← Eesti

3-19-312/25

Obsah (9)§ 230§ 229§ 157§ 197§ 176§ 49§ 109§ 108§ 107

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 152 lg 1 p 4 mõttes. Kaebaja soovib apellatsioonkaebuses jätkuvalt Kohtla-Järve Linnavalitsuse kohustamist tõstma tagasiulatuvalt alates

  1. a algusest avaliku teenindamise lepingus toodud liinikilomeetri maksumust 1,11 euroni/km. Korraldusega nr 60 otsustas vastustaja hüvitada kaebajale saamata jäänud tulu
  2. aasta eest 0,01 eurot ühe liinikilomeetri kohta, sisuliselt otsustas liinikilomeetri maksumuse tõstmise 1,05 euroni/km tagasiulatuvalt alates
  3. jaanuarist
  4. Seega ei ole vastustaja endiselt kaebuses nõutavat akti andnud või toimingut teinud. Kaebaja ei pidanud ka esitama kaebuse muutmise taotlust, sest korraldus nr 60 ei takista kaebaja põhinõude edasist menetlemist. Korralduse nr 60 resolutsiooni p 3 tuleb mõista selliselt, et pooled ei vaidle enam selle üle, et liinikilomeetri maksumust tuleb vastavalt lepingu p-le 3.5 igal aastal korrigeerida. Lepingust, sh selle p-st 3.5 tuleneb, et liinikilomeetri maksumuse korrigeerimine on vastustaja iga-aastane kohustus. Lepingu p 3.4 kohaselt saadakse liinikilomeetri maksumuse piirmäär konkreetsel aastal (Tt) valemiga Tt = (Ip × Tt-1), milles Tt tähendab liinikilomeetri maksumuse piirmäära aastal t (eurot/km), Ip liinikilomeetri maksumuse muutumise indeksit perioodil p võrreldes eelneva perioodiga ja Tt-1 liinikilomeetri maksumuse piirmäära aastale t eelnenud aastal (eurot/km). Liinikilomeetri maksumuse muutumise indeks (Ip) perioodil p saadakse omakorda valemiga Ip = 0,37 DKp + 0,35 Pp + 0,16 THIp + 0,12, kus DKp tähendab diiselkütuse hinnaindeksit perioodil p võrreldes eelneva perioodiga, Pp bussiettevõtte keskmise palga indeksit perioodil p võrreldes eelneva perioodiga või selle puudumisel Statistikaameti vastavat maismaatranspordi näitajat ja THIp tarbijahinnaindeksit perioodil p võrreldes eelneva perioodiga. Periood p on IV kvartalist III kvartalini (
  5. oktoober kuni
  6. september). Kohtuasja lahendamiseks on vajalik otsustada, kuidas on õige arvutada piirmäära valemi muutujat Ip ehk iseäranis, kuidas on õige sisustada muutujaid DKp ja Pp, mis on muutuja Ip komponentideks. Kaebaja arvates tuleb kütuse hinnaindeksi leidmiseks jagada kütusekulu sõidetud kilomeetritega kahel eelneval perioodil ning leida tekkinud kütusehinna erinevus ühele kilomeetrile. Sellest lähtumine tähendaks sisuliselt kaebaja vabastamist äririskist. Definitsiooni järgi on DKp „diiselkütuse hinnaindeks perioodil p võrreldes eelneva perioodiga“, mida võib mõista mitmeti. Siiski ei saa loogiliselt lähtuda kaebaja soovitud arvutuskäigust, sest lepingu p-s 3.5 toodud valemi eesmärk on arvutada välja liinikilomeetri maksumuse piirmäär aastal t ning selle võrrandi muutujaks ei saa olla liinikilomeetri maksumus. Läbitud kilomeetrite arv (liiniläbisõidu kilomeetrid) mängib lepingu p 3.1 kohaselt rolli toetuse lõpliku suuruse väljaarvutamisel. Liinikilomeetri maksumus on aga lepingu p-s 3.5 toodud võrrandi tulemus. Kui jagada kütusekulu sõidetud kilomeetritega kahel eelneval perioodil ning leida tekkinud kütusehinna erinevus ühele kilomeetrile, nagu kaebaja seda soovib, oleks selle arvutuskäigu kohaselt võimalik näidata kulusid suurematena näiteks ostetud kütuse muul 5

