TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-19-426 Otsuse kuupäev 19. oktoober 2021 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Merike Küti kaebus Justiitsministeeriumi 05.0

) § 56 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 242 alusel kaebaja taotluse kaebuse lisadena 7.1 - 7.3 esitatud tõendite tagasivõtmiseks. Ka vastustaja taotles nende tõendite tagastamist kaebajale, seega oli nende tagastamisega nõus. Kohus eemaldab need dokumendid kohtute infosüsteemist ja toimikust. Kuivõrd dokumendid esitati kohtule elektrooniliselt, siis nende füüsiliseks tagastamiseks kaebajale vajadust ei ole.

1. Kaebaja esitas tõenditena väljavõtteid oma e-kirjavahetusest (kaebuse lisad 7, 9, 11-13). Kaebaja ei esitanud e-kirju algdokumentidena (e-kirjade väljatrükkidena), vaid kaebaja on tekstid grupeerinud teemade kaupa. Kaebaja esitas täiendavalt need algsed e-kirjad, mis olid kohtu sellekohase soovituse esitamise ajal talle veel kättesaadavad (kaebuse lisa 9 ja osaliselt lisa 11 kohta). Kohtu hinnangul on eeltoodud tõendid lubatavad. Kohus ei pea usutavaks, et kaebaja on ekirjade teemade kaupa kogumisel moonutanud nende sisu. Nende e-kirjade osas, mis kaebajal oli võimalik esitada uuesti tervikuna, ei leidnud kohus võrreldes algselt esitatuga lahknevusi.
2. Pooled tuginevad
3. ja 30.10.2018 toimunud koosolekutel räägitule, kuid mõistavad seda erinevalt. Kohus palus 10.09.2021.a määruses vastustajal esitada nende koosolekute täielikud protokollid. Vastustaja selgitas, et koosolekuid ei protokollitud. Vastustaja viitas võimalusele selgitada koosolekutel toimunut täpsemalt tunnistajate ülekuulamise teel, selgesõnalist taotlust tunnistajate ülekuulamiseks vastustaja ei esitanud. Kohus ei pea otsuse punktis 15 toodut arvestades vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid
4. ja 30.10.2018 koosolekutel öeldu kohta, kuna see ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust. Kaebuse lahendamine
5. ATS § 92 lg 1 kohaselt võib ametniku teenistusest vabastada asjaolu tõttu, millest nähtub ametniku teadmiste ja oskuste vähesus teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavas ulatuses ning mis ei võimalda tal teenistussuhet jätkata ja mida ei saanud ette näha ametniku teenistusse võtmisel ega katseaja kestel. Kaebaja ametijuhendi (I kd tl 16-17) kohaselt nõuti kaebajalt vanglate tegevust reguleerivate õigusaktide tundmist. Vastustaja on kohtumenetluses korduvalt välja toonud, et kaebajale ei heidetud ette teoloogiliste teadmiste puudulikkust, vaid usuvabaduse tagamiseks vajalike õigusteadmiste puudulikkust (vt näiteks II kd tl 33).
6. Kohtu hinnangul ei ole vastutaja vaidlustatud käskkirjas põhistanud kaebajal õigusteadmiste 6 puudumist sel määral, et kaebaja ei saanud täita oma teenistuskohustusi nõunik-peakaplanina. Praeguse kohtuasja eesmärgiks ei ole vaidlustatud käskkirjas välja toodud konkreetsete juhtumite õiguslik lahendamine. Kohtul tuleb hinnata seda, kas vastustaja on välja toodud asjaoludest kohaselt järeldanud, et kaebaja õigusalased teadmised ei olnud piisavad. Samas ei saa vaidlustatud käskkirjas nimetatud juhtumite õiguslikku käsitlemist ka täielikult vältida, kuna vastustaja põhjendused seisnevad selles, et kaebaja ei tundnud õigusnorme piisavalt või tõlgendas või kohaldas neid valesti.
