Obsah (12)

§ 654§ 232§ 442§ 652§ 137§ 147§ 146§ 179§ 162§ 171§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Liis Arrak, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 16.11.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-17-19408 Kohtuasi

) § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub

§ 654lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonimenetluse eesmärk on hinnata maakohtu otsuse seaduslikkust. Ringkonnakohus ei lahenda asja uuesti, sealhulgas ei hinda ringkonnakohus üldjuhul uuesti ega ümber tõendeid, millele maakohus on hinnangu juba andnud. Asja sisuline arutamine toimub maakohtus. Seejuures on ringkonnakohus seotud hageja paika pandud apellatsiooni piiridega – ringkonnakohus lähtub sellest, millise maakohtu otsuse apellant (hageja) on vaidlustanud ja mis osas. Sellest lähtuvalt märgib ringkonnakohus vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt on apellatsioonimenetluse esemeks peamiselt küsimus, kas maakohus võis sisuliselt hinnata dokumentaalse tõendi ja ekspertarvamuse vormis olevaid arstide arvamusi hageja tervisliku seisundi kohta – kas maakohus võis tõendeid hinnata eraldiseisvalt ja kogumis ning võis nende pinnalt jõuda järelduseni, mis hagejal liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustusi jaatavate arstide seisukohtadega kokku ei lange. Hageja leiab, et kohtul ei ole meditsiinilisi eriteadmisi ning kohus poleks seetõttu tohtinud jõuda arstidest ekspertide järeldusest teistsuguse seisukohani. Hageja hinnangul on maakohus viinud läbi alternatiivse meditsiinilise ekspertiisi, kui on analüüsinud hageja tervise infosüsteemist nähtuvaid andmeid ja kostja väiteid. Hageja on kokkuvõtvalt seisukohal, et ta on ära tõendanud tal oleva püsiva tervisekahjustuse ja püsiva töövõime kaotuse seose 28.05.2016 liiklusõnnetusega. 8.
3. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga nagu poleks maakohus tohtinud sisuliselt hinnata tõendeid, mis kajastavad hageja tervisekahjustusi, vaid oleks pidanud lähtuma tervisekahjustuste põhjuste osas arstide arvamustest.

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta.

§ 442

lg 8 1– 4 lause järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Neist sätetest tuleneb kohtule kohustus hinnata kõiki asjas esitatud tõendeid, olgu need kuitahes spetsiifilised, ning märkida otsusesse, millised järeldused kohus tõenditest teeb. Tõendite hindamine ei saa seisneda pelgalt valiku tegemises, kas tõendiga nõustuda või mitte. See ei kujutaks endast tõendite sisulist hindamist. Ringkonnakohus viitab siinjuures ka Riigikohtu järgnevale seisukohale: eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse (ja raske psüühikahäire) kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima. Eksperdiarvamus on teaduslikku liiki dokument, milles väljendub muu hulgas ohtlikkuse prognoos, kuid selle arvamuse hindamine tõendite hindamise käigus on kohtuniku 8 2-17-19408 juriidilise iseloomuga toiming. Nimetatu ei tähenda kohtuniku kohustust anda pädev hinnang isikule diagnoosi panemiseks, kohtuniku kohustus on kõiki tõendeid koostoimes hinnata, et otsustada isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamise küsimus. […] Sama hindamiskohustus kehtib ka muu psühhiaatrilise abi ebapiisavusele viitava eksperdiarvamuse hindamisel. […] (RK 3-2-1-81-07, p 11 neljas lõik). Kuigi Riigikohtu seisukoht on antud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi asjas, on seisukoht kohaldatav ka muude eriteadmisi nõudvate ekspertide arvamuste osas. Riigikohtu praktika ei toeta hageja käsitlust tõendiks oleva arsti arvamusele hinnangu andmisel, nagu ka eespool viidatud

§ 232ja § 442 lg 8.

Seega tuleb kohtutel hinnata ja kriitiliselt analüüsida mistahes valdkonna eksperdi arvamust (samuti muid spetsiifilisi andmeid sisaldavaid tõendeid) koos asjas esitatud muude tõenditega. Seda on maakohus praegusel juhul ka teinud. Arstide arvamuste (sealhulgas neis kajastatud tervise infosüsteemi andmete) hindamata jätmisel oleks maakohus jätnud õigusvaidluse lahendamise sisuliselt arstidele, mis ei ole lubatav. Hinnang põhjusliku seose esinemise kohta ei olnud meditsiini valdkonna kuuluv, vaid on õiguslik küsimus. Õigusemõistmise ülesanne on kohtul (põhiseaduse § 146 esimene lause). Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks oma otsuses andnud meditsiinilisi hinnanguid, maakohus on hinnanud tõendeid – need ei ole samastavad. 8.2.

