lg 2 alusel rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks Menetlusalune isik Juri Tunikov – isikukood: 38209144712; elukoht: xxx xx-xx, xxx; xxx Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur Kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON
lg 2 alusel rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, s.o lisakaristuse osas. 2. Teha uus otsus, millega tühistada
lg 3 p 1 alusel määratud lisakaristus, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks täies ulatuses.
lg 2 alusel rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik juhtis Tallinnas, Paldiski mnt 227 suunaga Järveotsa tee poole, 24.10.2021 kell 01:23 mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,57 mg. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse Menetlusalune isik leiab, et määratud lisakaristus ületab karistuse eesmärki. Menetlusalune isik nõustub selles, et ta süü
Menetlusalusel isikul tuvastati
Esines kergendav asjaolu (süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus), raskendavat asjaolu mitte. Menetlusalune isik põhikaristuse osas vastu ei vaidle ja tunnistab eksimust ning on koheselt tasunud karistusena määratud rahatrahvi 600 eurot. Menetlusalusele isikule on
lg 3 p 1 alusel kohaldatud ka lisakaristust, s.t juhtimisõiguse äravõtmist kolmeks kuuks. Kõnealuse sätte kohaselt on iseenesest lubatav alkoholi piirmäära ületades sõiduki esmakordse juhtimise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Menetlusalune isik leiab siiski, et lisakaristuse kohaldamisel on kohtuväline menetleja eksinud. Kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida 2 4-21-4611 üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-122-13, p 9 ja nr 31-1-59-15, p 12). Menetlusalusele isikule kohaldatud lisakaristust on põhjendatud peamiselt üldpreventiivsete kaalutlustega. Seega on tuvastatud toimepanija keskmisest suurem süü, mis on lisakaristuse kohaldamise üks eeldus, kuid puuduvad eripreventiivsed kaalutlused, millega saaks õigustada juhtimisõiguse äravõtmist konkreetselt isikult. Kohtuvälise menetleja ei ole tuvastanud, et menetlusalusel isikul on varasemast ajast kehtiv karistus sarnase liiklusväärteo eest. Väärteoasja materjal varasemat sarnast karistatust ei kajasta. Menetluse esemeks olevat tegu ei ole järelikult võimalik käsitada harjumussüüteona. Menetlusalune isik on toimepandud tegu omaks võtnud ja kahetsenud. Menetlusalune isik möönab, et ta oleks pidanud alkoholi sisaldust veres kontrollima, sest ta tundis, et ta on oma seisundis kaine, mis osutus siiski petlikuks (nimelt oli kaebaja enne rooli istumist ära joonud 1 pudeli õlut ja selle kõrvale rohkelt söönud). Menetlusalune isik ei olnud teadlik alkoholi sisaldusest veres ja rooli istumisel joobe tunnustest ei olnud teadlik ja tegu ei olnud tahtlik (vastasel juhul ei oleks ta rooli istunud). Nendel asjaoludel pole võimalik kõneleda süüdlase hoolimatust suhtumisest toimepandud teosse. Menetlusalune isiku juhtimisõiguse äravõtmisega kaasneksid temale ja tema perele rasked tagajärjed. Nimelt on menetlusaluse isiku tööülesannete täitmise kohaks Eesti erinevad linnad, menetlusaluse isiku tööülesandeks projektijuhtimine ning objektidele seadmete ja tehnika tarne (turvatehnika). Juhtimisõiguse äravõtmisega kaotaks menetlusalune isik töö. Kohtupraktika kohaselt tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena (mis küll seda teatud juhtudel ei välista). Kolleegium leiab, et vaatamata keskmisest suuremale teosüüle jäi ka väärteoga põhjustatud liiklusoht abstraktseks.
