KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 25. oktoober 2021. a, Tallinn Tsiviilasja numb

§ 114kohase täiendava tähtaja kohustuse (aluste toomise sadamasse) täitmiseks.

Sisuliselt puudus hagejal vajadus hiljem eraldi 13.05.2020 taganemisavaldust teha, sest 03.04.2020 avalduses oli märgitud, et täiendava tähtaja jooksul kohustuste mittetäitmisel loeb hageja end lepingust taganenuks. Taganemise eeldused olid olemas, sest hageja oli täitnud 80% lepingujärgsetest rahalistest kohustusest, midagi vastu saamata. Samas on 13.05.2020 avalduse sisu mõistetav, kuivõrd pooled olid aprillis-mais pidanud kompromissläbirääkimisi ja hageja soovis oma taganemissoovi üle kinnitada. Kuna täiendav tähtaeg ei andnud kostja puhul tulemust, oli hagejal õigus lepingust

§ 114

lg 4 ja § 116 lg 1 ja 2 vastavate alapunktide alusel taganeda täiendavat tähtaega andmata. Antud juhul on täidetud kõik olulise lepingurikkumise tunnused

§ 116

lg 2 loetelu mõttes: hageja ei saanud makstu vastu midagi (p 1), hageja kaotas huvi lepingu edasise täitmise vastu (20% oli veel hagejal tasumata, kuid lepingu tarnetähtaeg oli juba ca pool aastat ületatud, p 2), hageja võis eeldada, et lepingut rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu (p 3), kostja ei täitnud oma kohustust, pannes selle edasise täitmise sõltuvusse lisaraha maksmisest (p 4) ja kostja ei täitnud kohustust 03.04.2020 antud täiendava tähtaja jooksul (p 5). Hageja ei kaotanud

§ 4

§ 110, sest tegemist on eriliigiliste kohustustega.

Käesoleval juhul nähtub kostja 31.03.2020 kahjunõudest, sellele eelnenud 03.07.2019 e-kirjast ja kostja vastusest, et tegemist on hageja poolt väidetavalt täitmata jäänud kohustuste (teiste pooltevaheliste lepingutega seonduvalt) tõttu kostjal tekkinud kahjuga, mille summaks nimetab kostja 44 000 – 49 000 eurot. Seega on kostja nõue rahaline, millisel juhul on kohaseks õiguskaitsevahendiks tasaarvestus. Sisuliselt seda kostja oma 31.03.2020 kirja eelviimases lõigus teebki, pakkudes tasaarveldada võlgnevus summas 37 760 eurot, saates 530 alust 880 aluse (mille eest hageja oli selleks ajaks tasunud) asemel. Kohtumenetluses kostja tasaarveldusavaldust kohtuistungil täpsustatuna ei esitanud. Tõendeid kostja väidetava kahju kohta ei esitanud. Pelgalt e-kirjas ja 31.03.2020 kahjunõudes esitatuna sellest ei piisa, pealegi tuleb seda teha menetlusliku avaldusena, menetlusliku väitega ja tõenditega põhistatuna. Asjakohatud on kostja viited lepingu kehtivusaja sõnastusele ja asjaolule, et väidetavalt ei olnud hageja allkirjastatud muudetud lepingu eksemplar kostjani enne 03.04.2020 jõudnud. Lepingu saab lugeda muudetuks ka poolte käitumisest järeldades. Võlaõigusseaduse (

) § 13 lg 2 lubab lepingut muuta ka muus vormis kui see on sõlmitud ning lepingu tõlgendamisel tuleb muuhulgas

§ 29

lg 5 p 3 järgi silmas pidada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Lepingust taganemise korral tuleb tagastada lepingu alusel saadu vastavalt

§ 189

lg 1 sätetele, milliseks käesoleval juhul on hageja poolt kostjale nelja arve alusel tasutud 95 040 eurot. Samuti on õiguslikult põhjendatud viivise nõue seadusjärgses määras

§ 113lg 1 alusel alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni (Ts

MS § 367). Menetluskulud jäid hagi rahuldamise tõttu kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. KOSTJA APELLATSIOONKAEBUS 6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostjal oli õigus lepingu täitmisest keelduda (

§ 101lg 3 ja § 110 lg 1 alusel).

