Obsah (4)

§ 122§ 238§ 73§ 8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Gea Lepik ja Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 10.11.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-8311

) § 122 lg 9 ja hageja alltöövõtja AS Megaron-E esitatud taotluse alusel kinni hagejale tehtavad maksed summades 83 698,80 eurot (arve nr 1489) ja 61 617 eurot (arve nr 1597). Hageja on maksete kinnipidamisele vastu vaielnud.

1. 10.05.2019 tasus kostja hagejale kinnipeetud summad. Viivist kostja ei tasunud.
2. Hageja palub kostjalt välja mõista arvete tasumisega viivitamise tõttu tekkinud viivise kokku summas 9305,89 eurot. Hageja on arvestanud arvelt nr 1489 viivist summas 6779,60 eurot ja arvelt nr 1597 summas 2562,29 eurot.
3. Hageja palub kostjalt välja mõista ka kahjuhüvitise 2295 eurot ja viivise nimetatud summalt 9,18 eurot. Hagejale on tekkinud kostja rikkumise tagajärjel kahju õigusabikulude näol, mis tekkisid põhjusel, et kostja pidas makseid alusetult kinni.
4. Kuna lepingu aluseks olevat riigihanget alustati enne 01.01.2019, siis

§ 122

lg 9 ei kohaldu pooltevahelisele suhtele.

§ 122

lg 9 regulatsioon jõustus 01.01.2019

§ 238lg 4 alusel, milline säte ei näe normile ette tagasiulatuvat jõudu.

1. Hageja vaidles kostja viivise nõude vähendamisele vastu. Kostja vastuväited
2. Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu.
3. Kostja palus jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 1 alusel hagi läbi vaatamata viivise nõude 9305,89 euro osas ning TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel hagi läbi vaatamata kahjunõude 2295 euro ja sellelt arvestatud viivise osas. Vaidluse lahendamine on halduskohtu pädevuses. 12.

§ 122lg 9 alusel summade kinnipidamist ei saa pidada eraõigussuhteks.

Maksete kinnipidamisel oli tegemist haldustoiminguga, millele kohaldub toimingu tegemise ajal kehtiv õigus ehk siis antud juhul

§ 122lg 9.

2 2-19-8311 13. Kostja on esitanud ka taotluse viivise vähendamiseks vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 ja § 162 lg-le 1 ühe euroni, kuna kostja ei pidanud aru saama, et

§ 122lg 9 ei pruugi kohalduda pooltevahelises õigussuhtes.

Maakohtu otsus ja põhjendused

1. Harju Maakohtu 30.04.2021 otsusega rahuldati hagi osaliselt ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 9182,66 eurot. Maakohus jättis menetluskulud 74 % ulatuses kostja ja 26 % ulatuses hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 2481,96 eurot, hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 670,80 eurot, tasaarvestas väljamõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 1811,16 eurot ning viivise menetluskuludelt.
2. Pooled vaidlevad õiguse kohaldamise ja eelkõige selle üle, kas

§ 122

lg 9 ja lg 10 olid pooltevahelises suhtes kohaldatavad, arvestades, et nimetatud sätted jõustusid 01.01.2019 vastavalt

§ 238lg-le 4.

Lisaks on vaidlus ka selle üle, kas tegemist on eraõigussuhtest tuleneva vaidlusega ning kas maakohtul on pädevus vaidlus läbi vaadata või tuleks seda teha halduskohtus.

1. Kostja taotlus viivise nõude osas hagi läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel jääb rahuldamata. Käesoleva hagi puhul ei ole ilmselge, et hageja poolt esitatud asjaoludel ei ole võimalik hagi ühelgi õiguslikul alusel rahuldada.
2. Kostja taotlus hagi läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel jääb rahuldamata.

§ 73lg 3 p 1 alusel hankemenetlus lõpeb hankelepingu sõlmimisega.

Pooled sõlmisid hankelepinguna ehituse töövõtulepingu, millest alates reguleerib pooltevahelisi suhteid hankeleping (töövõtuleping). Hankelepingule kohaldub

§ 8lg 2 kohaselt eelkõige VÕS-i asjakohane regulatsioon.

Hageja on esitanud rahalise nõude pooltevahelisest töövõtulepingust (hankelepingust) tulenevalt. Seega on tegemist eraõigussuhtest tuleneva vaidlusega, mis allub maakohtule. 18. Pooltevaheline vaidlus tuleneb töövõtulepingu alusel tasumisele kuuluvate summade kinnipidamisest ja on alates hankemenetluse lõppemisest ja hankelepingu sõlmimisest eraõiguslik suhe. Seega allub käesolev vaidlus mõlema nõude osas maakohtule. Seadusandja ei ole

§ 122

lg-ga 9 sätestanud iseseisvat avaliku võimu teostamise normi, vaid tegemist on sättega, mis ehitustööde hankelepingu või ehitustööde kontsessioonilepingu sõlmimisel hankija ja pakkuja vahel muutub sisuliselt lepingu osaks.

