Obsah (12)

§ 367§ 657§ 654§ 651§ 456§ 329§ 392§ 399§ 173§ 162§ 171§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-8276 Tsi

) § 445 lg 2). Menetluskulud jäid 25% ulatuses kostja kanda ja 75% ulatuses hageja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 987,50 eurot ja kohustas kostjat tasuma kuludelt viivist seadusjärgses ulatuses.

1. Hageja nõue kostja vastu tulenes 09.10.2018 käenduslepingust (võlaõigusseadus (VÕS) 142 lg 1). Kostja käendas hageja ja põhivõlgniku 09.10.2018 vahel sõlmitud laenulepingust nr 09_102018 tulenevaid kohustusi 253 000 euro ulatuses. Vaidlus laenu- ja käenduslepingu sõlmimise ja selle tingimuste osas puudus. Käenduslepingu kohaselt vastutas kostja kui käendaja I kõikide lepingust tulenevate põhivõlgniku olemasolevate ja tulevikus tekkida võivate kohustuste eest (p 1.2). Kostja kui käendaja I vastutab lepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga (p 1.3). Laenulepingu ja maksegraafiku kohaselt kohustus põhivõlgnik teostama laenu tagastamise osamakseid ja intressimakseid igakuiselt alates 01.11.2018 hiljemalt iga kalendrikuu
2. päevaks kogusummas 4 268,49 eurot (p 2.3). Põhivõlgnik laenumakseid vastavalt maksegraafikule ei tasunud. Kostja vastupidist ei tõendanud. Kostja esitas vastuväite, et laenuandja saab oma nõude rahuldada pandi arvelt, sest laenulepinguga seati pant põhivõlgniku vallasvarale (VÕS § 149 lg 1 ja lg 5). Kohtu hinnangul oli kostja vastuväide ainetu. Menetluse kestel kuulutati välja põhivõlgniku pankrot. Hagejal oli õigus laenuleping üles öelda laenulepingu p 7.1.
3. ja VÕS § 399 lg 1 p 1 alusel. Laenusaaja oli viivituses enam kui kahe osamaksega. Põhivõlgnik tasus 29.10.2019 maksegraafiku järgsed osamaksed kuni augustini 2019, kuid pärast seda laekus veel 500 eurot 18.11.2019 ning 1 500 eurot 24.01.
4. Viimased summad katsid üksnes kogunenud viivise. Seisuga 29.04.2020 oli põhivõlgniku võlgnevus hageja ees 43 399,39 eurot. Kahel eelneval kuul oli põhiosa makse kokku 4 456 eurot. Lepingu ülesütlemise materiaalne eeldus oli täidetud. Kostja leidis, et laenuleping polnud kehtivalt üles öeldud, kuna põhivõlgnik ei saanud ülesütlemise teadet kätte. Kohus leidis, et hageja ei tõendanud ülesütlemise teate kättetoimetamist põhivõlgnikule (VÕS § 195 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seadus § 69 lg-d 1 ja 3). Hageja saatis 30.04.2020 põhivõlgnikule ja kostjale e-kirja teel võlanõude koos tingimusliku teatega laenulepingu ülesütlemiseks, milles teatas, et hageja loeb lepingu ülesöelduks 16.05.
