Obsah (6)

§ 141§ 19§ 18§ 17§ 9§ 10

3-17-121 TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev ja koht Kohtunik 3-17-121 7. aprill 2021, Jõhvi Ülle Polluks Kohtuasi I. L kaebus Lohusuu Vallavolikogu 19.1

§ 141

sätestab, et igal isikul on õigus detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks pöörduda kohtusse 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest, kui ta leiab, et otsus on vastuolus avaliku huviga või kui otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Eraldi planeerimisseadus vaide esitamise õigust ei reguleeri. Seega lähtub kohus üldseadusest. Nimelt sätestab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 71 lg 1, et isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide. Järelikult ei luba ei

ega HMS enne kohtusse pöördumist populaarkaebusega esitada haldusorganile vaiet avalikke huvide kaitseks. Seega juhul, kui kaebaja leidis, et lisaks tema subjektiivsetele õigustele riivatakse avalikud huvid, oleks ta pidanud pöörduma koheselt halduskohtusse populaarkaebusega

§-s 141 sätestatud tähtaja jooksul. Haldusasja materjalide kohaselt esitas kaebaja vandeadvokaadist esindaja kaudu vastustajale vaide 9.11.

1. Seega oleks kaebaja pidanud pöörduma halduskohtusse populaarkaebusega hiljemalt 9.12.
2. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse subjektiivsete õiguste ja avalike huvide kaitseks 17.01.
3. Võttes arvesse eelpoolnimetatut, aga samuti seda, et tulenevalt kohtupraktikast ei ennista kohus möödalastud menetlustähtaegu kui isikut esindab advokaat, peab kohus põhjendatuks lõpetada haldusasja menetlus populaarkaebuse osas vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p-le
4. II
5. Järgmisena kontrollib kohus kaebuse põhjendatavust. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg 1 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist algatatud planeeringud menetletakse lõpuni, lähtudes seni kehtinud planeerimisseaduses sätestatud nõuetest, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel. HMS § 5 lg 5 kohaselt kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Kaasamise kohustus Kaebaja väitis, et vastustaja jättis nõuetekohaselt kaasamata detailplaneeringu menetlusse enne selle vastuvõtmist avalikkuse ja piirinaabrid (sh kaebaja). Vastutaja ja kolmandad isikud olid arvamusel, et kaasamine oli läbiviidud nõuetekohaselt. Haldusasja materjalide kohaselt Lohusuu Vallavolikogu algatas 27.06.2007 otsusega nr 14 detailplaneeringu Lohusuu vallas, Separa külas oleval Tuule katastriüksusel. Detailplaneering võeti vastu Lohusuu Vallavalitsuse 25.03.2009 otsusega nr
6. Ajavahemikul 27.06.200725.03.2009 kehtinud planeerimisseaduse (

v.r) § 16 lg 1 sätestas, et üldplaneeringu ja detailplaneeringu koostamisse kaasatakse planeeritava maa-ala kinnisasjade omanikud ja elanikud ning teised huvitatud isikud. Vastustaja teatas kohtule, et korraldas Tuule 1 RKHKm 3-3-1-12-16, p 8 9 3-17-121 katastriüksuse detailplaneeringu avaliku väljapaneku alles 11.08. – 25.08.2011 ehk peale detailplaneeringu vastuvõtmist. Vastustaja ei vaielnud selle üle, et enne detailplaneeringu vastuvõtmist jäi kaebaja

v.r § 16 lg-st 1 tulenevalt menetlusse kaasamata. Võttes arvesse, et kavandatud detailplaneering puudutas kaebajat vähemalt osas, millega kavandati tagada juurdepääs kaebajale kuuluva eratee kaudu üldkasutatavaks mõeldud kinnistuni, oli kaebajal ilmselge nii õiguslik kui ka faktiline kokkupuude kavandatava detailplaneeringuga. Sellest tulenevalt tuleb pidada kaebajat huvitatud isikuks

