lg 1 näeb ette vastutuse muuhulgas tunnistaja poolt väärteomenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest. Süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste sedastamisest saab rääkida olukorras, kui isik andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta ja tema ütlused erinesid teistest menetleja poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditest (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-100-07). Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust ja on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega. Ehk siis valeütluste andmine KarS § 320 mõttes tähendab seda, et isik on andnud ütlusi, mis ei kajasta objektiivset tegelikkust, ning muude kaalukate ja usaldusväärsete tõenditega on tõendite hindamiseks pädeva subjekti poolt küllaldase kindlusega sedastatud, et isik on teadvalt kajastanud tegelikkuse asjaolusid ütlustes valesti. Harju Maakohtu 15.10.2021 otsusega väärteoasjas nr 4-21-2813 X kaebus rahuldati ning väärteomenetlus tema suhtes lõpetati teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kohus asus seisukohale, et esiteks, on välistatud sõnumi suunatus isiklikult tunnistajale s.o Y-le ning teiseks, KarS § 275 kohase etteheite tegemiseks peab olema tuvastatud konkreetse ametiisiku solvamine, kuivõrd ametikohustusi saavad täita vaid ametnikud, mitte riigiasutus tervikuna, kuid antud juhul on üheselt tuvastatud, et plakatil olev sõnum ei olnud suunatud ühelegi konkreetsele ametiisikule. Nagu kohus oma otsuses märkis, polnud asjas primaarne mitte see, kas ja millal Y tema jaoks solvava sisuga plakatit nägi (kuigi kohus luges tõendatuks selle nägemise Y ütlustest lähtuvalt), vaid see, kas taolises sõnastuses plakat saab üldse üksikisikust võimuesindajat solvata KarS § 275 lg 1 mõttes. Samas märkis kohus, et faktiliste asjaolude osas poolte vahel vaidlust pole. Ka tunnistaja ütlustest nähtuvalt oli plakat paigutatud metallaia külge. Tunnistaja nägi plakatit, kui sellest autoga mööda sõitis. Autost ta välja ei tulnud ning menetlusaluse isikuga ta ei rääkinud. Kõnealuses väärteoasjas ei tuvastanud kohus ega tuvasta ka riigiprokurör kaebuse lahendamisel teadvalt vale ütluste andmist Y poolt. Tema kohtus antud ütlusi pole ühegi asjas kogutud muu tõendiga ümber lükatud ega piisava kahtluse alla seatud ning selliste (täiendavate) tõendite kogumist pole taotlenud kohtult ka kaebaja ega tema vandeadvokaadist esindaja. Selle asemel asus kaebaja pärast kohtumenetluse lõppu ise nn tõendeid koguma ja esitas seejärel kohtule taotluse menetluse uuendamiseks koos oma nn eksperimendi tulemustega. Maakohus jättis taotluse rahuldamata, märkides järgmist: 26.08.2021 toimunud kohtuistungil said tunnistajat küsitleda nii kaitsja kui menetlusalune isik. Lisaks andis ütlusi menetlusalune isik. Kui kohus küsis, kas kohtuliku uurimise võib lõpetada, siis pooled olid sellega nõus ning kohus avas kohtuvaidlused. Lisaks andis kohus võimaluse repliigiks ning kaitsja seda ka kasutas. Seega oli 2 1-22-1619 kaitsjal peale tunnistaja antud ütlusi või hiljemalt kohtuvaidlustes võimalik KrMS § 302 alusel esitada taotlus kohtuliku uurimise uuendamiseks. Kaitsja seda võimalust ei kasutanud. Tunnistaja Y ütlusi tõendina hindab kohus kooskõlas ja vastavuses teiste tõenditega ning annab oma seisukoha nende usaldusväärsuse osas kohtuotsuses. Kohus ei pea põhjendatuks uue tõendi esitamist 11 päeva peale kohtuistungit. Kaitsja poolt taotlusele lisatud tõendid oli võimalik esitada koos kaebusega või hiljemalt kohtuistungil (või taotleda kohtuistungil täiendavate tõendite kogumist). Kaebaja ja tema esindaja oli kohtumenetluse alguseks tutvunud väärteomenetluse materjalidega, kuulsid kohtuistungil tunnistaja Y ütlusi ja küsitlesid teda. Y selgitas nii nende kui kohtu küsimustele vastates oma plakati nägemise asjaolusid. Kaebaja avaldas oma ütlustes kahtlust, kas tunnistaja ikka sai plakatit näha. Jääb arusaamatuks, et