5. Põhivõlgnikult saabus automaatvastus kättesaamise kohta. Tõenditest nähtus, et automaatvastus ei puudutanud vaidlusalust laenulepingut. Automaatvastus ei 3 kinnitanud, et laenulepinguga seotud nõue ja ülesütlemise avaldus jõudsid põhivõlgniku elektronposti serverisse. Hageja ei öelnud lepingut kehtivalt üles. Ülesütlemine oli tagajärjetu. Käenduslepingu p 2.1 kohaselt, kui põhivõlgnik ei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt (sealhulgas tähtaegselt), võib võlausaldaja nõuda laenulepingu täitmist omal äranägemisel, kas põhivõlgnikult või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Võlausaldajal on õigus esitada käendaja vastu nõue, kui põhivõlgnik ei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ning võlausaldaja on andud põhivõlgnikule vähemalt 5-päevase täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, kuid põhivõlgnik ei ole oma kohustusi ka selle aja jooksul täitnud. Eeltoodud arvestades sai laenulepingu järgseks võlgnevuseks pidada kuni hagi esitamiseni ja sissenõutavaks muutunud osamaksed. Hagiavalduse kohaselt seisuga 29.04.2020 oli põhivõlgniku võlgnevus 43 399,39 eurot (võlg 24 181,83 eurot, intress 14 458,28 eurot ja viivis 4 759,28 eurot). Vaidlus nõude suuruse üle puudus. Kostja ei esitanud vastuväidet, et ta ei saanud kätte tingimuslikku nõuet käenduskohustuse täitmiseks. Teate kohaselt, juhul kui laenusaaja ei täida võlanõuet 43 399,39 eurot tähtaegselt ja/või tervikuna kohustub kostja täitma nõude võlanõude hiljemalt 15.05.
6. Hageja ei tõendanud, et tal oleks õigus käendajalt I nõuda pärast 29.04.2020 tekkinud võlgnevust vastavalt käenduslepingu p 2.1 tingimustele. Hageja ei toonud esile, et oleksid täidetud kostjaga sõlmitud käenduslepingus kokku lepitud kogu laenulepingust tuleneva võlgnevuse sissenõutavaks muutumise tingimus (vt pankrotiseadus § 42 ja Riigikohtu 22.11.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16). Seega sai kohus kostjalt välja mõista üksnes 29.04.2020 seisuga põhivõlgniku võlgnevuse hageja ees. Kohus arvestas viivist 0,1% päevas 24 181,83 eurolt perioodi 30.04.2020-05.06.2020 eest ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 894,73 eurot (VÕS § 113 lg 1 ja Riigikohtu 29.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 41). Edasiulatuv viivisenõue kuulus rahuldamisele