§ 232

lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. See tähendab, et ühelegi tõendi liigile või tõendite kombinatsioonile ei ole omistatud kindlaks määratud jõudu või suuremat tõendusjõudu kui teisele. Seejuures pole kohtul kohustust lähtuda kohtuekspertiisi tulemustest nt dokumentaalse tõendi ees. Seda aga hageja sisuliselt maakohtule ette heidab. Ka Riigikohus on leidnud, et ebaõige on seisukoht, mille kohaselt dokumentaalse tõendina esitatud spetsialisti arvamuses sisalduvad seisukohad erinevad samas küsimuses kohtu määratud eksperdi arvamusest, siis tuleb poolte võrdsuse tagamiseks lähtuda eelkõige kohtuliku ekspertiisi tulemustest. Vastavalt

§ 232

lg-le 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kuna pooled ei ole kokku leppinud, et eksperdiarvamusel on ette kindlaksmääratud jõud, lähtus kohus põhjendatult

§ 232

lg-tes 1 ja 2 sätestatud tõendite hindamise nõuetest (RKTKo 3-2-1-59-06, p 14).

§ 232

lg 1 võimaldab kohtul jõuda ka järelduseni, kus mõni tõend on kohtu jaoks kaalukam kui teine, kuigi tõendid on sisult vastuolulised. See on nii sellepärast, et tõendite hindamine on protsess, mille juurde kuulub iga tõendi eraldiseisev hindamine, selle kõrvutamine teiste sama asjaolu kohta esitatud tõenditega, nende pinnalt asjaolude tuvastamine ning järelduste tegemine. 8.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asjas esitatud kõiki tõendeid hinnanud ja neist tehtud järeldusi otsuses motiveerinud. Kohtu järeldusteni jõudmine on olnud loogiline ning otsusest piisavalt selgelt jälgitav. Erinevalt hagejast leiab ringkonnakohus, et maakohtule ei saa tõendite kõrvale jätmist ette heita. Maakohus on otsuses hinnanud ka neid tõendeid, mis hageja enda sõnul tema väiteid kinnitasid (s.o 10.08.2017 isiku uuringuakt nr 17T-PõI0002, I kd tl 8– 11, ning 20.04.2017 ambulatoorne epikriis, I kd 13 – 13p). Maakohus leidis, et viidatud tõendid hageja väiteid ei kinnita (maakohtu otsuse p-d 63 – 67, III kd tl 87–88). Samuti on maakohus otsuses hinnangu andnud EKEI 2.02.2021 dr AA ekspertiisiaktile nii eraldiseisvalt kui ka koostoimes muude asjas esitatud tõenditega (maakohtu otsuse p-d 71 – 75, III kd tl 90–91). Nagu eelnevalt märgitud, siis ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid. See, et maakohus jõudis teistsugusele järeldusele kui hageja arvates tõenditest järeldub, ei anna alust väiteks nagu pole maakohus tõendist aru saanud või on tõendi kõrvale jätnud. Hageja on apellatsioonkaebuses esitanud küll tõendite hindamist puudutavaid üldisi seisukohti, kuid ei ole tegelikult täpsustanud, milliseid tõendeid ja miks on maakohus ebaõigesti hinnanud. Seetõttu ei ole apellatsioonimenetluse eripära arvestades ringkonnakohtul võimalik jõuda 9 2-17-19408 tõendite uue või ümber hindamiseni. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, siis väited hageja tõendite kõrvalejätmisest ei ole õiged. 8.
2. Õige pole seegi apellatsioonkaebuse väide nagu oleks maakohtu seisukoht, et hageja väidetud kaebused tekkisid juba novembris 2004, vastuolus kõikide asjades esitatud tõenditega, eriti ekspertarvamustega. Maakohus on otsuse p-s 63 leidnud, et hageja lülivaheketta probleemid tekkisid novembris 2004 (III kd 87). Maakohus pole asunud seisukohale, et hageja jalavalu (või jalaga seotud probleemid) oleks tekkinud novembris
3. Hageja ei ole selles osas maakohtu otsust apellatsioonkaebuses õigesti käsitlenud, esitades väite, mis maakohtu otsusel ei põhine. Seda, milliste tõenditega on kohtu seisukoht vastuolus, ja miks, pole hageja esile toonud. 8.
4. Apellatsioonkaebuses on hageja väitnud, et maakohus on otsuse p-s 68 järeldanud, et kuna hagejal oli
5. aastal olnud elektritrauma, siis ei saa hilisem jalanärvide vigastus ja krooniline valu olla seotud liiklusõnnetusega. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja teinud maakohtu otsuse p-st 68 ebaõige järelduse. Maakohus on viidatud otsuse punktis asunud seisukohale, et hageja pole tõendanud, et tal on liiklusõnnetuse tagajärjel kehavigastus, mis põhjustab pidevalt tugevat valu ja vaeva. Maakohus viitas, et liiklusõnnetuse järgsel perearsti 8.07.2016 visiidil on hageja valu põhjusena viidanud elektritrauma järgsele püsivale käevalule. Ka dr KT 20.04.2017 poolt fikseeriti hageja kroonilised valud, mis samuti seondusid käe närvide vigastusega. Kui hageja ise väitis, et tema valude põhjuseks on elektritrauma järel tekkinud käevigastus, ei saanud tema kroonilise valu ravi olla seotud 28.05.2016 liiklusõnnetusega saadud jala põrutusega. Maakohus pole asunud seisukohale, et hageja jala põrutus ei olnud liiklusõnnetusega seotud. Vastupidi – maakohus on samas otsuse punktis märkinud, et hagejal diagnoositi pärast liiklusõnnetust üksnes sääre põrutus ja verevalumid, kuid järeldas, et see ei ole vigastuseks, mis põhjustab hagejale pidevalt tugevat valu ja vaeva.
6. Apellatsioonkaebuses on seatud kahtluse alla kostja tõendi dr TK 21.03.2018 arvamuse usaldusväärsus. Ka sellele hageja väitele on maakohus otsuses hinnangu andnud (maakohtu otsuse p 57). Hageja ei ole esile toonud, miks maakohtu hinnang on ebaõige. Hageja on korranud selles osas samu väiteid, mis maakohtus, kuid ainuüksi see ei võimalda ringkonnakohtul asuda maakohtust erinevale seisukohale. Seejuures viitab ringkonnakohus, et hageja pole väitnud, et dr TK selgitused hageja väidetava trauma iseloomu kohta ei oleks õiged või tuleks hageja haigusi või nende kulgu mõista dr TK esile toodust erinevalt. Ringkonnakohus jätab siinjuures tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud asjaolu, et EMO-s vaatas hageja üle ainult triaažiõde, kes hindab üksnes vigastuste eluohtlikkust (