Kostja kordab maakohus esitatud väiteid hageja rikkumiste kohta varasemate lepingute suhtes. Hageja selgitas poolte kirjavahetuses, et tema majanduslik olukord on halb ega saa ta täita lepingut nr 17/2019, sest tal ei ole raha. Käesolevas asjas vaidluse all olev leping sõlmiti

1. aasta novembris tarnetähtajaga september
2. Lisaks sõlmiti sama numbriga leping nr 18/2019 tarnetähtajaga detsembris
3. Vaidlusalune leping sõlmiti esialgse tarnetähtajaga septembris
4. Tarnetähtaja muutmiseks oktoobriks / novembriks 2019 toimusid läbirääkimised just hagejapoolsete lepingurikkumiste tõttu. Kostja andis hagejale 03.07.2019 teada, et kõiki poolte vahel sõlmitud lepinguid tuleb käsitleda komplekssena ja kui hageja allesjäänud lepinguid ei täida, kasutab kostja õiguskaitsevahendeid. Hagejapoolsete rikkumiste näol tekkis kostjale kahju. 5

§ 110

lg 1 sõnastusest tulenevalt peab nõuete vahel olema piisav seos, ehk siis juba sätte enda sõnastusest tulenevalt ei pea nõuded tulenema samast lepingust. Eeltoodust tulenevalt ei eelda

§ 110kohaldamine samas lepingust tulenevaid nõudeid.

Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et

§ 110lg 1 kohaldamiseks peab olema tegemist eriliigiliste kohustustega.

Kostja rikkumine on tingitud hageja teiste lepingute rikkumisest, mistõttu ei saa hageja tugineda kostjapoolsele rikkumisele (

§ 101lg-st 3).

Hageja on kaotanud õiguse lepingust taganemiseks, sest ei teinud seda mõistliku aja jooksul kostja lepingurikkumisest teadasaamisest. Vaidlusaluse lepingu tarnetähtaega ei ole kehtivalt muudetud ning tarneajaks oli september

1. a. Lepingust tuleneb, et leping jõustub pärast selle allkirjastamist, seda saab allkirjastada ja saata faksi või e-posti teel ning sel on väärtus. Selline sõnastus vastab TsÜS § 78 lg-s 1 sätestatud tehingu kirjalikule vorminõudele ja leping pidi olema sõlmitud kirjalikus vormis. Tulenevalt TsÜS § 83 lg-st 2 on kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Hageja tagastas allkirjastatud lepingu kostjale alles 03.04.
2. Tõendamata on hageja väide, et ta tagastas allkirjastatud lepingu juba augustis
3. Hageja ei tagastanud lepingut omapoolse allkirjaga selleks tavaliselt vajaliku aja jooksul (

§ 18lg 2 mõttes).

Eeltoodust tulenevalt on leping tühine ja kehtib esialgses sõnastuses leping ning oli tarnetähtajaks september 2019. Hageja on kinnitanud, et taganes müügilepingust 18.05.2020, kui kostja sai kätte hageja 13.05.2021 avalduse. Järelikult esitas hageja taganemisavalduse enam kui 7,5 kuud pärast tarnetähtaja saabumist. Kui isegi leida, et hageja taganes lepingust 03.04.2020 teatise alusel, oli selleks hetkeks tarnetähtajaks möödas juba enam kui 5,5 kuud. Kui nõustuda, et müügilepingu tarnetähtaeg muudeti oktoober / novembriks 2019, siis on hageja lepingust taganenud 18.05.2020 avalduse alusel ligi 6 kuud peale tarnetähtaja saabumist ning 03.04.2020 teatise alusel enam kui 4 kuud pärast tarnetähtaja saabumist. Ka sellisel juhul on hageja minetanud õiguse lepingust taganeda. Asjassepuutuv ei ole maakohtu seisukoht, et hageja ei ole lepingu täitmise vastu huvi kaotanud ja pooled pidasid läbirääkimisi.