§ 367alusel.

Apellatsioonkaebus

1. Hageja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus jättis hagi rahuldama ja menetluskulud hageja kanda. Hageja taotles uue otsuse tegemist, millega palus rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus tugines üllatuslikult asjaoludele, mida menetluse käigus ei arutatud ja millele kumbki pool ei tuginenud. Sellega rikkus kohus selgitamiskohustust, kui jättis juhtimata hageja tähelepanu asjaolule, et hageja esitas ekslikult laenulepingu ülesütlemise tõendina teise laenulepingu ülesütlemise edastamise automaatvastuse. Kostja ei tuginenud asjaolule, et hageja esitas vale tõendi. Seetõttu taotles hageja apellatsioonimenetluses võtta vastu tõendina automaatvastus, mis kinnitas, et laenulepinguga seotud nõue ja ülesütlemise avaldus jõudis põhivõlgniku elektronposti serverisse e-posti aadressidele MMM ja UUU. Tõendist nähtus, et nii kostja kui ka põhivõlgnik said 30.04.2020 saadetud dokumendid kätte. Seda seisukohta toetas ka osapoolte vahel peetud kirjavahetus. Otsuse p-d
2. ja
3. olid vastuolulised. Ühelt poolt leidis kohus, et laenulepingu ülesütlemise formaalsed eeldused olid täitmata, samas leidis, et kostja kui käendaja I sai 30.04.2020 nõude kätte. Põhivõlgnik ise polnud esitanud vastuväidet, et ta laenulepingu ülesütlemise avaldust kätte ei saanud. Kohus jättis tähelepanuta hageja väite, et praeguseks oli kostja ülesütlemisest igal juhul teadlik (kostjale toimetati kätte hagi koos lisadega). Ülesütlemise avaldust võis esitada ka kohtumenetluses. Kohus asus ebaõigele ja vastuolulisele seisukohale, et hageja ei esitanud tõendeid, et tal oli õigus nõuda kostjalt kui käendajalt I pärast 29.04.2020 tekkinud võlgnevust vastavalt käenduslepingu p 2.1 tingimustele. Tegemist oli asjaoluga, mida menetluse käigus ei arutatud ja mille osas kohus ei täitnud selgitamiskohustust. Kostja kui põhivõlgniku juhatuse liige oli 4 teadlik, kas ja millises ulatuses põhivõlgnik laenulepingust tulenevat kohustust oli täitnud. Kohus tuvastas, et kostja sai kätte nõude käenduskohustuse täitmiseks. Seega oli käenduslepingu p-st 2.
4. tulenev 5 päevane tähtaeg möödunud. Lisaks kuulutati 05.11.2020 välja põhivõlgniku pankrot. Kostja oli sellest asjaolust teadlik. Samuti teadis kostja halduri seisukohast, et pankrotivõlgniku varast ei jätku kohustuste täitmiseks. Pankrotimenetluse materjal oli kostjale kättetoimetatud. Kuivõrd kohus tuvastas ebaõigesti, et hageja polnud laenulepingut kehtivalt üles öelnud, siis arvestas kohus ebaõigesti viivist ja intressi. Vastustaja seisukoht
5. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab hagi täiendavalt põhinõude 131 557,09 euro, intressi 596,46 euro ja viivise 788,93 euro (periood 16.05.2020-05.06.2020) osas, millele lisandub edasiulatuva viivise nõue (st hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses) ning jätab kõik maakohtu menetluskulud kostja kanda. Hageja apellatsioonkaebuse kuulub rahuldamisele. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses, siis tuleb muuta ka kostjalt väljamõistetav menetluskulude summat maakohtus. Ringkonnakohus tühistab otsuse kulude osas, milles maakohus jättis hageja kasuks välja mõistmata 987,50 eurot ületava osas ja mõistab täiendavalt välja 2 962,50 eurot (kokku 3 950 eurot).

§ 654

lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäetud ja menetluskulude tema kanda jätetud osas. mises. Kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Seega ei olnud pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus hagi rahuldas (põhivõlg 24 181,83 eurot, intress 14 458,28 eurot, viivis 14 069,29 eurot ja edasiulatuv viivis) ning jättis menetluskulud kostja kanda. Viidatud osas on maakohtu otsus jõustunud (

§ 456lg 2 p 1, lg 4).

10. Hageja tugines menetluses asjaolule, et ta esitas 30.04.2020 põhivõlgnikule ja kostjale võlanõude koos tingimusliku teatega käenduskohustuse täitmiseks ja laenulepingu ülesütlemiseks. Hageja teatas mõlemale, et laenuleping loetakse erakorraliselt üles öelduks 16.05.2020, kui põhivõlgnik või käendaja I jätavad hageja nõude täitmata. Kirja edastamisel sai hageja automaatvastuse. Maakohus tuvastas, et automaatvastusest selgus, et hageja edastas ülesütlemise teate, mis ei puudutanud käesoleva vaidluse esemeks olevat laenulepingut. Seega polnud hageja laenulepingut põhivõlgnikuga kehtivalt üles öelnud. Ringkonnakohus nõustub hageja etteheitega maakohtule, et maakohus oleks pidanud hagejale selgitama enne otsuse tegemist, et hageja esitatud tõend (automaatvastus) ei tõendatud vaidlusaluse lepingu ülesütlemist, st hageja esitas vale tõendi (

§ 329lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1).

Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus sellega oluliselt menetlusõiguse norme.

§ 392

lg 1 p 4 näeb ette, et eelmenetluses selgitab kohus eelkõige välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Kohtuistungil uurib kohus kõiki vastuvõetud tõendeid (

§ 399p 5).

