Obsah (9)

§ 80§ 92§ 281§ 276§ 292§ 289§ 282§ 95§ 90

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2021, Tallinn Kohtuasj

§ 80

lg 1 kohaselt on asja omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Nõudeõigus on

§ 80

lg 2 kohaselt suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest. Sellise nõude eeldusena tuleb hagejal tõendada, et ta on vaidlusaluste asjade omanik ja et kostja valdab neid asju ilma õigusliku aluseta. Pooled ei vaidle, et hageja ja töövõtja sõlmisid töövõtulepingu, mille sisuks oli esmalt laevaehitusvormide ehitamine ja seejärel vähemalt kolme paadi „Futura 49“ ehitamine (töövõtulepingu p 1). Maakohus tuvastas, et tellija ja töövõtja on kokku leppinud omandi üleminekus, asjad jäid kokkuleppel töövõtja valdusesse (neid kasutati edasi töövõtulepingu täitmiseks) ning hageja tasus töövõtjale kokkulepitud tasu. Kolleegium leiab, et 6 maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Seega on

§ 92lg 1 ja § 94 järgi vallasomandi tekkimise eeldused täidetud.

15.

1. Vastuseks kostja väitele märgib kolleegium, et maakohus on omandi ülemineku kokkulepete tuvastamisel hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning teinud nende põhjal järelduse, et vastav kokkulepe on hageja ja töövõtja vahel sõlmitud. Nõustuda ei saa kostja väitega, et maakohtu järeldus on meelevaldne ega tulene tõenditest. Maakohus hindas töövõtulepingut, selle muudatust ja muudatuse täiendamise lepingut, viidates konkreetsetele punktidele, mis vastavaid kokkuleppeid sisaldavad (vt maakohtu otsuse p-d 51–53 ja 56). Maakohtu otsuse põhjendavas osas on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 märgitud kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. 15.
2. Järgnevalt heidab kostja maakohtule ette, et maakohus tuvastas asjade eest tasumise hageja paljasõnalise väite põhjal ja jättis tõendid hindamata. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Maakohus on tõendeid hinnanud ja kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja on asjade eest töövõtjale nõuetekohaselt tasu maksnud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust järelduseks, et maakohus on asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Vastuseks kostja väitele märgib kolleegium, et muudatuse täiendamise lepingu ja hageja pangakonto väljavõtetega on tõendatud, et hagejal oli
3. veebruari 2017 seisuga töövõtjale tasutud 415 000 eurot (kd I, tl 28; tõlge kd I, tl 29; pangakonto väljavõtted kd III, tl 162 pöördel ja 163; tõlge kd III, tl 159). Seega saab vaidluse all olla 400 000 euro tasumine. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on teinud 400 000 euro suuruse ülekande kolmanda isiku pangakontole, mida kinnitab ka pangakonto väljavõte (kd III, tl 163 pöördel; tõlge kd III, tl 159 pöördel). 15.
4. Maakohtule saab ette heita kolmandale isikule makse tegemise kohta õigusliku hinnangu andmata jätmist, kuid selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. See ei mõjuta asja lahendust, sest Saksa õiguse järgi saab kolmandale isikule makse tegemisega lugeda töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse täidetuks. Töövõtulepingule kohalduva õiguse määramisel tuleb juhinduda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
5. juuni