7. Vastustaja läbiv argument on, et kaebajal tuli arvestada Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 40, mis tagab usuvabaduse. Kohtu hinnangul ei saa kuidagi väita, et kaebaja seda õigusnormi ei tundnud. Samas ei ole juba põhiseaduses usuvabadus tagatud absoluutselt. Põhiseaduse § 40 esimeses lõikes on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus kehtestatud reservatsioonideta. Kuid põhiseaduse § 40 kolmas lõige sätestab vabaduse täita usutalitusi tingimusel, et see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Ka kirikute ja koguduste seaduse § 9 lg 1 kohaselt on kinnipidamisasutustes viibijal õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi.
8. Vangistusseaduse (VangS) § 62 ütleb, et vanglateenistus tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. Kohtupraktikas on selle sätte kohaldamisel leitud, et subjektiivne õigus usuliste vajaduste rahuldamisele ei tähenda näiteks õigust osaleda jumalateenistusel igal nädalal või nõuda (vangla) kiriku külastamist kinnipeetavale sobival ajal (kohtuasjad 3-09-2036, 3-10954, 3-18-1576), saada kartserisse usutalituste täitmiseks kell ja pesukauss või kasutada usuliste vajaduste tõttu dušši mitu korda päevas (kohtuasjad 3-19-879, 3-18-1622). Ka vastustaja märgib vaidlustatud käskkirjas, et usuvabadust võib vanglas piirata, arvestades vangistuse olemuslikke piiranguid, mis tulenevad vajadusest tagada vangla julgeolek.
9. Otsuse punktis 9 ja 10 toodu tähendab, et väljakujunenud õiguslike seisukohtade põhjal tuleb vanglas tasakaalustada ühelt poolt kinnipeetava õigus usuvabadusele ning teiselt poolt julgeoleku ja korra tagamine vanglas. Mõistagi tuleb ka vanglas usuvabaduse teostamisel arvestada teiste isikute õigustega. Kohtuasja materjalide põhjal on kaebaja õigusnormidest just niimoodi aru saanud ja neid sel viisil kohaldanud.
10. Vastustaja heidab kaebajale ette seda, et kaebaja ei pea võimalikuks kinnipeetava ümberristimist vanglas. Tegemist on väga kitsa teoloogilise küsimusega. Kohus mõistab poolte seisukohti lihtsustatult nii, et paljud kristlikud konfessioonid tunnustavad üksteise ristimist või isegi välistavad selle, et kord juba ristitud inimest on võimalik uuesti ristida, nii et enamasti ei ole ühest kristlikust usulisest ühendusest teise liikumisel ümberristimine vajalik (vt ka I kd tl 111-125). Vaidlus on üksnes olukordade üle, kus varem ristitud inimese liitumiseks uue usulise ühendusega on selle usulise ühenduse seisukohtade põhjal vaja isik uuesti ristida. Sel juhul on kaebaja selgelt väljendanud, et kui kinnipeetav seda soovib ja usuline ühendus peab seda võimalikuks, siis on ümberristimine vanglas lubatud (vt näiteks I kd tl 5). Kaebaja on avaldanud kahtlust, kas ümberristimist vajalikuks pidavate usuliste ühenduste seatud tingimuste täitmise, näiteks oma ellusuhtumise ja eluviiside muutmise kindlakstegemine vangla tingimustes on võimalik (I kd tl 41 ja pöördel). Kaebaja kui teoloogi selline arvamus ei seondu kuidagi tema õiguslike teadmistega. 7 Vastustaja tugineb kaebaja teadmistele etteheiteid tehes ühele lõigule kaplaniteenistuse käsiraamatu projektis (I kd tl 151), kuid ei ole arvesse võtnud, et samas teoses sisaldub kuue lehekülje pikkune käsitlus usuvabadusest ja vanglas selle tagamise erinevatest viisidest ja võimalustest (I kd tl 136-138).
