Obsah (5)

§ 70§ 701§ 47§ 67§ 11

3-19-1741 TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik 3-19-1741 21. august 2020 Ülle Polluks Kohtuasi Viktor Baimovi kaebus Viru Vangla vastu mittevaral

) § 69 lg 2 p 5 kohaselt on täiendava julgeolekuabinõuna lubatud ohjeldusmeetme kasutamine.

§ 70

lg 1 sätestab, et võib ohjeldusmeetmeid kasutada ka kinnipeetava saatmisel.

§ 701lg 1 p 1 sätestab, et ohjeldusmeetmena kasutatavad käeja jalarauad.

Tulenevalt

§ 70

lg-st 2 ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni.

§ 70

lg 1 esimesest lausest tulenevalt otsustatakse ohjeldusmeetme kohaldamine kaalutlusõiguse alusel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Ohjeldusmeetme kohaldamiseks tuleb tuvastada ka kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus.1 15.

1. Tulenevalt ohjeldusmeetme kasutamise protokollist alustati käeraudade kasutamist kell 9.48 ja lõpetati kell 18.10 Viru Vanglasse naasmise ajal. Kahel korral oli käeraudade kasutamine katkestatud 11.40-11.50 ja 14.48-15.00 s.o kaebaja WC-s käimise ajal. Sellest tulenevalt ei väljunud vastustaja ohjeldusmeetme kasutamisel seaduses sätestatust 12-tunnisest limiidist. Vastuses kaebusele selgitas vastustaja täiendavalt, et kaebaja suhtes käeraudade kasutamine kogu haiglasse väljaviimise aja jooksul oli vajalik julgeoleku tagamise kaalutlustel. Kaebaja kannab liitkaristust tapmise ja vanglaametniku ähvardamise eest. Seega on kaebaja näol 1 RKHKo 3-3-1-80-11, p
2. 4 3-19-1741 tegemist isikuga, kes on kõrgohtlik, kuna temast lähtuv risk ümbritsevate isikute, sh vanglaametnike vastu on kõrge. Kohus tegi kindlaks, et tõepoolest kaebaja on korduvalt kohtus süüdi mõistetud nii isikuvastaste kui ka varavastaste kuritegude toimepanemise eest (Kohtu infosüsteemis olemasolevad andmed). Ohjeldamismeetme kasutamise otsustamisel on vastustaja arvestanud sellega, et kaebaja liikumine oli jalatrauma tõttu raskendetud, mis viis otsuseni loobuda jalaraudade kasutamisest. Samas ei olnud kaebaja käeline tegevus häiritud. Kaebaja liikus ratastoolis, teda sõidutati, mistõttu ei pidanud tema käed olema vabad. Seega, kohtu arvates vastustaja hinnang kaebaja kõrgohtlikuse kohta ümbritsetavatele isikutele ja otsus kasutada kaebaja suhtes ohjeldusmeetmena käeraudu, oli lõppkokkuvõttes õige. Kaebaja haiglasse viimise ajal olid pidevalt tema kõrval isikud (vanglaametnikud, haigla töötajad ning haigla külastajad), mistõttu nende turvalisuse tagamiseks esines kogu kaebaja saatmise ja haiglas viibimise ajal vajadus käeraudade kasutamiseks. Ilmselgelt puudusid haiglas võimalused korraldada kõik vajalikud meditsiinilised protseduurid nii, et kaebajal ei oleks kokkupuudet haigla personaliga, kolmandate isikutega ja saatemeeskonna liikmetega. Kuna kaebaja viibis haiglas hommikust õhtuni ehk kuni kella 17.58ni, oli selleks tõenäoliselt ka meditsiiniline vajadus (kaebajale tehti täiendavad uuringud, operatsioon ja pandi jala peale kips). Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et mingiks hetkeks oli vajadus käeraudade kasutamiseks ära langenud. Järelikult, käeraudade kasutamine kogu kaebaja väljaviimise ajal oli kohtu arvates proportsionaalne. Kohus rõhutab, et käeraudu ei kasutatud kaebaja WC kasutamise ajal. 15.
3. Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebaja suhtes 15.05.2019 ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine alates 9.48 kuni 18.10 oli õiguspärane. 15.
4. Kohus märgib täiendavalt, et tulenevalt kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei ole tal fikseeritud kahjulikke tagajärgi seonduvalt käeraudade kasutamisega 15.05.2019, mistõttu tema väide füüsilise valu kohta on antud episoodis põhjendamata. 15.
5. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kaebaja suhtes 15.05.2019 käeraudade kasutamise osas ei ole täidetud seaduses sätestatud eeldused mittevaralise kahju hüvitamiseks.
6. Kaebaja toitlustamine 15.05.2019 16.
7. Kaebaja väitis, et ta viibis 15.05.2019 terve päev ilma toitlustamiseta. Vastustaja nõustus kaebaja väitega vaid osaliselt ja kinnitas kohtule, et kaebaja sai 15.05.2019 hommikusöögi. Ülejäänud osas nõustus vastustaja kaebajaga, et ta ei saanud 15.05.2019 lõuna-, õhtusööki ega kuivtoidupakki, kuid vaidles tegevusetusega tekitatud kahju vastu. 16.
8. Kohus tutvus haldusasja materjalidega ning hinnates asja menetluse raames kogutud tõendeid, peab vastustaja väidet 15.05.2019 kaebajale hommikusöögi võimaldamise osas usutavaks. Kohus selgitab, et vastavalt Viru Vangla kodukorrale toimuvad osakondades hommikusöögid ajavahemikel 6.15-8.
9. Tõendi nr 2443 kohaselt toimetati kaebaja 15.05.2019 meditsiiniosakonda ja kutsuti talle kell 8.45 kiirabi. Sellest tulenevalt saab kohus järeldada, et 15.05.2019 ajavahemikul 6.15-8.00 oli kaebaja hommikusöögi vastuvõtmiseks kambris ja ta toimetati meditsiiniosakonda peale hommikusöögi vastuvõtmist ja hommikust loendust. 16.
10. Järgmisena hindab kohus, kas kaebaja jätmine ilma lõuna- ja õhtusöögist ning kuivtoidupakist oli õiguspärane. 5 3-19-1741 16.
11. Vastuses kaebusele selgitas vastustaja kohtule, et tavapäraselt tehakse tervishoiutöötaja poolt otsused oluliselt kiiremini kui käesoleval juhul ning vastustajal ei olnud võimalik eeldada, et kaebaja väljaviimine selliselt, et ta saadetakse tagasi vanglasse või venib pea üheksale tunnile. Lisaks selgitas vastustaja, et kaebaja saatmisega oli kiire. 16.
12. Kohus vastustajaga ei nõustu.

