← Eesti

3-21-1032/16

Obsah (5)§ 77§ 79§ 106§ 108§ 20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2022, Tallinn Haldusasja

§ 77

lg 1 sätestab, et viisa tunnistatakse kehtetuks edasiulatuvalt otsuse tegemise hetkest alates. Seega erinevalt haldusmenetluse seaduse üldreeglist ei sõltu viisa kehtetuks tunnistamise kehtivus isikule teatavaks tegemisest ega kättetoimetamisest. Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele (HMS § 60 lg 2). Siiski selleks, et heita ette isikule kehtiva haldusakti täitmata jätmist, peab isikul olema teave tal lasuvast kohustusest või keelust.

§ 79

lg 1 kohaselt teavitatakse välismaalast viisa kehtetuks tunnistamise korral kehtetuks tunnistamise õiguslikust alusest. Eesti riigi poolt kaebaja teavitamist enne 03.05.2021 ei ole asjas tõendatud. Kuna kaebaja viibis Eestis ka pärast viisa kehtetuks tunnistamist, oleks kättetoimetamine olnud võimalik PPA-le antud kontaktandmete kaudu. Kaebaja teadmist ei saa järeldada sellest, et viisa kehtetuks tunnistamise otsus edastati Q OÜ-le. Haldusakti ei ole kätte toimetatud ka avalikult. 3

(6)3-21-1032 Pole võimalik koguda tõendeid selle kohta, kas kaebaja sai viisa kehtetuks tunnistamisest teada 25.02.2021 Poola kaudu Schengeni alale sisenedes. Poola piirivalvuritele pidi viisa kehtetuks tunnistamine olema teada, kuid tõendatud ei ole, kas kaebajat sellest teavitati. Kaebaja teavitamine ei olnud piiriületuseks tingimata vajalik, sest Ukraina kodanikuna on tal õigus viibida Euroopa Liidus ka viisavabalt kindla aja jooksul ja see päevade arv ei olnud täitunud. Kaebaja ülekuulamise protokollis selgitab kaebaja, et Poola piirivalvurid selgitasid talle, et tema viisa on kehtetuks tunnistatud. Kaebaja on selgituste õigsust 03.05.2021 seletuste andmisel kinnitanud, kuid eitab seda kohtumenetluses. Ka ettekirjutuses endas on selgitatud (vastuolus eelnevaga, et isik sai viisa kehtetuks tunnistamisest teada Poolas), et PPA peab põhjendatuks vastuväidet, et isiku selgitustest nähtub, et ta ei teadnud varem tema viisa kehtetuks tunnistamisest. Kaebaja teadmist viisa kehtetuks tunnistamisest ei saa järeldada ka 03.05.2021 PPA-sse pöördumisest, sest kaebajale algselt väljastatud viisa, mis tunnistati 27.10.2020 kehtetuks, pidigi kehtima kuni 03.05.2021. Tõenditest kogumis saab järeldada, et kaebaja ei teadnud viisa kehtetuks tunnistamisest enne 03.05.2021. Kaebajale väljastati LTR töötamaks C OÜ-s alates 22.04.2021.

§ 106

lg 1 sätestab, et lühiajaliselt võib Eestis töötada välismaalane, kellel on seaduslik alus Eestis ajutiseks viibimiseks ning kelle töötamine on enne tööle asumist registreeritud PPA-s. Lühiajalise Eestis töötamise registreerimise nõuded peavad olema välismaalase lühiajalise Eestis töötamise jooksul jätkuvalt täidetud (lg 12). PPA-le pidi juba LTR väljastamise ajal olema arusaadav, et isik on viisavaba viibimise aega ületanud ja hetkel viibimisalus puudub. Välismaalase Eestis töötamise registreerimisest keeldutakse, kui vähemalt üks tingimus, mis on nõutav lühiajalise töötamise registreerimiseks, ei ole täidetud (

§ 108lg 1 p 1).