(12)3-19-312 otstarbel kasutamise teel. Sellisel juhul kuluks kilomeetri peale rohkem kütust ja kulud oleksid kõrgemad. Selline kuritarvituse võimalus peab olema välistatud. Ükski lepingu säte ei viita pakkumuses märgitud diiselkütuse hinnale, mis avaldati pakkumuse esitamise aja seisuga. Ka lepingu p 3.3 viitab pakkumusele vaid liinikilomeetri maksumuse aspektist, mitte kütusekulu kui selle komponendi aspektist. Liinikilomeetri maksumuse korrigeerimist reguleerib lepingu p 3.4, mis selgelt viitab tegelike kulude, mitte pakkumuses toodud summade suurenemisele. Lepingu p-s 3.5 esitatud võrrandi eesmärgiks on arvutada välja liinikilomeetri maksumus. Sellest lähtuvalt ei saa liinikilomeetri maksumus olla üheks võrrandi muutujaks. Kaebaja väide, et vastustaja seisukohad lepingu tõlgendamisel on vastuolus pooltevahelise väljakujunenud praktikaga (sest eelneval indekseerimisel ei võrrelnud vastustaja diiselkütuse kulutuste muutumise indeksit pakkumuses esitatuga), näitab üksnes seda, et vastustaja võis lepingu tõlgendamisel varem eksida. Korralduses nr 60 esitas vastustaja lepingu ja seadustega kooskõlas oleva ning endale soodsama tõlgenduse ning varasematel arvutustel ei saanud olla praktikat kujundavat jõudu. Vastustaja ei võta põhjendatult diiselkütuse hinnaindeksi arvutamisel arvesse sõidetud kilomeetrite hulka. Seda, mitu kilomeetrit saab sõita ostetud kütusekogusega, mõjutavad väga paljud asjaolud, nagu kasutatavate busside kütusekulu ja tehniline korrasolek. Tegemist on ilmselgelt vedaja äririskiga. Kaebaja esitatud arvutuskäigu rakendamine seaks liinikilomeetri maksumuse sõltuvusse asjakohatutest teguritest. Kaebaja taotlusele lisatud tõendite kohaselt oli ajavahemikul
  1. oktoober 2017 kuni
  2. september 2018 vedaja maksnud bussijuhtidele palka kogusummas 300 208,51 eurot ning ajavahemikul
  3. oktoober 2016 kuni
  4. september 2017 summas 296 772,75 eurot. Seega indeksi Pp määraks oli 300 208,51 / 296 772,75 = 1,0116, nagu vastustaja on õigesti leidnud. Kui arvutada indeks Pp kaebaja soovitud viisil tööjõukulude kasvust liinikilomeetri kohta (bussijuhtide summaarse tööjõukulu jagamine läbitud kilomeetrite arvuga), tähendaks see kogu kaebaja äririski asetamist vastustajale. Ajavahemikul
  5. oktoober 2016 kuni
  6. september 2017 läbiti rohkem kilomeetreid väiksema kuluga, ajavahemikul
  7. oktoober 2017 kuni
  8. september 2018 aga vähem kilomeetreid suurema kuluga. See ei ole asjaolu, mida peaks liinikilomeetri arvutamisel arvesse võtma. Läbitud kilomeetrite arvu võetakse arvesse kohaliku omavalitsuse makstava toetuse lõppsumma väljaarvutamisel (lepingu p 3.1), mitte tööjõukulu arvutamisel. Kokkuvõttes on kaebaja nõue, et liinikilomeetri maksumus tõstetaks 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates
  9. jaanuarist 2019, põhjendamatu. Vastustaja on korralduses nr 60 õigesti arvutanud liinikilomeetri maksumuseks alates
  10. a algusest 1,05 eurot/km. Lepingu p 3.5 viimase lause kohaselt võetakse vedaja põhjendatud taotlus koos tõenditega kulude reaalsest muutumisest liinikilomeetri maksumuse muutmisel toetuse arvutamise aluseks alates
  11. jaanuarist järgmisel aastal. Liinikilomeetri maksumust saab korrigeerida seega ainult vedaja esitatud faktiliste andmete alusel. Kui vedaja arvutuskäik on ekslik, siis on kohalik omavalitsus kohustatud rakendama õiget arvutuskäiku. Kaebaja leidis õigesti, et vastustajal puudub liinikilomeetri maksumuse muutmisel kaalutlusõigus, kuid arvutamine lepingu p-s 3.4 toodud valemi alusel ei ole kaalutlusõiguse teostamine. Kui normi koosseis sisaldab valemit, siis võib olla tegemist määratlemata õigusmõistetega, mis on aga üldjuhul täies mahus kohtulikult kontrollitavad. 6
(12)3-19-312 Kohtla-Järve Linnavalitsuse
  1. jaanuari
  2. a vastus on haldusakt, millega tuvastatakse lepingu alusel makstava tasu suurus. Nimetatud haldusakti ei ole formaalselt tühistatud ja see kehtib, kuid on vastuolus nii ringkonnakohtu tuvastatud lepingu tõlgenduse kui ka kindlaks tehtud liinikilomeetri maksumusega. Kohtla-Järve Linnavalitsus on andnud korralduse nr 60, mille resolutsiooni p 3 reguleerib sama küsimust, mis