§ 652lg 2).

Tegemist on uue asjaoluga, mida hageja maakohtu menetluses ei esitanud (vt ka ringkonnakohtu 26.10.2021 kohtuistungi protokoll, lk 3 ajamärk 00:32:14). Hageja pole uue asjaolu esitamise lubatavust põhjendanud.

1. Hageja etteheited maakohtu otsuses sisalduvale tõendite analüüsile on kokkuvõttes üldised ega võimalda järeldada nagu poleks maakohus tõendeid igakülgselt, täielikult või objektiivselt analüüsinud. Hageja on küll märkinud, et arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus ning tuvastada, et hageja tervisekahjustused, mis takistavad tal töötamast, on põhjuslikus seoses 28.05.2016 liiklusõnnetusega, kuid pole apellatsioonkaebuses esile toonud ega põhjendanud, milliseid tõendeid ning miks on maakohus ebaõigesti hinnanud. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt apellatsioonimenetluse sisu. Ringkonnakohus ei hinda tõendeid uuesti või ümber ainuüksi seetõttu, et esitatud on apellatsioonkaebus. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses toonud esile ühtegi konkreetset asjaolu, mida tuleks hinnata teisiti, kui seda tegi maakohus. Üldine kriitika maakohtu otsusele ei ole piisav. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu poolt 10 2-17-19408 tuvastatud asjaolud uuesti vaid siis, kui pooled vaidlustavad oma apellatsioonkaebuses esitatud avaldustega mõne esimese astme kohtu otsuses tuvastatud asjaolu või selle asjaolu tuvastamisega seotud tõendamismenetluse ja kohus peab asjaolu uut tuvastamist või tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Esimeses kohtuastmes uuritud ja hinnatud tõendeid kogub, uurib ja hindab ringkonnakohus uuesti samuti vaid eelnevalt nimetatud tingimustel (vt V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, lk 1121–1122). Kui ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele ja nende alusel tuvastatud asjaoludele, ei pea ta maakohtu hinnatud tõendeid uuesti hindama ega oma hinnangut põhjendama (samas, lk 1123). Ringkonnakohus arvestab seejuures, et hagejat on menetluses esindanud vandeadvokaat.
2. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et maakohtu otsus meenutab kostja menetlusdokumente ning maakohus on kriitikavabalt võtnud otsuse tegemisel aluseks kostja poolt esitatud tõendid. Ringkonnakohus ei tuvastanud poolte ebavõrdset kohtlemist menetluses. Samuti ei viita mitte miski sellele, et maakohus oleks tegutsenud erapoolikult või kostjat hagejale eelistades. Samuti pole maakohus ringkonnakohtu hinnangul kostja hagile esitatud vastuväidetega tingimusteta nõustunud. Maakohus viis läbi objektiivse, mõlemat poolt arvestava ja seadusele vastava menetluse ning tegi selle tagajärjel seadusliku otsuse. Tõendite hindamisega seonduvat käsitles ringkonnakohus eespool. Maakohtul tuli otsuse tegemisel hinnata ka kostja vastuväiteid – seda tehes ei ole maakohus valinud poolte positsioonide ja / või tõendite vahel, vaid maakohtu otsuse järeldused kujunesid läbi tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise. See on maakohtu otsusest nähtav.