§ 122

lg 9 järgi on hankijal (tellijal) iseenesest ulatuslik kaalutlusruum, kas, mis summas ja millal maksed peatada ning millal need maksed taastada. Tegemist on alltöövõtjale lisatagatisega, mis tuleneb hankija ja pakkuja vahelisest ehitustööde hankelepingust, mitte otse seadusest. Sätte eraõiguslikku iseloomu kinnitab ka asjaolu, et

§ 122

lg 11 sätestab võimaluse laiendada

§ 122lg 9 kohaldamist riigihanke alusdokumentidega ka muudele hankelepingutele.

Nagu muude hankelepingu tingimuste täitmise või mittetäitmise üle tekkivate vaidlustegi puhul, allub ka

§ 122lg 9 kohaldamisest tekkinud vaidlus maakohtule.

Kehtiv kord ei näe ette võimalust minna riigihanke läbiviimisel pärast hankelepingu sõlmimist ehk hankemenetluse lõppemist n-ö tagasi hankeasjade vaidlustuskorra juurde ja sellest lähtuda. 19. Kohtul tuleb lahendada ka küsimus, kas 15.11.2017 alanud hankemenetluse tulemusena 09.01.2018 sõlmitud hankelepingule kohaldus 01.01.2019 jõustunud

§ 122

lg 9, võttes arvesse, et maksete peatamine viitega sellele alusele toimus kostja poolt 18.02.2019 ja 01.04.2019. Hankelepingule saab kohalduda vaid selle sõlmimise ajal kehtinud seaduse redaktsioon.

§ 122

lg 9 (ja lg 10) saaks kohaldada vaid juhul, kui seadus näeks ette selle kohaldamise ka hankemenetlustele või hankelepingutele, mis on alustatud või sõlmitud enne 01.01.2019.

§ 122lg-le 9 ei ole rakendussätetes tagasiulatuvat jõudu antud.

Kuna vastavat normi ei ole, siis ei saanud kostja 3 2-19-8311 hankelepingu alusel tasumisele kuuluvate summade kinnipidamisel tugineda

§ 122lg 9 ja lg 10 regulatsioonile.

20. Kuna kostja viitas summade kinnipidamisel

§ 122

lg-le 9, milleks tal õigust ei olnud, siis toimus summade kinnipidamine ilma lepingus või õigusaktides sätestatud aluseta (lepingu punkt 11.2.5).

1. Hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt, kokku summas 9182,66 eurot (VÕS § 113 lg 1, lepingu p-d 12.2.1 ja 35).
2. Arve nr 1489 summas 83 698,80 eurot maksetähtpäev oli 18.02.2019, arve tasuti 10.05.
3. Seega viivitatud päevade arv oli
4. Viivis 0,1% 83 698,80 eurolt on 83,6988 eurot. Seega viivise summa kokku nimetatud arvelt on 6779,60 eurot (81 x 83,6988).
5. Kuna arve nr 1597 (summa 61 617 eurot) 45 päeva pikkuse maksetähtaja lõpp 30.03.2019 langes laupäevale, siis tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8 kohaselt saabus selle arve maksetähtpäev esmaspäeval 01.04.
6. Arve tasuti 10.05.
7. Seega viivitatud päevade arv oli
8. Viivis 0,1% 61 617 eurolt on 61,617 eurot. Seega viivise summa kokku nimetatud arvelt on 2403,06 eurot (39 x 61,617).
9. Kostja ei ole tõendanud viivise ebamõistlikku suurust ega toonud esile asjaolusid selle vähendamiseks. Poolte vahel kokku lepitud viivise määr 0,1% viivitatud summalt päevas ei ole ebamõistlik, vaid on majandustegevuses tavapärane. Maksmisega viivitamise tulemus on võlgnikule ettenähtav ning ta saab selle tagajärgi prognoosida ja oma käitumist vastavalt sellele reguleerida. Võlgniku ekslik hinnang õiguslikule olukorrale ei vabasta teda lepingulisest vastutusest. Antud juhul ei olnud tegemist seaduse regulatsiooniga, mis oleks olnud erakordselt keeruline või täiesti mõistetamatu. Viivise vähendamisel ei ole asjakohane kostja argument, kas ja millal hageja ise

§ 122lg 9 mittekohaldumisele tugines.

Hageja ei ole summade kinnipidamisega nõustunud ja on sellele algusest peale vastu vaielnud ning tema konkreetne õiguslik argumentatsioon seejuures ei saa olla aluseks viivise vähendamisele. Kohtul puudub alus käesoleva vaidluse raames hinnata, kas hageja oli oma alltöövõtjale võlgu ja kas hageja käitus alltöövõtja suhtes pahatahtlikult.

