KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 16.03.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-19389 Kohtuasi X avaldus last

§ 134lg 2 järgi ei saanud avaldaja avaldust esitada.

Ainuüksi põhjusel, et avaldaja on märkinud ennast avalduses avaldajaks, ei saa jätta menetlust vanema varahooldusõiguse piiramiseks ja piiratud osas erieestkostja määramiseks algatamata. Riigikohtu 29.04.2020 lahendist tsiviilasjas nr 218-19295 nähtuvalt ei piira PKS § 134 lg 2 avaldust esitama õigustatud isikute ringi. Avaldaja pöördus kohtu poole alaealiste laste õiguste ja huvide kaitseks. Alaealise lapse pereliikme õigust avaldust esitada tuleb jaatada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3 lg 2 koostoimes PKS § 134 lg-ga 2). Kui on teada asjaolud, mille tõttu võivad alaealiste laste huvid olla kahjustatud, tuleb kohtul eelistada asja menetlemist.

1. Maakohus pidas võimalikuks käsitada avaldaja avaldust teatena laste vara võimalikust ohustamisest, kuid leidis, et avalduses välja toodud asjaolud ja põhjendused ei anna kohtule alust asuda seisukohale, et laste vara oleks ohustatud. Maakohus oleks pidanud kohustama avaldajat oma avaldust täpsustama ja esitama tõendeid või koguma neid omal algatusel. Maakohus ei ole avaldaja avalduses välja toodud asjaolusid kontrollinud.
2. Avaldaja esitab määruskaebuses kohtule ülevaatliku kalkulatsiooni selle kohta, milline oleks pärandvara mõistliku majandamise korral selle olukord hetkeks, mil lapsed on täisealised. Menetluse edasine käik
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Samuti tuleb jätta rahuldamata avaldaja esialgse õiguskaitse taotlus. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 ja § 659 alusel maakohtu määruses 4 2-21-19389 toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
5. TsMS § 477 lg 1 alusel vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esitatud avalduse menetlusse võtmisest tuli keelduda TMS § 371 lg 2 p 2 ja § 477 lg 1 alusel, kuna avaldajal laste tädina puudub õigus esitada avaldus vanema varahooldusõiguse piiramiseks ja piiratud osas lastele erieestkostja määramiseks. Vastupidiselt avaldajale, on ringkonnakohus seisukohal,

§ 134

lg-d 1 ja 2 ei anna avaldajale õigust alaealiste laste huvides avalduse esitamiseks ja avaldaja kahtlused laste vara ohustamise osas ei anna laste tädile alust taotleda kohtult laste ema hooldusõiguse piiramist ega erieestkostja määramist. 16. Avaldaja on määruskaebuses ekslikult seisukohal, et maakohus jättis menetluse vanema varahooldusõiguse piiramiseks ja piiratud osas erieestkostja määramiseks algatamata üksnes põhjusel, et avaldajal puudub avalduse esitamise õigus. Maakohus selgitas õigesti,

§ 134

lg-te 1 ja 2 järgi saab olukorras, kus lapse heaolu on ohustatud, sellest kohtule teatada, ja vastava teatena on maakohus avaldaja avaldust ka käsitanud. Maakohus andis hinnangu avaldaja poolt esile toodud asjaoludele ja selgitas piisavalt põhjalikult, miks kohus antud juhul ei pea esile toodud asjaolusid piisavaks menetluse algatamiseks kohtu omal algatusel. Eeltoodu ei tähenda, et asjaolude muutumise korral ei või kohtule esitada uut teadet, misjärel saab kohus uute asjaolude põhjal hinnata, kas on alust menetluse algatamiseks.

1. Määruskaebuses viidatud Riigikohtu 29.04.2020 määruses tsiviilasjas nr 2-18-19295 oli olukord praegusest sellevõrra erinev, et viidatud tsiviilasjas esitas avalduse hooldusõiguse äravõtmiseks laste ema. Riigikohus leidis, viidates PKS § 135 lg-le 2 ja TsMS § 476 lg-le 1, et hagita menetluses on avaldust õigustatud esitama isik, kelle subjektiivseid õigusi järgnev menetlus otseselt mõjutab, s.t laste ema saab sellise avalduse esitada. Eeltoodust ei saa järeldada, et avalduse vanema hooldusõiguse piiramiseks esitamise õigus laieneb ka laste tädile. Seda järeldust kinnitab ka Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-132-11 20.12.2011 tehtud määruses. Riigikohus leidis, et vanemalt hooldusõiguse äravõtmise avaldust ei saa esitada last kasvatav isik ja sellist avaldust tuleb käsitada PKS § 134 lg 2 järgse teatena. Riigikohus märkis viidatud lahendis, et maakohus, saades vastavasisulise avalduse, milles kohtule teatatakse eestkostet vajavast lapsest, peab kaaluma menetluse algatamist kohtu omal algatusel. Selliselt on maakohus praegusel juhul ka toiminud.
2. Seega ei ole alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu ei ole põhjendatud rahuldada ka avaldaja esialgse õiguskaitse taotlust.
3. Määruse peale võib esitada määruskaebuse TsMS § 372 lg 5 alusel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjendatud muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel puudutatud isiku kanda. Kuna praegusel juhul keelduti avalduse menetlusse võtmast ning menetluses on osalenud üksnes avaldaja, siis kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
5. TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel on avaldajal õigus esitada taotlus tasutud riigilõivu tagastamiseks pärast käesoleva määruse jõustumist. Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele arveldusarvele lõiv tagastada. TsMS § 150 lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe 5 2-21-19389 aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. (allkirjastatud digitaalselt) 6