kui juba kohtuistungil tekkis kaebajal kahtlus Y ütlustes, miks ta ise või tema juristist esindaja ei taotlenud kohtult nende ütluste kontrollimist selle asemel, et lasta menetlus lõppenuks lugeda ja seejärel ise „eksperimenti“ Y ütluste kontrollimiseks teostama hakata. Kui seda oleks tehtud kohtu poolt menetlusnorme järgides, oleks selgus Y ütluste tõele vastavuses käes olnud juba menetluse käigus. Menetluse väliselt menetlusosalise enda poolt tekitatud „tõend“ pole selliseks asjaoluks, mille alusel saaks objektiivselt tuvastada tunnistaja poolt kohtumenetluses antud ütluste tõele vastavust. Veelkord tuleb rõhutada, et kohus pidas Y ütlusi hinnates neid usaldusväärseks, need pole menetluse käigus muude, usaldusväärsete tõendite ümber lükatud ning ka kaebaja ei pidanud menetluse käigus nende kontrollimist vajalikuks. Isegi kui teoorias lähtuda eeldusest, et Y on eksinud oma ütlustes plakati nägemise detailides (nt oma sõidutrajektooris plakati asukoha suhtes), pole millegagi ümber lükatud ega lükatavad tema ütlused selles, et ta kiirreageerijana nimetatud ajal Toompeal viibis ja kõnealust plakatit nägi. KrMS § 6 näeb ette, et menetluse alustamine on kohustuslik kuriteo asjaolude ilmnemisel ja juhul, kui ei esine kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid või asjaolusid, mis tingiks kriminaalmenetluse lõpetamise. KrMS § 199 lg 1 p 1 nimetab esimese menetlust välistava asjaoluna kriminaalmenetluse aluse puudumise, nähes ette, et kui kuriteo asjaolud ei ole sedastatavad, ei või kriminaalmenetlust alustada. Uurimisasutus või prokuratuur ei ole kohustatud kuriteoteate saamisel alati alustama kriminaalmenetlust, vaid kriminaalmenetluse alustamise etapis tuleb hinnata, kas kriminaalmenetluse alustamiseks on olemas vajalik alus ja ajend. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Antud juhul nõustub riigiprokurör ringkonnaprokuratuuriga, et kuriteole viitav teave puudub. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.09.2010 lahendi 3-1-1-60-09 kohaselt „kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis) /…/ ja tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.“ 5. Riigiprokuratuuri määrusele esitas 14.03.2022. a kaebuse X lepinguline esindaja K. Aavik, kes palub Riigiprokuratuuri määrus ja kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust alustama. Põhja Ringkonnaprokuratuur põhjendas kriminaalmenetluse alustamata jätmist väitega, et kohus väärteoasjas nr 4-21-2813 ei leidnud, et tunnistaja oleks andnud valeütlusi KarS § 320 lg 1 järgi, seejuures oleks kohtul olnud kohustus teha vastavasisuline avalus PPA-le või prokuratuurile. Riigiprokuratuuri 24.02.2022. a määruses on selle põhjendusega sisuliselt nõustutud, lisaks on märgitud, et Y poolt kohtus antud ütlusi ei ole ühegi muu tõendiga ümber lükatud. Nimetatud põhjendused on ilmselgelt väärad. Esiteks ignoreerivad nii Põhja Ringkonnaprokuratuur kui Riigiprokuratuur asjaolu, et kohus väärteoasjas nr 4-21-2813 üldse ei hinnanud tõendeid, millele X kuriteoteade põhineb. Nagu 3 1-22-1619 nähtub kuriteoteates ja selles lisadest, tekkisid need tõendid alles pärast kohtuliku arutamise lõppemist ning kohus keeldus neid asja juurde võtmast ja kohtuliku uurimise uuendamisest. Seega kohus ka ei hinnanud neid tõendeid ega saanudki hinnata otsuse tegemisel ning Y ütluste hindamisel. Seega ei saa vastav kohtuotsus isegi teoreetiliselt mitte mingisugust „eelotsustuslikku“ iseloomu omada. Teiseks isegi juhul, kui kohus väärteoasjas nr 4-21-2813 seadusevastaselt ning omaenda 28.09.2021 kohtumäärust rikkudes oleks 15.10.2021 kohtuotsuse tegemisel hinnanud ja võtnud arvesse materjale, millest nähtub Y poolt vaidlusaluse plakati nägemise võimatus, ent jätnud PPA-le või prokuratuurile kuriteoteate esitamata, ei oleks see iseenesest alus kriminaalmenetluse alustamata jätmisele. Teoreetiliselt võib ette kujutada olukorda, kus kohus hindab mõnda vaieldavat olukorda ning annab sellele hinnangu, mis ei kinnita kuriteo toimepanemist. Sellisel juhul võib sama olukorra kohta kuriteoteate esitamisel tõepoolest puududa põhjus teistsuguse hinnangu andmiseks. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist pole. Kuriteoteatele lisatud materjalidest nähtub selgelt ja ühemõtteliselt, et Y tegelikult ei saanud näha plakatit, mis teda väidetavalt solvas. Kohtu hinnang saaks isegi teoreetiliselt olla „autoriteediks“ vaid juhul, kui kohus selgitaks ja põhjendaks, miks ta leiab, et antud materjalid siiski ei välista, et Y plakatit nägi. Antud juhul kohus seda juba eelmärgitud põhjustel ei teinud ega saanudki teha. Kolmandaks, isegi nende tõendite osas, mida kohus väärteoasjas nr 4-21-2813 arvestada sai, eksisteerib ilmne vastuolu. Nii selgitas X menetlusaluse isikuna kohtuistungil, et kinnitas plakati aiale tekstiga pargi poole, samas kui Y tunnistajana väitis, et plakat oli suunatud tänava poole. Seega 15.10.2021 kohtuotsuses märgitu, mille kohaselt faktiliste asjaolude osas poolte vahel vaidlust ei pole, ei vasta nimetatud asjaolu osas tegelikkusele. Kohtuotsusest ei leia ühtegi selgitust sellele, miks ta nimetatud vastuolule tähelepanu ei osuta ning miks ta on olukorras, kus ühe ja sama faktilise asjaolu kohta on vastandlikud tõendid, on lugenud usaldusväärseks Y ütlused. Neljandaks on kohatu Riigiprokuratuuri kriitika X ja/või tema kaitsja poolt väärteoasjas nr 421-2813 astutud menetluslike sammude ja/või iseseisvalt teostatud eksperimendi osas. Ei seadusest ega kohtupraktikast ei tulene nõuet ega vajadust,
lg 1 kohase teo toimepanemine tuleks tuvastada juba selle menetluses, kus valeütlusi anti. Veelgi kohatum on vastav nõue olukorras, kus asjaomases menetluses kohus ei hinnanud tõendeid, mis kuriteo toimepanemisele osutavad. X ja tema kaitsja olid väärteoasja nr 4-21-2813 menetluses teadlikud sellest, et neil puudub subjektiivne õigus nõuda kohtu poolt asja arutamise uuendamist seoses uute asjaolude ilmnemisega. Vastav taotlus sai siiski esitatud selleks, et anda kohtu endale võimalus kaaluda, kas esineb alus menetluse uuendamiseks. Lähtudes 15.10.2021 kohtuotsuse sisust võib eeldada, et vastava taotluse puhtmenetluslike argumentidega rahuldamata jätmise peamiseks põhjuseks oli eelkõige asjaolu, et kohtul oli juba määruse tegemise ajaks tekkinud veendumus, et Y poolt plakati nägemisest või mittenägemisest ei sõltu asja lahend, kuna muudel põhjustel on selge X teos väärteokoosseisu puudumine. Viiendaks on käesoleval juhul kriminaalmenetluse alustamata jätmine otseses vastuolus KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttega. KrMS § 6 järgi on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui KrMS § 201 lõike 2, § 202, 203, 2031, 204, 205, 2051, 2052 või § 435 lõike 3 kohaselt puudub alus kriminaalmenetlus lõpetada. „Kuriteo asjaolud“ KrMS § 6 tähenduses on „kuriteo tunnused“ KrMS § 194 lg 2 tähenduses. Vaidlus puudub selles, et X poolt esitatud kuriteoteates on sedastatud kuriteotunnused. Ei Põhja Ringkonnaprokuratuur ega Riigiprokuratuur ei ole väitnud, et kuriteoteates kirjeldatud Y tegu ei oleks koosseisupärane või oleks ilmne, et see pole õigusvastane või ei ole ta selle toimepanemises süüdi. Samuti ei ole 4 1-22-1619 Põhja Ringkonnaprokuratuur ega Riigiprokuratuur väitnud, et esineks KrMS § 201 lõike 2, § 202, 203, 2031, 204, 205, 2051, 2052 või § 435 lõike 3 kohane alus kriminaalmenetlus lõpetada. Selle asemel on kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist põhjendatud väärteoasjas nr 4-212813 tehtud otsusele „eelotsustuslikkusega“ ning esitatud tõendite väidetavalt puuduliku usaldusväärsusega. Neist viimane viide on iseäranis kohatu. Prokuratuur ei ole seadnud kahtluse alla X poolt esitatud fotosid, millest nähtub, et nii plakati paigaldamise ajal, selle piirdeaial seismise ajal, kui selle eemaldamise ajal paiknes plakat „seljaga“ kõnnitee poole ehk „näoga“ pargi poole. Pelgalt nimetatud