2-19-132518/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-19-132518 Kohtuasi Credit.ee OÜ maksekäsu kiirmenetluse avaldus vastu võla väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 2. veebruari 2021. a otsus Kaebuse esitaja ja liik Credit.ee OÜ apellatsioonkaebus Kaebuse hind 982 eurot 70 senti Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja Credit.ee OÜ (registrikood 11898079), seaduslik esindaja JB X Kostja X (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Inna Bodagovskaja Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 2. veebruari 2021. a otsus osas, millega maakohus jättis välja mõistmata viivise 172,48 eurot ületavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi.

2.Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2.1.1. Rahuldada Credit.ee OÜ hagi X vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.

2.1.2. Välja mõista X-lt põhivõlgnevus summas 3966,23 eurot Credit.ee OÜ kasuks.

2.1.3. Välja mõista X-lt intress summas 473,56 eurot Credit.ee OÜ kasuks.

2.1.4. Välja mõista X-lt võla sissenõudmiskulu summas 50 eurot Credit.ee OÜ kasuks.

2.1.5. Välja mõista X-lt sissenõutavaks muutnud viivis summas 2288,78 eurot Credit.ee OÜ kasuks.

2.1.6. Välja mõista X-lt Credit.ee OÜ kasuks viivis 0,065753% päevas põhinõudelt (s.o 3966,23 eurot) alates 01. märtsist 2022 kuni põhinõude täitmiseni.

2-19-132518 3. Credit.ee OÜ apellatsioonkaebus rahuldada.

4.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud 1. Credit.ee OÜ (hageja) esitas 6. novembril 2019 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (võlgnik, kostja) vastu võla ja viivise saamiseks. Võlgnik vaidles maksekäsule vastu. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ning edastas asja Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2.Hageja esitas 15. aprillil 2020 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, paludes kostjalt välja mõista põhivõla 3966 eurot 23 senti, intressi 473 eurot 56 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 520 eurot 52 senti ning edasiulatuva viivise 0,065753% põhivõlalt päevas alates hagi esitamisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista sissenõudmisega seotud kulu 50 eurot.

2.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja tarbijakrediidilepingu nr 20190502/21. Laenulepingu sõlmimiseks täitis kostja 2. mail 2019. a kostja veebikeskkonnas aadressil www.credit.ee laenutaotluse, millega taotles hagejalt 5000 eurot laenu laenuperioodiga 60 kuud ning kinnitas taotluse esitamisel laenulepingu üldtingimustega nõustumist. Hageja rahuldas kostja laenutaotluse osaliselt ning tegi 3. mail 2019 hagejale uue pakkumuse lepingu sõlmimiseks, millega pakkus kostjale laenu 4000 eurot laenuperioodiga 51 kuud. Kostja nõustus hageja pakkumusega. Hageja saatis kostja e-posti aadressile laenulepingu koos krediidi tagastamise maksegraafikuga ning kandis 3. mail 2019 kostja arveldusarvele 4000 eurot. Laenulepingu eritingimuste kohaselt oli tagastamisele kuuluv kogusumma (laenusumma koos laenu kasutamise eest arvestatud intressiga) 7955 eurot 20 senti, väikelaenu lepingu sõlmimise tasu 40 eurot, intressimäär 36,43% aastas, krediidi kulukuse määr 44,07%, viivisemäär 0,0988% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest ning viimase osamakse tähtpäev 1. august 2023. Laenuleping on sõlmitud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 79 tähenduses ning kõik lepingu dokumendid on edastatud kostjale e-posti teel püsival andmekandjal PDF-formaadis.

2.2. Kostja rikkus laenu tagasimaksmise kohustust. Hagi esitamise seisuga on kostja teinud ühe makse suurusega 201 eurot 1 senti. Kostja oli viivituses enam kui kolme osamakse tasumisega, 2 2-19-132518 mistõttu hageja saatis 13. septembril 2019 kostjale lepingu erakorralise ülesütlemise hoiatuse.

