← Eesti

1-20-5071/72

Obsah (14)§ 1091§ 215§ 3602§ 349§ 72§ 32§ 98§ 102§ 63§ 339§ 362§ 189§ 352§ 3601

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 3601 lg 1 alusel kaitsjale ja prokuratuurile kirjalikud küsimused maakohtus tunnistajana üle kuulatud terapeudi menetlusseisundi ning süüdistatava terviseandmete menetlejale avaldamise õiguslike aluste kohta.

  1. Kaitsja vastuse kohaselt on kannatanu terapeut tunnistaja. Samas ei ole ta ühegi tõendamiseseme asjaolu suhtes tõendiallikaks. Terapeut töötab eravastuvõtus psühhoterapeudina, mistõttu laienes talle ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 768 lg-st 1 tulenev konfidentsiaalsuskohustus. Kaitsja hinnangul võib tervishoiutöötaja irduda saladuse hoidmise kohustusest ja teatada esimese astme kuriteost üksnes inimese nõusolekul menetleja seadusliku päringu alusel. Konkreetsel juhul ei ole tervishoiuteenuse osutaja M. Oikimuse terviseandmeid menetlejale edastades seaduse vastu eksinud, kuna süüdistatav andis andmete avaldamiseks nõusoleku. Neis andmetes kajastatu ei ole mõjutanud kriminaalasja lõpptulemust. Küll aga kajastab ekspertiisiakt tarbetult palju M. Oikimuse terviseandmeid, millel ei ole konkreetse kriminaalasjaga puutumust, ning selles osas tuleks ekspertiisiakt tõendikogumist välja jätta.
  2. Prokuratuur on seisukohal, et tunnistajana üle kuulatud terapeudi ütlustega saab tõendada kannatanu rasket tervisekahjustust ning hinnata tema ütluste usaldusväärsust. Ta on ka asjatundja, kuna oskas anda selgitusi kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta oma kogemusest ja pädevusest lähtuvalt.

§ 1091

lg 5 ei välista, et isikuline tõendiallikas osaleb menetluses nii tunnistaja kui ka asjatundjana. 8.

  1. VÕS § 768 lg-st 1 tulenev saladuse hoidmise kohustus ei ole absoluutne. Teave esimese astme kuriteo kohta ei ole saladuse hoidmise kohustusega hõlmatud. Konkreetsel juhul tulenes politsei teavitamise kohustus ka lastekaitseseaduse (LasteKS) §-st 26 ja § 27 lg-st
  2. Kuriteoteade peab sisaldama mitte pelgalt kuriteo toimepanemise fakti, vaid teavet konkreetse kuriteosündmuse kohta, mis võimaldaks menetlejal hinnata teos kuriteotunnuste esinemist. M. Oikimus ka nõustus politsei teavitamisega. 2

(9)1-20-5071 8.2. Päringud raviasutustele tehti

§ 215lg 1 ja § 32 lg 2 alusel. Psühhiaatrilise abi seaduse (Ps

AS) § 5 lg 2 määratleb, millises ulatuses teavet peab tervishoiuteenuse osutaja menetlejale väljastama. Teavet küsiti M. Oikimusele kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegemiseks. Haigusloo väljavõtete menetlejale esitamine ei olnud vastuolus VÕS § 768 lg-ga 1 ega PsAS § 5 lg-ga 2, samuti ei rikkunud see enese mittesüüstamise privileegi, kuna kohtud ega prokuratuur ei ole süüdistatava haiglas antud ütlustele tuginenud. Asja arutati kinnisel istungil ning süüdistatava terviseandmetega on tutvunud vähesed. M. Oikimuse kohta koostatud ekspertiisiakti ei pea tõendikogumist välja jätma. Kui siduda meditsiinilise dokumentatsiooni väljanõudmise võimalikkus kahtlustatava nõusolekuga, raskendab see kahtlustatava vaimse seisundi uurimist ning seeläbi võib keeruliseks osutuda talle õige ravi kohaldamine. Kui ekspertiisiakt tõendikogumist välja jätta, ei mõjuta see asja lõpptulemust. 8.