v.r § 16 lg-st 1 sätestatud tähenduses, millest ühtlasi tuleneb tema kaasamise kohustus planeeringu varasematesse etappidesse. Kaebaja oli menetlusse kaasatud peale detailplaneeringu vastuvõtmist ehk avaliku väljapaneku korraldamise staadiumis. Vastustaja kinnitusel teavitati kaebajat avaliku väljapaneku toimumisest eraldi. Lisaks on haldusasja materjalidest näha, et peale kaasamist on kaebaja aktiivselt võtnud planeeringu menetlusest osa ning muu hulgas esitas vastustajale omapoolsed vastuväited. Järelikult jäi kaebaja küll kaasamata enne detailplaneeringu vastusvõtmist planeerimismenetlusse, kuid tema kaasamine leidis aset hilisemas planeerimismenetluse staadiumis. Kaebaja ei ole selgitanud kohtule, et tema kaasamine peale planeeringu vastuvõtmist on olnud ebaefektiivne ning kui kaebaja oleks kaasatud planeerimismenetlusse varem oleks see mõjutanud planeerimismenetluse tulemust. Teisisõnu on kohus seisukohal, et antud juhul kaebaja kaasamata jätmine planeerimismenetlusse enne detailplaneeringu vastuvõtmist oli küll vastuolus

v.r § 16 lg 1 ja seetõttu õigusvastane, kuid kaasamata jätmine ei võinud mõjutada planeerimismenetluse tulemust. Diskussioon lõpliku planeerimislahenduse üle oli tagatud ja kaebaja võttis sellest aktiivselt osa. Kaebajapoolsed ettepanekud ja vastuväited said vastustaja poolt nõuetekohaselt menetletud Seega ei ole vastustajapoolne menetlustoimingu rikkumine aluseks vaidlustatud osas detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamiseks. Detailplaneeringu avalikustamine Kaebaja väitis, et detailplaneering jäi nõuetekohaselt avalikustamata, kuna detailplaneeringu esimese avalikustamise teade ei sisaldanud infot selle kohta, et detailplaneering on üldplaneeringut muutev. Teise avalikustamise osas on kaebaja seisukohal, et vald jättis esimese avalikustamise käigus välja töötatud parandused detailplaneeringusse sisse viimata. Ülejäänud muudatusi ei ole puudutatud isikutega kooskõlastatud ega avalikustatud. Vastustaja vaidles vastu ja oli arvamusel, et detailplaneering muudab kehtivat üldplaneeringut Avijõe ja Tammessaare maaparandussüsteemi eesvoolu ehituskeeluvööndi osas, kuid need muudatused ei ole käsitatavad üldplaneeringu põhilahenduse muutmisena. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et esimese avaliku väljapaneku avaldamise seisuga kuuluks kohaldamisele 01.07.2009 jõustunud

muudatus. Kohus jääb eelnevalt võetud seisukoha juurde, et HMS § 5 lg-st 5 ja Riigikohtu praktikast tulenevalt detailplaneeringu kehtestamisel tuleb lähtuda planeerimismenetluse alguses kehtinud õigusnormidest. Alates 01.07.2009.a jõustunud planeerimisseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduses puuduvad ka sellised rakendussätted, mis kohustasid juba algatatud detailplaneeringule kohaldama 01.07.2009 jõustunud seaduse muudatusi. Detailplaneeringu algatamise ajal kehtinud v.r.

§ 19lg 1 kohaselt on avaliku väljapaneku kestvus detailplaneeringutel kaks nädalat.

Seega, v.r.

§ 19

ei kohustanud vastustajat korraldama üldplaneeringu põhilahendust muutva detailplaneeringu avalikku väljapanekut kestvusega 4 nädalat. Samuti ei kohustanud v.r.