11. Vastustaja hinnangul on kaebaja ametiajal vanglate vanemkaplanite ja kaplanite (edaspidi koos kaplanid) hulgas välja kujunenud arvamus, et ümberristimine vanglas ei ole lubatud. Isegi kui see on nii, siis ei tähenda see kaebaja õigusteadmiste puudulikkust, kuna tegemist ei ole õigusliku küsimusega. Kaplaniteenistus on oma olemuselt uskude-ülene ning kaplanil tuleb tegelda väga erinevaid uske tunnistavate kinnipeetavate usuliste vajaduste rahuldamise korraldamisega. Samas kaplanina saab tegutseda üksnes Eesti Kirikute Nõukogu liikmeks oleva usulise ühenduse vaimulik (I kd tl 97). Kohtu arusaamisel ei ole võimalik ristida oikumeeniliselt, ristimine saab toimuda üksnes konkreetse kiriku või koguduse põhimõtteid ja reegleid järgides. See tähendab, et kui kaplan avaldab arvamust vanglas ümberristimise küsimuses, siis saab ta öelda üksnes seda, kas tema kiriku põhimõtted lubavad ümberristimist vanglas ning millised on eeldused ja tingimused selleks. Seda illustreerib hästi ühe Tartu Vangla kaplani öeldu: „Mina pean seda patuks. Mina seda vähemalt teadlikult ei tee. Ma väldin seda. Ma eeldan, et ka teiste kirikute vaimulikud käituvad samamoodi. Aga siin ongi ainult nende kirikute esindajad tööl, kes aktsepteerivad ainult ühte ristimist“ (I kd tl 27 pöördel).
12. Kaebaja seisukohtade põhjal kaasneb tema jaoks ümberristimise teemaga ka küsimus sellest, kas tegemist on kinnipeetava vabalt kujunenud tahtega või on kaplan või vanglas tegutsev vabatahtlik mõjutanud kinnipeetavaid ületulekule tema usulisse ühendusse, sh vajadusel ümberristimisele (proselütism). Kohtu hinnangul ei näita kaebaja väheseid õigusalaseid teadmisi see, kui kaebaja hinnangul ei ole vanglas lubatud kinnipeetavate aktiivne suunamine või mõjutamine usulise ühendusega liitumiseks või usu muutmiseks. Seda seisukohta toetab ka Eesti Kirikute Nõukogu (I kd tl 63).
13. Kaebaja väheseid õigusalaseid teadmisi ei saa näidata vastustaja viidatud kaebaja seisukohad 29.10.2018 ja 30.10.2018 toimunud koosolekutel või 27.10.2014 toimunud kaplanite teabepäeval. Kohus näitas eespool, et kinnipeetava vanglas ümberristimise lubatavuse küsimusel on mitmeid aspekte ja see sõltub paljudest konkreetsetest asjaoludest. Olenevalt konkreetsest juhtumist või sellest, millist selle aspekti parasjagu arutatakse, võib ka isikute öeldu erineda. Kohus märgib, et ühe vaidlustatud käskkirjas nimetatud konkreetse juhtumi puhul on toimunud ümberristimist tauninud ka O. Ilumets, kes avalikult kättesaadavatel andmetel on Eesti Metodisti Kiriku vaimulik: e-kirjas kaebajale ütles ta, et see ümberristimine oli muidugi väga halb, loodame et seda enam ei juhtu (I kd tl 52). Ühe juhtumi puhul selgub aga lähemal vaatlusel, et kaebaja etteheide kaplanile ei seisnenud mitte selles, et kinnipeetav ristiti ümber, vaid selles, et toimunu dokumenteeriti valesti - tegelikult ei toimunud (ümber)ristimine, vaid tinglik ristimine (I kd tl 61-62, II kd tl 23-26). Tegemist on taas kitsa teoloogilise probleemiga.
14. Vastustaja ei ole muutnud usutavaks, et kaebaja vähesed õigusalased teadmised tingisid erinevate usutunnistuste järgijate erineva kohtlemise vanglas. Vastupidi, vastustaja esitatud andmed (vt otsuse punkti 3.3) näitavad, et vanglas said vabatahtlikena tegutseda väga erinevate uskude esindajad. Kaebajal ei saanud puududa teadmised sellest, et vangla kui riigiasutus peab olema usuliselt neutraalne, kui tegelikkuses on see kaebaja järelevalve all olevas tegevusvaldkonnas just nii toimunud.