fakt kinnitab, et Y andis valeütlusi, seda vähemalt plakati paiknemise suuna osas. Siinkohal on oluline rõhutada, et kuna tegemist on meeleavalduste kontekstis aset leidnud juhtumiga ning meeleavaldusel korda hoidnud politseinikud olid varustatud rinnakaameratega, siis ei tohiks tekkida mingeid raskusi ka plakati paiknemise fakti kohta täiendavate tõendite kogumisega. Ilmselt seda mõistes on Riigiprokuratuur viimse õlekõrrena hakanud spekuleerima selle üle, kas Y võis eksida plakati nägemise detailides, nt oma sõidutrajektooris plakati asukoha suhtes. Ent sellised spekulatsioonid on ühtaegu nii kohatud kui kasutud. Esiteks pole vaja spekuleerida küsimuste üle, mis on lihtsasti faktiliselt kontrollitavad. Selleks, et kontrollida näoga pargi poole pööratud plakati nähtavust sealt autoga mööda sõites, on võimalik teha analoogiline eksperiment sellega, mille tegi X. Tegelikult ei ole vaja isegi autot, eksperimendi tegemiseks piisab kahest inimesest kellest üks seisab plakatiga vaidlusaluses kohas nii, et plakati nägu jääb pargi poole, ning teine üritab seda samaaegselt lugeda ükskõik millisest kohast sõiduteel. Eelduslikult on võimalik paari minutiga veenduda, et sellisesse suunda pööratud tekst jääb sõiduteelt mittenähtavaks sõltumata sellest, kuskohas sõiduteel viibida (ehk sõltumata selles, et millise „trajektooriga“ Y sealt mööda sõitis). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 14.02.2022. a määruse muutmiseks. 7. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Menetluse alustamata jätmise vaidlustamise puhul peab ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Vaid isiku subjektiivne arvamus selle kohta, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks või kellelegi kahtlustuse esitamiseks. 8. Kaebaja ei nõustu Põhja Ringkonnaprokuratuuri seisukohtadega, et kui maakohus oleks tuvastanud väärteoasjas nr 4-21-2813 tunnistaja poolt valeütluste andmise, oleks kohtul olnud kohustus teha vastavasisuline avaldus ning et väärteoasja teiste tõenditega ei ole tunnistaja ütlused ümber lükatud. Esiteks leiab kaebaja, et kuna kohus ei hinnanud väärteoasjas tõendeid, millele viitab X oma kuriteokaebuses, ei saa seega maakohtu väärteomenetluses avaldatud seisukoht omada sisulist tähendust käesolevas kriminaalmenetluses. Ringkonnakohus sellekohase seisukohaga ei nõustu. Nimelt nähtub, et küsimus sellest, kus plakat täpselt seisis ja mis pidi oli, tõusetus juba väärteoasja arutamisel. Kohus leidis siiski, et asjaolude pinnalt ei ole vaidlust selles, et plakat olemas oli, samuti mitte selles, mis plakatil kirjutatud oli. Seejuures 5 1-22-1619 on nii maakohus, Põhja Ringkonnaprokuratuur kui ka Riigiprokuratuur rõhutanud, et väärteo vaidluses ei olnud sisulist tähtsust mitte sellel, kas ja millal Y tema jaoks solvava sisuga plakatit nägi, vaid see, kas taolises sõnastuses plakat saab üldse üksikisikust võimuesindajat solvata KarS § 275 lg 1 mõttes. Seega, isegi kui maakohus oleks hinnanud X poolt kuriteoteates esitatud tõendeid, ei saa maakohtu lõppjärelduses selles küsimuses midagi muutuda. Siinkohal tuleb rõhutada,
koosseisu täitmiseks tuleb tõendada, et isik andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta (RKKK 3-1-1-100-07). Seega, isegi, kui maakohtul oleks olnud kasutada materjalid, mille X esitas koos kuriteoteatega, ei oleks see muutnud midagi lõppjärelduses, sest asjaolu, millal täpselt Y plakatit nägi, ei ole asja lahendamise seisukohalt keskse tähendusega. Vaidlust pole selles, et Y plakatit näinud on.
lg 1 kohase teo toimepanemine tuleks tuvastada juba selle menetluses, kus valeütlusi anti. Kuigi selle seisukohaga saab ringkonnakohtu hinnangul osaliselt nõustuda, nimelt selles,
lg 1 kohase teo toimepanemise tuvastamist ei eeldata samas menetluses, milles see anti, ei muuda see aga kuidagi Riigiprokuratuuri lõppjäreldust kriminaalmenetluse alustamata jätmisest.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.