  3. jaanuari
  4. a vastus, kuid need haldusaktid on omavahel vastuolus. Seetõttu tuleb vastustaja
  5. jaanuari
  6. a vastus kui õigusvastane haldusakt õigusselguse huvides tühistada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  7. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti kaebus rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Kaebaja palub jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda, mõista kaebaja menetluskulud vastustajalt välja ning tagastada kautsjon. Kassatsioonkaebuse põhiseisukohad on järgmised. 1) Ringkonnakohtu seisukoht, et liinikilomeetri maksumuse indekseerimisel ei tohi lähtuda vedaja kulust kilomeetrile, muudaks mitmes kohaliku omavalitsuse üksuses väljakujunenud avaliku bussiveo praktikat. Vedaja tegelikke kulusid kajastab kõige adekvaatsemalt läbisõidupõhine kulude arvestus. Kohtu seisukohad seaksid ohtu veolepingute jätkusuutliku täitmise, viiks veomahtude kõikumisel ebaloogilise tulemuseni ning avaksid tee kuritarvitustele. Näiteks oleks summaarsete näitajate aluseks võtmisel vedajal võimalik suurendada liinikilomeetrite maksumust ilma tegeliku palga- või kütusekulude tõusuta. Seega asetataks põhjendamatu risk erinevalt kohtu väidetust hoopis omavalitsusüksustele ja kohtu tõlgendus on vastuolus ka avalike huvidega. Seevastu lähtumine kuludest kilomeetrile kuritarvitusi ei võimalda. Lisaks takistab kuritarvitusi Maanteeameti piirmäär (ühistranspordi hinnaindeks) ja lepingu teised tingimused, nt lepingu p 5.3.11, mis kohustab vedajat pidama lepingu objektiks oleva bussiliiniveo kohta eraldi raamatupidamisarvestust. 2) Ringkonnakohus on ebaõigesti sisustanud lepingus toodud valemi muutujaid tööjõukulude ja kütusekulude indekseerimise osas. Ringkonnakohtu ja vastustaja arvutuskäik nimetatud muutujate sisustamisel on vastuolus nii hankedokumentidega kui ka lepingu p-s 3.2 toodud näitliku arvestusega. Kaebaja taotluses toodud metoodika ühtib täielikult vastustaja enda kehtestatud hankedokumentide ja hankija koostatud lepinguga, millest kaebaja lähtus oma pakkumuse tegemisel. Seega muudaks kohtu arvutuskäik lubamatult hanketingimusi. Samuti on ringkonnakohtu arvutuskäik vastuolus poolte varasema praktikaga ja teiste omavalitsusüksuste praktikaga ning tegevusala tavadega. 3) Lähtumine kuludest kilomeetrile on kõige paremini kooskõlas ka lepingu eesmärgiga. Vastustajal on õigus veomahtu muuta, mistõttu kilomeetrite arv on vedajast sõltumatu asjaolu ning tema ei tohi kanda sellest tulenevaid riske. Kilomeetripõhine arvestus kajastab seetõttu adekvaatselt tegelike kulude muutumist. 4) Ringkonnakohtu seisukoht lepingupoolte riskijaotuse kohta on üllatuslik. Seda ei olnud varem kohtumenetluses arutatud, samuti ei olnud vastustaja niisuguseid väiteid esitanud. Kohus rikkus selgitamiskohustust ning tõhusa ärakuulamise põhimõtet, kaebaja oli jäetud ilma võimalusest oma seisukohti tõhusalt esitada. 5) Ringkonnakohus on ulatuslikult rikkunud põhjendamiskohustust. Esiteks ei ole kohus oma keskset järeldust riskijaotuse kohta põhjendanud. Teiseks on kohus arvutusmetoodika küsimuses jätnud hulgaliselt kaebaja väiteid käsitlemata. 7
(12)3-19-312 6) Ringkonnakohtu otsuse järgi kujuneks olukord, kus vastustaja muudaks järsult oma senist praktikat kütusekulu ja tööjõukulu indekseerimisel. Samal ajal oleks praktika muutuse põhjuseks üksnes paljasõnaline ja ebaselge seisukoht, et uus praktika on paremini kooskõlas vedaja äririskiga. Vedaja äririski ei ole senises kohtupraktikas avaliku teenindamise lepingute osas käsitletud. Selline olukord ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. 7) Kaebaja rakendatuga sama metoodikat liinikilomeetri maksumuse indekseerimisel rakendatakse riigihangete kaudu sõlmitud avaliku teenindamise lepingute puhul kõikjal üle Eesti. See puudutab nii kütusekulu kui ka palkade (tööjõukulu) arvestust. Lepinguga sama valem (Ip = 0,37 DKp + 0,35 Pp + 0,16 THIp + 0,12) on kaebajale teadaolevalt kasutusel vähemalt seitsmes avaliku teenindamise lepingus. Lähtumine indekseerimise kuludest kilomeetri kohta, mitte kuludest liitrile on veelgi laialdasem.