  1. Konfidentsiaalsuskohustus laieneb ka kannatanu terapeudile. See tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  2. aprilli
  3. a määruse (EL) nr 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus, IKÜM) artiklist
  4. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kassatsioonis esitatud väited on ainetud. Maakohus on M. Oikimuse süü veenvalt tuvastanud ning mõistetud karistus vastab tema süüle. Teo toimepanemise aeg on kindlaks määratud kohtupraktikas kinnistunud põhimõtete alusel piisavalt täpselt (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. oktoobri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-76-11, p 9.2). Kriminaalasja menetlusaeg on olnud küll pikk, kuid ringkonnakohtu otsuses toodud põhjenduskäiguga (vt eespool p 3) nõustudes ei ole mõistlik menetlusaeg kolleegiumi hinnangul veel möödunud. Maakohus on arvestanud menetlusaja pikkust ka karistuse mõistmisel. Seega jääb kaitsja kassatsioon tagajärjetuks ning kolleegium ei pea vajalikuks maa- ja ringkonnakohtu kõnealuseid küsimusi puudutavaid põhjendusi korrata.
  8. Samas näeb kolleegium kriminaalasjas põhimõttelisi eksimusi kriminaalmenetlusõiguse vastu. Juhindudes

§ 3602

lg-st 3 ja tagamaks seaduse ühetaoline kohaldamine (

§ 349lg 3 p 2), väljub kolleegium seetõttu kassatsiooni piiridest.

Ringkonnakohus on alusetult lugenud kohtumenetluses üle kuulatud terapeudi ütlused asjatundja ütlusteks ning andnud neile ütlustele tähenduse, mida neil olla ei saa. Samuti on tõendikogumi hulka arvatud süüdistatava kohta koostatud ekspertiisiakt, mis sisaldab VÕS §-s 768 sätestatud patsiendisaladuse hoidmise kohustust rikkudes saadud andmeid.

  1. Kolleegium selgitab esmalt, miks pole alust käsitada kannatanu terapeuti asjatundjana ning milline on tema tähendus tõendiallikana (I). Seejärel sisustab kolleegium tervishoiuteenuse osutaja saladuse hoidmise kohustuse ulatust, alustades üldpõhimõtetest (II) ja selgitades seejärel nende tähendust käsilolevas kriminaalasjas (III). Lõpetuseks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskuludega seonduva (IV). (I)
  2. Maakohtus andis ütlusi loovterapeut H. T-B. Ohvriabi töötajad suunasid kannatanu tema juurde kunstiteraapiasse, mis võimaldab lapsel väljendada end joonistamise kaudu. Maakohtus kuulati terapeut üle tunnistajana kannatanu teraapia ja seal räägitu kohta. Ringkonnakohus leidis aga, et terapeut on asjatundja (

§ 1091), kuna ta oskas oma eriteadmiste tõttu kohtule seletada teraapia käiku, eelkõige aga seda, et kannatanu räägib tema suhtes toime pandud seksuaalkuriteo 3

(9)1-20-5071 asjaolude kohta tõtt. Apellatsioonikohtu hinnangul seisneb just selles asjatundja ütluste peamine väärtus. Kolleegium niisuguse tõlgendusega ei nõustu ning selgitab järgmist. 13.

§ 1091

lg 1 kohaselt on asjatundja füüsiline isik, kellel on eriteadmised, mida ta rakendab seaduses sätestatud juhtudel ja korras, kuid keda ei ole kaasatud kriminaalmenetlusse eksperdina.

§ 1091

lg 3 alusel võib asjatundja üle kuulata menetlustoimingu käigu või asjaolude kohta, mille osas ta oskab anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 35). Teisisõnu saab kriminaalmenetlusse asjatundjana kaasata üksnes isiku, kellel on mingid eriteadmised ja kes nende eriteadmiste tõttu oskab selgitada asjasse puutuvat spetsiifilist valdkonda või menetlustoimingu käiku, kus ta osales. Erinevalt teistest isikulistest tõendiallikatest ei saa asjatundja anda iseseisvat tõenduslikku teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Kui ilmneb, et asjatundja teab tõendamiseseme asjaolusid, kuulatakse ta nende kohta üle tunnistajana (

§ 1091lg 5).