Kostja täiendava tähtaja jooksul maksekohustust ei täitnud, mistõttu hageja ütles 30. septembril 2019 laenulepingu erakorraliselt üles, edastades vastava teavituse kostja e-posti aadressile.

Lepingu ülesütlemise hetkeks oli kostja viivituses enam kui kolme üksteisele järgneva osamakse tagasimaksmisega.

2.3. Laenulepingu üldtingimuste p 3.1 järgi kohustus kostja tagastama laenusumma vastavalt laenulepingule lisatud maksegraafikule. Hagi esitamise ajaks ei olnud kostja laenu põhiosa tagastanud. Seega on hagejal kostja vastu põhivõla nõue 3966 euro 23 sendi ulatuses. Kostja kohustus tasuma hagejale tagastamata laenusummalt lepingus fikseeritud intressimäära alusel igakuist intressi. Seega on hagejal kostja vastu intressinõue 473 eurot 56 senti.

2.4. Laenulepingu eritingimuste järgi oli viivise määraks 0,1233% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Hageja vähendas maksekäsu kiirmenetluse avalduses lepingus sisalduvat viivisemäära viivisemäärani 0,065753%. Selle põhjuseks oli hageja soov jõuda lõpplahendini maksekäsu kiirmenetluses, mis on hagimenetlusest oluliselt kiirem ja soodsam.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 481 lg 23 p 2 kohaselt ei kohaldata maksekäsu kiirmenetlust tarbijalepingust tuleneva nõude suhtes, kui tarbijaga kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära.

Kuna esialgne viivisemäär 0,1233% iga tasumisega viivitatud päeva eest ületas kolmekordselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära, polnud hagejal võimalik viivisenõuet selle esialgses suuruses maksekäsu kiirmenetluses esitada. Hageja hinnangul ei ole aus ja õiguspärane ükskord vähendatud viivisenõuet hiljem suurendada sõltuvalt menetluse vormist.

Seega nõuab hageja kostjalt vähendatud viivist viivisemääraga 0,065753% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Eeltoodust tulenevalt on hagejal hagi esitamise päeva seisuga kostja vastu viivisenõue suurusega 520 eurot 52 senti. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja edasiulatuva viivise 0,065753% päevas alates 16. aprillist 2020. a kuni põhinõude lõpliku tasumiseni.

2.5. Laenulepingu üldtingimuste p-i 4.5 järgi on laenusaaja kohustatud hüvitama laenuandjale võla sissenõudmise kulud kehtestatud hinnakirja alusel. Üldtingimuste p 1.29 kohaselt on laenuandja kehtiv hinnakiri avaldatud veebilehel. Hageja kehtiva hinnakirja järgi on lepingu kehtivuse ajal iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta posti teel edastatud tasulise võlateate kulu 5 eurot. Kokku edastas hageja kostjale võlateatisi 50 euro ulatuses.

Kostja vastuväited 3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväited on kokkuvõttes järgmised:

1)Hageja ei öelnud vaidlusalust laenulepingut kehtivalt üles. Lepingu ülesütlemine oli õigusvastane, kuna laenuandja ei järginud lepingu ülesütlemisel VÕS § 416 lg-s 2 sätestatud nõudeid. Viidatud sätte kohaselt peab krediidiandja pakkuma laenajale võimalust läbirääkimisteks. Hageja ülesütlemisavalduses ettepanekut läbirääkimisteks ei olnud. Hagi esitamise ajaks ei olnud kogu võlg sissenõutavaks muutunud, sest laenuleping ei ole lõppenud. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist (VÕS 82 lg 7). Laenuleping ei ole lõppenud.

2)Hagis ei ole esitatud hageja poolt arvestatud krediidikulukuse määra arvustuskäiku.

