Obsah (14)

§ 654§ 143§ 293§ 234§ 436§ 438§ 230§ 175§ 173§ 171§ 174§ 176§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 2. november 2021, Tallinn Kohtuasja

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja maakohtus kantud menetluskulud 21 201,71 eurot ületavas osas, samuti sellelt viivise väljamõistmise osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata ja menetluskulud kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 21 201,71 eurot ületavas osas, samuti jätab rahuldamata sellelt viivise väljamõistmise nõude. Muus osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

§ 654

lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

1. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, millist õigust tuleb kohaldada absoluutsele isiklikule käendusele ning kas hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Maakohus leidis, et absoluutsele isiklikule käendusele kohaldub Soome õigus ning hageja nõue kostja vastu on muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning leiab, et maakohus on õigesti hagi rahuldanud ja mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 300 000 eurot. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
2. Kostja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et absoluutsele isiklikule käendusele on kohaldatav Eesti õigus. Kolleegium sellega ei nõustu. 8.
3. Maakohus on kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel juhindunud õigesti Rooma I määrusest, mille art 3 lg 1 järgi kohaldatakse lepingu suhtes lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Maakohus tuvastas, et rahastamislepingu p 6 kohaselt reguleerib lepingut ja selle lisasid Soome õigus (tl 11 pöördel) ning rahastamislepingu lisas, millega suurendati limiiti, lepiti kokku, et kehtivad algse rahastamislepingu tingimused (tl 26). 8.
4. Kuigi kostja on õigesti märkinud, et dokumendis pealkirjastatuna absoluutne isiklik käendus puudub eraldi kohaldatava õiguse kokkulepe ja viide rahastamislepingu tingimuste kohaldamisele, ei välista see kolleegiumi hinnangul absoluutsele isiklikule käendusele Soome õiguse kohaldamist. Maakohus tuvastas, et absoluutne isiklik käendus on rahastamislepingu lisa 3 (tl 11 pöördel), mistõttu on tegemist põhilepingu osaga. Samuti viitab rahastamislepingu p 5 selgelt sellele, et kostja annab tagatisena absoluutse isikliku käenduse (lisa 3) (tl 11). Seega ei nõustu kolleegium kostja käsitlusega rahastamislepingu ja absoluutse isikliku käenduse eraldatusest. Kolleegium märgib, et vaatamata sellele, et kostjat ei ole rahastamislepingu p-s 1 märgitud poolena, tuvastas maakohus, et kostja on rahastamislepingu ja selle lisa, milles lepiti kokku laenulimiidi suurendamises, ning absoluutse isikliku käenduse allkirjastanud mitte üksnes Nortimo AB ja TIMO Houses OÜ (pankrotis) nimel, vaid ka oma nimel (tl 12, 19, 15, 22, 26 pöördel ja 27). 5 Samuti kinnitas kostja maakohtus vande all antud seletustes, et rahastamislepingul ja absoluutsel isiklikul käendusel on tema allkiri ja ta tutvus lepingutega enne allkirjastamist (tl 153). Eelnevat arvestades on kolleegium seisukohal, et kostja on väljendanud nõustumust absoluutsele isiklikule käendusele, mis on rahastamislepingu lisa 3, Soome õiguse kohaldamiseks. 8.
5. Kolleegium ei nõustu ka kostja seisukohaga, et kohaldatav on tarbijalepinguid reguleeriv Rooma I määruse art