14. Asjatundja mõiste on defineeritud

-i

  1. peatüki
  2. jaos pealkirjaga „Eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamine“, kus on sätestatud võimalused nii eksperdi kui ka asjatundja menetlusse kaasamiseks. Ringkonnakohus ei ole viidanud, millised on konkreetsel juhul need terapeudi eriteadmised, mille tõttu tuleb talle omistada asjatundja staatus. Asjatundjat eristab eksperdist see, et asjatundja ei tee konkreetses asjas ekspertiisi, vaid annab eriteadmistele tuginedes selgitusi, mis on tõendamiseseme asjaolude mõistmiseks olulised. Menetlejal tuleb seejuures asjatundja pädevus tuvastada (

§ 1091lg 2 ls 2).

Kohtupraktika järgi saab nii eksperdiks kui asjatundjaks kriminaalmenetluses olla vaid asjakohaste eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 12.2). Niisiis ei piisa menetluses ära kuulatud isiku asjatundjana määratlemiseks pelgalt sellest, et ta tegutseb mingis erivaldkonnas. Menetlejal tuleb tema erialane pädevus eraldi kindlaks teha ja hinnata, kas see pädevus on piisav andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid asjakohaseid ütlusi. Ühtegi neist nõuetest ei ole ringkonnakohus järginud.
  3. Lisaks ei ole ringkonnakohus ära näidanud, milliste tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks tuli terapeudil asjatundjana ütlusi anda. Teraapia kulg ei ole tõendamiseseme asjaolu. Kuigi prokuratuur pidas terapeudi kaasamist tunnistajana vajalikuks selleks, et hinnata kannatanu vaimset seisundit ja tõendada tal raske tervisekahjustuse olemasolu KarS § 141 lg 2 p 3 tähenduses, ei saa arstiteadusliku ettevalmistuseta terapeut diagnoosida psüühikahäiret ega hinnata häire kui tervisekahjustuse raskust. Tervisekahjustus kui normatiivne koosseisutunnus tuvastatakse üldjuhul kohtuarstliku ekspertiisiga Vabariigi Valitsuse
  4. augusti
  5. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ alusel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. novembri
  7. a otsus nr 1-18-7833/63, p 22).
  8. Iseäranis asjakohatu on ringkonnakohtu seisukoht ning prokuratuuri vastuses esitatud samasisuline väide, et loovterapeut on asjatundja küsimuses, kas kannatanu rääkis temaga toimunu kohta tõtt. Riiklik süüdistaja leiab sõnaselgelt, et H. T-B. sai enda pädevusest lähtuvalt hinnata kannatanu ütluste usaldusväärsust. Kolleegium meenutab, et kohus ei saa tõe tuvastamist delegeerida ei eksperdile ega asjatundjale. Riigikohus on varem rõhutanud, et ekspert on kohtumenetluses käsitatav n-ö kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Eksperdi pädevusse ei kuulu aga ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. oktoobri
  10. a otsus nr 1-15-10967/38, p-d 13, 14, 18). Sama põhimõte kehtib mutatis mutandis ka asjatundja kohta. Seega on nii 4