3)Juhul, kui kohus leiab, et laenuleping nr 20190502/2 on kehtivalt ülesöeldud, võtab kostja hageja nõude põhivõla 3966 eurot 23 senti, intressi 473 eurot 56 senti ning võla sissenõudmise kulu 50 eurot osas õigeks.

3 2-19-132518

4)Viivisenõuet kostja ei tunnista ning vaidleb viivisemäärale vastu. Laenulepingu eritingimuste järgi oli viivise määraks 0,1233% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Hageja vähendas maksekäsu kiirmenetluse avalduses lepingus sisalduvat viivisemäära viivisemäärani 0,065753%“. Hagi p-is 8 kirjutab hageja, et „esialgne lepingujärgne viivisemäär 0,0988%“. Viivisemäärade 0,1233% ja 0,0988% näol on tegemist vastuoluliste lepingutingimustega. VÕS § 40 lg 2 teise lause kohaselt lähtutakse vastuoluliste tingimuste asemel seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatust.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), kohustuse sissenõutavaks muutumisest arvates kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega on hagejal õigus nõuda viivist seadusjärgses määras. Seadusest tulenev viivise määr on 8% aastas ehk 0,0219 % päevas. Hageja peab viivist arvestama tasumata makse päevale järgevast päevast kuni lepingu ülesütlemiseni ja edasi kogu tagasi maksmata laenusummalt alates ülesütlemise kuupäevale järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni seadusjärgses viivisemääras 8% aastas kooskõlas VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatuga. Seega on viivis hagi esitamise seisuga 172 eurot 48 senti.

Maakohtu otsus ja põhjendused 4. Harju Maakohus rahuldas 2. veebruari 2021. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3966 eurot 23 senti ning intressi 473 eurot 56 senti, samuti võla sissenõudmiskulu 50 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise 172 eurot 48 senti. Maakohus mõistis kostjalt välja edasiulatuva viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 16. aprillist 2020 kuni põhivõla kohase tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus 83,53% ulatuses kostja kanda ning 16,47% ulatuses hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 371 eurot 71 senti ning hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 128 eurot 47 senti. Maakohus tegi menetluskulude tasaarvestuse, mille tulemusena kostjal tuleb hüvitada hagejale menetluskulud 243 eurot 24 senti. Samuti tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulusid kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni kulude kohase tasumiseni.

4.1. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 3. mail 2019 laenulepingu nr 20190502/21, mille alusel hageja andis kostjale 4000 eurot laenu kohustusega tagastada laen ja intress maksegraafiku alusel.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu (VÕS § 52 lg 3). Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ning seega ütles hageja laenulepingu üles. Maakohtu hinnangul on lepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused täidetud. Maakohtu hinnangul on hageja tõendanud nõude olemasolu ning intressinõue ja võla sissenõudmiskulud on samuti põhjendatud ja tõendatud. Maakohtu hinnangul ei ületa krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Seega on laenuleping kehtiv. Kostja on hageja intressimäära aktsepteerinud. Seega on hageja intressinõue 473 eurot 56 senti põhjendatud ning tuleb rahuldada. Samuti on põhjendatud hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 50 eurot.

4.3. Kostja vaidlustas viivisenõude. Maakohus leidis, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Praegusel juhul ületab lepingus sätestatud viivisemäär (0,1233%) seadusjärgset viivisemäära vähemalt 4 2-19-132518 kolmekordselt. Hageja möönab seda ka ise ja leiab, et 0,065753% on mõistlik määr. Maakohtu hinnangul ei saa hageja kehtestada oma suva järgi viivisemäära asendamaks lepingus fikseeritud määra. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et poolte vahel oleks kokkulepe 0,065753% viivisemäära rakendamiseks. Maakohtu hinnangul on laenulepingus kokkulepitud viivisenõue heade kommetega vastuolus ja TsÜS § 86 lg 1 kohaselt tühine. Seega tuleb hageja viivisenõue rahuldada seadusjärgses määras. Kostja oli laenu tagasimaksmisega viivituses 372 päeva, seega on seadusjärgne viivis 172 eurot 48 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt välja edasiulatuva viivise alates 16. aprillist 2020 kuni põhivõla kohase täitmiseni.