6. a määrusest 593/2008, mida kohaldatakse lepingutele tsiviil- ja kaubandusasjades (Rooma I määrus). Rooma I määruse art 3 lg 1 järgi lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Nagu maakohus on õigesti vaidlustatud otsuse ps 54 märkinud, siis töövõtulepingule kohaldub lepingupoolte kokkuleppel Saksa õigus. Rooma I määruse art 12 lg 1 p b järgi Rooma I määruse alusel lepingu suhtes kohaldatav õigus reguleerib mh lepingu täitmist. Töövõtulepingus on lepingupooled p-s 3 kokku leppinud, et maksed tehakse arve alusel töövõtja pangakontole ning lepingus on märgitud konkreetne pangakonto number (kd I, tl 17–19 pöördel; tõlge kd I, tl 20–21 pöördel). Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja, makstes tasu kolmanda isiku pangakontole, on tasu maksmise kohustuse töövõtja ees täitnud. Kolleegiumi hinnangul tuleb seda jaatada. Saksa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, BGB) § 362 lg 2 viitab lepingu täitmise eesmärgil kolmandale isikule täitmise puhul sama seadustiku §-le 185, mille lg 1 järgi isiku poolt selleks volituseta tehtud käsutus on kehtiv, kui see on tehtud õigustatud isiku nõusolekul. Kolleegiumi hinnangul on hageja sellise nõusoleku olemasolu tõendanud. Arve nr 001-02 esitas hagejale osaühing Pärnu Shipyard Varad (likvideerimisel) (kd III, tl 162; tõlge kd III, tl 160 pöördel). Vaidlustamata asjaolude kohaselt oli arve esitamise ajal osaühing Pärnu Shipyard Varad (likvideerimisel) töövõtja emaettevõte ja äriühingute juhatuse liikmeks oli sama isik. Kõnealuse arve nimetus tõendab, et 400 000 euro suurune makse on seotud töövõtulepinguga. Töövõtja on kinnitanud, et maksmine tehti töövõtja juhatuse liikme teadmisel ja korraldusel ning töövõtulepingust tulenevad hageja kohustused on töövõtja ees täidetud (kd III, tl 165–166; 7 tõlge kd III, tl 164 ja pöördel; kd IV, tl 111–112; tõlge kd IV, tl 113 ja pöördel; kd IV, tl 114; tõlge kd IV, tl 115). 15.
7. Vastuseks kostja väidetele märgib kolleegium, et maakohus ei ole töövõtja juhatuse liikme kinnituskirju TsMS § 272 lg 2 järgi dokumentaalse tõendina hinnates menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on hinnanud mõlema poole poolt esitatud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning ringkonnakohus nõustub nendele rajatud maakohtu järeldusega. Kostja väited ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga kinnituskirjade usaldusväärsuse kohta ning ei pea vajalikuks neid põhjendusi TsMS § 654 lg 6 järgi korrata. Täiendavalt märgib kolleegium, et kinnituskirjade usaldusväärsust ei mõjuta see, et H ei olnud võlasuhte tekkimise ajal töövõtja juhatuse liige. Kinnituskirjade näol ei ole tegemist H isiklike teadmiste ja kogemuste põhjal koostatud kirjadega, vaid kirjas sisalduvad asjaolud on avaldatud äriühingu poolt, keda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg 1 järgi esindab juhatus. Lisaks märgib kolleegium, et kostja ringkonnakohtu
8. detsembri
9. a istungil esitatud uued väited kinnituskirjade ebausaldusväärsuse kohta tuleb jätta TsMS § 652 lg 4 järgi tähelepanuta, sest need ei ole sama paragrahvi kolmanda lõike järgi lubatavad.
10. Kuna ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et hageja sai töövõtulepingu alusel valmistatud asjade omanikuks, siis tuleb järgnevalt hinnata kostja väidet, et töövõtja pandiõiguse realiseerimise tagajärjel sai tema asjade omanikuks. Selle eelduseks on asjadele töövõtja pandiõiguse tekkimine. Maakohus on eeltoodud asjaolude kohta esitatud väiteid ja tõendeid hinnanud, kuid pole selgelt välja toonud, millise riigi õigust tuleb kohaldada. Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu kohustus ning kohus ei ole seotud poolte väidetega (vt nt Riigikohtu