(9)1-20-5071 prokuratuur kui ka ringkonnakohus omistanud terapeudi ütlustele sisu, mida neil ei ole, ning on õigustamatult laiendanud terapeudi pädevuse piire.
  1. Ühtse kohtupraktika kujundamiseks selgitab kolleegium veel järgmist. Nimelt väidab prokuratuur Riigikohtu küsimusele esitatud vastuses, et loovterapeut sai anda hinnangu kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta, sest „kannatanul ei ole kalduvust fantaseerida“ ja „kõik tema joonistused olid seotud reaalsusega“. Kolleegium ei nõustu sellega. Ei ole võimalik luua mingitki tõsiselt võetavat seost inimese mõttemaailma fantaasiarikkuse ning tema kui tõendiallika usaldusväärsuse vahel. Samuti ei ole kriminaalmenetluses võimalik teha usaldusväärseid järeldusi isiku ütluste tõeväärsuse kohta tema joonistatud piltide sisu vms interpreteerides, kuna sellisel tõlgendusmeetodil puudub tõestatud teaduslik lähtepunkt. Seega lähtub prokuratuuri arusaam valedest eeldustest ning seletab ühtlasi neid eksimusi, mis on nii praeguses kui ka mitmes teises kriminaalasjas esile kerkinud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. veebruari
  3. a otsus nr 1-18-1247/58, p 52; Tallinna Ringkonnakohtu
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 1-18-1495, p 8.8; Tartu Ringkonnakohtu
  6. veebruari
  7. a otsus asjas nr 1-19-5665, p 36).
  8. Kokkuvõtvalt on maakohus erinevalt ringkonnakohtust asjakohaselt ja kehtiva praktikaga kooskõlas olevalt pidanud terapeudi kui tunnistaja ütlusi vaid kaudseks tõendiks, mille abil saab kontrollida nt seda, kas kannatanu on erinevates menetlusetappides olnud enda ütlustes järjepidev (vt viidatud otsus nr 1-18-1247/58, p 37).
  9. Eelnevast lähtuvalt jätab kolleegium ringkonnakohtu otsusest välja põhjendused, milles käsitatakse tunnistajana üle kuulatud terapeuti asjatundjana ja tuginetakse terapeudi subjektiivsele hinnangule, et kannatanu rääkis tõtt. (II)
  10. VÕS § 768 lg 1 kohaselt peavad tervishoiuteenuse osutaja ja tervishoiuteenuse osutamisel osalevad isikud hoidma saladuses neile tervishoiuteenuse osutamisel või tööülesannete täitmisel teatavaks saanud andmeid patsiendi isiku ja tema tervise seisundi kohta, samuti hoolitsema selle eest, et tervishoiuteenuse osutamist kajastavates dokumentides sisalduvad andmed ei saaks teatavaks kõrvalistele isikutele, kui seaduses või kokkuleppel patsiendiga ei ole ette nähtud teisiti. Sarnaselt advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustusega (vt advokatuuriseaduse § 45) ja vaimuliku pihisaladusega (vt kirikute ja koguduste seaduse § 22) kaitseb VÕS § 768 usaldussuhet arsti ja patsiendi vahel. Arsti kutsesaladuse hoidmise kohustus on üldtunnustatud ja selle eesmärk on ühelt poolt tagada patsientide privaatsus, aga teisalt ka nende usk meditsiinisüsteemi, mille puudumisel ei pruugi patsient ravile tulla ning võib seetõttu end ohustada (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu
  11. juuni
  12. a otsus asjas Avilkina jt vs. Venemaa, p-d 45, 51;
  13. veebruari
  14. a otsus asjas Mockutè vs. Leedu, p 93).
  15. Konfidentsiaalsuskohustusega kaetud andmetena patsiendi isiku ja tema tervise seisundi kohta (VÕS § 768 lg 1) ehk patsiendisaladusena tuleb käsitada mistahes teavet, mis on tervishoiuteenuse osutajale patsiendi kohta teatavaks saanud. Teisisõnu on viidatud sätte alusel kaitstud kogu tervishoiuteenuse käigus isiku kohta teatavaks saanud informatsioon. IKÜM preambuli p 35 kohaselt peaksid tervisealaste isikuandmete hulka kuuluma kõik andmesubjekti terviseseisundit käsitlevad andmed, mis puudutavad andmesubjekti endist, praegust või tulevast füüsilist või vaimset tervist; see hõlmab mh ka teavet, mis on kogutud talle tervishoiuteenuste registreerimise või osutamise käigus. Kokkuvõtvalt ei kata vaikimiskohustus mitte üksnes terviseandmeid, vaid ka näiteks perekondlikke, tööalaseid või majanduslikke asjaolusid, mille suhtes on patsiendil selge huvi. On ilmne, et patsiendisaladus on ka teave, mis sisaldab patsiendi jagatud infot tema poolt toimepandud kuriteo kohta. 5
(9)1-20-5071 22. Patsiendisaladus peab olema kaitstud ka kriminaalmenetluses. Konfidentsiaalsuskohustuse kaalukust silmas pidades tuleb

§ 72

, mis räägib küll õigusest keelduda kutse- või muus tegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta ütluste andmisest, patsiendisaladuse kontekstis mõista kohustusena selliseid ütlusi mitte anda. Siinkohal väärib märkimist, et ka

§ 72

lg 1 p 4 räägib otsesõnu ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustusest (vrd ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 256 lg 2 p-ga 2 ja lg-ga 3). Samuti lubab

§ 72

lg 4 kohustada sellist isikut ütlusi andma üksnes juhul, kui see ei seondu tema kutsetegevusega. Arvestades VÕS § 768 lg-st 1 tulenevat kohustust hoida saladuses patsiendi andmeid sisaldavates dokumentides kajastatu, keelab

§ 72lg 1 p 3 seega ka kutsesaladusega kaetud dokumentide esitamise.