Seega võis ka PPA tegevuse järjekindlusetusest tekkida arusaam, et kaebajal on jätkuvalt viibimiseks seaduslik alus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. PPA apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 01.11.2021 otsus ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. PPA on sissesõidukeelu pikkust põhjendanud ja kaalunud. Kaebaja viibis Eestis seadusliku aluseta 37 päeva. Välismaalasel on kohustus veenduda, et tema riigis viibimine on seaduslik ka siis, kui PPA poolt selleks indikatsiooni ei anta. Isik kinnitas menetlustoimingutel, et Poola piiri ületades teavitati teda asjaolust, et tema pikaajaline viisa on kehtetuks tunnistatud ning ta viibib Schengeni alal viisavabaduse alusel, mis on lubatud 90 päeva. Halduskohus leidis ekslikult, et Poola piirivalvurite poolt teavitamine ei ole tõendatud. See, et Poola piirivalvurid teavitasid kaebajat viisa kehtetuks tunnistamisest, nähtub 03.05.2021 küsitluse protokollist. Isik on kinnitanud, et Poola ametivõimud selgitasid, et kaebaja võib Schengeni alal viibida 90 päeva, samuti on isik kinnitanud, et ta ei ole ise uurinud, miks viisa tunnistati kehtetuks. Halduskohus andis kaebaja hilisematele väidetele suurema kaalu kui protokollile. Küsitlusel osales tõlk ja kaebaja kinnitas, et ta saab tõlgist aru. LTR menetlus on peamiselt tööandjapõhine. Viisataotlusele ei olnud lisatud isiklikku e-posti aadressi, vaid üksnes kutsuja andmed. Seetõttu edastati viisa kehtetuks tunnistamise otsus üksnes Q OÜ-le. Kaebaja ei teavitanud ka enda kontaktandmete muutusest, nagu nõuab

§ 20

. PPA-l ei pidanud tekkima kahtlust, et kaebaja ei saa viisa kehtetuks tunnistamise otsust kätte. Halduskohtu etteheide LTR väljastamisele ajal, kui kaebajal ei olnud Eestis viibimisalust, on põhjendamatu.

§ 106lg 1 kohaselt võib Eestis töötada välismaalane, kellele on väljastatud 4

(6)3-21-1032 LTR enne tööle asumist. See säte reguleerib füüsiliselt Eestis viibiva välismaalase töötamist, mitte LTR taotlemist.

§ 106

lg 11 sätestab lühiajalise töötamise kriteeriumid ning kehtiva viibimisaluse omamine LTR taotlemise ajal ei ole nõutav. LTR annab isikule aluse taotleda vajadusel täiendavat viibimisalust oma edasise viibimise pikemaks seadustamiseks. LTR-i taotleb tööandja ning see ei ole riigis viibimise seaduslik alus. PPA ei heitnud kaebajale ette viibimisaja tahtlikku ületamist, vaid hoolsuskohustuse rikkumist. Ei esinenud asjaolusid, mis oleks tinginud sissesõidukeelu kohaldamata jätmise või üheaastase sissesõidukeelu ebaproportsionaalsuse.

  1. X palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
  3. PPA ei saanud viisa kehtetuks tunnistamise otsuse teatavakstegemisel oodata, et kaebaja saab otsusest teada, kui see saadetakse tema endise tööandja e-posti aadressile. Viisa kehtetuks tunnistamise menetluses pidid töösuhte lõppemise asjaolud olema PPA-le vähemalt sellisel määral teada, et töölepingu lõppemisel ei jäänud tööandja ja kaebaja vahel usaldussuhet, mis võimaldaks viisa kehtetuks tunnistamisest teavitamist tööandja poolt. Töösuhe ei lõppenud poolte kokkuleppel, vaid tagasiulatuvalt katseaja ebarahuldavate tulemuste ning väidetava tööle mitteilmumise tõttu. Asjaolu, et kaebaja ei teavitanud PPA-d enda kontaktandmete muutumisest, nagu seda nõuab

§ 20lg 2, ei ole vaidlustatud haldusaktis sissesõidukeelu aluseks.

  1. Halduskohtu seisukoht, et Poola piirivalvuritele pidi viisa kehtetuks tunnistamine olema küll teada, kuid tõendatud ei ole, kas kaebajat sellest teavitati, ei ole õige. 03.05.2021 suuliste selgituste andmisel kinnitas kaebaja korduvalt, et Poola piirivalvurid andsid kaebajale 25.02.2021 teada, et kaebaja viisa on kehtetuks tunnistatud ja tööleping lõppenud. Kuna kaebaja kinnitas seda 03.05.2021 protokollist nähtuvalt korduvalt, pole alust arvata, et tegemist on tõlkevea või mittemõistmisega. Kaebaja teadis viisa kehtetuks tunnistamisest selle tõendi järgi enne 03.05.2021 PPA-sse pöördumist. Siiski selgitas kaebaja selgituste andmisel PPA-s, et Poola piirivalvurid ütlesid kaebajale, et ta saab Schengeni alal viibida veel 90 päeva viisavabalt. Sellisest selgitusest võis kaebaja põhjendatult järeldada, et tal on viibimisalus kuni
  2. a maikuu teise pooleni.