§ 118lg 1 p 1 kohaldamise mõttes ei ole see oluline.

Järelikult ei saa võimalikud läbirääkimised taganemiseks mõistlikku tähtaega pikendada (

§ 118lg 1 p 1 mõttes).

Tegelikkuses ei ole pooled sisulisi kompromissläbirääkimisi pidanudki. Kostja oli selgelt keeldunud ilma lisaraha saamata sellisel kujul lepingut täitmast ning keeldunud vaidlusalust lepingut eraldiseisvana käsitlemast juba alates 03.07.

1. Kui kostjal puudus õigus lepingu täitmisest keelduda, ei saa kostjapoolne lepingu täitmisest keeldumine mitte kuidagi pikendada ka mõistlikku aega lepingust taganemiseks – kui kostja on rikkumises ja saab hageja sellele tugineda, ei pikenda kostjapoolne õigustamatu lepingu täitmisest keeldumine mitte kuidagi mingeid tähtaegu. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 6

§ 110lg 1 mõttes), kuna sellisel juhul saab need nõuded tasaarvestada.

Maakohtu põhjendus, et tegemist on „eriliigiliste kohustustega“ on ilmselt ebatäpsus, sest maakohtu põhjendustest tasaarvestuse kohta järeldub, et maakohus on pidanud silmas samaliigilisi kohustusi. Õiguskirjanduses väljendatud seisukoha kohaselt (Võlaõigusseadus kommenteeritud väljaanne, P. Varul jt, kirjastus Juura 2016, lk 530 p 12) võivad rahalise kohustuse täitmisest keeldumisel teise poole rahalise kohustuse täitmata jätmise korral olla sarnased tagajärjed tasaarvestusega (

§ 197

), kuid kommentaarist ei tulene, et rahaliste kohustuste puhul ei saa üks pool keelduda oma kohustuse täitmist põhjusel, et ta peaks tegema tasaarvestuse.

1. Kuigi kostja selgitas maakohtu menetluses, et poolte vahel sõlmiti
2. aastaks neli erinevat lepingut ja kostjal tekkis kahju tulenevalt asjaolust, et hageja ei suutnud tähtaegselt varasemaid lepinguid täita, ei ole hageja seda väidet omaks võtnud. Kostja tõi esile, et hagejapoolsete varasemate kohustuste täitmata jätmise tõttu tekkis tal kahju oma töötajate ja hankijate ees, tehtud investeeringute, lao ja muude jooksvate püsikulude näol, millest kostja informeeris ka hagejat. Maakohus tuvastas, et kostja nimetas kahju summaks 44 000 – 49 000 eurot. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kuigi kostja tegi ettepaneku nimetatud summas tasaarvestuse tegemiseks, ei ole kostja menetluses oma kahjunõudeid põhistanud ega tõendanud ja pelgalt e-kirjas mainitu ei anna alust nõuete tasaarvestamiseks. Kostja esiletoodu alusel ei ole võimalik kostja kahjunõuet sisuliselt hinnata.
3. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest tulenevalt saaks järeldada, et vaidlusaluse müüdud kauba tarnimata jätmine tema poolt oli tingitud hagejast kui ostjast (

§ 101lg 3).

Kostja väited temal tekkinud kahju kohta on konkretiseerimata ja tõendamata. Seetõttu ei saa nendest teha järeldust, et kostja jättis omapoolsed kohustused täitmata hagejast tulenevalt. Maakohus tuvastas, et hageja tasus vaidlusaluse lepingu puhul kõik kostja ettemaksuarved ehk täitis oma kohustused nõuetekohaselt. Kostja aga oma lepinguga võetud kohustusi ei täitnud. Kostja väited ei ole kooskõlas ka asjas maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega, et kostja lubas hagejale tarnida lubatust esialgselt vähem puitu, lubatud kogus vähenes ajas pidevalt ning lõpptulemusena ei tarninud kostja hagejale vaidlusaluse lepingu järgi puitu üldse. Samas väidab kostja ka apellatsioonkaebuses, et müüs end hagejale välja terveks 2019. aastaks. 12. Maakohus ei ole otsuses väitnud, et nõuete vahel ei ole piisavat seost või et nõuded peaksid tulenema samast lepingust. II 13. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja taganes lepingust mõistliku aja jooksul lepingurikkumisest teadasaamisest. 13.1. Eelnevalt tuvastas maakohus õigesti, et vaidlusalust lepingut muudeti nii tarnetähtaja kui hinna osas. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et leping on selle muutmise kirjaliku 7