Toimikust nähtub, et 27.04.2021 toimus kohtuistung kostja osavõtuta, kus kohus arutas hagejaga kättetoimetamise küsimust. Samas nähtub, et kohus ei uurinud tõendeid nõuetekohaselt, sest kohus ei selgitanud välja, millist hagi aluseks olevat asjaolu soovis hageja tõendada konkreetsete tõenditega (antud juhul tõenditega, mis ei käinud hagi aluseks olevate lepingute 5 kohta). Maakohus oleks pidanud andma hagejale võimaluse asjakohaste tõendite esitamiseks. Lisaks tuli arvestada, et kostja ei tuginenud menetluses asjaolule, et tegemist oli ebaõige tõendiga. Hageja selgitas, et ta oli sõlminud kolme erineva kostjale kuuluva äriühinguga laenulepingud (nr 22_092017, nr 25_072018 ning nr 09_102018), millest tulenevate kohustuste täitmisega sattusid kõik laenusaajad sisuliselt üheaegselt makseraskustesse (vt ka I kd lk 34). Hageja avaldas, et inimliku eksituse tõttu esitas ta kohtule ebaõige automaatvastuse. Samuti selgitas hageja, et laenulepingu ülesütlemise edastaja tegi eksituse aastaarvus, märkides e-kirja pealkirjas laenulepingu numbriks 09_102019, kuigi õige on 09_

1. Hageja polnud sõlminud ühtegi laenulepingut numbriga 09_
2. Kostja ka selles osas hageja nõuetele vastu ei vaielnud. Viidatud asjaolu nähtus ka 24.03.2020 e-kirjast (vt ka I kd lk 34) ning hageja juhatuse liikme ja laenuhalduri kinnitusest (II kd lk 26). Kuivõrd maakohtu ebaõige tegevuse tagajärjel jäid hagejal esitamata asjakohased tõendid, siis võttis ringkonnakohus apellatsiooniastmes vastu hageja poolt esitatud täiendavad tõendid. Ringkonnakohus leiab, et hageja tõendas, et põhivõlgnik aga ka kostja said 30.04.2020 saadetud e-kirja ja selle manuses oleva avalduse kätte, st e-kiri saabus nende isikute valitud teenusepakkuja serverisse e-posti aadressidele MMM ja UUU (II kd lk 28-35). Seda seisukohta toetavad täiendavalt ka tõendid, millest nähtub, et hageja oli kostjaga, sh kui põhivõlgniku esindajaga, pidanud e-kirjavahetust nii enne kui ka pärast 30.04.2020 (vt I kd lk 37-38, 146148). Hageja andis 30.04.2020 põhivõlgnikule tähtaja kohustuste täitmiseks kuni 05.05.2020 ja käendajatele kuni 15.05.2020 (II kd lk 29-30). Kuivõrd kohustusi hageja ees ei täidetud, loeti laenuleping alates 16.05.2020 ülesöelduks (II kd lk 30). Ringkonnakohus tuvastas, et kostja ja põhivõlgnik said hageja nõuded kätte. Seega oli laenulepingu üles öeldud nõuetekohaselt ja käendaja I sai kätte hageja nõude kohustuste täitmiseks. Maakohus tuvastas mh, et kostja ei esitanud vastuväidet, et ta ei saanud kätte tingimusliku nõude käenduskohustuse täitmiseks. Hageja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, ta ei esitanud tõendeid, et hagejal on õigus nõuda kostjalt kui käendajalt I võlgnevust vastavalt käenduslepingu p 2.1 tingimustele. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et viidatud maakohtu seisukoht polnud õige, sest eespool tuvastatust nähtub, et kostja sai hageja nõude kätte ja tähtajaks oma kohustusi hageja ees ei täitnud. Seega käenduslepingu kokkulepitud tingimused olid täidetud ja kostjal kui käendajal I tuli hageja ees oma kohustusi täita vastavalt käenduslepingule (I kd lk 16-17 pöördel), st kostjal tuli tagastada tasumata põhivõlg ja intress ning kohustus tasuda maksete viivitamise eest viivist.
3. Eeltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele täies ulatuses. Laenuosa võlg moodustas 155 738,92 eurot ja intressivõlgnevus 15 054,74 eurot. Kuivõrd käendaja I ei täitnud käenduslepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, siis oli hageja õigustatud nõudma käenduslepingu alusel ka viivist ja sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 16.05.202005.06.2020 eest oli 5 548,21 eurot määraga 0,1% päevas (nõuete arvestus I kd lk 47-48 ja lk 44 pöördel, p 2.4.3.) Kostja nõuete arvestusele vastu ei vaielnud. Võlg oli kokku 176 341,87 eurot. Hageja palus kohustada kostjat tasuma edasiulatuvat viivist võlgnevuselt 155 738,92 eurot alates 06.06.2020 kuni põhinõude lõpliku tasumise kuupäevani määras 0,1% tasumata summast päevas. Ringkonnakohus leiab, et edasiulatuv viivisenõue kuulub rahuldamisele täies ulatuses (