Nende andmete avaldamine on reegeljuhtumil lubamatu ja KarS §-d 157-1571 näevad ette vastutuse isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest.

  1. Ebaseaduslik on igasugune patsiendisaladuse avaldamine, mille jaoks ei ole kas patsiendi nõusolekut või seadusest tulenevat selget alust, mis omakorda võib olla kahetine – kas andmete avaldamist lubav või selleks kohustav.
  2. Nõusolek oma terviseandmete avaldamiseks kuulub patsiendi autonoomia hulka. Konfidentsiaalsuskohustust tühistava nõusoleku puhul tuleb silmas pidada, et igal üksikjuhul peab olema selgelt määratletud ning patsiendile selgitatud, millistele adressaatidele ning millises ulatuses tema andmeid avaldada soovitakse (teavitatud nõusolek). Patsiendi nõusolek peab olema vabatahtlik, konkreetne, teadlik ning üheselt mõistetav (vt IKÜM preambuli p 32 ja art 4 p 11). Seejuures tähendab nõusoleku teadlikkus, et enne terviseandmete avaldamist peab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile arusaadaval ja lihtsal kujul selgitama andmete avaldamise ulatust, eesmärke ning tagajärgi, tagades nii, et nõusolek on antud kõiki asjaolusid arvestades (vrd Euroopa Kohtu
  3. novembri
  4. a otsus kohtuasjas nr C-61/19, p 40).
  5. Kohustus patsiendisaladuse avaldamiseks võib tuleneda mõnest valdkondlikust õigusaktist. Sellisel juhul on seadusandja otsustanud, et avalik huvi on olulisem patsiendi huvist hoida tervishoiuteenuse osutamise käigus avaldatud andmed saladuses. Näiteks sätestab nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 4 lg 9, et tervishoiuteenuse osutaja peab informeerima kohalikku omavalitsust eriti ohtlikku nakkushaigust põdevast nakkushaigest, kes on teistele ohtlik, keeldunud ravist või rikkunud ravirežiimi, kui see on vajalik isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. LasteKS § 27 lg 1 paneb aga igaühele kohustuse teatada abivajavast lapsest, sotsiaalhoolekande seaduse § 13 kohustab mh tervishoiutöötajat teatama sotsiaalhoolekannet vajavast isikust või perekonnast ja surma põhjustamise tuvastamise seaduse (SPTS) § 5 lg 3 kohustab kuriteokahtluse korral teavitama inimese surmast viivitamata uurimisasutust või prokuratuuri.
  6. Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist lubavaks normiks on nt VÕS § 768 lg 2, mille kohaselt võib tervishoiuteenust osutav isik omal algatusel saladuse hoidmise kohustusest mõistlikus ulatuses kõrvale kalduda, kui andmete avaldamata jätmise korral võib patsient oluliselt kahjustada ennast või teisi isikuid. Siinkohal tuleb aga tähele panna, et seaduse selline sõnastus on n-ö ettepoole suunatud, ehk teisisõnu peetakse siin silmas vajadust hoida ära enda või teiste isikute võimalik kahjustamine tulevikus. Näiteks lubab see regulatsioon arstil teavitada patsiendi tahte vastaselt tema elukaaslast HIV-infektsiooni tuvastamisest, kui patsient ise sellega nõus ei ole. Kindlasti ei võimalda see säte aga avaldada teavet patsiendi poolt juba toimepandud tegude kohta, samuti ei hõlma see juhte, kui oht peaks lähtuma kellestki teisest kui patsiendist. Samuti tuleb kirjeldatud olukorras arstil iga kord kaaluda, kas oht õigushüvede kahjustamiseks on sedavõrd tõsine, et see õigustab saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist. Mõistlikkuse kriteeriumit silmas pidades saab tervishoiuteenuse osutaja 6