§ 18

lg 6 p 3 vastustajat kajastama avaliku väljapaneku teates infot muu hulgas selle kohta, kas detailplaneering sisaldab üldplaneeringu põhilahenduse muutmise 10 3-17-121 ettepanekut. Kaebaja oli detailplaneeringu avalikust väljapanekust personaalselt teavitatud. Kaebajal oli võimalus tutvuda kavandatava detailplaneeringuga ja vaielda sellele vastu. Kohus nõustub vastustajaga, et detailplaneeringu kehtestamiseks täiendava avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu läbiviimiseks puudus vajadus. Haldusasja materjalide kohaselt toimus detailplaneeringu teine avalikustamine, mille käigus esitati 8 kirjalikku vastuväidet ja 2 ettepanekut. Hiljem, 10.10.2001 toimus ka avalik arutelu. Teistkordseks detailplaneeringu avalikustamiseks vajadus puudus, kuna detailplaneering oli jäänud kehtestamata ainuüksi juurdepääsutee puudumise tõttu, avalikkusele oli planeeringu menetlemise käigus tagatud nõuetekohane võimalus menetluses osalemiseks ja polnud teada olulisi muutunud asjaolusid, mis oleksid planeeringu avalikustamisest möödunud ajavahemikul aset leidnud (sh ei ole planeeritud territooriumil toimunud olulisi muudatusi, planeeringualale ei ole koostatud teisi planeeringuid ja muutunud ei ole ka puudutatud kinnistute omanike ring), siis ei olnud detailplaneeringu kehtestamiseks täiendava avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu läbiviimine põhjendatud ega vajalik. Seega, võttes arvesse eelpoolnimetatut, ei olnud vastustaja kohtu hinnangul kohustatud vastavalt korraldama uut avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu. Kohus ei nõustu kaebajaga, et aja möödumise tõttu tuli läbi viia uus detailplaneeringu menetlus. Kohus möönab, et kui detailplaneering kestab kaua, võiksid ilmuda teised isikud, kes oleks huvitatud detailplaneeringu menetlusest osavõtmisest. Samas leiab kohus, et pelgalt lähtuda hüpoteetilisest eeldusest, et võiksid tekkida teised huvitatud isikud, ei ole õige. Haldusasja materjalidest ega konkreetselt kaebusest ei ole näha, et pikka aega kestnud detailplaneeringu menetluse käigus oleks ilmunud uusi huvitatud isikuid. Vastustaja küll kaalus eelpoolnimetatud põhjusel korraldada uus avalik arutelu ja konsulteeris selles küsimuses maavanemaga. Maavanem asus 01.03.2016 kirjas nr 12-2/2016/809-3 seisukohale, et kui vastustajal on täiendavat informatsiooni uutest huvitatud isikutest või kui on ilmnenud uusi asjaolusid, mis vajaksid ilmtingimata avalikku arutelu, on see vastustaja otsustada. Maavanem aga rõhutas, et ainult möödunud ajale viitamine ei ole piisav alus seda teha. Eelnevat arvestades ei nõustu kohus kaebajaga, et vastustaja oleks rikkunud detailplaneeringu avalikustamise osas menetlusnorme. Vastu võetud detailplaneeringu kooskõlastused ja vastuvõtmise eeldused Kaebaja väitis, et detailplaneering ei olnud enne selle vastuvõtmist nõuetekohaselt kooskõlastatud ja selle vastuvõtmise eeldused ei olnud täidetud. Enne planeeringu vastuvõtmist oli vastustajal detailplaneeringu kooskõlastamise kohustus. Nimelt, tulenevalt v.r.