15. Kohtu hinnangul on vastustaja omistanud kohatu ja isegi pahatahtliku tähenduse kaebaja 8 ja Viru Vangla vanemkaplani e-kirjavahetusele (I kd tl 65-68, 178-179, II kd tl 27-30). Sellest ei nähtu, et kaebaja oleks püüdnud kuidagi takistada Jehoova tunnistajast vabatahtliku pääsu vanglasse. Kaebaja sai 19.10.2017 vangla direktori ja vanemkaplani vahendusel O. Pellja taotluse tegutseda vabatahtlikuna. Kaebaja vastas vanemkaplanile 19.10.2017, et kui isik vahetas välja eelmise vabatahtliku ja soovijad (s.t kinnipeetavad) on olemas, siis tuleb läbi viia tavapärane vabatahtliku kaasamise protseduur. Vanemkaplan teatas samal päeval, et aega isikule vastamiseks on kuni 10.11.2017 ja ta tegeleb sellega pärast puhkust. Kaebaja vastas, et see sobib. Kohtu hinnangul ei näita eeltoodu kuidagi, et kaebajal puuduksid peakaplanile vajalikud õigusalased teadmised. Viru Vangla vanemkaplan avaldas eelnimetatud kirjavahetuses arvamust, et kaplanid ei vaja Jehoova tunnistajate abi, kuid kui kinnipeetavad on Jehoova tunnistajate poole pöördunud, siis tuleb neile tagada vastava usuühenduse vaimuliku töö tegijaga kokkusaamine. Kohtu hinnangul näitab see, et olenemata tema isiklikust seisukohast täitis kaplan korrektselt VangS § 62 tulenevaid kohustusi. Kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist ei saa järeldada sellest, kui kaebaja ei asunud diskussiooni kaplani isikliku arvamusega, mille kaplan oma teenistuskohustuste täitmisel kõrvale jättis. Vastustaja järeldus, et kaebaja nõustus kaplani isikliku seisukohaga, on meelevaldne ja kontekstist välja rebitud.
16. Vastustaja väitel näitab kaebaja teadmiste puudulikkust see, et kaebaja ei sekkunud, kui teadis, et vaimulikule ei antud vanglasse sisenemiseks luba. Kohus palus 10.09.2021.a määruses pooltel selgitada, kas vaimuliku lubamise kokkusaamisele kinnipeetavaga otsustab lõplikult kinnipeetavate usuliste vajaduste rahuldamisega tegelev ametnik (kaplan) või on otsustusõigus ka mõnel muul (vangla)ametnikul ning kas vaimuliku vanglasse lubamisel tehakse kindlaks üksnes asjaolu, et tegemist on vaimulikuga, või hinnatakse ka muid asjaolusid, näiteks kas isikust võib lähtuda oht vangla julgeolekule või korrale. Kaebaja selgitas, et isiku vanglasse lubamise üle otsustavad ka vanglaametnikud ning on esinenud olukordi, kus vanglaametnik konkreetsele vaimulikule kokkusaamise luba ei anna. Vastustaja ei andnud kohtule selget vastust, vaid kordas oma seisukohta, et vangi õigus saada kokku oma soovitud uskkonna või konfessiooni vaimulikuga peab olema vanglas alati tagatud. Kohtu hinnangul on kaebaja arusaamine vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetest selles küsimuses oluliselt parem kui vastustajal. Hämmingut tekitab pigem vastustaja deklaratsioon, et kui tegemist on vaimulikuga, siis tuleb isik igal juhul vanglasse lubada. Kohtu hinnangul laienevad ka vaimulikuga kokkusaamisele üldised lühiajalise kokkusaamise reeglid, kui kehtestatud ei ole erinormi. Erinormiks on näiteks VangS § 27 lg 2 kolmas lause sama sätte esimese lause suhtes - kui reeglina toimub lühiajaline kokkusaamine vanglateenistuse ametniku juuresolekul, siis kokkusaamist vaimulikuga on vanglateenistuse ametnikul lubatud jälgida, kuid mitte pealt kuulata. Samuti on VangS § 26 lg 1 erinormiks VangS § 24 lg 1 suhtes - kui reeglina võib kokkusaamiste hulk olla piiratud, siis vaimulikuga on kinnipeetaval õigus kohtuda piiramatult. Kuid ka vaimulikuga kokkusaamisele kohalduvad VangS § 24 lg 11 p 2 ja
17. S.t kokkusaamise konkreetse isikuga saab keelata, kui see võib ohustada vangla julgeolekut või korda või kokkusaaja maines on alust kahelda ka siis, kui kokkusaajaks on vaimulik. Ka kaebaja esitatud e-kirjavahetusest nähtub, et vaimulik O. Pellja taotluse kohtuda kinnipeetavaga on kooskõlastanud A. Pelepelin, kes Viru Vangla kodulehel avalikult kättesaadavatel andmetel on vanglaametnik (I kd tl 65 pöördel - 66).