6. Nimetatud artikli lõike 1 järgi on leping, mille füüsiline isik on sõlminud oma tegevus- või kutsealast välja jääval eesmärgil („tarbija”) teise isikuga, kes tegutseb oma tegevus- või kutsealal, reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et kutseala esindaja teostab oma majandus- või kutsetegevust või suunab sellised tegevused tarbija hariliku viibimiskoha riiki. Kohaldatava õiguse valiku korral tuleb arvestada art 6 lg-s 2 tarbija kaitseks ette nähtud piiranguga. Kolleegium selgitab, et tarbija mõistet tuleb tõlgendada autonoomselt (vt nt Euroopa Kohtu
7. detsembri
8. a otsus kohtuasjas nr C-508/12 Vapenik, p-d 23–24), st Eesti seadused ei oma selle sisustamisel tähendust. Seetõttu on asjakohatu kostja viide Riigikohtu võlaõigusseaduse kontekstis väljendatud seisukohtadele. Euroopa Kohus on vähemalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 artte 17 ja 18 (kohtualluvus tarbijalepingute puhul) tähenduses leidnud, et mõistet „tarbija“ tuleb tõlgendada kitsalt, lähtudes asjaomase isiku positsioonist konkreetses lepingus ning arvestades lepingu olemust ja eesmärki, mitte isiku subjektiivset olukorda. Ainult need lepingud, mis on sõlmitud väljaspool igasugust majandus- ja kutsetegevust ja vastavaid eesmärke ja nendest sõltumatult ning mille ainus eesmärk on eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku isiklikke vajadusi, kuuluvad tarbijat puudutavate erinormide kohaldamisalasse (Euroopa Kohtu
9. oktoobri
10. a otsus kohtuasjas nr C-208/18 Petruchová, p-d 41–42 ja seal viidatud kohtupraktika). Kolleegiumi arvates kohaldub see tõlgendus ka Rooma I määruse tõlgendamise puhul. Euroopa Kohus on rõhutanud, et tagamaks Euroopa seadusandja eesmärkide järgimine tarbijalepingute valdkonnas ja samuti liidu õiguse ühtsus, tuleb mõiste „tarbija” tähenduse ja ulatuse kindlaks tegemisel võtta arvesse liidu õiguse muudes eeskirjades kasutatud mõistet „tarbija” (Euroopa Kohtu
11. detsembri
12. a otsus kohtuasjas nr C-508/12 Vapenik, p 25). Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostjat ei saa praeguses asjas pidada tarbijaks Rooma I määruse art 6 lg 1 tähenduses. Selleks ei piisa ainuüksi asjaolust, et kostja on füüsiline isik. Absoluutne isiklik käendus on antud Nortimo AB rahastamislepingust tulenevate kohustuste tagamiseks ning vaidlustamata asjaoludel oli kostja Nortimo AB juhatuse liikmeks lepingu sõlmimise ajal. Seega olid kostjal tihedad kutsealased sidemed Nortimo AB-ga. Samuti ei ole kolleegiumi arvates kohtu ette toodud asjaolusid arvestades tegemist tegevuse suunamisega art 6 lg 1 mõttes. Kuivõrd art 6 lg 1 tähenduses tarbija olemasolu tingimus ei ole täidetud, siis ei ole kohaldatav ka Rooma I määruse art 6 lg-s 2 ette nähtud piirang. 8.
13. Täiendavalt on kostja tuginenud sellele, et absoluutsel isiklikul käendusel puudub piiriülene element. Kolleegium kostja käsitlusega ei nõustu. Praeguses asjas ei kohaldu Rooma I määruse art 3 lg
14. Viidatud sätte järgi, kui kõik muud kohaldatava õiguse valimise ajal olukorda mõjutanud asjaolud esinevad muus riigis kui riik, mille õigus kohaldamiseks valiti, ei piira poolte valik selle teise riigi õiguse nende sätete kohaldamist, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda. Seega ei ole lg 3 kohaldatav, kui olukorras on üks asjakohane välismaine element. Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kõik muud elemendid, mis on olukorraga seotud, asuksid teises riigis, s.o Eestis. Nii näiteks on kostja andnud tagatise hagejale, kelle asukoht on Soomes. 8.
15. Eelnevat arvestades on asjakohatu kostja seisukoht, et absoluutne isiklik käendus on VÕS § 155 lg 1 keelu tõttu – mitte sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või 6 kutsetegevust – tühine. Maakohus leidis tuvastatud asjaolude põhjal õigesti, et absoluutne isiklik käendus on Soome õiguse kohaselt kehtiv. Kolleegium neid põhjendusi