§ 17

lg 3 p-st 2 enne planeeringu vastuvõtmist kooskõlastab planeeringu koostamist korraldav maavanem või kohalik omavalitsus. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja on rikkunud kooskõlastamise kohustust. Haldusasja materjalide kohaselt esitas vastustaja küll detailplaneeringu maavanemale kooskõlastamiseks, kuid selline menetlustoiming oli sooritatud peale seada, kui vastustaja võttis otsusega detailplaneeringu vastu. Vastustaja ei ole kaebaja väidet vastavate tõenditega ümber lükanud. Haldusasja materjalide kohaselt edastas vastustaja maavanemale 04.05.2009 kirjaga nr 7-1.2/190 kooskõlastamiseks juba vastu võetud detailplaneeringu, mis ühtlasi sisaldas ka üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Kohus leiab, et 2009. aasta seisuga oli algatatud detailplaneering piisavalt kaua menetluses, mistõttu oleks vastustajal pidanud kujunema arusaam, et detailplaneeringu kehtestamisega kaasneb ka üldplaneeringu muutmine ja sellisel juhul detailplaneeringu vastuvõtmine ilma maavanema kooskõlastuseta oleks formaalselt seadusvastane. Kohus nõustub vastustajaga selles, et enne detailplaneeringu vastuvõtmist jäi 11 3-17-121 planeering kooskõlastamata naabritega. Vastustaja ei ole selles osas esitanud kohtule ümberlükkavaid tõendeid. Pidades silmas, et maavanem siiski teostas vajalikku järelevalvet ja andis detailplaneeringule kooskõlastuse hilisemas planeerimismenetluse staadiumis, aga samuti seda, et puudutatud isikud kaasati menetlusse peale detailplaneeringu vastuvõtmist, ei ole kohtu arvates vastustaja eksimus menetlustoimingute sooritamise osas saatuslik HMS §-s 58 sätestatud tähenduses, kuna planeerimismenetluse lõplikku tulemust see ei mõjutanud. Vastu võetud detailplaneeringu vormivead Kaebaja arvas, et vastustaja eksis detailplaneeringu koostamise hetkel kehtinud planeerimisseaduse § 9 lg 6 vastu, mis näeb ette, et detailplaneeringu koosseisus peab olema vähemalt üks detailplaneeringu lahendusi illustreeriv joonis, et muuta planeering avalikustamisel ja otsustamisel osalejatele arusaadavamaks. Detailplaneeringu vastuvõtmise otsusest ei ilmne, kas, millisest hetkest ja mis kaalutlustel muudeti detailplaneeringu ala ulatust või kas, millisest hetkest ja mis kaalutlustel otsustas vald menetleda detailplaneeringut edasi vaid Tuule kinnistu ulatuses. Esinevad ka vormivead. Haldusasja materjalide kohaselt nõustus vastustaja kaebajaga, et detailplaneeringu lahendusel puudus illustreeriv joonis, kuid märkis, et see ei ole selline viga, mis oleks detailplaneeringu tühistamise aluseks. Kohus leiab, et kõik huvitatud isikud, sh ka kaebaja saaksid tutvuda detailplaneeringut puudutavate dokumentidega, sh ka detailplaneeringut lahendusi illustreerivat joonisega. Kohtu hinnangul ei saanud selline menetlusviga mõjutada lõplikku otsust. Üldplaneeringu muutmise ettepanek 27.06.2007 seisuga kehinud planeerimisseaduse (v.r.

) § 9 lg 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Riigikohus leidis, et üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Sellise otsuse kohtulik kontroll on piiratud, kuivõrd kohus ei saa hinnata planeerimisotsuste otstarbekust. Isikud, kelle õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, on oma õiguste kohtulikul kaitsmisel õigustatud nõudma eelkõige õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist. Kohtulikult kontrollitav on ka planeeringu kehtestamisele eelneva menetluse õiguspärasus.2 Lohusuu Vallavolikogu 27.06.2007 detailplaneeringu algatamise otsuses nr 14 puuduvad üldplaneeringu muutmise ettepanekud. Kohus on seisukohal, et v.r.

§ 9

lg 7 ei kohusta haldusorganit detailplaneeringu algatamise ja vastuvõtmise otsuses kajastama kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Detailplaneeringu algatamise otsuse tegemise aja seisuga ei saanud vastustaja olla kindel, kas algatatud detailplaneeringuga siiski muudetakse üldplaneeringut või mitte. Kohus leiab, et vastustajal oleks tulenevalt v.r.