lg-s 2 kirjeldatud koosseisupärase käitumise puhul võib isiku süü olla märkimisväärselt suurem (nt siis, kui ka tegelikult põhjustatakse liiklusohtlik olukord, häiritakse või takistatakse liiklust või seatakse ohtu mõne inimese elu, tervis, vara või keskkond (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-59-15, p 13). Kindlaks ei ole tehtud ka ühtegi muud asjaolu, mille põhjal saaks pidada piisavalt tõenäoliseks, et kaebaja asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima. Olukorras, kus
lg 2 sätestab toimepandud väärteo eest sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise ka põhikaristusena, kuid isikule on määratud rahatrahv ja puuduvad kaalukad eripreventiivsed argumendid lisakaristuse kohaldamiseks, ületavad menetlusalusele isikule määratud põhi- ja lisakaristus kogumis tema süü suurust. 3 4-21-4611 Menetlusalune isik leiab, et põhikaristusena määratud rahatrahv oli käesoleva teo toimepanemise karistamiseks tema jaoks piisav ja preventiivne. Lisakaristuse kohaldamisest tingitud eksimus on hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. Menetlusalune isik leiab, et selle rikkumise saab kõrvaldada maakohtus väärteo otsuse osalise tühistamisega, jättes menetlusaluse isiku suhtes lisakaristuse kohaldamata. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 29, § 30, 150 palub kaebaja kohtul tühistada väärteo otsus Juri Tunikovile määratud lisakaristuse kohaldamise osas. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht Kohtuväline menetleja, tutvunud kaebuse ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kõnealuse otsuse muutmiseks ning karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. 15.11.2021 teostatud karistusregistri väljatrükilt nähtuvalt omas Juri Tunikovi kehtivat karistust Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 punkt 2 alusel võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristust kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Väärteomaterjalile lisatud tõendusliku alkomeetri väljatrükilt nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholi 0,62 mg. Näidust arvati maha laiendmääramatus 0,05 mg/l ja tulemuseks saadi 0,57 mg/l. Juri Tunikovi kaebusest nähtuvalt oli ta enne rooli istumist ära joonud 1 pudeli õlut ja selle kõrvale rohkelt söönud; tundis, et on kaine; möönab, et oleks pidanud alkoholi sisaldust veres kontrollima, kuid kuna ei olnud teadlik alkoholi sisaldusest veres ja joobe tunnustest ning tegu ei olnud tahtlik, ei saa kõneleda tema hoolimatust suhtumisest toimepandud teosse. Väärteona on aga karistatav nii tahtlikult kui ka ettevaatamatusest toime pandud tegu. Kuna liiklusseadus keelab mootorsõiduki juhtimise alkoholi mõju all, peab alkoholi tarvitanud isik enne sõidukit juhtima asumist olema veendunud selles, et alkohol on tema organismist täielikult välja läinud. Seda Juri Tunikov ei teinud. Menetleja on seisukohal, et isikud, kes vajavad oma igapäevase elu korraldamiseks mootorsõidukit, peavad mõistma, et juhtimisõiguse säilimine sõltub nende endi valikutest. Pannes oma soovid ja vajadused kõrgemale seadusest tulenevatest nõuetest ja eelkõige enda ning teiste liiklejate turvalisusest, peab juht arvestama, et tema teole võivad järgneda vägagi ebameeldivad tagajärjed. Antud juhul ei ole tegemist väikese eksimusega, kus juhi organismis on alkoholi jäägid eelmisel päeval tarvitatud alkoholist, vaid subjektiivsete tunnuste poolest on väärtegu toime pandud tahtlikult ja tahtluse liigiks on kavatsetus. Isik asus juhtima sõiduvahendit vaatamata asjaolule, et ta oli eelnevalt alkoholi tarvitanud. Menetlusaluse isiku organismist leitud alkoholi kogus oli niivõrd suur, et täiskasvanud inimene pidi aru saama, et ta ei ole kaineks saanud. Kui isik peab end sellises seisundis kaineks, kujutab ta ainuüksi oma mõttelaadilt liikluses teatud ohtu nii endale kui teistele, kui ta aga sellises seisundis asub autot juhtima, muutub temast tulenev oht reaalseks. Kui kaebuses on Juri Tunikov märkinud kaalukaid põhjendusi juhtimisõiguse vajalikkuse kohta tema igapäevases elukorralduses, siis väärteoasja materjalidest saab järeldada, et alkoholi tarvitamine ja seejärel sõiduki juhtima asumine kaalus kõik need põhjendused üles. Riigikohtu 4 4-21-4611 üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Siinkohal peab üldkogu vajalikuks rõhutada, et õigusrikkumisele vastava karistuse määramisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd või tema isikut iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Menetleja on seisukohal, et antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse, mistõttu tuleb Juri Tunikovi süü hinnata suureks. Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ning kuivõrd mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, nõuab selle juhtimine juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus liiklusohutust tagavate õigusaktide täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid korduvalt eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine- kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused, kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitstavaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetleja poolt ei ole kohtuvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust ja menetlusalusele isikule määratud karistus vastab üleastumise raskusele ning on põhjendatud. Lähtudes eeltoodust palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on kohtule teada andnud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi ja on nõus kirjaliku menetlusega. Kirjaliku menetlusega oli nõus ka kohtuväline menetleja. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles 5 4-21-4611 menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 24.10.2021 kell 01:38 kuni 01:45 Juri Tunikovi seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110, mis oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-21/00085). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,66 mg ja 0,62 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,57 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Rivo Mölder, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat.
lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,57 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta
Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,57 mg/l, mis vastab kergele joobele. Isiku ütluste kohaselt oli ta joonud õlut ja kõvasti söönud ning sõitma asudes arvas, et on juba kaine. Kohtu hinnangul ei ole tegemist alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus pidi menetlusalune isik kohtu arvates võimalikuks pidama oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima ning ei kontrollinud enne sõitma asumist enda juhile lubatavat seisundit. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. 6 4-21-4611 Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 3 nõudeid ja pani toime
Karistuse määramine
lg 2 ettenähtud süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Hinnates isiku süü suurust talle
lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga, et antud juhul on isiku süü suur. Väärteotoimiku materjalidest nähtub, et menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,57 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on
Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Kuigi mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära ületavas seisundis on oma olemuselt ohtlik, kuivõrd isik ise ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale, on antud juhul süü hinnatav keskmisena. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud süü tunnistamine. Kohus leiab, et kuna menetlusalune isik kahetses tehtut ja vabandas, siis arvestab kohus kergendava asjaoluna ka puhtsüdamlikku kahetsust. Hinnates menetlusaluse isiku süü suurust ja kergendava asjaolu olemasolu on kohtuväline menetleja määranud karistuse sanktsioonimäära keskmises määras. Kohtu hinnangul peaks aga kergendav asjaolu mõjutama karistust kergendamise suunas. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele.
lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada
sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem
Seega oli kohtuvälisel menetlejal iseenesest õiguslik alus lisakaristuse kohaldamiseks, kuid kas lisakaristuse kohaldamine on ka vältimatult vajalik ning vastab isiku süü suurusele, sellele vastab kohus järgmiselt. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine 7 4-21-4611 juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on tal üks kehtiv väärteokaristus
Arvestades seda, et tegemist on hoopis teiseliigilise väärteoga ning eelmise süüteo toimepanemisest on möödunud üle aasta, leiab kohus, et korduva süüteo toimepanemise ohtu tuvastatud ei ole. Lisaks sellele ei ole tegemist piirmäära olulise ületamisega ega ka täiendavate liiklusnõuete rikkumisega. Olukorras, kus toimepandud väärteo eest on isikule juba põhikaristusena mõistetud kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks, ei saa mõistetud lisakaristust lugeda isiku süüle vastavaks. Kohus on seisukohal, et mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad praegusel juhul kaebuse esitaja süü suurust.
lg-le 2 vastava teo toime pannud isiku süü võib olla märksa suurem kui praeguses asjas tuvastatud on. Nii on võimalik ületada alkoholi lubatud piirmäära veel suuremas ulatuses, samuti on
lg-s 2 sätestatud tegu toime pannes võimalik ohustada, häirida või takistada liiklust või ohustada inimeste elu, tervist, vara või keskkonda, kuid selliseid asjaolusid käesolevas asjas tuvastatud ei ole. Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine menetlusaluse isiku suhtes ei olnud vältimatult vajalik ja möödapääsmatu ning kohtu arvates piisab menetlusaluse isiku karistamisest ka kohtuvälise menetleja määratud rahatrahviga. Seetõttu leiab kohus, et vaidlustatud otsus tuleb
Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse tühistamine. Küll peab kohus võimalikuks kergendada kaebuse esitaja karistust ning tühistab otsuse
§
lg 3 p 1 alusel lisakaristuse kohaldamise osas, jättes muus osas vaidlustatud otsuse muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) Mairi Heinsalu Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.