1. Hageja nõue kohtueelsete õigusabikulude 2295 euro ja sellelt arvestatud viivise 9,18 euro väljamõistmiseks jääb rahuldamata nõude tõendamatuse tõttu.
2. Kuivõrd kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt (summas 9182,66 eurot) ning hagihind on 12 447,74 eurot, siis tuleb hageja menetluskulud jätta 74 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 26 % ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1). Apellatsioonkaebus
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ja määras menetluskulud kindlaks. Kostja palub uue lahendiga jätta hagi viivise nõude 9305,89 euro osas TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või teha asjas uus lahend, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. 28.

§ 122lg 9 on avaliku õiguse norm.

Kostja poolt avaliku õiguse normi rikkumine (haldusmenetluses summade õigusvastane kinnipidamine) ei saa kaasa tuua eraõiguslikke tagajärgi. Vastav säte ei ole ehitustööde hankelepingu tingimus, kohus ei ole pooltega arutanud võimalust, et kohus kavatseb sätet selliselt tõlgendada. 29. Kostja pidas väljamaksmisele kuuluvad summad kinni hankijana, mitte tellijana. Kostjal kui tellijal puudus tahe viivitada maksete tasumisega. Seaduse mõttega kooskõlas ei ole alltöövõtja ja pakkuja vahelise vaidluse riskide ja kulude panemine hankija kanda (

§ 122

lg 10).

§ 122

lg-s 10 sätestatu kinnitab, et

§ 122

lg 9 on avaliku õiguse norm.

§ 122lg 9 ei anna hankijale kaalutlusõigust.

Seadusandja tahteks ei ole see, 4 2-19-8311 et kui hankija kohaldab

§ 122

lg-t 9 ebaõigesti, siis peaks sellest hankijale kaasnema hankelepingust tulenev kohustus maksta viivist. 30.

§ 122lg 9 kohaldub pooltevahelisele õigussuhtele.

Kuna

§ 122

lg 9 ei reguleeri enam hankemenetluse korraldamist, siis ei ole sätte kohaldamise seisukohalt oluline hankemenetluse alustamise aeg ja asjaolu, et hankemenetlus algas enne sätte jõustumist. Kuna

§ 122

lg 9 ei ole hankelepingu tingimus, siis ei ole sätte kohaldamise seisukohalt oluline hankelepingu sõlmimise aeg ja asjaolu, et hankeleping sõlmiti enne sätte jõustumist. Kostja poolt

§ 122

lg 9 alusel summade kinnipidamine on käsitletav toiminguna, mistõttu tuleb kohaldada toimingu tegemise ajal kehtinud

sätteid. Maksete peatamine viitega

§ 122lg-le 9 toimus kostja poolt 18.02.2019 ja 01.04.2019.

Seega kuulub

§ 122lg 9 kohaldamisele.

31. Esinevad asjaolud viivise vähendamiseks.

§ 122lg 9 jõustus 01.01.2019.

Seaduses ei ole kirjas, et

§ 122lg 9 kohalduks üksnes neile hangetele, mis on alustatud 01.01.2019 või hiljem.

Seetõttu ei tekkinud kostjal mõistlikku kahtlust

§ 122lg 9 kohaldamise võimalikkuse osas.

Ka hageja oli kindel

§ 122

lg 9 kohaldumises ja kohtu enda jaoks oli

§ 122lg 9 kohaldamine ebaselge kuni otsuse tegemiseni.

32. Kui maakohus pidas end pädevaks lahendama

§ 122

lg-st 9 tulenevat vaidlust, siis oleks maakohus pidanud hindama ka seda, kas hageja oli alltöövõtjale võlgu, kuna alltöövõtja poolt põhjendatud avalduse esitamine on üks normi kohaldamise eelduseid. Kostja tõi esile, et hageja kuritarvitas oma õiguseid, kui jättis Megaronile alltöövõtulepingust tuleneva tasu maksmata. Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel järgib neid.
3. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud, see on hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas. Hagi rahuldamata jätmise osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt edasikaebamata jõustunud.
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesolev vaidlus allub maakohtule, mitte halduskohtule. Hageja nõue tuleneb töövõtulepingust VÕS § 635 lg 1 mõistes. Asjaolu, et leping on sõlmitud poolte vahel riigihanke tulemusena, ei oma antud juhul tähtsust.