3. Kostja on apellatsioonkaebuse vastuse p-s 4 leidnud, et kohtud ei saa menetleda hageja 9.06.2021 hagi täpsustuses (III kd tl 52 jj) esitatud nõudeid (kostja hinnangul muutis hageja selles dokumendis nii hagi alust kui ka eset) ning sellele lisatud tõendeid. Kuivõrd maakohus andis hagejale 27.05.2021 kohtuistungil võimaluse esitada hiljemalt 9.06.2021 kohtule korrigeeritud tabel ja resolutsiooni lõplik sõnastus, mida hageja tähtaegselt ka tegi, ei olnud maakohtul alust hageja 9.06.2021 menetlusdokumenti ja sellele lisatud tõendeid (hageja pangakonto väljavõtteid) jätta vastu võtmata. Hageja on pangakonto väljavõtted esitanud 9.06.2021 menetlusdokumendile lisatud tabeli veeru N (Eesti Töötukassa pidev töövõimetuse summa) juurde. Varasem tabel kajastas hagejale makstud töövõimetuse summat üksnes kuni oktoobrini 2019 (II kd tl 60). Hageja 9.06.2021 menetlusdokumendi ja sellele lisatud tõendite vastuvõtmata jätmisel käitunuks kohus hageja suhtes sõnamurdlikult. Kostja sai hageja 9.06.2021 menetlusdokumendi osas esitada oma seisukoha, mida kostja ka tegi (III kd tl 69– 72). Ringkonnakohtu hinnangul tuli hagejal oma arvutuste juurde esitada töövõimetushüvitise summat kinnitav tõend, sest vastasel korral oleks kostja tõenäoliselt summade õigsuse kahtluse alla seadnud. Hageja ei saanud esitada arvutusi ilma, et ta näitaks ära (tõendaks) ka töövõimetushüvitise summad kuude lõikes.
4. Kuivõrd hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, ei oma tähtsust kostjate vastuväiteid, et hageja on menetluses esitanud mitmeid muid uusi väiteid. Menetlusökonoomilisel kaalutlusel ringkonnakohus neid kostjate vastuväiteid ei hinda.
5. Viimasena märgib ringkonnakohus, et hageja on tasunud apellatsioonkaebustelt ettenähtust vähem riigilõivu. Maakohtu otsuse kohaselt oli hagihinnaks 52 062,07 eurot.

§ 137

lg 1 kohaselt on apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Hageja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 1000 eurot (III kd tl 105). Arvestades apellatsioonkaebuse hinda oleks hageja pidanud riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja selle lisa 1 järgi tasuma apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1100 eurot – nii nagu hagi puhul (I kd tl 40 ja 110). 11 2-17-19408 Hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 100 eurot nõutavast vähem. Vähem tasutud riigilõivu mõistab ringkonnakohus

§ 147

lg 3 ja § 179 lg 1 alusel hagejalt riigi kasuks välja.

§ 146

lg 1 järgi kannab menetluskulud mh menetluse algatamist või muu menetlustoimingu tegemist taotlenud isik (p 1) või isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel (p 3). Apellatsioonkaebuselt oli kohustatud lõivu ette tasuma hageja (

§ 147lg 1 esimene lause).

Menetluskulud ringkonnakohus jäid samuti hageja kanda. 15.

§ 179

lg 9 kohaselt tuleb lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis.

§ 179

lg 5 järgi peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 16. Seoses hagi rahuldamata jätmisega on maakohus õigesti

§ 162lg 1 järgi jätnud menetluskulud hageja kanda.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Arvestades, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

§ 174lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Liis Arrak, Mati Maksing 12