§ 13

lg-s 3 sätestatu kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Sellest tulenevalt ei saa kostja tugineda lepingus sätestatud lepingu muutmise kirjalikule vorminõudele (

§ 13lg 3).

1. Maakohus leidis põhjendatult, et pooled leppisid kokku tarneajas oktoober – november 2019 ja hageja taganes lepingust 03.04.2020 teatise alusel. 14.
2. Iseenesest on õige apellandi seisukoht, et

§ 118

lg 1 ei seo taganemise lubamatust poole huviga lepingu täitmise vastu ega poolte vahel läbirääkimiste pidamisega. Maakohus ei ole seda oma otsuses väitnudki. Poole huvi kajastamine seondub maakohtu siseveendumuse kujunemise kajastamisega, millal pidi hageja teada saama kostjapoolsest olulisest lepingurikkumisest. Läbirääkimiste pidamise küsimust on maakohus lahanud seoses 13.05.2020 hageja lepingust taganemise avaldusega, mööndes samas, et hageja taganes lepingust juba 03.04.2020 ja 13.05.2020 avalduse tegemiseks vajadus puudus. Seetõttu puudub vajadus käsitada poolte väiteid, kas pooled pidasid sisulisi läbirääkimisi ja puudub vajadus ka hageja apellatsioonimenetluses esitatud sellekohase tõendi koos tõlkega asja juurde võtmiseks. Ringkonnakohus tagastab tõendi hagejale, kuna kohus kogub üksnes tõendeid, mis on vajalikud asja lahendamiseks (TsMS § 238 lg 1). 14.

1. Asjaolu, et kostja teatas hagejale juba 03.07.2019, et vaidlusalust lepingut tuleb käsitada koos teiste poolte vahel sõlmitud lepingutega ja informeeris hagejat endale tekkinud kahjust, ei tähenda seda, et hageja pidi saama aru, et kostja ei kavatse lepingut täita juba 03.07.
2. 03.07.2019 kirjast (tl 73) ei nähtu, et kostja oleks sidunud lepingu edasise täitmise lisaraha saamisega hagejalt. Vastupidine apellandi seisukoht on põhjendamatu. Nimetatut kinnitab ka asjaolu, et augustis 2019 muutsid pooled lepingu tingimusi ning muudetud lepingust ei nähtu, et selles arvestatakse kostjale tekkinud kahjudega. 14.
3. Pooled ei vaidle, et kuigi leping tuli täita oktoobris / novembris 2019, pidi hageja lepingust tulenevalt eelnevalt tasuma neli ettemaksuarvet, millest viimane esitati hagejale 09.01.
4. a. Lepingus (tl 10, tõlge tl 11) ei leppinud pooled kokku arvete esitamise ega tasumise kuupäevades, kuid arvete esitamine oli seotud kauba valmimisega. Neljanda arve pidi kostja esitama siis, kui kaup oli 100% valmis. Viienda arve pidi hageja tasuma siis, kui kaup oli laaditud laevale ja sellest oli möödunud täiendavalt 7 päeva. Arvestades, et kostja esitas ettemaksu arveid kokkulepitud summas ja hageja tasus neid, saab poolte käitumisest järeldada, et pooled pikendasid veelgi lepingu täitmise tähtaega kauba valmimise osas konkludentselt vähemalt kuni
5. jaanuarini
6. a. 8