§ 73

lg 3 p 1 sätestab, et hankemenetlus lõpeb hankelepingu või raamlepingu sõlmimisega. Eelnevast tulenevalt sai hankelepingu sõlmimisega alguse eraõiguslik suhe, mistõttu kohaldub pooltevahelisele lepingule nii VÕS § 76 lg 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule, kui ka VÕS § 101 lg 1 p 1, mille kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda viivist juhul, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust. 37. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, et

§ 122

lg 9 reguleerib pooltevahelisi suhteid pärast hankelepingu sõlmimist ehk peale hankemenetluse lõppemist. Seadusandja ei ole

§ 122

lg-ga 9 sätestanud iseseisvat avaliku võimu 5 2-19-8311 teostamise normi, vaid tegemist on sättega, mis ehitustööde hankelepingu või ehitustööde kontsessioonilepingu sõlmimisel hankija ja pakkuja vahel muutub sisuliselt lepingu osaks. Seadusandja on kehtestanud

§ 122

lg 9 sisuliselt imperatiivse ehitustööde hankelepingu või ehitustööde kontsessioonilepingu tingimusena, millest pooled ei saa kõrvale kalduda ega teisiti kokku leppida.

1. Riigikohus on asunud seisukohale, et õiguse üldpõhimõtte kohaselt, kui võetakse vastu uus õigusnorm või muudetakse olemasolevat ja soovitakse uuele normile anda tagasiulatuvat jõudu juba tekkinud õigussuhetele, asjaoludele või toimingutele, tuleb seadusandja sellelaadne soov väljendada vastava seaduse rakendussätetes (vt RKTKo 3-2-1-96-03, p 19). Sama seisukohta on Riigikohus korranud ka hiljem, märkides, et tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust ning tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes (vt RKTKo 3-2-1-126-06, p 16).
2. Kuna sellist tagasiulatuvat jõudu ei ole

§ 122

lg-le 9 antud, ei saanud kostja poolte vahel sõlmitud hankelepingu alusel tasumisele kuuluvate summade kinnipidamisel tugineda

§ 122lg-tes 9 ja 10 sätestatud regulatsioonile.

Seaduse mittetundmine ja selle ebaõige kohaldamise tagajärjel tehtud otsus ei saa tulla kostjale üllatusena. 40. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et alust viivise vähendamiseks ei esine. Kostja põhjendused seoses õigusliku ebaselgusega

§ 122

lg 9 kohaldamise osas ja hageja enda osaga viivise nõude tekkimisel viivise vähendamiseks antud juhul alust ei anna. Võlgniku ekslik hinnang õiguslikule olukorrale ei vabastada teda lepingulisest vastutusest ja ei ole aluseks viivise vähendamisele. Hageja ei ole kunagi nõustunud maksete kinnipidamisega ega andnud ka mõista, et ta viivist ei nõua, mistõttu ka hageja käitumine ei anna alust viivise vähendamiseks. Lepingulise vastutuse puhul ei oma tähtsust, kas kostja tõlgendas seadusenormi vääralt või mitte, kuivõrd lepinguline vastutus kaasneb sellele vaatamata. Lepingu rikkumine ei toimunud vääramatu jõu asjaoludel. Maksete kinnipidamine või sellest hoidumine oli allutatud kostja kontrollile.

1. Kostja väited selle kohta, et hageja kuritarvitas oma õigusi sellega, kui jättis Megaronile alltöövõtulepingust tuleneva tasu maksmata, ei ole käesoleva menetluse raames asjakohased. Hageja suhted oma alltöövõtjaga ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud 74 % ulatuses kostja kanda ja 26 % ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.
3. Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt. Kostja ei ole maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suuruse osas vastuväiteid esitanud. Maakohus on menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust hinnanud ning ringkonnakohtul pole põhjust seda ümber hinnata.
4. TsMS § 174 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse.
5. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja põhjal. Hageja taotleb 1208,70 euro hüvitamist 7,9 t õigusabi eest tasumääraga 153 eurot/t (ei sisalda käibemaksu). Hageja esindaja tutvus kaebusega ja koostas vastuse (4,9 t), koostas menetluskulude nimekirja (0,5 t), valmistus istungiks (2,5 t) ja osales sellel (0,5 t). Hageja advokaadist esindaja tunnitasu määr on kooskõlas 6 2-19-8311 Riigikohtu praktikaga, kuid ajakulu on ringkonnakohtu hinnangul mõnevõrra ülepaisutatud. Arvestades seda, et pooled vaidlevad üksnes seaduse kohaldamise üle ning hageja kordab valdavalt juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti, vähendab ringkonnakohus vastuse koostamise ajakulu 4 tunnile ja kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulu 1 tunnile. Seega on põhjendatud õigusabi kulu ringkonnakohtus 6 tunni eest kokku 918 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja kinnitas, et ta on käibemaksukohuslane ega soovi käibemaksu hüvitamist. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt kuludelt tasuda viivist. (allkirjastatud digitaalselt) 7