Obsah (4)

§ 83§ 3§ 193§ 145

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 16.11.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-8616 Tsiviilasi Fepower OÜ j

) § 153 lg 1 p 1 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena (nr 2). Otsus nr 1 oli vastuolus seadusega, kuna kehtiv pankrotiseadus ei sätestanud esialgse jaotusettepaneku koostamist, sellele pankrotitoimkonna (käesoleval juhtumil võlausaldajate üldkoosoleku) poolt nõusoleku andmist, esialgse jaotusettepaneku kohtule esitamist ega ka selle kohtu poolt kinnitamist. Võlausaldajad otsust nr 2 vastu ei võtnud. Sellise küsimuse otsustatamist polnud 18.05.2021 võlausaldajate üldkoosoleku päevakorras. Otsuse nr 2 lisas pankrotihaldur pärast üldkoosolekut omavoliliselt võlausaldajate üldkoosoleku kirjalikku protokolli, mistõttu oli otsuse nr 2 osas võlausaldajate üldkoosoleku protokoll intellektuaalselt võltsitud dokument. Otsus oli vastuolus seadusega ning selle tegemisel rikuti seadusest tulenevat korda. Kostja seisukoht hagi menetlusse võtmise osas 2. Puudus alus hagi menetlusse võtmiseks. Hagejad esitasid hagi vale kostja vastu, kuivõrd

§ 83

lg 5 kohaselt osaleb kohtus pankrotivõlgniku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees. Kui aga pankrotitoimkonda pole valitud, siis üldkoosolekul selleks valitud isik. Selleks isikuks oli Liis Könn. Samad võlausaldajad esitasid juba vastuväite kostja pankrotimenetluses koostatud ja kohtule kinnitamiseks esitatud esialgsele jaotusettepanekule (tsiviilasi nr 2-16-16617).

§ 83

lg 3 kohaselt üldkoosoleku otsust, mille kinnitamine on antud kohtu pädevusse, ei saa vaidlustada. Võlausaldaja võib selle otsuse kohta esitada vastuväited haldurile, kes peab need esitama kohtule koos kinnitamiseks esitatava üldkoosoleku otsusega. Seega nõudsid võlausaldajad, et kohus tunnistaks kehtetuks otsused, mis puudutasid jaotusettepanekule esitatud vastuväiteid ehk jaotusettepaneku koostamist. Need vastuväited tuli lahendada tsiviilasjas nr 2-16-

1. Jaotusettepaneku alusel pandipidajale raha väljamaksmine ei saanud kahjustada teise järgu võlausaldajate huve. Jaotise alusel väljamakse eeldas haldurilt pankrotitoimkonna/võlausaldajate üldkoosoleku nõusolekut. Kostja võlausaldajate 18.05.2021 üldkoosolekul võeti jaotusettepanekut puudutavad otsused vastu 66,56% häältega esindatud võlausaldajate poolt. Võlausaldajad kinnitasid vastavad otsused. Maakohtu määrus
2. Kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 ja

§ 83

lg 3 alusel, jättis kõik menetluskulud hagejate kanda ja määras kindlaks, et kostjal hüvitatavad menetluskulud puudusid.

§ 3

lg 2 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti.

§ 83

lg 3 sätestab, et üldkoosoleku otsust, mille kinnitamine on antud kohtu pädevusse, ei saa vaidlustada. Võlausaldaja võib selle otsuse kohta esitada vastuväited haldurile, kes peab need esitama kohtule koos kinnitamiseks esitatava üldkoosoleku otsusega. 2 Hagejad esitasid vastuväited tsiviilasjas nr 2-16-16617 esitatud jaotusettepanekule.

§ 83

lg 3 alusel tuleb nimetatud vastuväited lahendada tsiviilasjas nr 2-16-16617, kuivõrd jaotusettepaneku kinnitamine oli antud kohtu pädevusse ning eeltoodust tulenevalt ei saanud üldkoosoleku otsust eraldi tsiviilasjas vaidlustada. Tsiviilasjas nr 2-16-16617 võttis kohus pankrotiavalduse menetlusse enne 01.02.2021, millest tulenevalt kohaldab kohus jaotusettepaneku kinnitamisel pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 31.01.2021.

§ 193

lg-s 5 nimetatud sätetega analoogiliselt tuleb enne 01.02.2021 menetlusse võetud pankrotiavalduse alusel algatatud pankrotimenetlustes jaotusettepanekut puudutavas osas kohaldada pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 31.01.

