Obsah (7)

§ 113§ 416§ 40§ 52§ 42§ 415§ 4061

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-19-132518

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära. Kuna esialgne viivisemäär 0,1233% iga tasumisega viivitatud päeva eest ületas kolmekordselt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära, polnud hagejal võimalik viivisenõuet selle esialgses suuruses maksekäsu kiirmenetluses esitada. Hageja hinnangul ei ole aus ja õiguspärane ükskord vähendatud viivisenõuet hiljem suurendada sõltuvalt menetluse vormist. Seega nõuab hageja kostjalt vähendatud viivist viivisemääraga 0,065753% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Eeltoodust tulenevalt on hagejal hagi esitamise päeva seisuga kostja vastu viivisenõue suurusega 520 eurot 52 senti. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja edasiulatuva viivise 0,065753% päevas alates

1. aprillist
2. a kuni põhinõude lõpliku tasumiseni. 2.
3. Laenulepingu üldtingimuste p-i 4.5 järgi on laenusaaja kohustatud hüvitama laenuandjale võla sissenõudmise kulud kehtestatud hinnakirja alusel. Üldtingimuste p 1.29 kohaselt on laenuandja kehtiv hinnakiri avaldatud veebilehel. Hageja kehtiva hinnakirja järgi on lepingu kehtivuse ajal iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta posti teel edastatud tasulise võlateate kulu 5 eurot. Kokku edastas hageja kostjale võlateatisi 50 euro ulatuses. Kostja vastuväited
4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväited on kokkuvõttes järgmised: 1) Hageja ei öelnud vaidlusalust laenulepingut kehtivalt üles. Lepingu ülesütlemine oli õigusvastane, kuna laenuandja ei järginud lepingu ülesütlemisel

§ 416lg-s 2 sätestatud nõudeid.

Viidatud sätte kohaselt peab krediidiandja pakkuma laenajale võimalust läbirääkimisteks. Hageja ülesütlemisavalduses ettepanekut läbirääkimisteks ei olnud. Hagi esitamise ajaks ei olnud kogu võlg sissenõutavaks muutunud, sest laenuleping ei ole lõppenud. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist (

82 lg 7). Laenuleping ei ole lõppenud. 2) Hagis ei ole esitatud hageja poolt arvestatud krediidikulukuse määra arvustuskäiku. 3) Juhul, kui kohus leiab, et laenuleping nr 20190502/2 on kehtivalt ülesöeldud, võtab kostja hageja nõude põhivõla 3966 eurot 23 senti, intressi 473 eurot 56 senti ning võla sissenõudmise kulu 50 eurot osas õigeks. 3 2-19-132518 4) Viivisenõuet kostja ei tunnista ning vaidleb viivisemäärale vastu. Laenulepingu eritingimuste järgi oli viivise määraks 0,1233% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Hageja vähendas maksekäsu kiirmenetluse avalduses lepingus sisalduvat viivisemäära viivisemäärani 0,065753%“. Hagi p-is 8 kirjutab hageja, et „esialgne lepingujärgne viivisemäär 0,0988%“. Viivisemäärade 0,1233% ja 0,0988% näol on tegemist vastuoluliste lepingutingimustega.

§ 40

lg 2 teise lause kohaselt lähtutakse vastuoluliste tingimuste asemel seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatust.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), kohustuse sissenõutavaks muutumisest arvates kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega on hagejal õigus nõuda viivist seadusjärgses määras. Seadusest tulenev viivise määr on 8% aastas ehk 0,0219 % päevas. Hageja peab viivist arvestama tasumata makse päevale järgevast päevast kuni lepingu ülesütlemiseni ja edasi kogu tagasi maksmata laenusummalt alates ülesütlemise kuupäevale järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni seadusjärgses viivisemääras 8% aastas kooskõlas

§ 113lg 1 teises lauses sätestatuga.

Seega on viivis hagi esitamise seisuga 172 eurot 48 senti. Maakohtu otsus ja põhjendused

1. Harju Maakohus rahuldas
2. veebruari
3. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3966 eurot 23 senti ning intressi 473 eurot 56 senti, samuti võla sissenõudmiskulu 50 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise 172 eurot 48 senti. Maakohus mõistis kostjalt välja edasiulatuva viivise põhivõlalt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 16.

aprillist 2020 kuni põhivõla kohase tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus 83,53% ulatuses kostja kanda ning 16,47% ulatuses hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 371 eurot 71 senti ning hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 128 eurot 47 senti. Maakohus tegi menetluskulude tasaarvestuse, mille tulemusena kostjal tuleb hüvitada hagejale menetluskulud 243 eurot 24 senti. Samuti tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulusid kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni kulude kohase tasumiseni. 4.

1. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid
2. mail 2019 laenulepingu nr 20190502/21, mille alusel hageja andis kostjale 4000 eurot laenu kohustusega tagastada laen ja intress maksegraafiku alusel. 4.
3. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu (

§ 52lg 3).

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ning seega ütles hageja laenulepingu üles. Maakohtu hinnangul on lepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused täidetud. Maakohtu hinnangul on hageja tõendanud nõude olemasolu ning intressinõue ja võla sissenõudmiskulud on samuti põhjendatud ja tõendatud. Maakohtu hinnangul ei ületa krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Seega on laenuleping kehtiv. Kostja on hageja intressimäära aktsepteerinud. Seega on hageja intressinõue 473 eurot 56 senti põhjendatud ning tuleb rahuldada. Samuti on põhjendatud hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 50 eurot. 4.3. Kostja vaidlustas viivisenõude. Maakohus leidis, et eelduslikult tuleks hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Praegusel juhul ületab lepingus sätestatud viivisemäär (0,1233%) seadusjärgset viivisemäära vähemalt 4 2-19-132518 kolmekordselt. Hageja möönab seda ka ise ja leiab, et 0,065753% on mõistlik määr. Maakohtu hinnangul ei saa hageja kehtestada oma suva järgi viivisemäära asendamaks lepingus fikseeritud määra. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et poolte vahel oleks kokkulepe 0,065753% viivisemäära rakendamiseks. Maakohtu hinnangul on laenulepingus kokkulepitud viivisenõue heade kommetega vastuolus ja TsÜS § 86 lg 1 kohaselt tühine. Seega tuleb hageja viivisenõue rahuldada seadusjärgses määras. Kostja oli laenu tagasimaksmisega viivituses 372 päeva, seega on seadusjärgne viivis 172 eurot 48 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt välja edasiulatuva viivise alates

1. aprillist 2020 kuni põhivõla kohase täitmiseni. 4.
2. Menetluskulud jättis maakohus võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 83,53% ulatuses kostja kanda ning 16,47% ulatuses hageja kanda. Hageja palus kostjal välja mõista menetluskulud 445 eurot. Kostja menetluskulud olid 780 eurot. Maakohus leidis, et mõlema menetlusosalise kulud on taotletud ulatuses põhjendatud. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 371 eurot 71 senti ning hagejalt kostja kasuks menetluskulud 128 eurot 47 senti. Menetluskulude tasaarvestamise tulemusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 243 eurot 24 senti. Samuti mõistis maakohus menetluskuludelt välja viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus 5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus leidis, et hageja ja kostja vaheline viivisekokkulepe on vastuolus heade kommetega ning vähendas seetõttu viivisemäära seadusjärgse viivisemäärani. Hageja palub teha vaidlustatud osas uue otsuse, millega hagi täies ulatuses rahuldada või alternatiivselt saata asi vastavas ulatuses maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus ei ole otsuses selgitanud, miks tuleks laenulepingu eritingimustes sisalduv viivisekokkulepe lugeda tüüptingimuseks

35 lg 1 tähenduses. Hageja märkis

1. novembri
2. a ja
3. jaanuari
4. a menetlusdokumentides ekslikult viivisemääraks 0,1233%. Lepingujärgne viivisemäär on siiski 0,0998% võlasummalt päevas. Lepingujärgne viivisemäär ei ole tühine lepingutingimus. Riigikohtu määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 kohaselt tuleks tühiseks lugeda selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordselt seadusjärgset viivisemäära. Tallinna Ringkonnakohus leidis tsiviilasjas nr 2-16-115541 leidnud, et tarbijaga sõlmitud lepingu viivisemäär 0,156% tasumata summalt päevas ei olnud tüüptingimusena tühine. Erinormina tarbijakrediidilepingu puhul sätestab

§ 415

lg 1, et tarbijalt ei või maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lõikes 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

Riigikohus on selgitanud, et

§ 415

lg 1 viitab

§ 113

lg-le 1 tervikuna, sh ka kolmandale lausele (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-21-120-08, p 12). Tallinna Ringkonnakohus märkis, et tarbijakrediidileping ei olnud ka krediidi kulukuse määra suuruse tõttu tühine. Ka käesoleval juhul ei ületa krediidi kulukuse määr Eesti Panga kodulehel märgitud tarbimislaenude kulukuse määra (tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal ehk 30.11.2018 seisuga 20,01%) kolmekordselt (laenulepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 44,07%). Hageja leiab, et nendel põhjendustel ei ole laenulepingus kehtestatud esialgne viivisemäär ebamõistlik ega seega tühine lepingutingimus