§ 654lg 6 järgi ei korda.

1. Järgmisena käsitleb kolleegium kohustuse sissenõutavaks muutumist. Kostja leiab, et hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Kolleegium sellega ei nõustu. 9.
2. Maakohus tuvastas, et hageja tegi rahastamislepingu alusel väljamakseid kokku summas 4 750 000 eurot ning rahastamislepingu p-de 2 ja 4 järgi kohustus põhivõlgnik Nortimo AB rahastamislepingu alusel võlgnetavad rahasummad tasuma hiljemalt
3. augustil 2019 (tl 10 ja pöördel), kuid jättis kohustuse täitmata. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud, et rahastamislepingus kokku lepitud Nortimo AB kohustuse täitmise tähtaeg on muutunud seoses Fysiken Fastigheter AB maksete väidetava viibimisega. Kolleegium leiab, et asjas esitatud tõendid ei kinnita kostja seisukohta, et Nortimo AB kohustuse täitmise tähtaeg on seotud Fysiken Fastigheter AB-lt maksete saamisega. Sellist järeldust ei saa teha ka rahastamislepingu p-st
4. Kuigi rahastamislepingu p-st 1 nähtuvalt oli lepingu eesmärgiks rahastada moodulelementide ostmist ja paigaldamist, milliseid Nortimo AB vajas oma kohustuste täitmiseks Fysiken Fastigheter AB ees ning viimane pidi tasuma etapiviisil (tl 10), siis ei seotud laenu tagastamise kohustuse täitmist Fysiken Fastigheter AB osamaksete tasumisega, vaid Nortimo AB-l tuli rahastamislepingu järgi maksed teha kindlaks kokku lepitud kuupäevaks. Samuti ei ole kostja tõendanud oma väidet, mille kohaselt pikenes kohustuse täitmise tähtaeg Fysiken Fastigheter AB-ga sõlmitud lepingu muutmise tõttu. Kostja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et tõendeid rahastamislepingus kokku lepitud maksetähtaja muutmise kohta asjas esitatud ei ole (vt ringkonnakohtu
5. oktoobri
6. a istungi protokoll, lk 4). Eeltoodust tulenevalt on põhivõlgniku Nortimo AB kohustus hageja ees muutunud sissenõutavaks, mistõttu on kostjal tekkinud kohustus täita Nortimo AB kohustus absoluutse isikliku käenduse (tl 15) ning Soome käendus- ja kolmanda isiku kasuks pantimise seaduse § 22 järgi (tl 84 pöördel). 9.
7. Maakohus leidis, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks ka teistel rahastamislepingus ning Soome käendus- ja kolmanda isiku kasuks pantimise seaduses sätestatud alustel. Kuna kolleegium nõustub maakohtu tuvastatuga, mille kohaselt on põhivõlgniku ja sellest tulenevalt ka kostja kohustus muutunud sissenõutavaks rahastamislepingus kokku lepitud tähtajaks rahasumma maksmata jätmise tõttu, siis puudub vajadus ülejäänud aluste hindamiseks ning sellekohased põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Kolleegium ei pea vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad maakohtu otsusest välja jäetud põhjendusi.
8. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele maakohtus kantud menetluskulude kindlaksmääramise kohta märgib kolleegium järgmist. 10.
9. Kostja väidete kohaselt ei olnud Q Soome õiguse kohta esitatud arvamuse saamise kulu põhjendatud, sest vaidlus puudub Soome õiguse sätete sisu osas. Kolleegium märgib esmalt, et tegemist on dokumentaalse tõendi saamise kuluga

§ 143

p 2 mõttes, mitte sama paragrahvi p 1 tähenduses eksperdikuluga, nagu leidis ekslikult maakohus. Eksperdikuludega on tegemist juhul, kui kohus on tsiviilasjas määranud ekspertiisi kooskõlas

§ 293lg-ga 1.

Hageja pöördus Q poole õigusliku arvamuse saamiseks omal algatusel, seega on arvamus

tähenduses dokumentaalne tõend. Eelnevale vaatamata on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti leidnud, et arvamuse hankimine oli vajalik ja mõistlik. Välisriigi õiguse väljaselgitamisel lähtub kohus

§ 234

7 järgi muu hulgas rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) §-st 4, mille teise lõike esimese lause kohaselt on pooltel õigus esitada kohtule dokumente välisriigi õiguse sisu kindlakstegemiseks. Seejuures REÕS § 2 lg 3 kohaselt lähtutakse välisriigi õiguse kohaldamisel kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast selles riigis. Kuigi maakohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega (

§ 436

lg 7) ja ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine on kohtu kohustus

§ 438

lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi, siis jagab REÕS § 4 ja

§ 234

välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel (vt nt Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-03, p 24;
3. detsembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 21). See tähendab, et pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist. Eeltoodust tulenevalt ei saa hagejale ette heita, et ta esitas oma väidete tõendamiseks õigusliku arvamuse välisriigi õiguse tõlgendamise kohta. Ainuüksi menetlusdokumendis seaduse tekstile viitamine poleks vaidluse asjaolusid arvestades olnud piisav, sest andnuks kostjale võimaluse vastuväidete esitamiseks (vt nt kostja
5. novembri
6. a menetlusdokument, milles kostja heidab hagejale ette nii Rootsi õiguse sisu kui ka selle, kuidas toimub Soome õiguse kohaselt pankrotimenetluse raames nõuete sissenõutavaks muutumine, tõendamata jätmist (tl 106 pöördel)). Dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates mh võimalikke alternatiive kulu kandmiseks (vt dokumentaalsete tõendite saamise kulude hüvitamise kohta nt Riigikohtu
7. novembri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-14, p 22). Kolleegiumi hinnangul, arvestades mh VÕS § 128 lg 3 üldreeglit, ei ole ka alust asuda seisukohale, et maakohus ei ole õigusliku arvamuse kulu mõistnud välja mõistlikus, s.o põhjendatud ulatuses. Kuigi kostja arvates on arvamuse saamise kulu ebamõistlikult suur, ei ole kostja oma väidet

§ 230lg 1 järgi tõendanud.

Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, millised on õigusliku arvamuse saamise mõistlikud kulud, kinnitades ka ringkonnakohtu istungil, et tal ei ole esitada tõendit selle kohta, kas sellist arvamust oleks saanud väiksema kuluga (vt ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a istungi protokoll, lk-d 3-4). 10.
3. Lisaks on apellatsioonkaebuse väidetest nähtuvalt kostja arvates maakohus hageja esindajakulude kontrollimisel rikkunud

§ 175lg-t 1.

Kolleegium selgitab, et kohus saab ja peab

§ 175

lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175

lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56). Seega jääb ilmselgete eksimuste puudumisel kohtulik kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks. Kolleegium leiab, et maakohus ületas diskretsioonipiire hageja õigusabikulude suuremas summas kui 10 152 eurot kostjalt välja mõistmisel. Hageja maakohtule esitatud menetluskulude nimekirja järgi teostas esindaja mh järgmised toimingud:
3. augustil 2020 tagaseljaotsusega tutvumine ja tegevuskava analüüs 1,75 tundi ning
4. oktoobril 2020 järgmiste sammude analüüs ja täitemenetluse algatamine 0,25 tundi (tl 162). Kolleegiumi arvates kuulub nimetatud toimingute tegemise kuludest hüvitamisele üksnes tagaseljaotsusega tutvumise kulu, mille põhjendatud ajakuluks saab pidada 0,25 tundi. Tegevuskava ja edasiste sammude analüüsimisega ning täitemenetluse algatamisega seotud õigusabikulud ei ole kolleegiumi arvates menetluskuludena hüvitatavad, sest need on kohtumenetluse väliselt kantud õigusabikulud. 8 Ülejäänud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud kulud olid kolleegiumi hinnangul kantud kohtumenetluses ning maakohtu põhjendatuks peetud ajakulu ei ole menetluse käiku ning menetlusdokumentide ja -toimingute sisu ja mahtu arvestades ülemäärane. Ringkonnakohus ei saa ümber hinnata maakohtu poolt põhjendatuks loetud lepingulise esindaja kulu pelgalt seetõttu, et menetlusosalise hinnangul kulub nendeks toiminguteks vähem aega (vt Riigikohtu
5. oktoobri
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 12). Samuti on kolleegium seisukohal, et maakohus ei ületanud diskretsioonipiire, leides, et 180 eurot (käibemaksuta) on praeguses asjas põhjendatud tunnitasumäär arvestades esindaja kvalifikatsiooni, senist praktikat ning asja sisu ja keerukust, mh võttes arvesse, et asjas tuli kohaldada Euroopa Liidu ja välisriigi õigust. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja lepingulise esindaja kulu vähendada 1,75 tunni suuruse ajakulu ehk hageja tunnihinda arvestades koos käibemaksuga 378 euro võrra. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele lepingulise esindaja kulu 10 152 eurot (= 10 530 – 378). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
7. Ringkonnakohus märgib apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (

§ 173lg 1).

Tulenevalt

§ 171

lg-st 1 ja § 178 lg-st 4 tuleb ringkonnakohtus kantud kulud jätta kostja kanda, v.a menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud, mis jäävad kummagi poole enda kanda. 12. Kooskõlas

§ 174

lg-s 3 sätestatuga määrab kolleegium apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. kindlaks hageja 12.1. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 2268 eurot, millele lisandub istungil osalemise kulu vastavalt istungi pikkusele. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi 10,5 tundi tunnihinnaga 180 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (

§ 176

lg 5) ning ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (

§ 174lg 10).

Kolleegium leiab, et hageja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. 12.

1. Arvestades, et pooled vaidlesid samade küsimuste üle alates menetluse algusest ning sama vandeadvokaat on hagejat esindanud kogu menetluse käigus, siis on kolleegiumi hinnangul kohtuistungiks ettevalmistamise, menetluskulude nimekirja koostamise ja istungil osalemise (istungi kestus 45 minutit) põhjendatud ajakulu kokku 2,25 tundi. Maakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega tutvumise ning vastuse koostamise ajakulu 8,5 tundi on asja keerukust ning menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu arvestades põhjendatud ja vajalik, kuid kuna vastus apellatsioonkaebusele sisaldab vastuväiteid ka menetluskulude kindlaksmääramise osas ning ringkonnakohus jätab menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud kummagi poole enda kanda, siis tuleb hageja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta 0,5 tunni ulatuses hageja enda kanda. Esindaja tunnihinda 180 eurot (käibemaksuta) peab kolleegium konkreetse vaidluse keerukust arvestades põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluses kantud kulud koos käibemaksuga 2214 eurot (= 10,25 tundi × 180 eurot + 20% käibemaks). 12.
2. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

§ 177

lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. 13. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

9 (allkirjastatud digitaalselt) 10