11. märtsi
12. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-16764/92, p-d 10 ja 11;
13. juuni
14. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-16650/41, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika). Selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Vaatamata menetlusõiguse normi rikkumisele on maakohtu lõppjäreldus õige. 16.
15. Töövõtulepingule kohalduvad Saksa tsiviilseadustiku sätted, mis hõlmavad töövõtulepingust tulenevaid poolte kohustusi ja vastutust. Töövõtja pandiõigus on olemuselt seadusjärgne asjaõigus vaatamata sellele, et pandiõigus tekib võlaõigusliku töövõtulepingu alusel. Asjaõiguse tekkimine ja lõppemine määratakse REÕS § 18 lg 1 kohaselt selle riigi õiguse järgi, kus asi asus asjaõiguse tekkimise või lõppemise ajal. Seega tuleb REÕS § 18 lg 1 järgi hinnata pandiõiguse tekkimist koha järgi, kus töövõtja asju valmistas. Pooled ei vaidle selle üle, et asjad on alates valmimisest asunud Eestis. Seega tuleb Eesti õiguse järgi kindlaks teha, kas töövõtjal tekkis pandiõigus. Töövõtja pandiõiguse allumine Eesti õigusele ei mõjuta töövõtulepingule kohalduvat õigust, milleks on Saksa õigus. Seega kohaldub Saksa õigus ka vaidlusalusest töövõtulepingust tulenevatele ja väidetavalt pandiga tagatud töövõtja nõuetele, s.o arvetest nr 2018010, 2018011, 2018012 ja 2018018 tulenevatele nõuetele (kd I, tl 40, 42, 44 ja 46; tõlked kd I, tl 41, 43, 45 ja 47). Kolleegium märgib, et asja lahendamisel omab tähtsust see, kas töövõtjal oli tellija vastu nõue, kuivõrd pandiõiguse näol on tegemist aktsessoorse pandiõigusega. Seetõttu pidi pandiõiguse tekkimise eeldusena kostja tõendama töövõtulepingust tuleneva nõude olemasolu. Nõude olemasolu tuvastamine pandiõiguse tekkimise eeldusena ei eelda seda, et töövõtja peab osalema menetluses, samuti ei takista eelduse tuvastamist nõude läbivaatamise kohtualluvus (Hamburgi kohus). Praeguses menetluses töövõtulepingust tuleneva nõude kohta väljendatud seisukohad ei oleks töövõtjale siduvad (vt Riigikohtu
16. juuni
17. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-14496/66, p 13; vt ka TsMS § 457 lg 1). 16.
18. Vastuseks kostja väidetele märgib kolleegium, et kostja suutmatus töövõtulepingust tulenevat nõuet tõendada ei tähenda, et maakohus oleks selgitamiskohustust rikkunud. 8 Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Samuti pidi kostjale olema selge, et pooled vaidlevad selle üle, kas töövõtjal on nõue hageja vastu või mitte, sest hageja viitas oma menetlusdokumentides korduvalt sellele, et pandiga tagatavaid nõudeid töövõtjal hageja vastu ei ole. Lisaks märgib kolleegium, et vaatamata apellatsioonkaebuses üllatava kohtuotsuse väite esitamisele ei ole kostja esitanud ringkonnakohtule sellega seoses taotlusi, näitamaks, et ta oleks maakohtu selgitamise tulemusel saanud oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid täiendavalt tõendada. 16.
19. VÕS § 654 lg 1 järgi töövõtjal on oma töövõtulepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus tellija vallasasjadele, mille töövõtja on valmistanud, parandanud või muutnud, kui need on töövõtu eesmärgil tema valduses. Viidatud paragrahvis reguleeritud pandiõiguse näol on tegemist spetsiifilise seaduse alusel tekkiva vallaspandiõigusega, mille sisu reguleerivad asjaõigusseaduses sisalduvad pandiõiguse üldsätted (