ei näe välismaalasele ette kohustust viisa kehtivuse lõppemisel või kehtetuks tunnistamisest teadasaamisel pöörduda PPA poole. Sellisele õiguslikule alusele ei ole vaidlustatud haldusaktis ka viidatud. Kaebajale saaks PPA poole mittepöördumist ette heita vaid juhul, kui kaebajal pidanuks tekkima kahtlus, et viisa kehtetuks tunnistamine leidis aset juba enne tema Eestist lahkumist detsembris

  2. Ringkonnakohtu arvates ei pidanud kaebajal tekkima kahtlust, et tema viisa kaotas kehtivuse juba
  3. aastal ja osa viisavabalt viibida lubatud 90 päevast oleks juba ära kulunud. 03.05.2021 seletuste andmisel märkis kaebaja, et Poola piirivalvurid kinnitasid, et kaebaja saab viibida Schengeni alal veel 90 päeva. Varem Eestis käies ei olnud kaebajat töölepingu lõppemisest ega viisa kehtetuks tunnistamisest teavitatud. Nii kaebaja 03.05.2021 seletustest, halduskohtule esitatud 04.10.2021 kirjalikust selgitusest kui Q OÜ 29.07.2021 kirjast nähtub, et kaebajaga suhtlemine oli ettevõttes täielikult W korraldada. Temalt küsis kaebaja puhkust, sai tööülesanded ja töötasu. Kuna kaebaja tegi W korraldusel tööd ka oktoobrist kuni detsembrini 2020, siis ei pidanud tal tekkima kahtlust, et ta viibib Eestis ilma viisata või tema 5

(6)3-21-1032 viisa tunnistati kehtetuks varasemast ajast kui Eestist lahkumise aeg
  1. a detsembris. Poola piirivalvurite antud selgituse, et kaebaja võib viibida Schengeni alal veel 90 päeva, taustal ei rikkunud kaebaja hoolsuskohustust, kui ei läinud PPA-sse kiiremini. Kaebaja läks uut viisat taotlema enne, kui täitus 90 päeva alates 25.02.
  3. LTR väljastati töötamiseks C OÜ-s alates 22.04.2021, seega ajal, kui kaebaja Eestis viibimine oli juba muutunud õigusvastaseks. Eestis viibimisaluse puudumine ei ole LTR väljastamisest keeldumise aluseks, kuid kui kaebaja juba viibis Eestis õigusvastaselt ja PPA pidas seda sissesõidukeelu kohaldamiseks piisavaks, tulnuks LTR väljastamisest keelduda. LTR väljastamine sellise isiku Eestis töötamiseks, kellele tuleks kohaldada sissesõidukeeldu, ei ole kooskõlas LTR olemusega. Halduskohus selgitas seega õigesti, et PPA tegevus oli järjekindlusetu. Siiski ei saanud kaebajale tekkida LTR väljastamisest viibimisaluse olemasolu osas usaldust. LTR väljastamisest PPA-sse pöördumiseni kulunud 11 päeva jooksul ei ole kaebaja muutnud oma elukorraldust ning sissesõidukeelu kohaldamata jätmise aluseks LTR väljastamine seetõttu olla ei saa.
  4. Kuna halduskohus rahuldas kaebuse lõppjärelduses õigesti, tuleb menetluskulud jätta HKMS § 108 lg 1 järgi vastustaja kanda. Kaebaja taotleb apellatsioonimenetluses vastustajalt 240 euro esindajatasu väljamõistmist, kuid kohtule ei ole esitatud selle kohta arvet. HKMS § 109 lg 1 näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada ka kuludokumendid. Kuludokumentide esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Ringkonnakohus selgitas arve esitamise vajadust 07.01.2022 määruses (põhjendava osa p 4) ja andis selleks tähtaja, kuid apellant ei ole arvet kohtule esitanud. Seetõttu menetluskulusid välja ei mõisteta. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.