  1. Riigikohtu halduskolleegium andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendav arvamus järgmistes küsimustes: 1) kas leping nägi ette liinikilomeetri hinna iga-aastase indekseerimise kohustuse; 2) kas lepingu p 3.4 nägi ette valemi liinikilomeetri hinna muutumise arvutamiseks; 3) miks tuleb kaebaja arvates tema kütusekulusid lugeda lepingu tähenduses tegelikult ja reaalselt kasvanuks vaatamata asjaolule, et tema võrdlusperioodil ostetud kütuseliitri hind ei ületa kütuseliitri hinnana pakkumuses aluseks võetud hinda; 4) kas vastustaja liinikilomeetri hinna arvutuskäik peegeldab piisavalt asjaolu, et bussijuhtide palgatõusu tõttu olid kulud ühe liinikilomeetri läbimiseks kasvanud.
  2. Kaebaja on seisukohal, et lepingu p-dest 3.4 ja 3.5 tulenes vastustaja kohustus muuta vedaja tegelike kulude muutumise korral liinikilomeetri hinda kaebaja taotlusel või omal algatusel, vastustajal puudub selles osas kaalutlusõigus. Liinikilomeetri maksumuse muutmine lepingu p 3.4 alusel võrdub faktiliselt iga-aastase indekseerimisega. See on kooskõlas ka vastustaja enda ja muude analoogilise lepingu sõlminud kohaliku omavalitsuse üksuste praktikaga. Lepingu p-s 3.4 sätestatud valemit tuleb mõista liinikilomeetri hinna arvutamise valemina ning pooled selle üle ei vaidle. Kestvuslepingu puhul ei saa valemile omistada vaid hinna tõstmise piirmäära tähendust, sest vastasel juhul võib see viia tellija meelevaldse käitumiseni. Valem kajastab adekvaatselt kaebaja kulude muutumist. Jättes hinna selle valemi järgi korrigeerimata, on hankelepingut lubamatult muudetud. Kaebaja kütusekulusid tuleb lepingu järgi lugeda kasvanuks vaatamata sellele, et võrdlusperioodil ostetud kütuseliitri hind ei ületa pakkumuses aluseks võetud hinda. Ükski lepingu säte ei viita pakkumuses märgitud diiselkütuse hinnale, mis avaldati pakkumuse esitamise aja seisuga. Ka lepingu p 3.3 viitab pakkumusele vaid liinikilomeetri maksumuse, mitte kütusekulu kui selle komponendi aspektist. Liinikilomeetri maksumuse korrigeerimist reguleerib lepingu p 3.4, mis selgelt viitab tegelike kulude, mitte pakkumuses toodud kulude suurenemisele. Kõik liinikilomeetri maksumuse kulukomponendid peavad üksteist vastastikku kompenseerima. Vedaja kulude tegeliku suurenemise kompenseerimiseks tuleb kütusekulu kasvu aluseks võtta eelnev aastane periood. Pakkumuses esitatud sisseostetava kütuse liitri keskmine hind on arvutatud seitsme aasta taguse aja kohta. Kui kaebaja oleks teadnud, et tegemist on siduva kütuse keskmise hinnaga terve lepingu kehtivuse ajal, ei oleks kaebaja lepingut sellistel tingimustel sõlminud või oleks pakkumuse esitamisel arvesse võtnud ka lepingu kehtivuse pikkust ja võimalikku hinnatõusu. Seega on vastustaja tõlgendus vastuolus ühistranspordiseaduse § 23 lg 2 eesmärkide ja Riigikohtu praktikaga. Samuti oleks selline võrdlusmeetod vastuolus senise lepingu tõlgendamise praktikaga. Kaebaja on tõendanud, et bussijuhtide tööjõukulud on kasvanud palgatõusu tõttu. Vastustaja kasutatav bussijuhtide summaarne tööjõukulude arvestus ei oleks lisaks kassatsioonkaebuses juba märgitule õige ka seepärast, et sel juhul sõltuks liinikilomeetri hind võrreldavate perioodide tellimusmahtudest, mida vastustaja võib muuta.
  3. Vastustaja kassatsioonkaebusele ega Riigikohtu halduskolleegiumi lisaküsimustele ei vastanud. 8
(12)3-19-312 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 14. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus menetlusnormi olulise rikkumise tõttu osas, milles tühistati Tartu Halduskohtu otsus kohustamisnõude rahuldamiseks ja hüvitati menetluskulud (