18. Kohtuasja dokumentide põhjal oli kaebaja teadlik, et juhtumeid, kus vaimulik vanglasse ei pääsenud, tuleb vajadusel lähemalt uurida. Nii on kaebaja välja toonud, et ta lahendas olukordi, kus arestimaja takistas kokkusaamisi vaimulikega üldiselt või kus Kaitsepolitseiamet seadis konkreetse kinnipeetava vaimulikuga kohtumisele lisatingimusi (I kd tl 37 pöördel). 9
19. Seoses pihi- ja hingehoidliku vestluse saladusega on pooltel erimeelsused esiteks selles, kas teatud tingimustel on kaplanil võimalus anda vanglaametnikele teada ohu olemasolust konkreetsele isikule või vangla julgeolekule ja teiseks selles, kas kinnipeetav saab kasutada kaplanit vahendajana teabe edastamisel vanglaametnikele. Kohus ei näe ka eeltoodu osas poolte seisukohtades mitte kaebajal õigusteadmiste puudumist, vaid seda, et kaebaja on tõlgendanud õigusnorme ja välja toonud küsimusi, kus õigusnormid või nende kohaldamine vajaks muutmist ja täiendamist. Kohtu hinnangul on pihi- ja hingehoidliku vestluse saladuse hoidmine üks neid valdkondi, kus toimuv peab mitte ainult olema korrektne, vaid ka näima sellisena. Kui ühe ja sama vestluse raames toimub piht või hingehoidlik vestlus ja lisaks avaldab kinnipeetav kaplanile andmeid, mille edastamist vanglaametnikule ta soovib, siis võib kergesti tekkida mulje, et kaplan ei täitnud saladuse hoidmise kohustust. Sarnast vääriti mõistmist võib tekitada ka see, kui edastamisele kuuluv teave anti kaplanile eraldi vestluse raames. Kohtu hinnangul vajab läbivaidlemist küsimus, kas kaplan on VangS § 66 lg 2 ja § 67 p 3 tähenduses vanglateenistuse ametnik, kes vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas ning kellele kinnipeetav on kohustatud teatama kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist. Kindlasti ei saa ainuvõimalikuks pidada vastustaja arusaama, et kaplanil need kohustused on, kuna see võib olla vastuolus kaplaniteenistuse olemusega ning kaplani kui vaimuliku õiguste ja kohustustega. Õigusaktidest on arusaadav ja ka vastustaja nõustub, et kaplanid ei ole vanglaametnikud VangS § 111 lg 1 tähenduses, vaid nii-öelda tavalised riigiametnikud ATS § 7 lg 1 tähenduses. Õigusaktidest ei ole üheselt arusaadav, mida mõistetakse vangistusseaduses vanglateenistuse ametniku all. Arvestades vanglateenistuse ametnikule antud õigusi ja volitusi (läbiotsimine § 68, keelatud ainete tarvitamise kontrollimine § 671, täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine § 69, lühiajalise väljasõidu ja väljaviimise loa andmine § 32, § 33 jne) kohus kahtleb, kas kaplan saab olla VangS kõigi normide tähenduses vanglateenistuse ametnik. Kaebaja õigusalastele teadmistele ei saa teha etteheiteid, kui kaebaja peab õigeks sellist töökorraldust, kus kinnipeetaval tuleb edastada teave otse vanglaametnikule.