§ 9

lg-lt 7 põhjendamiskohustus siis, kui tal oleks algusest peale selge, et esineb algatatud detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmise vajadus. Pelgalt arendajate taotlusest nähtav soov muuta üldplaneeringuga kehtestatud maa kasutamise sihtotstarvet, aga samuti ka hilisemates menetlusetappides vastustaja kinnitus üldplaneeringu muutmise vajadusest, ei anna kohtule alust asuda teistsugusele arvamusele. Seega vastustaja ei rikkunud menetlustoimingu põhjendamiskohustust. Detailplaneeringu tellija 2 RKHKo 3-3-1-12-07, p 11. 12 3-17-121 Kaebaja leidis, et vaidlusaluse detailplaneeringu tellijaks oli lubamatult eraisik. Vastustaja selgitusel detailplaneeringu tellijaks oli Lohusuu Vallavalitsus ja planeeringu koostamist finantseerisid Tuule kinnistu omanikud. v.r.

§ 10

lg 6 sätestas, et kohalik omavalitsus võib detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga sõlmida lepingu detailplaneeringu koostamise kohta. Lepinguga määratakse kohaliku omavalitsuse ja detailplaneeringu koostamisest huvitatud isiku kohustused detailplaneeringu koostamisel ja planeeringu koostamise rahastamisel. Eraõiguslik isik ei tohi olla detailplaneeringu koostamise tellija looduskaitse ja muinsuskaitse alla võetud maa-aladel ega juhul, kui detailplaneeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga või linnaosadega linnades vastavuses linnaosa kehtestatud üldplaneeringuga. Kohus märgib, et Lohusuu Vallavolikogu 27.06.2007 otsuses nr 14 on kajastatud see, et detailplaneeringu algatajateks on füüsilised isikud, kes ühtlasi kannavad detailplaneeringu koostamise kulud (dtl 554). Lähteülesanne oli väljastatud kolmandate isikute nimele. Lohusuu Vallavolikogu 19.10.2016 otsuse nr 45 kohaselt (detailplaneeringu kehtestamine) on detailplaneering üldplaneeringut muutev, sest looduskaitseseaduse § 40 lg 4 punkti 2 alusel loetakse ehituskeeluvööndi vähendamist üldplaneeringu muutmiseks. Sama lause on olemas Lohusuu Vallavolikogu 17.05.2016 otsuses nr 35 (Tuule katastriüksuse detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmine, dtl 24). Lohusuu Vallavalitsuse 25.03.2009 otsusega nr 5 vastu võetud üldplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldav detailplaneering edastati 04.05.2009 kirjaga nr 7-1.2/190 Ida-Viru Maavalitsusele Kohus märgib, et Lohusuu Vallavolikogu 27.06.2007 otsuses nr 14 on kajastatud, et detailplaneeringu algatajateks on füüsilised isikud, kes ühtlasi kannavad detailplaneeringu koostamise kulud, kuid nimetatud otsusest ja detailplaneeringu lähteülesandest nr 8/07 ei ole näha detailplaneeringu koostamise üleandmist selle koostamise taotlejatele ega muudele eraõiguslikele isikutele. Võttes arvesse, et vastustaja juba 2007. a alustatud detailplaneeringuga soovis muuta varem üldplaneeringuga kehtestatud maa otstarvet, oli ta algusest peale teadlik, et detailplaneeringuga kavatakse muuta üldplaneeringut, mistõttu ei pidanud ta alustama detailplaneeringut kolmandate isikute taotlusel. Kohus on seisukohal, et arvestades sellega, et kogu detailplaneeringu menetlust juhtis vastustaja ning langetas ise muu hulgas detailplaneeringu vastuvõtmise ja kehtestamise otsused, ei saanud

§ 10lg 6 rikkumine sisuliselt mõjutada lõplikku otsust.

Detailplaneeringu menetlemine Kaebaja arvas, et vaidlusalune detailplaneering muutis üldplaneeringut, samas seda menetleti kui tavapärast (s.o kõrgemal seisva planeeringuga kooskõlas olevat) planeeringut. Alates 26.03.2007 kuni 27.12.2007 kehtinud

ei näinud ette võrreldes hilisemate

muutmistega üldplaneeringut muutuva detailplaneeringu kehtestamise menetluses erisusi tavalisest detailplaneeringu menetlusest. Seega, on alusetu kaebaja väide, et väidetavalt v.r.