§ 230lg 1).

Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Halduskohtu otsuse resolutsioon jääb jõusse (

§ 230lg 5 p-d 4 ja 6).

Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuste põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Kolleegium käsitleb esmalt menetluslikke küsimusi (I), hindab seejärel poolte vaidlusalusest lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi liinikilomeetri maksumuse korrigeerimisel (II) ja kaebaja kohustamisnõude (tõsta liinikilomeetri maksumus tagasiulatuvalt alates

  1. jaanuarist 2019 1,11 euroni kilomeetri kohta) põhjendatust (III) ning määrab menetluskulude jaotuse (IV). I
  2. Halduskohus leidis, et lepingu p-s 3.5 on sõnaselgelt sätestatud liinikilomeetri maksumuse iga-aastase indekseerimise kohustus. Ringkonnakohus on leidnud, et kohtumenetluse ajal vastustaja antud korralduse nr 60 resolutsiooni p-st 3 tulenevalt ei vaidle pooled enam selle üle, et liinikilomeetri maksumust tuleb vastavalt lepingu p-le 3.5 igal aastal korrigeerida (indekseerida). Pooled pole seda ringkonnakohtu seisukohta kassatsioonimenetluses kahtluse alla seadnud. Kaebaja on kassatsioonkaebuses vaidlustanud ringkonnakohtu otsust põhjusel, et kohus on tema hinnangul ebaõigesti sisustanud lepingus toodud valemi muutujaid tööjõukulude ja kütusekulude osas. Ka vastuses Riigikohtu lisaküsimustele on kaebaja leidnud, et pole põhjendatud tõstatada küsimusi nende alamalseisvate kohtute seisukohtade osas, mida pooled ei vaidlusta. 16.

§ 229

lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kaebaja on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse osas, milles tema kaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus on jätnud kaebaja definitiivse kohustamisnõude rahuldamata ning selle nõude rahuldamine ei sõltu üksnes üksikutest kassatsioonkaebuses käsitletud kulukomponentidest, vaid sellest, kas vastustaja on liinikilomeetri maksumuse määramisel lähtunud tervikuna lepinguga kokku lepitud maksumuse määramise mehhanismist (sh küsimusest, kas ja millises ulatuses oli vastustajal liinikilomeetri hinna muutmisel kaalutlus- või hindamisruum). Seega ei välju kolleegium kassatsioonkaebuse piiridest, kui hindab järgnevalt lepinguga kokku lepitud liinikilomeetri maksumuse arvutamise reegleid ja neist kinnipidamist laiemalt. Tulenevalt kohtuotsuse seaduslikkuse põhimõttest (

§ 157

lg 1) peab kohus, sh Riigikohus, tagama õigusaktide õige kohaldamise sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest. Kassatsioonkaebuse õiguslikud väited ei piira kassatsioonkaebuse läbivaatamise ulatust (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-46-13, p 24).
  3. Kaebaja pöördus kohtusse põhjusel, et vastustaja keeldus oma
  4. jaanuari
  5. a vastusega rahuldamast kaebaja taotlust liinikilomeetri maksumuse suurendamiseks. Halduskohus leidis, et vastus kaebaja taotlusele on toiming (HMS § 106 lg 1) ja kaebus on esitatud vastustajale liinikilomeetri hinna korrigeerimise toiminguks kohustava ettekirjutuse tegemise nõudes. Ringkonnakohus seevastu leidis, et vastus kaebaja taotlusele on haldusakt (HMS § 51 lg 1), ning tühistas selle haldusakti oma otsusega. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et keelduv vastus kaebaja taotlusele on haldusakt. Kaebaja taotles vastustajalt liinikilomeetri maksumuse muutmist avaliku teenindamise lepingus, seega lepingu muutmist. Sarnaselt haldusakti andmisest keeldumisega (HMS § 43 lg 2) on ka halduslepingu muutmisest keeldumine haldusakt, sest sellega otsustatakse lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üle. 9

(12)3-19-312 18.