§ 47

lg 1 teise lause kohaselt peab kinnipeetava toitlustamine olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Viru Vangla kodukorra punkt 9.5 sätestab, et vajaduse korral võib vangla asendada tavatoidu kuivtoidupakiga. Viru Vangla kodukorra selgituskirja punkti 9 kohaselt tavatoidu asendamise vajadus võib tekkida, kui kinnipeetavat ei ole võimalik toitlustada vanglas. Säärasel juhul väljastatakse kinnipeetavale kuivtoidupakk. 16.

1. Kohus on seisukohal, et eelnevast tuleneb vastustajal kohustus enne kinnipeetava välja viimist haiglasse esmalt välja selgitada tema toitlustamisega seotud asjaolud, kuid mitte tugineda vaid oletusele, et väljaviimine haiglasse täiendavate uuringute tegemiseks ei võta palju aega. Faktiliste asjaolude kohaselt 15.05.2019 saabus kiirabi brigaad vanglasse kell 8.58 ja otsustas suunata kaebaja EMO-sse täiendavate uuringute läbiviimiseks. Siinkohal rõhutab kohus, et suunamise põhjusel oli meedikutel tekkinud kahtlus meniski rebendi kohta. Sellise kahtluse korral oleks vastustaja pidanud vähemalt välja selgitama kiirabi töötajate käest seda, kui eeldatav diagnoos saab kinnitust, kui kaua aega veedab kaebaja haiglas (kas talle tehakse operatsioon samal päeval jne). Kohus leiab, et isegi kahtluse korral, et kaebaja ei jõua vähemalt lõunasöögiks vanglasse tagasi, oleks vangla pidanud väljastama kaebajale kuivtoidupaki. Kohus leiab, et kaebaja väljaviimine kell 9.48 vanglast ja talle pandud eeldatav diagnoos oli aluseks sellise kahtluse tekkimisel. Isegi juhul, kui diagnoos ei oleks leidnud kinnitamist ja kaebaja oleks jõudnud tagasi vanglasse lõunasöögiks, ei oleks ta topelt toitlustatud, kuna kuivtoidupaki sisu tarbimise aega saavad reguleerida väljaviimist korraldavad vanglaametnikud. Kohus on seisukohal, et tegemist on sellise olukorraga, kus kuivtoidupakk oleks põhjendatud väljastada ka igaks juhuks. Lisaks märgib kohus, et näiteks kohtuistungi korraldamise ajaks, kus kinnipeetav kutsutakse kohtusaali, antakse talle alati kuivtoidupakk kaasa, põhjendustega, et pole ette teada istungi lõppemise aega. Kohus ei pea õigeks sisuliselt analoogses olukorras, kus pole teada vanglasse naasmise aega, kohelda kinnipeetavaid ebavõrdselt. Lisaks märgib kohus, et võrreldes kinnipeetavaga on tavavainimesel haiglasse minnes võimalus toitu kaasa võtta ja koju naastes sõltumata kellaajast midagi suhu pista. Seega ei pea kohus vastustaja poolt välja toodud võrdlust tavaliste haigla külastajatega asjakohaseks. 16.
2. Kohus ei nõustu vastustajaga ka selles, et tal polnud kuivtoidupaki kokkupanemiseks ja üleandmiseks aega. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et medõde otsustas kaebaja kirurgi konsultatsioonile viimise üle juba 14.05.2019 kell 21.
3. Kaebaja väljaviimine täiendavate uuringute teostamiseks leidis aset alles järgmise päeva hommikul kell 9.
4. Vastustaja ei ole kohtule selgitanud, miks selline aeg osutus ebapiisavaks kuivtoidupaki ettevalmistamiseks ja kaebajale üleandmiseks. 16.
5. Kohus on seisukohal, et ka peale vanglasse naasmist kella 18.30 paiku oli vastustajal kohustus pakkuda kaebajale kuivtoidupakki, pidades silmas olukorda, et viimane toidu vastuvõtt oli kaebajal vaid hommikul ja vastustaja oleks pidanud sellest teadma. Vastustaja ei ole väitnud ega tõendatud, et kella 18.00 paiku (oli teada, et kaebaja tuleb tagasi) kaebajale kuivtoidupaki pakkumine oli mingil põhjusel võimatu. Pigem 18.30 kuivtoidupaki pakkumata jätmine oli tingitud vaid sellest, et kaebaja seda ei nõudnud. Kohus rõhutab, et saatemeeskonnale, kes pidas ühendust vanglaga, oli kui mitte varem, siis vähemalt kella 17.58 paiku teada, et kaebaja naaseb varsti vanglasse ja selleks ajaks jääb ta lisaks vahele jäänud 6 3-19-1741 lõunasöögile ilma ka õhtusöögita. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et haigla otsus saata kaebaja tagasi vanglasse oli langetatud vaid 17.58 või varem, kuid sellest teatati saatemeeskonnale alles kell 17.