§-d 276-280) ning vastavalt

§ 281

lg-le 2 ka käsipandi sätted (

§-d 284-295), v.a pandiõiguse tekkimist reguleerivad sätted. Pandist kui asjaõigusest tuleneb

§ 276

lg 1 järgi asjaõiguslik nõue pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel. Pandist ei tulene abstraktset realiseerimisõigust, vaid pandieseme saab realiseerida üksnes pandiga tagatud nõude katteks.

§ 292lg 1 järgi pandipidaja nõude rahuldamine toimub panditud asja müügiga.

16.

1. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus töövõtja nõude puudumise tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kostja pidi töövõtulepingust tulenevat nõuet ja nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, sest ta tugines oma väidetes sellele, et tulenevalt töövõtulepingu p-st 9 ei olnud hagejapoolne lepingu ülesütlemine jõustunud ning töövõtjal oli nõue hageja vastu, mis rahuldati panditud laevaehitusvormide müügiga. Praegusel juhul ei ole küsimus isegi selles, kas töövõtja nõuded olid pandiga tagatavad, s.t parendamisest, valmistamisest või muutmisest tulenevad tasunõuded, sest tuvastatud asjaoludel töövõtjal maksmapandavad nõuded hageja vastu üleüldse puudusid. Üksnes arvete hagejale esitamine ja Hi
2. aprilli
3. a e-kiri ei tõenda arvetes kajastatud kohustuse olemasolu (kd III, tl 185; tõlge kd III, tl 186). Ühestki asjas esitatud tõendist ei nähtu, et hageja oleks kohustuse olemasolu tunnistanud selliselt, et seda saaks käsitada dokumentaalse tõendina kohustuse olemasolu osas (vt pikemalt võlatunnistuse kohta Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601/61, p 16). Lisaks sellele tõi hageja välja, et hageja on töövõtulepingu
6. aprilli
7. a avaldusega erakorraliselt lõpetanud (kd III, tl 112 ja pöördel; tõlge kd III, tl 113 ja pöördel). Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldus õige, et töövõtjal ei tekkinud töövõtulepingust tulenevalt asjadele pandiõigust.
8. Järgnevalt tuleb anda hinnang, kas kostja on saanud asjade omanikuks vaatamata sellele, et pandipidaja müüs panditud asja, ilma et tal oleks tekkinud müügiõigust. Eluliste asjaolude kohaselt loovutas töövõtja oma nõude hageja vastu VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ-le (endine VHR Ehitus OÜ), kes omakorda loovutas nõude S&E TEENUSED OÜ-le. S&E TEENUSED OÜ poolt välja kuulutatud enampakkumisel ostis asjad kostja. Hageja esitas nõude loovutamisele ja enampakkumisel kostja poolt asjade omandamisele mitmeid vastuväiteid: Y prokuura töövõtja esindamiseks lõppes tema töölepingu lõppemisega
9. juulil 2018 ja ta ei saanud töövõtjat nõude loovutamise ajal esindada; töövõtja on nõude ja pandi loovutamislepingud TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistanud; asjade müük enampakkumisel kostjale rikkus hagi tagamise määrusega
10. septembril 2019 seatud käsutuskeeldu; enampakkumine on näilik. Maakohus leidis, et prokuura lõppemine töövõtja esindamiseks ei oma asja lahendamisel tähtsust (vt maakohtu otsuse p 64) ning kuna töövõtjal ei olnud hageja vastu nõudeid, mida loovutada, siis ei ole VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ ning S&E TEENUSED OÜ vaheline tehing kehtiv (vt maakohtu otsuse p 66). Järgnevalt analüüsis maakohus, kas VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ valdus oli seaduslik või ebaseaduslik 9 ning kas toimus asjade heauskne omandamine (vt maakohtu otsuse p-d 67–73). Lõppjäreldusena leidis maakohus otsuse p-s 74, et hagi kuulub rahuldamisele ja vastuhagi rahuldamata jätmisele, sest hageja on asjade omanik, kostja sai asjade valduse tühise käsutustehinguga, tema valdus on ebaseaduslik ning tal ei ole omaniku suhtes õigust asju vallata. Kuigi maakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise kohta on õige, siis on vaidlustatud otsuse põhjendused alates p-st 66 raskesti jälgitavad. Kolleegium asendab maakohtu otsuse p-des 66–72 põhjendused praeguse otsuse põhjendustega. 17.
11. Praegusel juhul on töövõtja nõuet kahel korral loovutatud. Rooma I määruse art 14 lg 2 järgi lepingu alusel üle antava nõudeõiguse suhtes kohaldatava õigusega määratakse nõudeõiguse üleantavus, uue võlausaldaja ja võlgniku suhe, tingimused, mille alusel võib võlgnikult nõuda lepingu alusel üle antud nõuete täitmist, ning see, kas võlgniku kohustusi peetakse täidetuks. Kolleegiumi hinnangul kohaldub uue võlausaldaja ja võlgniku suhtele Saksa õigus. Selline rahaline nõue nagu töövõtjal on hageja vastu on BGB § 399 järgi loovutatav. BGB § 404 järgi võlgnik võib esitada uuele võlausaldajale vastuväiteid, mida tal oli loovutamise ajal õigus esitada senise võlausaldaja vastu. Seega saab hageja ka uue võlausaldaja vastu esitada vastuväite, et töövõtulepingust tulenevad nõuded puuduvad. Lisaks sellele tuleneb