§ 197

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Kaebaja vaidlustas apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse üksnes osas, millega ta taotles vastustaja kohustamist tõsta liinikilomeetri maksumus 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates

  1. jaanuarist
  2. Kaebaja ei vaidlustanud halduskohtu otsust osas, millega kohustati vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Ka vastustaja ei ole halduskohtu otsust vaidlustanud. Seetõttu väljus ringkonnakohus halduskohtu otsust tervikuna tühistades apellatsioonkaebuse piiridest. Halduskohtu otsus jõustus apellatsioonitähtaja möödumisel osas, milles seda polnud vaidlustatud (

§ 176lg 2 teine lause).

Seega tühistas ringkonnakohus jõustunud halduskohtu otsuse, kohtumenetlusnormide kohaselt saab jõustunud kohtuotsust vaidlustada vaid teistmise korras (

§ 176lg 1).

  1. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus väljus apellatsioonkaebuse piiridest ka sellega, kui asus kontrollima korralduse nr 60 õiguspärasust. Nimetatud korraldus anti kohtumenetluse ajal (
  2. veebruaril 2020) ja halduskohtu otsuse täitmiseks ning kaebaja ei olnud seda käesolevas kohtumenetluses vaidlustanud. Korralduse nr 60 õiguspärasust oleks ringkonnakohus saanud kontrollida juhul, kui kaebaja oleks oma kaebuse nõuet või alust

§ 49lg 2 kohaselt muutnud.

Käesolevas asjas ei ole kaebaja seda teinud, vaid on esitanud Tartu Halduskohtule

  1. märtsil
  2. a (seega enne ringkonnakohtu otsuse tegemist) uue kaebuse, milles taotleb korralduse nr 60 tühistamist või alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamist (haldusasi nr 3-20-439). Selle haldusasja menetlus on halduskohtus peatatud kuni lõpplahendi jõustumiseni käesolevas kohtuasjas (Tartu Halduskohtu
  3. aprilli
  4. a määrus haldusasjas nr 3-20-439). Ka oma
  5. märtsi 2020 seisukohas ringkonnakohtule selgitas kaebaja, et ta vaidlustas korralduse nr 60 eraldi kohtuasjas.
  6. Kokkuvõttes oli ringkonnakohus pädev kontrollima apellatsioonkaebuse alusel halduskohtu otsust üksnes osas, milles kaebaja definitiivne kohustamisnõue jäeti tema soovitud ulatuses rahuldamata. Ka Riigikohus ei saa kassatsoonkaebust lahendades anda hinnangut halduskohtu otsusele osas, milles see on jõustunud, samuti kontrollida korralduse nr 60 õiguspärasust. Riigikohus kontrollib üksnes, kas kaebaja kohustamisnõue tuleb rahuldada tema taotletud ulatuses (tõsta kaebaja taotluse alusel lepingus toodud liinikilomeetri maksumus 1,11 euroni/km). II
  7. Kolleegiumi hinnangul ei tulene lepingu p-st 3.5 vastustaja kohustust igal aastal liinikilomeetri maksumust korrigeerida, sest see pole kooskõlas lepingu p-des 3.2–3.4 toodud põhimõttega muuta liinikilomeetri hinda üksnes erandlikel asjaoludel.
  8. Lepingu p 3.2 esimesest lausest tuleneb, et liiniveo toetuse arvutamise aluseks on pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus. Lepingu p 3.3 kohaselt on vedaja pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus vedajale makstava toetuse arvutamise aluseks vastavalt lepingu p-des 3.1 ja 3.2 sätestatule kogu lepingu kehtivusaja vältel ning selle erandlik muutmine on võimalik üksnes lepingus nimetatud alustel ja korras. Lepingu p 3.4 kohaselt saab vedaja pakkumuses olevat liinikilomeetri maksumust lepingu kehtivusaja vältel muuta üksnes juhul, kui vedaja tegelikud kulud on reaalselt muutunud. Nendest sätetest võib järeldada, et poolte tahe ei olnud lepingu sõlmimisel liinikilomeetri maksumust igal aastal muuta, vaid pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumuse muutmist peeti üks kord aastas võimalikuks üksnes erandlikus olukorras.
  9. Kaebaja väidetele vaatamata ei saanud vastustaja kohustus liinikilomeetri hinda igal aastal korrigeerida tekkida ka vastustaja varasemast praktikast liinikilomeetri maksumuse määramisel ja sellest praktikast lähtuvast kaebaja väidetavast õigustatud ootusest. Kaebaja on ise kinnitanud, et aastatel 2014-2017 ei toimunud lepingu alusel liinikilomeetri hinna iga-aastast ümberarvutamist. 10