1. Eeltoodust tulenevalt oli ebaõige hagejate väide, et pankrotiseaduses ei eksisteerinud enam õigusnorme, mis võimaldaksid pankrotimenetluses pankrotihalduril esialgset jaotusettepanekut koostada, sellele pankrotitoimkonna (käesoleval juhtumil täidab pankrotitoimkonna ülesandeid võlausaldajate üldkoosolek) poolt nõusoleku andmist, esialgse jaotusettepaneku kohtule esitamist ega ka kohtu poolt kinnitamist. Määruskaebus
2. Hagejad palusid tühistada maakohtu määrus ja saata asi tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda. Kehtiv pankrotiseadus ei sätestanud esialgse jaotusettepaneku koostamist, sellele pankrotitoimkonna poolt nõusoleku andmist, esialgse jaotusettepaneku kohtule esitamist ega ka selle kohtu poolt kinnitamist. Jaotusettepanekut puudutavas osas ei olnud võimalik

§ 193

lg-s 5 nimetatud sätete alusel kohaldada enne 01.02.2021 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni, selle välistas ühemõtteliselt

§ 3lg 2 ja Ts

MS § 6. Jaotusettepaneku kinnitamise asemel tuli järgida

§ 193

lg-s 1 nimetatut ning pankrotiseaduse 01.02.2021 jõustunud redaktsioonis sätestatut, s.o jaotusettepaneku asemel määrab kohus nõuete rahuldamisjärgud ja jaotised ning kinnitab määrusega võlausaldajate nimekirja. Seadusandja ei sätestanud jaotusettepaneku kinnitamise kohta erikorda

§ 193

lg 5 kohaselt, seega tuli kohaldada üldist korda (

§ 193lg 1).

Kohus jättis ebaõigest hagi menetlusse võtmata, kuna võlausaldajate otsust nr 2 polnud võlausaldajad 18.05.2021 üldkoosolekul üleüldse vastu võtnud ning selle otsuse kinnitamine ei kuulunud

§ 83lg 3 alusel maakohtu pädevusse.

Otsus nr 2 rikkus

§ 83

lg 1 tähenduses võlausaldajate ühiseid huve ning selle tegemisel rikuti seadusest tulenevat korda, maakohus jättis eelmärgitu täielikult tähelepanuta. Võlausaldajate ühiste õiguste rikkumine oli ilmne ning maakohtul puudus võimalus väita, et hagejate õiguste rikkumine ei olnud võimalik. Menetluse edasine käik

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja sellele vastamiseks. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse resolutsiooniga ja määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt ja juhindudes TsMS § 654 lg-st 6 koosmõjus § 659 põhjendusi ei korda. Ringkonnakohus võtab vastu 3 määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid (TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagiavaldus ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiavaldusega ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Maakohus jättis põhjendatult hagi menetlusse võtmata, kuivõrd hagiga ei olnud võimalik määruskaebuse esitajate taotletavat eesmärki saavutada, kuna antud menetluse raames polnud võimalik jaotusettepanekuga seonduvat vaidlust lahendada. Pankrotiseaduses on jaotusettepaneku kinnitamise osas ette nähtud eraldi kord, sh kinnitab jaotusettepaneku

§ 145

alusel kohus.

§ 83

lg 3 ei saa vaidlustada üldkoosoleku otsust, mille kinnitamine on antud kohtu pädevusse. Maakohus põhjendas, et

§ 193

lg-s 5 nimetatud sätetega analoogiliselt tuleb enne 01.02.2021 menetlusse võetud pankrotiavalduse alusel algatatud pankrotimenetlustes jaotusettepanekut puudutavas osas kohaldada pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 31.01.

1. Tsiviilasjas nr 2-1616617 võttis kohus pankrotiavalduse menetlusse enne 01.02.
2. Sellest tulenevalt tuleb kohaldada jaotusettepaneku kinnitamisel pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 31.01.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ebaõige oli hagejate väide, et pankrotiseaduses ei eksisteeri enam õigusnorme, mis võimaldaks pankrotimenetluses pankrotihalduril esialgset jaotusettepanekut koostada, sellele pankrotitoimkonna poolt nõusoleku andmist, esialgse jaotusettepaneku kohtule esitamist ega ka kohtu poolt kinnitamist. Määruskaebuse esitajad vaidlustasid pankrotimenetluse raames koostatud esialgse jaotusettepaneku ka võlgniku pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-16-16617). Hagejate vastuväited esialgsele jaotusettepanekule jäeti rahuldamata (lk 61-64). Tsiviilasja nr 2-1616617 menetluses lahendati jaotusettepanekuga seonduvad küsimused ja jaotusettepanekuga seonduvaid vastuväiteid ei saa uue tsiviilasja raames uuesti lahendada. Kohus põhjendas tsiviilasjas nr 2-16-16617 enne 01.02.2021 seaduse redaktsiooni kohaldamist. Ringkonnakohtu hinnangu ei vasta hagejate seisukohad seaduse tõlgendamisest seadusandja tahtele, seaduse eesmärkidele ja kehtivale kohtupraktikale (vt Tartu Ringkonnakohtu 21.06.2021 lahend asjas nr 2-20-12329). Kohtu arvates ei saa tekkida olukorda, kus pankrotimenetluses kohus kinnitab jaotusettepaneku, aga teises asjas tunnistab võlausaldajate jaotusettepanekut puudutavad otsused kehtetuks. Eeltoodut arvesse võttes jättis maakohus hagi õigesti menetlusse võtmata ja määruskaebuses esitatud seisukohad otsuste nr 1 ja nr 2 kehtetuse osas ei anna alust hagi menetlemiseks.
4. Ringkonnakohus jätab määruskaebusega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel hagejate endi kanda võrdsetes osades. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
5. Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse TsMS § 372 lg 5 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 4