§ 9

lg-st 7 tuleneva põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu läks kogu detailplaneeringu kehtestamise menetlus valesse suunda. KSH 13 3-17-121 Kaebaja väitis, et KSH ei toimunud õiguspäraselt. Nimelt leidis kaebaja, et KSH algatamise vajalikkust tuleb kaaluda koos detailplaneeringu algatamisega ja KSH algatamise korral menetleda seda koos detailplaneeringu menetlusega. Samuti leidis kaebaja, et vastustaja oleks pidanud alustama KSH. Kohus nõustub kaebajaga, et KSH algatamise vajalikkust kaalus vastustaja alles peale detailplaneeringu vastuvõtmist. 27.06.2007 seisuga kehtinud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 35 lg 1 kohaselt strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja algatab keskkonnamõju strateegilise hindamise üheaegselt strateegilise planeerimisdokumendi koostamise algatamisega. Kohus on seisukohal, et antud juhul peetakse strateegilise dokumendi all detailplaneeringu vastuvõtmise otsust. Võimalik ei ole, et koheselt detailplaneeringu algatamisega oleks vastustaja kohustatud kaaluma KSH algatamise või algatamata jätmise üle, kui ei ole veel teada, kas detailplaneering võetakse vastu ja mis kujul. Samas märgib kohus, et

ei kohusta vastustajat otsustama KSH algatamise üle koos detailplaneeringu menetluse algatamisega. Kohtu arvates oluline on see, et KSH algatamise või algatamata jätmise üle otsustatakse enne detailplaneeringu kehtestamist. KSH algatamise vajadus ei pruugi olla detailplaneeringu menetluse läbiviijale koheselt ära tuntav ja vajadus selle üle võib tekkida alles peale detailplaneeringu avaliku väljapaneku korraldamist. KSH algatamata jätmine oli vastustaja poolt põhjalikult kaalutletud 17.05.2016 otsuses nr