(12)3-19-312 Vastustaja on lepingu kehtivusaja jooksul ja enne käesoleva kohtuvaidluse puhkemist muutnud liinikilomeetri maksumust kaebaja taotluse alusel vaid ühel korral –
  1. a kohta. Kaebajale pole antud siduvat lubadust liinikilomeetri hinda igal aastal korrigeerida.
  2. Nii pooled kui ka kohtud on selgitusi esitamata lähtunud eeldusest, et liinikilomeetri maksumuse määramisel tuleb aluseks võtta lepingu p-s 3.4 sätestatud valem. Lepingu tekst sellele seisukohale tuge ei paku. Valemit on selles sättes mõistetud üheselt üksnes makromajanduslikke statistilisi näitajaid (nt tarbijahinnaindeks) arvesse võtva piirmäära arvutamise vahendina. Liinikilomeetri hinna suurenemine ei või valemi järgi arvutatud piirmäära ületada. Kuna lepingu järgi võib liinikilomeetri hinda muuta vaid vedaja tegelike kulude reaalsel muutumisel, ei peegelda valemi rakendamine adekvaatselt kaebaja tegeliku kulu muutumist võrdlusperioodidel. Seda muutust tuleb kaebajal tõendada oma majandustegevuse andmete alusel.
  3. Kaebaja on välja toonud, et valemi kasutamise eelmises punktis kirjeldatud viisil on algatanud vastustaja, valem peegeldab adekvaatselt kaebaja kulude muutumist (viies sarnasele tulemusele kulude summaarse arvestusega) ning on kooskõlas kestvuslepingu olemusega, vältides kaebaja meelevaldset käitumist liinikilomeetri hinna muutmisel. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu lepingu tekstist poolte tahet käsitada p-s 3.4 sätestatud valemit liinikilomeetri maksumuse korrigeerimise valemina, mida vastustaja on kohustatud imperatiivselt rakendama. Ka asjaolust, et vastustaja on valemit ühel korral (
  4. a kehtinud liinikilomeetri maksumuse arvutamisel) sel viisil kasutanud, ei saa järeldada tema seotust valemiga igakordsel otsustamisel liinikilomeetri maksumuse muutmise üle. Samuti ei vii valemi rakendamata jätmine meelevaldse tulemuseni liinikilomeetri maksumuse määramisel, sest vastustaja meelevaldse tegevuse välistab lepingu p-dest 3.3 ja 3.4 tulenev kohustus põhjendatud ja vedajast sõltumatutel asjaoludel ning vedaja tegelike kulude reaalsel muutumisel liinikilomeetri maksumuse muutmist kaaluda.
  5. Lepingu p 12.5 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest, isegi kui see erineb sõnade tavapärasest tähendusest. Kui poolte ühist tegelikku tahet ei õnnestu kindlaks teha, tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu teise poolega samasugune mõistlik isik pidi seda samade asjaolude esinemise korral mõistma. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu juba eespool esitatud põhjustel poolte tegevusest sellist ühist tegelikku tahet lepingu sõlmimise ajal, mis sunniks järeldusi liinikilomeetri maksumuse iga-aastase korrigeerimise ja lepingu p-s 3.4 toodud valemi rakendamise ulatuse osas muutma. Hankelepingu muutmisele on riigihangete seaduses (RHS) sätestatud ranged piirangud (RHS § 123) ning lepingu meelevaldne konsensuslik tõlgendamine võimaldaks pooltel neist piirangutest kõrvale kalduda.
  6. Kuna leping ei seo vastustajat kohustusega liinikilomeetri maksumust igal aastal korrigeerida ega ka kohustusega rakendada maksumuse muutumise arvutamisel lepingu p-s 3.4 sätestatud valemit, siis on vastustajal kolleegiumi arvates kaebaja taotluse rahuldamisel ja liinikilomeetri maksumuse muutmisel ulatuslik kaalumisruum. Vastustaja ja halduskohus on õigesti leidnud, et kaalumisruumi olemasolule viitab lepingu p 3.4 sõnastus, mille kohaselt saab vastustaja liinikilomeetri maksumust sõltumata vedaja kulude muutumisest igal juhul muuta, kuid ei pea seda tegema. Kaalutlusõiguse tekkimiseks tuleb esmalt tuvastada, kas kaebaja lepingu täitmisega seotud tegelikud kulud on muutunud (lepingu p 3.4). Vaidluse korral peab kulude muutumist tõendama vedaja. Kui vastustaja teeb kulude muutumise kindlaks, peab ta täiendavalt tuvastama, kas see muutus tuleneb põhjendatud ja vedajast sõltumatutest asjaoludest (lepingu p 3.4). Vedajast sõltuvateks asjaoludeks, mis ei pruugi liinikilomeetri maksumuse suurendamist õigustada, on nt lepingu täitmiseks kasutatavate sõidukite tehnilise seisukorra halvenemisest tulenev keskmise kütusekulu suurenemine või vedaja ühepoolsetest otsustest tulenevad ja turuolukorrale mittevastavad muutused tööjõukulude suuruses. 11