6. 16.
7. Eelnevat arvestades ei pea kohus 15.05.2019 kaebajale kuivtoidupaki andmata jätmist enne väljaviimist ja pärast vanglasse naasmist põhjendatuks ja seetõttu ka seaduspäraseks. 16.
8. Kaebaja väitis, et vangla on talle tekitanud füüsilist valu. Samas ei nähtu kaebaja tervisekaardi väljavõttest, et ta oleks pöördunud vangla meditsiiniosakonna poole kaebusega valude kohta, mis võisid tal tekkida sel põhjusel, et 15.05.2019 ei saanud ta kuivtoidupakki. Seega puuduvad tõendid selle kohta, et vangla poolt sooritamata jäetud õigusvastaste toimingutega oleks kaebajale tekitatud füüsilist valu. Kohus märgib, et kaebajal ei ole diagnoositud 15.05.2019 seisuga sellist haigust, mille tõttu oleks kohtul alus arvata, et lisaks jalavalule tekkis kaebajal kõhuvalu. Seega ei saa kohus jaatada kaebajal 15.05.2019 toitlustamata jätmise tõttu füüsilise valu tekkimist. 16.
9. Kohus märgib täiendavalt, et vastustaja kinnitusel ei ole kaebaja peale vanglasse naasmist palunud võimaldada talle toitlustamist ehk pole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid võimaliku kahjuliku tagajärje ärahoidmiseks. Kaebaja ja tema esindaja ei vaielnud sellele vastu. Kohtul puudub alus arvata, et kaebaja palvel ei oleks vastustaja kella 18.30 paiku niikuinii kuivtoidupaki võimaldanud. 16.
10. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et täidetud ei ole kõik mittevaralise kahju hüvitamise eeldused. Vastustaja tegevusetus on õigusvastane, kuid sellega ei ole tekitatud kaebajale tervisekahju ja kaebajal oli võimalik olukorda parandada, kuid ta seda ei teinud.
11. Kaebaja terviseseisundiga arvestamata ja ratastooli võimaldamata jätmine 18.05.
12. 17.
13. Kaebaja kinnitusel ei võimaldanud vastustaja tal 18.05.2019 ümberpaigutamise ajal ühest osakonnast teise, mis asub teises hoones, tal ratastooli. Vastustaja oli arvamusel, et kaebaja ei vajanud ratastooli ja sai iseseisvalt liikuda. 17.
14. Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja nõustub vastustaja järeldusega, et kaebaja ei vajanud 18.05.2019 ratastooli teise osakonda ümberpaigutamisel. Vastustaja on esitanud kohtule tõendid (videosalvestise läbivaatamise protokoll), millest tuleneb, et vahetult enne ümberpaigutamist teise osakonda liikus kaebaja ise ilma tugikarkudeta. Kohus märgib, et kaebaja ja tema esindaja ei vaielnud selle faktiväite üle. Samuti puudub vaidlus selle üle, et ümberpaigutamisel oleks saanud kaebaja kasutada 18.05.2019 tugikarke. 17.
15. Vabariigi Valitsuse 19.12.
16. a määruse nr 330 "Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord" § 3 lõike 2 järgi otsustab ka meditsiinilise abivahendi vajalikkuse üle vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja, kusjuures tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega hinnatakse ka meditsiiniliste abivahendite väljastamise vajadust vanglas tervishoiuteenuse osutamise raames eraõiguslikus suhtes.2 Haldusotsusega on tegemist siis, kui 2 RKHKm 3-3-1-56-11, p
17. 7 3-19-1741 meditsiiniline vajadus on tuvastatud, kuid vangla keeldub sellegipoolest abivahendit väljastamast.3 17.
18. Kohus selgitab, et ratastool on meditsiiniline abivahend. Meditsiinilise abivahendi väljastamise üle otsustab arst või muu meditsiiniosakonna töötaja, kuid välistatud ei ole, et edasilükkamatutel juhtumitel võib selle üle otsustada vanglateenistus, kui tegemist on vaid ajutise kasutamisega. Nähtuvalt kaebaja terviskaardis kajastatud andmetest käis kaebaja ümberpaigutamisel läbi meditsiiniosakonnast, kus kaebas valu traumeeritud jalas. Kaebaja loobus pakutavast valuravist, kuid nõudis talle koheselt kiirabi kutsumist. Kaebaja ei nõudnud talle ratastooli võimaldamist ja meditsiiniosakonna töötaja ei pidanud vajalikuks kaebajale ratastooli võimaldamist enda algatusel. 17.