4.4. Menetluskulud jättis maakohus võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 83,53% ulatuses kostja kanda ning 16,47% ulatuses hageja kanda. Hageja palus kostjal välja mõista menetluskulud 445 eurot. Kostja menetluskulud olid 780 eurot. Maakohus leidis, et mõlema menetlusosalise kulud on taotletud ulatuses põhjendatud. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 371 eurot 71 senti ning hagejalt kostja kasuks menetluskulud 128 eurot 47 senti. Menetluskulude tasaarvestamise tulemusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 243 eurot 24 senti. Samuti mõistis maakohus menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus 5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus leidis, et hageja ja kostja vaheline viivisekokkulepe on vastuolus heade kommetega ning vähendas seetõttu viivisemäära seadusjärgse viivisemäärani. Hageja palub teha vaidlustatud osas uue otsuse, millega hagi täies ulatuses rahuldada või alternatiivselt saata asi vastavas ulatuses maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus ei ole otsuses selgitanud, miks tuleks laenulepingu eritingimustes sisalduv viivisekokkulepe lugeda tüüptingimuseks VÕS 35 lg 1 tähenduses. Hageja märkis 9. novembri 2020. a ja 19. jaanuari 2021. a menetlusdokumentides ekslikult viivisemääraks 0,1233%.

Lepingujärgne viivisemäär on siiski 0,0998% võlasummalt päevas. Lepingujärgne viivisemäär ei ole tühine lepingutingimus. Riigikohtu määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 kohaselt tuleks tühiseks lugeda selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordselt seadusjärgset viivisemäära. Tallinna Ringkonnakohus leidis tsiviilasjas nr 2-16-115541 leidnud, et tarbijaga sõlmitud lepingu viivisemäär 0,156% tasumata summalt päevas ei olnud tüüptingimusena tühine. Erinormina tarbijakrediidilepingu puhul sätestab VÕS § 415 lg 1, et tarbijalt ei või maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 415 lg 1 viitab VÕS § 113 lg-le 1 tervikuna, sh ka kolmandale lausele (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-21-120-08, p 12). Tallinna Ringkonnakohus märkis, et tarbijakrediidileping ei olnud ka krediidi kulukuse määra suuruse tõttu tühine. Ka käesoleval juhul ei ületa krediidi kulukuse määr Eesti Panga kodulehel märgitud tarbimislaenude kulukuse määra (tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal ehk 30.11.2018 seisuga 20,01%) kolmekordselt (laenulepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 44,07%). Hageja leiab, et nendel põhjendustel ei ole laenulepingus kehtestatud esialgne viivisemäär ebamõistlik ega seega tühine lepingutingimus VÕS § 42 lg 1 ja VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi, järelikult ei piirdu apellandi õigus nõuda viivist vaid seaduses ulatuse ja eeldustega (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, millele tuginedes leidis maakohus, et viivisekokkulepe on heade kommetega vastuolus tüüptingimuste väidetava tühisuse tõttu. Heade kommetega ei ole vastuolus ka see, et hageja nõudis maksekäsu kiirmenetluses ja hagimenetluses lepingus kokkulepitust väiksemat 5 2-19-132518 viivisemäära. Võlausaldajal on võimalik valida, kas ja millises ulatuses ta oma nõude maksma paneb.

Vastustaja seisukoht 6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis kostjalt välja mõistmata viivise 172,48 eurot ületavas osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude viivise välja mõistmiseks ning mõistab kostjalt välja viivise kokku 2288,78 eurot ning alates 01.03.2022 põhinõude 3966,23 rahuldamata osalt 0,065753% päevas kuni nõude tasumiseni. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad täielikult kostja kanda.