§ 289

lg-st 1, et nõude üleminekul uuele võlausaldajale läheb temale üle ka käsipant ning tal on õigus panditud asi pandipidajalt välja nõuda. Ehk siis käsipanti ei ole võimalik üle anda ilma nõudeta. 17.2. Kolleegium leiab, et S&E TEENUSED OÜ müüs asjad, ilma et tal oleks tekkinud müügiõigus. Maakohtu tuvastatu kohaselt pandiga tagatud nõue puudus ning seadusjärgse pandiõiguse tekkimise korral ei ole

§ 282¹ järgi pandiõiguse heauskne omandamine võimalik.

Seega on asjad võõrandatud isiku poolt, kellel puudus õigus asja käsutada. S&E TEENUSED OÜ ja kostja vahel sõlmitud müügilepingu kehtivust müügiõiguse puudumine ei mõjuta, sest müügilepinguga ei käsutata panditud asja, vaid üksnes võetakse kohustus omandi ülekandmiseks omandajale. Sealjuures käsutuse kehtivus sõltub sellest, kas hageja kiidab käsutuse TsÜS § 114 lg 2 kohaselt heaks. Esitatud asjaoludel ei ole hageja käsutust heaks kiitnud, mida ilmestab praegune hagi kostja ja tema õiguseellase vastu kui ka 23. augustil 2018 esitatud hagi VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ vastu (tsiviilasi nr 2-18-12548). Seega olukorras, kus asju on käsutatud õigustamatult, saaks kostja toetuda asjade heausksele omandamisele. 17.3. Maakohus nõustus hagejaga, et kostja ei saa tugineda asjade heausklikule omandamisele, sest ta oli

§ 95lg 2 tähenduses pahauskne (vt maakohtu otsuse p 73).

Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, kuid täpsustab, et kostja on pahauskne

§ 95

lg 2 teise alternatiivi alusel, mille järgi pidi omandaja teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Kolleegium nõustub maakohtu poolt konkreetse elujuhtumi puhul tuvastatud asjaoludele antud hinnanguga, mis õigustavad kostja pahauskseks lugemist. Kostja väited ei anna alus teistsuguse järelduse tegemiseks.

§ 95

lg 1 järgi isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma.

§ 95

lg 2 järgi omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Heauskse omandamise eeldust võimaldab ümber lükata

§ 92

lg 2, kui tõendatakse, et asja omandanud isik oli pahauskne, st teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14924/58, p 15.2). Pooled ei vaidle selle üle, et S&E TEENUSED OÜ-l oli asjade valdus.

§ 90

lg 1 järgi vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Seega tuleb valduse erilist õiguslikku tähendust hinnata ka

§ 95lg-te 1 ja 2 kontekstis.

Tegemist on õigusliku 10 küsimusega, mida kohus peab konkreetse vaidluse asjaoludest lähtuvalt omandaja

§ 95lg 2 järgse hoolsusstandardi sisustamisel ise analüüsima.