(12)3-19-312
  1. Kõigi kulude põhjendatud muutumist tuleb hinnata kogumis ning ühe või mõne kulukomponendi suurenemine ei pea kokkuvõttes tooma kaasa liinikilomeetri maksumuse suurendamist, kui kaebaja kulud ei ole muude kulukomponentide vähenemise tõttu tervikuna suurenenud. Samuti ei tulene lepingust nõuet suurendada liinikilomeetri maksumust vedaja kulude ebaolulise suurenemise korral. Kuna küsimuse all on liinikilomeetri maksumus, tuleb vastustajal aluseks võtta kulu liinikilomeetri kohta, st tuvastada liinikilomeetri läbimiseks vajalike kulude kasv võrreldes eelmise perioodiga (lepingu p 3.6).
  2. Kuna kolleegium leidis eespool, et lepingu p-s 3.4 sätestatud valemit ei saa käsitada liinikilomeetri maksumuse arvutamise valemina, siis puudub käesolevas kohtuasjas vajadus võtta seisukoht valemi või selle üksikute komponentide sisustamise kohta. III
  3. Halduskohus ei rahuldanud kaebaja kohustamisnõuet osas, milles taotleti vastustaja kohustamist tõstma lepingus toodud liinikilomeetri maksumust 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates
  4. jaanuarist
  5. Halduskohus leidis, et vastustaja on küll kindlaks teinud, et on täidetud lepingust tulenevad liinikilomeetri hinna muutmise formaalsed eeldused, kuid lähtunud lubamatutest asjaoludest ja jätnud teostamata oma kaalutlusõiguse liinikilomeetri maksumuse muutmise otsustamisel. Samuti leidis halduskohus, et vastustaja kaalutlusõigus liinikilomeetri maksumuse muutmisel ei olnud vähenenud nullini, sest lepingu p 3.4 jätab vastustajale kaalutlusruumi ka olukorras kus on tuvastatud, et kaebaja tegelikud kulud on muutunud.
  6. Kolleegium nõustub nende järeldustega ja leiab, et kuna vastustajal oli liinikilomeetri maksumuse määramisel kaalutlusõigus, mis ei olnud vähenenud nullini, siis saab seda, kas liinikilomeetri maksumust tuleb muuta, selgitada ainult vastustaja oma kaalutlusõiguse õiguspärasel teostamisel. Põhjendused, millest tulenevalt haldusorgan kaalutlusõiguse alusel haldusakti annab, peavad nähtuma haldusaktist (HMS § 56 lg 3). Seetõttu on halduskohus jätnud õigesti rahuldamata nõude kohustada vastustajat tõstma liinikilomeetri maksumust kaebaja poolt soovitud määrani. IV
  7. Kuna kolleegium tühistab osaliselt ringkonnakohtu otsuse, tuleb muuta menetluskulude jaotust (

§ 109lg 4).

Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (

§ 108lg 1).

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108lg 2).

  1. Apellatsiooniastmes taotles kaebaja 15 euro suuruse riigilõivu ja 2937,60 euro (sh käibemaks) suuruste kohtuväliste kulude hüvitamist. Kassatsiooniastmes taotleb kaebaja kautsjoni tagastamist ja 4936 euro (sh käibemaks) suuruse lepinguliste esindajate kulu hüvitamist.
  2. Arvestades, et kaebaja kohustamisnõuet apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses taotletud viisil ei rahuldata, peab kolleegium võimalikuks kulude hüvitamiseks vastustajalt välja mõista vaid 2000 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda.
  3. Kautsjon tuleb

§ 107lg 4 (kuni 31.

detsembrini 2021 kehtinud redaktsioonis) koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-ga 21 tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.