1. Võttes arvesse eelpoolnimetatut, ei ole vastustajale etteheidetav, et KSH algatamata jätmise otsus langetati peale detailplaneeringu vastuvõtmist. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja oleks pidanud alustama KSH. Haldusasja materjalide kohaselt edastas vastustaja KSH algatamata jätmise otsuse ja KSH eelhinnangu projekti arvamuse andmiseks Keskkonnaametile, kes asus 28.04.2016 kirjas nr 6-5/16/139-2 seisukohale, et lähtudes teadaolevast informatsioonist ei ole KSH algatamine vajalik. Kohus märgib, et ei ole tuvastanud, et Keskkonnaametile edastatud otsuse projektis ja vastustaja poolt 17.05.2016 vastu võetud otsuses nr 35 esitatud faktilised asjaolud oleksid erinevad. Väärib tähelepanu ka see asjaolu, et vastustaja kinnitusel ei kaasne detailplaneeringuga selliseid tegevusi nagu veetaseme, ja veekogu loodusliku sängi ning hüdroloogilise režiimi muutmist. Seega, see asjaolu, et Avijõgi on kogu ulatuses lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemisja elupaigaks olev veekogu, ei anna alust arvata, et oleks eelnev keskkonnamõju hindamine vajalik ka seoses eelpoolnimetatud asjaoluga. Vajalik ei olnud ka hinnata KSH eelhinnangus mõju rohe-vesihobu loomaliigile, kuna Tuule katastriüksuse piirid ei ulatu Avijõe hoiuala piirideni. Hääletamine Kaebaja väitis, et otsuse vastuvõtmisel on rikutud hääletuskorda. Kohus tegi kindlaks, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et esimese hääletustulemuse kohaselt jäi detailplaneering kehtestamata. Tulenevalt hääletamise protokollidest esimesel hääletusel oli 3 häält poolt, 3 häält vastu ja 2 erapooletut häält, teisel hääletamisel 4 häält poolt, 3 häält vastu ja 1 erapooletu hääl. Teise hääletamise tulemuste alusel loeti detailplaneering kehtestatuks. Teine hääletamine järgnes esimesele mõne minutise vaheaega. Toimunud kohtuistungil andsid tunnistajad volikogus toimunud hääletamise osas ütlusi. 14 3-17-121 Lohusuu Vallavolikogu 19.10.2016 seisuga kehtinud määruse nr 14 „Lohusuu valla põhimäärus“ § 9 punkt 19 sätestas, et õigus hääletamise tulemusi vaidlustada on vallavolikogu liikmel kohe istungil. Kordushääletamise läbiviimise otsustab vallavolikogu. Hilisemaid pretensioone ei arvestata. Seega on volikogul pädevus ise otsustada testkordse hääletamise üle. Vastustaja selgituste kohaselt selgus esimesel hääletamisel segadus ja sellel põhjusel otsustati korraldada teistkordset hääletamist. Istungi juhatajaks oli valitud T. T, mistõttu oli ta volitatud algatama testkordset hääletamist. Haldusaja materjalide kohaselt ei ole keegi istungil olevatest volikogu liikmetest selle vastu vaielnud. Sellest tulenevalt ei nõustu kohus kaebajaga, et vastustaja oleks pidanud edasi lükkama hääletamise järgmisele volikogu istungile. Kohtu jaoks on määrav ja oluline lõppkokkuvõttes see, et teisel hääletamisel otsustas üks volikoguliige, kes esimesel hääletamisel jäi erapooletuks, hääletada detailplaneeringu kehtestamise poolt ja kinnitas hiljem ka kirjalikult enda tahteavaldust. Toimingupiirang Kaebaja juhtis tähelepanu asjaolule, et detailplaneeringu kehtestamise otsus on vastu võetud toimingupiirangut rikkudes, kuna detailplaneeringu kehtestamisel osales volikogu liige, kes oli müünud Tuule kinnistu detailplaneeringu algatamist taotlenud isikutele 500 000 krooni eest, olles sama kinnistu kuu aega varem ostnud 50 000 krooni eest. Kaebaja hinnangul esines vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) 17 lg-le 5 ja korruptsioonivastase seaduse (KVS) §-le 11 T. T toimimispiirang. Kohus nõustub kaebajaga. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et 25.04.2007 on kinnistusraamatusse 16.04.
2. a asjaõiguslepingu alusel Tuule maaüksuse omanikuna sisse kantud Ü. ja K. V (kolmandad isikud). Kuni selle ajani oli Tuule maaüksuse omanikuks T. T. T. T sai kinnistu omanikuks 12.03.2007 sõlmitud asjaõiguslepinguga. T. T ostis kinnistu 50 000 krooni eest ASlt Metsäliitto Eesti. Üks kuu hiljem ehk 16.04.2007 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel müüs T. T. kinnistu edasi kolmandatele isikutele 500 000 krooni eest. T. T oli Lohusuu Vallavolikogu liige perioodil 20.10.1996-25.10.