19. Sellest tulenevalt puudus 18.05.2019 seisuga vanglaametnikel meditsiiniline otsus väljastada kaebajale liikumisvahendina ratastool. Kaebajale oli tol hetkel väljastatud tugikargud ja neid ta sai kasutada ümberpaigutamise teel teise osakonda. Lisaks näitavad objektiivsed tõendid, et kaebaja oli vahetult enne ümberpaigutamist võimeline liikuma iseseisvalt, mis omakorda paneb kaebaja väited valu olemasolu kohta kahtluse alla. Seega esines ka vanglaametnikel alus korraldada kaebaja ümberpaigutamist ilma ratastoolita. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, kuna nii enne kui ka vahetult ümberpaigutamisel puudus meditsiiniline otsus kaebajale ratastooli võimaldamise osas, ei ole vastustajale etteheidetav, et kaebaja pidi liikuma ühest vangla osakonnast teise iseseisvalt ja vaid tugikarkude abil. Seega on kohus seisukohal, et vastustaja tegevus 18.05.2019 kaebaja ümberpaigutamise ajal oli õiguspärane. 17.
20. Vastustaja õiguspärase tegevuse korral ei ole antud juhul kahjunõude rahuldamine võimalik.
21. Hooldaja määramata ja erikambri võimaldamata jätmine 18.
22. Kaebaja heitis vastustajale ette, et vastustaja ei määranud talle hooldajat ega võimaldanud erikambrit. Kaebaja jalg oli kipsis ja ta ei saanud igapäevaste toimingutega hakkama. Kuna kaebaja on kambris üksi, siis pidi kaebaja vaatamata tugevale valule ise võtma sööki ja kambrit koristama ning kontrollimise ajal kaks korda päevas püsti tõusma. 18.
23. Kohus mõistis kaebaja etteheidet seonduvalt hooldaja määramata ja erikambri võimaldamata jätmisega suunatuks vanglateenistujatele, mitte meditsiiniosakonnale ja otsustas kaebust nimetatud osas menetleda. 18.
24. Kohtupraktikas on leitud, et kehtivast objektiivsest õigusest tuleneb vanglale kohustus vajadusel osutada liikumispuudega isikule ka abistaja teenust, kuigi siseriikliku õiguse kohaselt on see väljaspool kinnipidamisasutusi kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Seega, kinnipidamisasutuses viibiva isiku korral on kohustatud isikuks vangla, mitte kohalik omavalitsus. Olukorras, kus tuvastatakse, et kinnipeetav vajab toimetulekuks kõrvalist abi, on vangla ülesanne see korraldada.4 Sellest tulenevalt selle üle, kas kinnipeetav vajab hooldaja abi või erikambrit, otsustab vangla meditsiiniosakond ja tegemist on meditsiinilise otsusega. Meditsiinilise otsuse olemasolu korral määrab vanglateenistus käskkirjaga kinnipeetavale hooldajad ja paigutab ümber erikambrisse. 3 4 RKEKm 3-2-4-1-
25. TrtRKo 3-16-1499, p
26. 8 3-19-1741 18.
27. Kaebaja väitis, et ta on korduvalt pöördunud vastustaja poole hooldaja määramise ja erikambri võimaldamise palvetega, kuid edutult. Kohus kaebajaga ei nõustu, kuna halduskohtumenetluse raames kogutud tõendid kõnelevad vastupidist. Nimelt, kaebaja terviskaardi andmete kohaselt viibis kaebaja meditsiiniosakonnas muu hulgas ka 10.06.
28. Kaebaja kaebas selle üle, et kipsis oleva jala tõttu ei saa ta normaalselt põrandat pesta ja nõudis pika varega moppi. Põranda pesemise teema oli arutamisel ka 12.06.
29. Kaebaja hakkas nõudma hooldaja määramist alles 4.07.2019 medõe vastuvõtul, põhjusel, et ta ei saa normaalselt põrandat pesta. Otsustati hooldajat mitte määrata, kuna tol hetkel liikus kaebaja kambris vabalt ja tagastas kargud, nende asemel väljastati kaebajale jalutuskepp. 18.
30. Eelnevast nähtub, et vaatamata kaebaja palvele, ei pidanud meditsiiniosakonna töötaja vajalikus määrata kaebajale hooldajat. Seega puudus meditsiiniline otsus kaebajale hooldaja määramise ja erikambri võimaldamise osas. Selliste otsuste puudumise korral ei saanud vanglateenistus enda algatusel määrata kaebajale abistavat isikut või paigutada ta ümber erikambrisse, mistõttu vanglaametnike tegevus oli selles osas õiguspärane. 18.
31. Lisaks väitis kaebaja, et kaks korda päevas pidi ta püsti tõusma. Kohus märgib, et kaebaja ei ole selle üle kaevanud meditsiiniosakonnas. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja juhtis sellele probleemile tähelepanu alates 13.05.2019 kuni kipsi mahavõtmiseni. Kohus selgitab, et tulenevalt