§ 367

). Viivis alates 06.06.2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni (28.02.2022) moodustab 98 582,74 eurot (633 päeva x 0,1% x 155 738,92 eurot). Seega kostjalt kohtuotsusega väljamõistetav summa on 274 924,61 eurot (176 341,87 eurot + 98 582,74 eurot). Alates 01.03.2022 tuleb tasuda viivist 155 738,92 eurolt 0,1% päevas kuni põhinõude tasumiseni. 6 Käenduslepingu p 2.

1. järgi on hageja õigustatud nõudma viivist kostjalt käendaja kohustuste rikkumise eest 0,15% päevas (I kd lk 16 pöördel). Hageja nõudis viivist määraga 0,1% päevas. Eeltoodu ei mõjuta hagi rahuldamise ulatust. Kostja kui käendaja vastutuse piirmäär on 253 000 eurot (I kd lk 16, VÕS § 142 lg 1 ja lg 3, § 143 lg 1 ja lg 2). Hagiavalduse kohaselt ei piiranud hageja resolutsioonis oma nõuet piirmääraga. Ringkonnakohus märgib, et käendaja vastutust sätestava VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepingus lepiti kokku solidaarse vastutuse kohaldumises (I kd lk 16, p 1.4.). Sama sätte lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Nimetatud sätted kehtestavad käendaja vastutuse ja selle ulatuse põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest. Samas ei piira eeltoodu aga käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest. Riigikohus on 12.03.2013 otsuse nr 3-2-1-8-13 p-s 12 selgitanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt ka Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Kuivõrd apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja maakohtu otsus osalisele tühistamisele, siis muudab ringkonnakohus

§ 173lg 3 alusel menetluskulude jaotust maakohtus.

Tulenevalt

§ 162

lg-st 1 jäävad maakohtus kantud hageja menetluskulud hagi rahuldamisel kostja kanda ning kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse hageja esitatud uue tõendi pinnalt, mille hageja oleks võinud esitada juba maakohtus, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 2 alusel poolte endi kanda (vt 17.06.2020 otsus nr 2-19-6317, p 15).

13. Maakohus määras hageja menetluskulud kindlaks rahaliselt ning leidis, et vajalik ja põhjendatud kulu moodustas 3 950 eurot (riigilõiv 2 150 eurot ja lepingulise esindaja tasu 1 800 eurot 15 tunni eest tunnitasuga 120 euro). Pooled ei vaidlustanud maakohtu otsustust selle kohta, millised olid hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud toimingud ja sellele kulunud aeg. Ringkonnakohtu puudus alus selles osas asuda hindama nende kulude suurust (

§ 651

). Seega tuleb kostjalt välja mõista maakohtukulud 3 950 eurot ja

§ 177lg 4 alusel tasuda menetluskuludelt viivist.

(allkirjastatud digitaalselt) 7