakse. Näiteks hoiatas hageja krediidisaajat ja käendajat 17.12.2020 krediidilepingu ülesütlemisest, millele järgneb kogu nõude tasumise kohustus, kui krediidisaaja või käendaja ei tasu võlgnevust summas 1907.80 eurot (lisatud hagiavaldusele). Ei krediidisaaja ega käendaja hageja kirjale ei reageerinud. Kuivõrd ülesütlemise hoiatuses märgitud nõuet ei tasutud, siis ütles krediidisaaja lepingu 06.01.2021 üles ning teavitas solidaarvõlgnike (lisatud hagiavaldusele). Sellel hetkel moodustus kogu võlg 37 987,02 eurot. Kumbki solidaarvõlgnikest, sh käendaja, ei võtnud hagejaga kontakti võla tasumiseks või kokkuleppe saavutamiseks. Kui kostja oleks pöördunud hageja poole oma lepinguliste kohustuste täitmiseks, oleks kostja nõue olnud oluliselt väiksem. Kuivõrd kostjal olid käenduslepingu ajal sissetulekud olemas ning omas väärtusliku kinnisvara ning osalusi osaühingutes, siis hageja ei nõustu, et käenduslepingu sõlmimisel ei oleks arvestatud kostja varalise seisuga ja võimekusega kohustusi tasuda. Kostja on seisukohal, et hageja ees käenduslepingu alusel käenduskohustuse võtmiseks kostja sissetulekute piisavust hageja poolt 18.12.
lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.
lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus on selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt Riigikohtu
-le ja kohtupraktikale peab leppetrahvi vähendatud ulatuses tasumine olema põhjendatud ja asjaolusid arvestav. Kostja on põhjendanud leppetrahvi vähendamist sellega, et tal puudub sissetulek. Hageja hinnangul ei ole põhjus, et kostjal puudub soov ja raha võlga tasuda piisavaks põhjenduseks võla tasumiseks vähendatud ulatuses. Lisaks on hageja nõue tagatud hagi tagamise raames, mis võimaldab ka leppetrahvi nõude sisse nõuda, mistõttu väide, et kostjal puuduvad vahendid leppetrahvi tasumiseks, ei ole õige. Kuivõrd leppetrahvi nõue tuleneb krediidilepingu rikkumisest, mitte käenduslepingu rikkumisest ning hageja hinnangul ei ole kostja põhjendanud leppetrahvi nõude vähendamist, siis hageja ei nõustu leppetrahvi nõude vähendamisega. Kohus leiab, et leppetrahv ei kuulu vähendamisele. Viivisenõue on õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kuid leppetrahvi eesmärgiks on lepingu ajal võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele või hüvitis kohustuse täitmata jätmise eest. Ka kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-66-05 p 24 on märgitud, et Võlaõigusseaduse regulatsioonist ei ole viivis kehtiva õiguse järgi leppetrahvi alaliik. St. tegemist on kahe eraldiseisva hüvitise liigiga. Kuigi üldsõnaliselt on tegemist mõlemal juhul kahju hüvitisega, siis kuivõrd kahe nõude eesmärgid on täiesti erinevad, on nende üheaegne nõudmine õigustatud ja ka kohtupraktikas tunnustatud ning see ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Kohus leiab, et antud juhul ei esine ka
lg 1 esitletud olukorda, st leppetrahv ei ole kohtu hinnangul ebamõistlikult suur, arvestades krediidisummat. Samuti on hageja nõue tagatud käesolevas asjas hagi tagamise raames, mis võimaldab leppetrahvi sisse nõuda, mistõttu väide, et kostjal puuduvad vahendid leppetrahvi tasumiseks, ei ole kohane. Viivis 8 2-21-9860 Hageja nõude osa on tagastamata krediidisummalt 17.06.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 14 293,72 eurot ning alates hagi esitamisest 18.06.2021. a TsMS § 367 alusel edasiulatuv viivis tagastamata krediidisummalt määraga 0,25% päevas kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. Kostja on seisukohal, et käendusleping on tühine, mistõttu on alusetu ka hageja viivisenõue. Siiski juhuks kui kohus leiab, et kostjal on kehtiv käenduskohustus, on kostja esitanud taotluse viivise vähendamiseks. Kostja märgib, et hageja nõuab viiviseid määraga 91,25% aastas olukorras, kus üldteadaolevalt
a määraga 0%. Käesoleval juhul ületab lepingujärgne viivisemäär
lg 1 lause II sätestatud seadusjärgset viivisemäära 8% aastas 11,4 korda (so 91,25% : 8% = 11,40). Seega on ilmselgelt tegemist ebaproportsionaalselt kõrge viivisemääraga. Tuleb ka arvestada, et hageja puhul on tegemist finantsiliselt eduka krediidiasutusega, kuid kostja on füüsiline isik, kellel puudub ka regulaarne palgatulu. Hageja poolt nõutav viivis on ülemääraselt suur ka absoluutarvuna. Kuivõrd põhivõla summa on 35 238,35 eurot, siis igakuine viivis on (35 238,35 eurot x 0,25% x 30 päeva) 2 642 eurot kuus. Üldteadaolevalt oli aastal 2020 Eestis keskmiseks brutopalgaks 1 448 eurot. Kui sellest summast tulumaks 20% maha arvata, siis netopalk „ehk raha kätte“ oli 1 158,40 eurot. Siit nähtuvalt hageja poolt nõutav viivis on rohkem kui kahekordne Eesti keskmine palk. Sealjuures kostjal aga üldse püsiv sissetulek puudub. Samuti siit nähtuvalt on viivisnõue ebamõistlikult ülemäärane. Kokkuvõttes on hageja poolt nõutava viivise puhul ilmselgelt üleliigse viivisemääraga, mida on põhjendatud vähendada kuni seadusejärge määrani (