§ 42

lg 1 ja

§ 42

lg 3 p 5 järgi, järelikult ei piirdu apellandi õigus nõuda viivist vaid seaduses ulatuse ja eeldustega (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, millele tuginedes leidis maakohus, et viivisekokkulepe on heade kommetega vastuolus tüüptingimuste väidetava tühisuse tõttu. Heade kommetega ei ole vastuolus ka see, et hageja nõudis maksekäsu kiirmenetluses ja hagimenetluses lepingus kokkulepitust väiksemat 5 2-19-132518 viivisemäära. Võlausaldajal on võimalik valida, kas ja millises ulatuses ta oma nõude maksma paneb. Vastustaja seisukoht

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis kostjalt välja mõistmata viivise 172,48 eurot ületavas osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude viivise välja mõistmiseks ning mõistab kostjalt välja viivise kokku 2288,78 eurot ning alates 01.03.2022 põhinõude 3966,23 rahuldamata osalt 0,065753% päevas kuni nõude tasumiseni. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad täielikult kostja kanda.
3. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja viivisenõude rahuldamata jätmise osas. Seega kontrollib ringkonnakohus üksnes seda, kas maakohus jättis õigesti viivisenõude osaliselt rahuldamata või tuleks hageja viivisenõue rahuldada suuremas ulatuses, kui seda tegi maakohus.
4. Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja lisaks sissenõutavaks muutunud viivis 502,36 eurot hagi esitamise seisuga (15.04.2020.a) ning edasiulatuv viivis 0,065753% päevas põhivõlalt kuni selle rahuldamiseni.
5. Maakohus märkis, et laenulepingu kohaselt on kokkulepitud viivisemääraks 0,1233% tasumata summalt päevas. Tegelikkuses on pooltevahelises lepingus märgitud viivisemääraks 0,0998% päevas (dtl 30).
6. Maakohus rahuldas viivisenõude üksnes osaliselt, leides et poolte vahel lepingus kokkulepitud viivisemäär on ebamõistlik tüüptingimus ning seega tühine. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-25-16, kus leiti, et tühine on selline viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et nimetatud asjas ei olnud lepinguga ettenähtud intressimäära ning seadusjärgne viivisemäär oli

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus kaheksa protsenti aastas. Käesoleval juhul aga on lepingus ette nähtud kõrgem intressimäär, kui

§ 113

lg 1 lauses 2 sätestatud viivisemäär ning seega on sama lõike lause 3 kohaselt käesoleval juhul seaduse kohaselt viivisemäär lepinguga ettenähtud intressimäär. Erinormina sätestab tarbijakrediidilepingu puhul

§ 415

lg 1, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 415

lg 1 viitab

§ 113lg-le 1 tervikuna, sh ka kolmandale lausele (RKTKo 3-2-1-120-08, p 12).

12. Praegusel juhul on krediidilepingus kokku lepitud aastane intressimäär 36,43%, millele vastab intressimäär 0,0998% päevas. Krediidilepingu kohaselt on viivisemääraks 0,0998% päevas ehk sama, mis intressimäär. Seega ei eksi krediidilepingus sätestatud viivisemäär

§ 415esimeses lõikes sätestatu vastu.

13. Iseenesest on õige kostja väide, et kui hageja nõuab viivist vähendatud määras, siis viivisekokkuleppe kehtivuse hindamisel tuleb lähtuda lepingus sätestatud viivisemäärast, mitte tegelikult nõutud määrast. Kohtupraktikas on leitud, et viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine ei tähenda seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks 6 2-19-132518 mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt RKTKo nr 3-2-1-45-15, p 14). Samas on ringkonnakohus tuvastanud, et lepingus kokku lepitud viivisemäär ei ole vastuolus

§ 415lg-ga 1.

14. Käesoleval juhul ei ole ka krediidi kulukuse määra suuruse tõttu tarbijakrediidileping tühine

§ 4061

lg 2 järgi, kuivõrd krediidi andmise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud (03.05.2019) viimase kuue kuu keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 19,37% (avaldatud Eesti Panga veebilehel https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102) ning pooltevahelises lepingus kokkulepitud krediidikulukuse määr aastas oli 44,07%. Seega ei ole kokkulepitud viivisemäär ebamõistlik tüüptingimus ning sellest saab lähtuda viivisenõude arvutamisel. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kohaldanud materiaalõiguse norme ebaõigesti. 15. Ringkonnakohus mõistab kostjalt välja viivise lepingus sätestatud määras. 15.04.2020 seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 502,36 eurot (vt ka viivise arvestus, hagi lisa 10). Ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga 28.02.2022 on muutunud täiendavalt sissenõutavaks viivis 1786,42 eurot (3966,23 ×0,065753×678). Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis 1786,42+502,36=2288,78 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 järgi jätab ringkonnakohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus lahendab vaidluse maakohtust erinevalt, siis määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus (RKTKo nr 2-16-14924, p 21). (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt 7