(9)1-20-5071 avaldada talle teatavaks saanut üksnes ulatuses, mis on vältimatult vajalik tõsise kahju ärahoidmiseks.
  1. Sarnast üldisemat laadi seaduslikku luba patsiendisaladuse hoidmise kohustusest irdumiseks võib näha ka hädaseisundi regulatsioonis. KarS § 29 lubab seda, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, kusjuures erinevalt VÕS § 768 lg-st 2 ei pea see oht pärinema just ilmtingimata patsiendist. Kuid tuleb rõhutada, et see allub rangele proportsionaalsuskontrollile – patsiendisaladuse avaldamine peab olema ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Näiteks võib see alus aktualiseeruda olukorras, kus on alust tõsiselt karta lapse seksuaalset väärkohtlemist (kuigi sama aluse annab LasteKS § 31 lg 1), või saab arst patsiendi vahendusel teadlikuks mõne muu isiku poolt planeeritavast ründest. Ka see alus rakendub sarnaselt VÕS § 768 lg-ga 2 vaid n-ö ettevaatavalt – luba patsiendisaladuse avaldamiseks lõpeb hetkel, mil teo toimepanemist või selle tagajärje saabumist ei ole võimalik enam väärata. Teisisõnu, juba toimepandud süüteo kohta andmete avaldamine, mis on kaetud patsiendisaladuse klausliga, ei ole lubatud. Erandi moodustavad sellest eespool viidatud LasteKS § 27 lg 1 ja § 31 lg 1, mis kohustavad teavitama väärkoheldud lapsest, ja SPTS § 5 lg
  3. Luba saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks sisaldab ka psühhiaatrilise abi seadus. Nimelt sätestab PsAS § 5 lg 1, et psühhiaatrilist ravi ja diagnoosi puudutav teave on isiku eraelu saladus ja selle edastamine väljapoole raviprotsessi on lubatud ainult isiku enda või tema seadusliku esindaja kirjalikul nõusolekul, samuti uurimisasutuse, politsei, prokuratuuri, kriminaalhooldusosakonna või kohtu seadusest tuleneva nõude alusel, narkomaaniaravi andmekogule esitamiseks ning Terviseameti ja Eesti Haigekassa nõudel neile seadusega pandud ülesannete täitmiseks. PsAS § 5 lg 3 kohaselt ei ole psüühikahäirega isiku raviarst kohustatud andma kellelegi ütlusi isiku eraelu kohta, mida ta sai teada oma tööülesannete tõttu. Arsti konfidentsiaalsuskohustuse eesmärki silmas pidades tuleb PsAS § 5 lg-t 1 tõlgendada nii, et see lubab uurimisasutusele viimase nõudmisel esitada üksnes info selle fakti kohta, kas isik on ravi saanud ning seoses millise diagnoosiga. Norm ei anna aga alust VÕS §-s 768 sätestatud saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks laiemalt, s.o avaldada andmeid ravi täpsema sisu, diagnoosi nüansside ning ravi käigus teatavaks saanud muude asjaolude kohta, rääkimata kogu haigusloo avaldamisest.
  4. Prokuratuuri vastavasisulisele väitele (vt p 8.2) vastates selgitab kolleegium, et

§ 32

lg 2 võimaldab küll uurimisasutusel nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 64), kuid see ei ole oma üldsõnalisuse tõttu VÕS § 768 lg 1 tähenduses iseseisev õiguslik alus patsiendisaladuse hoidmisest kõrvalekaldumiseks. Nagu eespool märgitud, ei tule tervishoiutöötaja kutsesaladuse hoidmist tagavat

§ 72

lg 1 p 3 mõista mitte õiguse, vaid kohustusena, ning keelatud on ka kutsesaladusega kaetud dokumentide edastamine. Kuigi

§ 98

lg 1 p 1 järgi on eksperdil ekspertiisi tehes õigus taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist, ei ole kehtivas õiguses seaduslikku alust sellise patsiendiandmeid puudutava lisainfo väljastamiseks. Kui olemasoleva teabe ebapiisavuse korral ei saa muul viisil (nt ambulatoorne jälgimine) isiku seisundit hinnata, võimaldab