Kostja palub vähendada nii sissenõutavaks muutunud viivise kui ka edasiulatuva viivise kuni seadusjärgse määrani (
Kostja on viidanud, et Riigikohus on märkinud lepingujärgse viivise
lg 1 ja § 113 lg 8 kohaldamise kohta, et nimetatud sätetest ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja mitte edasiulatuvalt nõutavat viivist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivis on ebamõistlikult suur, võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga (vt RK 3-2-1-118-16 p 19). Riigikohus on selgitanud, et hindamaks viivisemäära mõistlikkust on põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata
lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RK 3-2-1-25-16 p 13). Lisaks eeltoodule selgitab kostja, et hagis nõutakse kostjalt välja mõista edasiulatuv viivis ilma igasuguse piiranguta – piiramata seda laenu põhisummaga või käenduslepingus fikseeritud maksimummääraga. See on aga igakuiselt (88,09 x 30) 2 642,70 eurot, mis ületab Eesti keskmist netopalka. Hagi sellisel kujul rahuldamine tähendaks, et see viivis jookseks igavesti. See on vastuolus nii käenduslepingus fikseeritud maksimaalse vastutussummaga kui ka Riigikohtu praktikaga (viivis ei või põhisummat ületada, kui hageja ei ole põhisummat ületavat kahju tõendanud). Seega isegi hagi rahuldamise korral tuleb edasiulatuv viivis põhisumma ja/või käenduslepingu maksimummääraga ära piirata. Hageja leiab, et antud asjas tuleb eristada Bigbank AS-i ja V OÜ (kustutatud) vahel majandustegevuses sõlmitud krediidilepingut nr OL18-1589328-1 (lisatud hagiavaldusele) ning hageja ja kostja, kui tarbijaga, sõlmitud käenduslepingut nr SC-26568 (lisatud hagiavaldusele). Krediidi väljastamise põhitingimused ning tüüptingimused, sh viivise määr, on sätestatud Bigbank AS-i ja V OÜ vahel sõlmitud krediidilepingus nr OL18-1589328-1, mis sätestab krediidisaajale kohustuse tasuda maksetega viivitamisel viivist 0,25% päevas. Kostja kohustused 9 2-21-9860 Bigbank AS-i ees tulenevad käenduslepingust nr SC-
lg 1 p 1 ning
Vaidlust ei ole, et krediidilepingu ülesütlemise ajaks oli sissenõutavaks muutunud intressi nõue summas 876,47 eurot. Vaidlust ei ole, et pärast lepingu ülesütlemist ei ole hagejale intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasutud. Kuivõrd käendusleping ei ole tühine, tuleb intress 876,47 eurot kostjalt hageja kasuks krediidilepingu, käenduslepingu ja
lg 1 p 1 ning
Vaidlust ei ole, et põhivõlgnik rikkus krediidilepingut, milles oli lepingu rikkumise puhuks sätestatud leppetrahvi tasumise kohustus. Kuivõrd käendusleping ei ole tühine ja leppetrahvi vähendamiseks alus puudub, tuleb leppetrahv summas 1 761,92 eurot kostjalt hageja kasuks krediidilepingu, käenduslepingu ja
lg 1 p 1 ning
Vaidlust ei ole, et seisuga 17.06.2021 oli sissenõutavaks muutunud viivise nõue summas 14 293,72 eurot. Kuivõrd käendusleping ei ole tühine ja viivise määra vähendamiseks alus puudub, tuleb seisuga 17.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivis 14 293,72 eurot kostjalt hageja kasuks krediidilepingu, käenduslepingu ja
lg 1 p 6 ja
Vaidlust ei ole, et tasumata krediidisummalt on tasumata viivis ka alates 18.06.2021 ja edasiulatuvalt. Kuivõrd käendusleping ei ole tühine ja viivise määra vähendamiseks alus puudub, tuleb TsMS § 367 kohaselt krediidilepingu, käenduslepingu ja
lg 1 p 6 ja
lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista edasiulatuv viivis protsendina (lepingujärgse määraga 0,25% päevas) krediidisummast 35 238,35 eurot alates 18.06.2021 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 10 079,54 eurot. Kohus märgib selguse huvides, et edasiulatuva viivise piirang 10 079,54 eurot tuleneb käendaja vastutuse piirist 62 250 eurot, kuivõrd seda ei tohi hageja nõuded ületada (62 250 – 35 238,35 – 876,47 – 1 761,92 – 14 293,72 = 10 079,54). Võrdluseks, kui lähtuda sellest, et viivisenõue ei tohi ületada viivise aluseks olevat põhisummat, oleks edasiulatuva viivise võimalikuks suuruseks 20 944,63 eurot (35 238,35 – 14 293,72). Kuivõrd hageja nõudis kostjalt edasiulatuvat viivist alates 18.06.2021 ilma piiranguta, tuleb hageja hagi osas, milles edasiulatuv viivis ületas käendaja vastutuse maksimumsummat, jätta rahuldamata. 11 2-21-9860 Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks tagastamata krediidisumma 35 238,35 eurot, intressi summas 876,47 eurot, leppetrahvi summas 1 761,92 eurot, seisuga 17.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivise summas 14 293,72 eurot ja edasiulatuva viivise arvestusega 0,25% päevas tagastamata krediidisummalt (35 238,35 eurot) alates 18.06.2021 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 10 079,54 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele ainult osaliselt, jätab kohus menetluskulud täielikult poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuivõrd antud juhul jäävad menetluskulud poolte endi kanda, ei ole kohtu hinnangul alust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /Digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.