8.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja viivisenõude rahuldamata jätmise osas. Seega kontrollib ringkonnakohus üksnes seda, kas maakohus jättis õigesti viivisenõude osaliselt rahuldamata või tuleks hageja viivisenõue rahuldada suuremas ulatuses, kui seda tegi maakohus.

9.Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja lisaks sissenõutavaks muutunud viivis 502,36 eurot hagi esitamise seisuga (15.04.2020.a) ning edasiulatuv viivis 0,065753% päevas põhivõlalt kuni selle rahuldamiseni.

10.Maakohus märkis, et laenulepingu kohaselt on kokkulepitud viivisemääraks 0,1233% tasumata summalt päevas. Tegelikkuses on pooltevahelises lepingus märgitud viivisemääraks 0,0998% päevas (dtl 30).

11.Maakohus rahuldas viivisenõude üksnes osaliselt, leides et poolte vahel lepingus kokkulepitud viivisemäär on ebamõistlik tüüptingimus ning seega tühine. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-25-16, kus leiti, et tühine on selline viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et nimetatud asjas ei olnud lepinguga ettenähtud intressimäära ning seadusjärgne viivisemäär oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus kaheksa protsenti aastas. Käesoleval juhul aga on lepingus ette nähtud kõrgem intressimäär, kui VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud viivisemäär ning seega on sama lõike lause 3 kohaselt käesoleval juhul seaduse kohaselt viivisemäär lepinguga ettenähtud intressimäär. Erinormina sätestab tarbijakrediidilepingu puhul VÕS § 415 lg 1, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lg 1 viitab VÕS § 113 lg-le 1 tervikuna, sh ka kolmandale lausele (RKTKo 3-2-1-120-08, p 12).

12.Praegusel juhul on krediidilepingus kokku lepitud aastane intressimäär 36,43%, millele vastab intressimäär 0,0998% päevas. Krediidilepingu kohaselt on viivisemääraks 0,0998% päevas ehk sama, mis intressimäär. Seega ei eksi krediidilepingus sätestatud viivisemäär VÕS § 415 esimeses lõikes sätestatu vastu.

13.Iseenesest on õige kostja väide, et kui hageja nõuab viivist vähendatud määras, siis viivisekokkuleppe kehtivuse hindamisel tuleb lähtuda lepingus sätestatud viivisemäärast, mitte tegelikult nõutud määrast. Kohtupraktikas on leitud, et viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine ei tähenda seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks 6 2-19-132518 mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt RKTKo nr 3-2-1-45-15, p 14). Samas on ringkonnakohus tuvastanud, et lepingus kokku lepitud viivisemäär ei ole vastuolus VÕS § 415 lg-ga 1.

14.Käesoleval juhul ei ole ka krediidi kulukuse määra suuruse tõttu tarbijakrediidileping tühine VÕS § 4061 lg 2 järgi, kuivõrd krediidi andmise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud (03.05.2019) viimase kuue kuu keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 19,37% (avaldatud Eesti Panga veebilehel https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102) ning pooltevahelises lepingus kokkulepitud krediidikulukuse määr aastas oli 44,07%. Seega ei ole kokkulepitud viivisemäär ebamõistlik tüüptingimus ning sellest saab lähtuda viivisenõude arvutamisel. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kohaldanud materiaalõiguse norme ebaõigesti.

15.Ringkonnakohus mõistab kostjalt välja viivise lepingus sätestatud määras. 15.04.2020 seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 502,36 eurot (vt ka viivise arvestus, hagi lisa 10).

Ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga 28.02.2022 on muutunud täiendavalt sissenõutavaks viivis 1786,42 eurot (3966,23 ×0,065753×678). Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis 1786,42+502,36=2288,78 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 järgi jätab ringkonnakohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus lahendab vaidluse maakohtust erinevalt, siis määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus (RKTKo nr 2-16-14924, p 21). (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt 7

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.