§ 102

paigutada kahtlustatava või süüdistatava kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks raviasutusse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a määrus nr 1-20-1367/31, p-d 13–19). De lege ferenda võib seadusandja kaaluda, kas ekspertiisivajadusest lähtuvalt on kriminaalmenetluses vajalik luua õiguslik alus selgelt piiritletud juhtudel ja ulatuses eksperdile patsiendisaladuse avaldamiseks senisest laiemalt. 7

(9)1-20-5071 30. Kokkuvõtvalt ei loo kriminaalmenetluse seadustik, eelkõige

§ 32

lg 2, ega ükski muu seadus iseseisvat õiguslikku alust nõuda kutsesaladust hoidvalt tervishoiutöötajalt patsiendi andmeid laiemas ulatuses ega anna ka arstile õigust kutsesaladust laiemalt avaldada, kui seda võimaldavad VÕS § 768 ja seda täpsustavad sätted (nt PsAS § 5). Osutatut silmas pidades ei saa tervishoiuteenuse osutaja üldjuhul (vt eespool p 27) vastutada ka KarS § 307 alusel esimese astme kuriteost mitteteatamise eest. Viidatud karistusõigusnorm on sekundaarnorm, millest ei saa tuleneda õigustust patsiendisaladusest irdumiseks suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud erialustel.

  1. Kannatanu terapeuti H. T-B-sse puutuvalt tuleb nõustuda prokuratuuri osutatuga, et eraõiguslik teraapiateenust osutav isik, kes ei ole tervishoiuteenuse osutamisel osalev isik VÕS § 768 tähenduses, peab kliendi isikuandmete töötlemisel, sh nende avaldamisel, juhinduma IKÜM II peatükis sätestatud põhimõtetest. IKÜM art 5 alusel tuleb terapeudil muu hulgas andmeid töödelda täpselt ja selgelt kindlaksmääratud eesmärkidel ning ta ei tohi neid hiljem töödelda viisil, mis on nende eesmärkidega vastuolus. Samuti tuleb tal tagada isikuandmete töötlemise usaldusväärsus ja konfidentsiaalsus, kaitstes sealhulgas andmesubjekti loata või seadusliku aluseta andmete avaldamise eest. (III)
  2. Kirjeldatud üldpõhimõtteid silmas pidades märgib kolleegium käesoleva kriminaalasja kohta järgmist. 33.

§ 63

lg 1 kohaselt on tõendiks ekspertiisiakt tervikuna, mitte üksnes selle järelduslik osa (eksperdiarvamus). Ekspertiisiaktis kajastatu on muu hulgas ka üheks allikaks, millele toetuvalt saab kontrollida isiku ütluste usaldusväärsust (vt viidatud otsus nr 1-18-1247/58, p 37). Tõendikogumist on leitav M. Oikimuse kohta koostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt, mille kirjeldav osa sisaldab detailseid väljavõtteid süüdistatava haiguslugudest. Neis väljavõtetes on muu hulgas põhjalikult refereeritud süüdistatava ja psühhiaatri vahelisi vestlusi, sh süüdistatava ennast süüstavat juttu.

  1. Seadusest tulenevat alust M. Oikimuse patsiendisaladuse sellises mahus menetlejale edastamiseks ei olnud. Lisaks ülal nõusoleku kohta öeldule nõuab PsAS § 5 lg 2 veel, et psühhiaatrilist ravi puudutava teabe edastamiseks antud nõusolek oleks vormistatud kirjalikult. Kirjalikku nõusolekut M. Oikimuse terviseandmete täies mahus uurimisorganitele edastamiseks kohtuasja materjalidest ei leia. Haigusloos märgitu kohaselt keeldus süüdistatav psühhiaatriahaiglas esialgu politsei teavitamisest, kuid nõustus sellega pärast selgitusi vajaduse kohta tagada tunnistaja ja alaealise kannatanu turvalisus. Isegi kui eeldada, et süüdistatav andis selge ja teadliku nõusoleku toime pandud kuriteost politseid teavitada, ei saa sellest järeldada nõusolekut valimatult kõigi tema andmete uurimisasutusele saatmiseks. PsAS § 5 lg 2 alusel võis tervishoiuteenuse osutaja menetlejale viimase nõudmisel anda teavet üksnes selle kohta, milline psüühikahäire on M. Oikimusel diagnoositud ja kas seda on ravitud. Kõik ülejäänud andmed avaldati menetlejale õigusliku aluseta.
  2. Sõltuvalt asjaoludest võib tõendi kogumine olla õigusvastane ka väljapoole süüteomenetluse reeglistikku jääva normi rikkumise tõttu. Tõendi lubatavuse üle otsustamisel tuleb igal üksikjuhul kaaluda, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab see tõendusteave kriminaalasja lahendit. Mingitele andmetele juurdepääsu võimaldamisega toimunud rikkumise olulisuse hindamisel tuleb võtta arvesse, mis laadi norme rikuti, kui ulatuslikult neid rikuti, kas rikkumine oli tahtlik, millise kuriteo uurimisel rikkumine aset leidis, millise kaaluga on 8

