Obsah (6)

§ 651§ 456§ 652§ 238§ 637§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 23. veebruar 2022. a, Tallinn Kohtuasja number

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hageja elatise võlgnevuse nõude rahuldamata 2153,79 euro ulatuses. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 20. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 166 euro suuruses summas alates 02.06.2020 kuni hageja kõrghariduse või kutseõppe tasemeõppe lõpetamiseni, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni, s.o 11.09.2022. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 järgi jõustunud.

21. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja poolt apellatsioonkaebuse vastuses ja 06.02.2022 menetlusdokumendis esitatud täiendavate tõendite vastuvõtmise taotluste osas. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks kostja taotluseid rahuldada ega vastu võtta nimetatud menetlusdokumentidele lisatud täiendavaid tõendeid.

§ 652

lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

§ 652

lg 4 kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kostja on esitanud täiendavate tõenditena Eesti Töötukassa 27.07.2021 ja 06.01.2022 tegevuskavad ja kirjavahetuse 5 2-20-8064 Haridusministeeriumiga 2021. a augustis. Töötukassa tegevuskavadega soovib kostja tõendada asjaolu, et kostja abikaasa on endiselt töötu ja otsib tööd ning kirjavahetusega soovib kostja tõendada, et kostja pole saanud Haridusministeeriumist vastust hageja õppimise kohta. Ringkonnakohus leiab, et ehkki tegemist on tõenditega, mida kostja poleks saanud maakohtus esitada, kuna need on tekkinud apellatsioonimenetluse ajal, ei ole

§ 238

mõttes tegemist asjakohaste tõenditega.

§ 652

lg 4 ja

§ 238

kohaselt saab ringkonnakohus vastu võtta sellise täiendava tõendi, mis on vajalik asja lahendamiseks. Töötukassa tegevuskavad ei ole asja lahendamisel ringkonnakohtus asjakohased seetõttu, et maakohtu järeldust selle kohta, et kostja peab ülal pidama oma abikaasat, pole hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Seega saab ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkuse hindamisel lähtuda maakohtu vaidlustamata järeldusest, et kostja peab ülal pidama ka enda abikaasat. Kirjavahetus ministeeriumiga pole kolleegiumi hinnangul asjakohane, kuna pooled ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust selle kohta, et hageja õpib. 22. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja taotlust apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks. Kostja hinnangul puudus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks alus, kuna maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ega hinnanud ebaõigesti tõendeid. Ringkonnakohus jätab kostja taotluse rahuldamata, kuna käesoleval juhul ei esinenud ühtegi

§ 637lõigetes 1 või 2 sätestatud alust kaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks.