17.4. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et Y ei ole kunagi teadnud ega ka tunnistanud, et hageja on asjade omanik ning tsiviilasjas nr 2-18-12548 omandiõiguse küsimus kohtupoolset hinnangut ei saanud, sest hageja võttis hagi tagasi. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti

§ 95

lg 2 sisustamisel lähtunud konkreetse juhtumi erilistest asjaoludest (vt maakohtu otsuse p 73): tehingute jada sai alguse Y-st, kes töövõtja esindajana väljastas hagejale arved, koostas hagejale nõude (kd I, tl 34; tõlge kd I, tl 33), millele hageja vastu vaidles (kd I, tl 35– 36) ja loovutas töövõtja nõude hageja vastu VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ-le (kd I, tl 38; tõlge kd I, tl 39; kd I, tl 81–82), mille juhatuse liikmeks ta ise oli (kd I, tl 61), kes omakorda loovutas

1. augustil 2018 nõude S&E TEENUSED OÜ-le (kd I, tl 52 ja pöördel). Samuti oli hageja enne praegust hagi esitanud hagi VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ vastu õigussuhete puudumise tuvastamiseks, milles keelati
2. augusti
3. a määrusega vaidlusaluste asjade suhtes pandipidaja õiguste käsutamine (kd I, tl 49–50; hagiavaldus kd I, tl 132–136). Y-le, kes on ka kostja seaduslik esindaja TsÜS § 34 lg 1 mõttes, said praeguse menetluse käigus enne asjade ostmist teatavaks asjaolud (hageja vindikatsiooninõue S&E TEENUSED OÜ vastu; kd III, tl 57), millest tulenevalt oleks sarnases olukorras iga mõistlik isik järeldanud, et S&E TEENUSED OÜ-l puudub käsutusõigus. Vaatamata sellele jäi Y oma subjektiivse arusaama juurde, leides, et töövõtjal on nõue hageja vastu, pandiõigus asjadele on tekkinud ning pandipidajal on müügiõigus. Kolleegium täpsustab, et kostja kui juriidilise isiku sai lugeda pahauskseks TsÜS § 123 lg 1 alusel selliselt, et tuvastada tuli kostja juhatuse liikme Yi pahausksus, mis omistatakse seejärel kostjale. TsÜS § 123 lg 1 kohaselt, kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas isik teadis teatud asjaolusid või pidi neid teadma, siis tuleb nende asjaolude hindamisel lähtuda esindaja isikust.
4. S&E TEENUSED OÜ-l asjade käsutusõiguse puudumise tõttu ei ole vaja täiendavalt hinnata hageja alternatiivseid õiguslikke käsitlusi. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et asjaolu, kas Y-l oli prokuura töövõtja esindamiseks ning kas tehingud on tühistatud töövõtja
5. jaanuari
6. a avaldusega, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Samuti puudub vajadus hinnata, kas asjade müük kostjale rikub
7. septembri
8. a hagi tagamise määrusega seatud käsutuskeeldu (TsÜS § 88 lg 1) või tegemist on näiliku tehinguga (TsÜS § 89). Kuivõrd apellatsioonkaebuse ja apellatsioonkaebuse vastuse väited sisaldavad eeltoodud asjaolusid, ei pea kolleegium vajalikuks neile vastata. Menetluskulude jaotus
9. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Täiendavalt tuleb menetluskuludena jaotada kohtutäituri tasu hagi tagamise eest ja hagi tagamise määruse täitmise kulud (TsMS § 144 p 5). Kohtutäituri tasu asjade hoidmise eest jääb TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda, sest asjad on antud kohtutäiturile hoiule
11. oktoobri
12. a määrusega (kd II, tl 73–75), s.o pärast
13. septembri
14. a müügilepingut. Tulenevalt hagi tagamise määrusest oli asjade asukoht teadmata ning hagi vajas tagamist asjade säilimiseks ja kahjustumise vältimiseks.
15. Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 11