3. Seega Tuule kinnistu ostu-müügi tehingu sooritamisel oli T. T volikogu liige (ametiisik). KVS §-st 11 tulenevalt on ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui: 1) otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes; 2) ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust; 3) ametiisik on teadlik korruptsiooniohust. KVS § 7 lg 1 p 4 kohaselt on seatud isikuks KVS tähenduses isik, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine, samuti muu isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või kes väljaspool ametiseisundit allub ametiisiku korraldustele või tegutseb ametiisiku huvides või arvel. Halduskohus on seisukohal, et T. T ei oleks pidanud tulenevalt KOKS § 17 lg-st 5 ja KVS § 11 lg 1 p-st 3 osa võtma detailplaneeringu kehtestamise hääletamisest või pidi vähemalt jääma hääletamisel erapooletuks isikuks. Kohus ei nõustu vastustajaga, et T. T poolt Tuule kinnistu müümisega ühtlasi ka lõppes tema isiklik huvi detailplaneeringu kehtestamise vastu. Seda kinnitavad Tuule kinnistu ostu-müügi tehinguga seotud asjaolud (kinnistu edasimüük kolmandatele isikutele 10 korda suurema hinnaga). Ilmselgelt oli T. T poolt antud kolmandatele isikutele mingid lubadused kinnistu tulevikus kasutamise kohta, mis olid neile piisavalt usutavad selleks, et soetada metsamaa kõrgendatud hinnaga. Olles tol hetkel vallavolikogu liige oleks T. T võimeline selliseid usutavaid lubadusi andma/täitma. Seega kohtu hinnangul ja 15 3-17-121 korruptsiooniohu vältimiseks pidi T. T jääma detailplaneeringu menetluses maksimaalselt erapooletuks ja muu hulgas mitte osalema liiga aktiivselt 19.10.2016 toimunud hääletamisel. Lohusuu Vallavolikogu liikmed T. K ja E. H ka avaldasid kahtlust selle kohta, et T. T ei saa Tuule kinnistu detailplaneeringu kehtestamise küsimuse otsustamisel olla erapooletu. 19.10.2016 Lohusuu Vallavolikogu istungi protokolli nr 10 (päevakorrapunkt nr 7) kohaselt lubas T. T Tuule kinnistu ostjatele teha kõik, et detailplaneering saaks kehtestatud. Selle kohta ei ole T. T esitanud vastuväiteid. Võttes arvesse toimunud hääletamise vormi (peale esimest korda, kui otsus detailplaneeringu kehtestamiseks jäi vastu võtmata, rääkis T. T varem erapooletuks jäänud volikogu liikmega ja sundis ta hääletamisele), on kohtu jaoks usutav, et T. T viis ostu-müügi lepingu ajal antud lubadusi detailplaneeringu kehtestamiseks volikogus ellu. Järelikult juhul, kui T. T oleks järginud seadusest tulenevat toimingu sooritamise piirangut ja ei oleks võtnud hääletamisest osa või oleks jäänud erapooletuks, siis ei oleks tulenevalt KOKS § 45 lg 5 esimesest lausest ka teistkordsel hääletamisel detailplaneeringu kehtestamise otsust vastu võetud. Lähtudes eeltoodust tühistab kohus Lohusuu Vallavolikogu 19.10.2016 otsuse nr 45 „Tuule katastriüksuse detailplaneeringu kehtestamine“, osas, mis puudutab Sambliku kinnistut. Ühtlasi tühistab kohus ka Lohusuu Vallavolikogu 20.12.2016 vaideotsuse nr 53 Sambliku kinnistut puudutavas osas. Kohustamisnõude osas, teha uus otsus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise osas, jääb kaebus rahuldamata, kuna kohus ei tuvastanud nimetatud osas rikkumist (vt otsuse punkti 15 ). III
4. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus vaatas sisuliselt läbi kaebuse Lohusuu Vallavolikogu 19.10.2016 otsuse nr 45 tühistamise ja kohustamisnõuete osas ja rahuldas ühe kahest nõudest. Samas rahuldas tühistamiskaebuse vaid Sambliku kinnistu detailplaneeringu kehtestamise osas. Populaarkaebuse osas lõpetas kohus menetluse kaebetähtaja rikkumise tõttu. HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja menetluskulud moodustavad kokku 4811,32 eurot. Võttes arvesse eelpoolnimetut, peab kohus põhjendatuks välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulud summas 2405,66 eurot. Kolmas isik ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud tema poolt kantud menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest kolmanda isiku võimalikud menetluskulud tema endi kanda.
5. Kaebaja taotles kohtult tasumisele kuuluvatest menetluskuludest viivise maksmise kohustamist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Riigikohus on leidnud, et viivise väljamõistmine menetluskuludelt on võimalik TsMS § 177 lg 4 kohaselt, kuid HKMS sellist võimalust ette ei näe.3 Seega jääb see kaebaja taotlus rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt 3 RKHK 3-17-842, p
6. Kohtuotsus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 23.02.2022 lahendis toodud muudatustega
7. märtsil
8. 16