20. Ka pihi- ja hingehoidliku vestluse saladuse hoidmise küsimus on suures osas teoloogiline, mitte õiguslik. Kirikute ja koguduste seaduse § 22 näeb küll ette, et vaimulik ei või avaldada temale erapihil või hingehoidlikul vestlusel usaldatut, kuid piht ja hingehoidlik vestlus selle õigusnormi tähenduses on usutalitused. Nende mõistete sisustamisel ja saladuse hoidmise kohustuse piiride kindlakstegemisel tuleb lähtuda teoloogilistest kriteeriumitest. Kaebaja kui teoloogi teadmistele vastustajal etteheiteid ei olnud. Sh puudub kohtul põhjus kahelda kaebaja kui teoloogi seisukohas, et nõu küsimine teiselt vaimulikult seoses pihi või hingehoidliku vestluse käigus avaldatuga on aktsepteeritav praktika. Põhjendatud ei ole vastustaja väide, et puuduvad konkreetsed näited, kus pihi- või hingehoidliku vestluse saladus oleks vanglaametnike tegevuse tõttu olnud ohus. Teenistusvalve aruandes on kirjeldatud juhtumit, kus kaplanit püüti kaasata salajasele kaastööle (I kd tl 30 pöördel, 46). Vastustaja oli see, kes tegi ettekirjutuse juhtumi uurimiseks, vaatamata asjaolule, et kaebaja hindas seda erandlikuks üksikjuhtumiks, mis täiendavat tähelepanu ei vaja.
21. Mitmete vaidlustatud käskkirjas kaebajale tehtud etteheidete puhul on pigem tegemist etteheidetega kaebaja teenistuskohustuste täitmisele: vastustaja väitel kaebaja ei täitnud vahetu juhi korraldusi, ei reageerinud konkreetsetele juhtumitele, mis oleksid nõudnud järelevalve algatamist jms. Need asjaolud ei anna alust vabastada kaebaja teenistusest ATS § 92 lg 1 alusel. 10 Vaidlustatud käskkirjas on öeldud, et vastustaja ei pidanud vajalikuks algatada kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust võimalike distsipliinirikkumiste tuvastamiseks.
22. Kaebajale ametijuhendis kehtestatud nõue oli vanglate tegevust reguleerivate õigusaktide tundmine. Kohtu hinnangul saab selle all mõista vangistusseadust ja selle rakendusakte (määruseid), samuti vabatahtlike kaasamist reguleerivaid norme. Kohus ei nõustu vastustajaga, et vangla tegevust reguleerivate õigusaktide hulka kaebaja ametijuhendi tähenduses saab arvata rahvusvahelise õiguse normid, välislepingud ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid. See kuulub juba õigusalaste süvateadmiste valdkonda. Otsuse punktis 8-21 toodu põhjal ei saa väita, et kaebajal puudusid piisavad teadmised vangistust reguleerivate õigusaktide osas. Vastustaja on kaebajale ette heitnud, et kaebaja ei integreerinud kaplaniteenistuse käsiraamatusse isikuandmete kaitse teemat. Kohtu hinnangul kujutab isikuandmete kaitse endast eriteadmisi nõudvat õigusvaldkonda. Seda ilmestab asjaolu, et avaliku sektori asutustele ja õiguskaitseasutustele on ette nähtud andmekaitseametnik (-spetsialist), kellel peavad olema kutseoskused ja eksperditeadmised andmekaitse alase õiguse ja tava valdkonnas (isikuandmete kaitse üldmääruse nr (EL) 2016/679 art 37 lg 1 ja 5, isikuandmete kaitse seaduse § 40 lg 1 ja 3). Ülemäärane ja alusetu oli nõuda selliseid teadmisi kaebajalt.
23. Vaidlustatud käskkirjas sisaldub põhjendus, miks ei saanud kaebaja teadmiste puudulikkus selguda katseajal. Samas nähtub vaidlustatud käskkirjast, et kaebaja nimetati nõunik-peakaplani ametikohale 01.10.
24. See tähendab, et kaebaja oli teenistuses ligikaudu 5 aastat 3 kuud. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et alles mitme aasta möödudes selgus kaebaja õigusteadmiste puudulikkus sel määral, et teenistussuhte jätkamine ei olnud võimalik. Pigem on usutav kaebaja väide, et kaebajal ja tema vahetul juhil tekkisid pärast mitu aastat kestnud teenistussuhet lahkarvamused, mis viisid ületamatu vastasseisuni. Vastustaja väitel avaldus kaebajale etteheidetav teadmiste puudumine paljudes olukordades pika aja vältel. Kohtu hinnangul saab vastustaja vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse üle peetavas vaidluses siiski tugineda ainult nendele asjaoludele, mis on haldusaktis selle faktilise alusena välja toodud.