1. Maakohus viitas asjakohaselt hageja elatise võlgnevuse nõude lahendamisel PKS §-le 108, mis annab ka täisealiseks saanud lapsele õiguse nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist. Samuti viitas maakohus asjakohastele Riigikohtu seisukohtadele, mille kohaselt võib tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Maakohus tuvastas, et hageja ei ole kostjalt järjepidevalt elatist enne hagi esitamist nõudnud. Seda järeldust pooled vaidlustanud ei ole. Riigikohus on märkinud, et see kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, ei tähenda, et ta kaotaks tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (vt Riigikohtu 25.05.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20). Seega tuleb olukorras, kus hageja ei ole kostjalt elatist kordagi enne hagi esitamist nõudnud, hinnata, kas elatise võlgnevuse väljamõistmine asetaks kostja äärmiselt raskesse olukorda ja võiks olla talle ebamõistlikult koormav. Riigikohus on leidnud, et kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 26.06.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes, arvestades mh ka kohustatud isiku varalist seisundit PKS § 102 ja § 105 lg 3 mõttes. Maakohus tuvastas, et hageja vajaduste ulatus oli perioodil alates 12.09.2019 kuni 01.06.2020 166 eurot kuus, millele lisanduvad ühekordsed kulud summas 1666,29 eurot. Seda maakohtu järeldust ei ole kostja vaidlustanud, nagu ka seda, et sellest tulenevalt on kostja osa hageja ülalpidamisel sellel perioodil 2153,79 eurot. Maakohus hindas ka kostja majanduslikku olukorda, lugedes tõendatuks kostja igakuise sissetulekuna 860,41 eurot bruto (s.o ca 750 eurot neto) ning kostja igakuiseid kulusid, mille suuruseks tuvastas maakohus 500 eurot. Hageja neid järeldusi ei vaidlustanud, küll aga heidab hageja maakohtule ette, et maakohus jättis arvesse võtmata kostja vara. Ringkonnakohus nõustub selle väitega. Maakohus leidis kostja sissetulekut ja kostja igakuised kulutusi arvesse võttes, et 2153,79 euro väljamõistmine asetab kostja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Samas 6 2-20-8064 jättis maakohus arvesse võtmata, et vaidlustamata asjaoludel kuulub kostjale sõiduauto Mercedes-Benz V 250 (väärtusega ca 35 000 eurot – I kd tl 66), sõiduauto Citroen Berlingo ja 2 haagist. Samuti jättis maakohus arvesse võtmata, et kostjale kuulub osalus äriühingus X OÜ, mille ainuke juhatuse liige ta on. Kostja väide, et kostja varana ei saa arvesse võtta sõiduautot Mercedes-Benz, kuna tegemist on kostja töövahendiga, ei ole kolleegiumi hinnangul asjakohane. Kostjal on äriühingu juhatuse liikmena võimalik otsustada selle üle, millised on äriühingu töövahendid ja eristada selliselt äriühingu toimimiseks vajalik vara enda isiklikust varast. Kuna sõiduauto kuulub kostjale, saab kohus teha sellest järelduse, et tegemist on kostja varaga, mille arvel saab kostja täita enda kohustust hagejat ülal pidada. Seejuures on kostjal veel vara ühe sõiduauto ja kahe haagise näol. Samuti tuleb arvesse võtta, et kostjal on äriühingu omanikuna ja juhatuse liikmena võimalik määrata, millist töötasu äriühing talle maksab. Kostja ei ole esile toonud, et suuremas ulatuses kui 860 eurot kuus, ei ole äriühingul võimalik kostjale töötasu maksta. Ehkki X OÜ
2. a majandusaasta aruande kohaselt oli ettevõte kahjumis (I kd tl 47-49), on
3. a kvartaalsed näitajad käibe osas järjest suurenenud (I kd tl 128-131), mis viitab sellele, et äriühingu majanduslik olukord on paranenud. Neid asjaolusid kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmine summas 2153,79 eurot ei aseta kostjat äärmiselt raskesse olukorda ega ole talle ebamõistlikult koormav. Kostjal on võimalik talle kuuluva vara ja sissetuleku arvel hageja elatise võlgnevus tasuda, kahjustamata seejuures enda toimetulekut. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja nõue elatise võlgnevuse tasumiseks rahuldada ulatuses, milles see on vajalik hageja vajaduste rahuldamiseks, s.o summas 2153,79 eurot.
4. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja elatise võlgnevuse nõude, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda hageja väidet selle kohta, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja taotlused kostja sissetulekute kindlaks tegemiseks. Hageja väite kohta, et maakohus ei selgitanud, et hageja peab tõendama elatise järjepidevat nõudmist kostjalt, märgib ringkonnakohus, et see väide ei ole põhjendatud, kuna hagi käiguta jätmise määruses (I kd tl 29) on kohus seda hagejale selgitanud.
5. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsuse osaline tühistamine ei tingi ringkonnakohtu hinnangul maakohtu menetluskulude teistsugust jaotust, kuna tegemist on endiselt ligikaudu 50% ulatuses hagi rahuldamisega.
6. Kuna hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 163lg 1 alusel jätta menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 7