(9)1-20-5071 avalik või kannatanute huvi kuriteo uurimise vastu, kas tõendi oleks saanud ka muul viisil, kui rikkumist poleks toimunud, ja missugune on tõendusteabe tähtsus lahendatavas asjas. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus nr 1-16-6179/111, p-d 54, 58, 59)
  3. Seadusliku aluseta andmete avaldamisega eksis tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 768 lg 1 ja PsAS § 5 lg 2 vastu. Ei saa välistada, et kui haigla ei oleks neid andmeid menetlejale avaldanud, ei oleks vastavasisulist tõendusteavet saadud, s.o süüdistatav ei oleks kriminaalmenetluses kahtlustatavana samasisulist juttu rääkinud. Arvestades haigusloos refereeritud süüdistatava poolt arstile usaldatu ennast süüstavat sisu, on andmete tõendikogumi hulka jõudmine vastuolus ka kriminaalmenetluse aluspõhimõtetega, eeskätt enese mittesüüstamise privileegiga – tõendikogumisse on jõudnud süüdistatava ennast süüstavad seletused, mille ta on andnud, teadmata enda õigusi kriminaalmenetluses. Sedalaadi jutu tõendikogumisse võtmine rikub ausa kohtumenetluse põhimõtet.
  4. Ekspertiisiakt on seega lubamatu osas, milles see kajastab kutsesaladuse rikkumisega menetlejale esitatud teavet ning tuleb tõendikogumist välja jätta. Ekspertiisiaktil ei olnud aga selles osas konkreetsel juhul iseseisvat tähtsust kriminaalasjas oluliste asjaolude tuvastamisel. Seetõttu ei tingi ekspertiisiakti osaline tõendikogumist väljajätmine maa- ega ringkonnakohtu otsuse tühistamist, kuna ekspertiisiaktile tuginemine ei toonud konkreetsel juhul kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu otsuse tegemist

§ 339lg 2 mõttes.

(IV) 38. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 3602

lg-st 3,

§ 362p-st 2 ja § 361 lg 1 p-st 3, muudab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 21.

septembri

  1. a otsuse põhiosa, jättes sellest välja põhjenduse, milles käsitatakse terapeuti asjatundjana ning tuginetakse tema ütlustele, mille kohaselt rääkis kannatanu tõtt. Muus osas jääb maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon jääb rahuldamata.
  2. M. Oikimuse kaitsja esitas
  3. märtsil 2022 Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kriminaalkolleegiumi praktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb

§ 189

lg 2 ning § 306 lg 1 p 14 kohaselt taotlus riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Riigikohtus toimuva kirjaliku kassatsioonimenetluse puhul on nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav

§ 352

lg 2 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Erandiks on olukord, kus riigi õigusabi tuleb osutada pärast

§ 352

lg 2 teises lauses nimetatud tähtaega, eeskätt

§ 3601

alusel esitatud Riigikohtu küsimustele vastates, kui vastamise tähtaeg on

§ 352lg 2 teises lauses sätestatud tähtajast hilisem.

(Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus nr 1-16-10888/62, p 55) Kassatsioonimenetluse poolte seisukohtade ja taotluste esitamise tähtaeg oli
  3. veebruar 2022, Riigikohtu kirjalikele küsimustele tuli vastata
  4. märtsiks
  5. Seega tuleb kaitsja taotlus jätta läbi vaatamata, sest see ei ole tähtaegne. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.