25. Kokkuvõttes ei ole vastustaja vaidlustatud käskkirjas välja toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kaebajal puudusid tema ametijuhendis nõutud teadmised. Kaebajale ette heidetud juhtumid on kas olukorrad, kus vastustaja seisukohast erinev kaebaja seisukoht on õigusnormide tõlgendamise nõuetega kooskõlas või üksikjuhtumid, mille lahendus sõltus paljudest asjaoludest või millest ei saa teha põhjapanevaid järeldusi kaebaja teadmiste kui terviku kohta. Seda, et poolte tõlgendused õigusnormidele on erinevad, ei saa samastada teadmiste vähesusega. Kaebaja teenistusest vabastamine ATS § 92 lg 1 alusel oli õigusvastane.
26. Kaebaja taotles teenistusest vabastamise aluse muutmist. Kaebaja leidis, et kuna talle ametijuhendis kehtestatud nõudeid muudeti, siis võiks selleks olla koondamine. Alternatiivselt leidis kaebaja, et alus võiks jääda samaks, kuid sellele tuleks lisada, et vabastamine oli õigusvastane. Kohtu hinnangul tuleb kaebaja teenistusest vabastamise alus muuta vabastamiseks ATS § 87 lg 1 alusel ehk ametniku soovil. Kaebaja seisukohtadest nähtub tema tahe, et haldusakt näitaks tema algse teenistusest vabastamise ekslikkust. ATS § 105 lg 1 annab kaebajale võimaluse taotleda kohtult üksnes vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamist. See tähendab, et olenemata käesolevast otsusest jääb vaidlustatud käskkiri kehtima. Ainus võimalus, et haldusakti jääks nii-öelda märk käesolevast otsusest, on teenistusest vabastamise aluse muutmine. Sel juhul on vaidlustatud käskkiri küll kehtiv, kuid kohtuotsus muudab selle sisu nii, et vabastamise aluseks on ATS § 92 lg 1 asemel ATS § 87 lg
27. 11 Õigusnormid ei võimalda lisada haldusaktile märget, et teenistusest vabastamine oli õigusvastane. Samuti ei saa muuta teenistusest vabastamise alust koondamiseks seoses ametijuhendi muutmisega kaebaja nõusolekuta (ATS § 90 lg 1 p 3), kuna vaidluse esemeks on kaebaja ATS § 92 lg 1 alusel vabastamise õigusvastasus, mitte see, kas teenistussuhte oleks saanud lõpetada muul alusel. Kaebajal on õigus, et teenistussuhte lõpetamine kaebaja soovil ei olnud see, mis tegelikult toimus, kuid praktika on välja kujunenud nii, et sarnastes olukordades kasutatakse ATS § 87 lõiget
29. Kaebaja taotles algselt kolme kuu ametipalga suuruse hüvitise väljamõistmist ning täpsustas hiljem, et ta pidas silmas kolme kuu keskmist palka. Tegemist on ATS § 105 lg 1 sätestatud hüvitise määraga. Pooled ei ole taotlenud seaduses sätestatud hüvitise suurendamist või vähendamist. Kohus mõistab kaebajale välja hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses ja teeb vastustajale ettekirjutuse see summa kindlaks määrata (

§ 167lg 1).

Kaebaja 01.10.2021.a seisukohas on öeldud, et kui see on võimalik, siis soovib kaebaja osana hüvitisest oma talaari, mis on tehtud vastustaja kulul ja jäi ametist lahkumisel vastustajale. Seda kaebaja soovi ei saa kohus arvestada, kuna ATS § 105 lg 1 näeb ette rahalise hüvitise. Menetluskulud. Selgitused 28.

§ 109

lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole (kaebus oli riigilõivuvaba, tasutud riigilõiv on kaebajale tagastatud). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda. 29. Kohus märkis 10.09.2021.a määruses ekslikult, et selle on teinud Tartu Halduskohtu Tartu kohtumaja. Tegemist on Jõhvi kohtumajas lahendamisele kuulunud asjaga. 30.

§ 175

lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 12