§ 67

lg 1 p-st 1 oli kaebajal vanglaametnike poolt antud seaduslike korralduste täitmise kohustus. Kaebaja kohustus tõusta püsti nii hommikusel kui ka õhtusel loenduse ajal tuleneb Viru Vangla kodukorra punktist 6.

1. Sellest kohustusest saab vabastada kaebajat ainult meditsiinitöötaja. Kaebajal selline vabastus puudus. Kaebaja ei ole selgitanud kohtule, mis põhjusel ei pööranud ta meditsiiniosakonna töötajate tähelepanu sellele probleemile ega palunud tugeva valu esinemise tõttu nimetatud kohustusest ajutist vabastamist. Kohus lähtub sellest, et kaebajal puudus meditsiiniline vabastus, mistõttu esines tal kohustus täita vanglaametike korraldusi. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et peale 13.05.2019 oli kaebajal kaks korda püsti tõusmine põlvevalu tõttu raskendatud, oleks ta pidanud ise olema aktiivne ja taotlema meditsiiniosakonnalt kohustusest vabastamist, kuid kaebaja seda ei teinud. Järelikult, ka antud juhul ei ole täidetud mittevaralise kahjunõude rahuldamise eeldused.
2. Kaebaja pöördumisetele reageerimata jätmine. 19.
3. Kaebaja väitis, et vastustaja Viru Vangla ei reageerinud kaebaja kaebustele ja pöördumistele seoses valudega. 19.
4. Kohus kaebajaga ei nõustu. Kõik kaebaja pöördumised seonduvalt valudega on fikseeritud tema tervisekaardis. Samuti nähtub tervisekaardist, et kõikide pöördumiste osas on antud vastused või reageeritud ravimite väljastamisega. Seega, kaebaja nõue on ilmselgelt põhjendamata.
5. Kaebaja ümberpaigutamine 09.09.2019 ühest vangla hoonest teisesse Kohus tegi kindlaks, et kaebaja ei ole esitanud vastustajale kahjunõuet seonduvalt asjaoluga, et 09.09.2019 kaebaja ümberpaigutamisel ühest vangla hoonest teise ei antud talle isiklike asjade transportimiseks käru. Järelikult tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-st 1 ja

§ 11

lg-st 8, on kaebajal eelpoolnimetatud nõude osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ja kaebus ei ole lubatud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 151 lg 1 p-st 1 ja § 121 lg 1 p-st 4, jätab kohus kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas 9 3-19-1741 seonduvalt 09.09.2019 ümberpaigutamise ajal kaebajale käru võimaldamata jätmisega läbi vaatamata.

1. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
2. Menetluskulud Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1, kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata, ehk otsus oli tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja teatas, et tal puuduvad menetluskulud. Võttes arvesse eelpoolnimetatut ja tulenevalt HKMS § 108 lg-st 11 ja § 109 lg 1 kolmandast lausest, jätab kohus võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 10