← Eesti

2-20-10404/44

Obsah (15)§ 372§ 426§ 436§ 657§ 371§ 486§ 489§ 487§ 306§ 483§ 368§ 654§ 137§ 150§ 173

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 29. oktoober 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-2

) § 173 lg 5 järgi otsustada. 3.

  1. Maakohus tuvastas, et käsundisaaja ja kostja vaheline leping sõlmiti
  2. augustil 2015 lepingudokumendis märgitud tingimustel (VÕS § 9 lg 1). Õigusteenuse osutamise leping on käsundusleping (VÕS § 619). Õigusteenuse tasu muutus sissenõutavaks
  3. detsembril
  4. 3.
  5. Lepingupooled sidusid nõude sissenõutavaks muutumise arve esitamisega. Seetõttu tuleb aegumistähtaja algus määrata tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 teise lause järgi. Arve esitati
  6. aastal. Seega algas aegumistähtaeg kulgema
  7. detsembril 2016 ja pidanuks mööduma
  8. detsembriga
  9. Hageja esitas hagiavalduse
  10. juulil
  11. Kui aegumine ei ole vahepeal katkenud või peatunud, siis oleks nõue aegunud. 3.
  12. Tartu Ringkonnakohtu
  13. novembri 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-129236 tõendab maksekäsu kiirmenetluse esitamist ja kohtumenetluse lõppemist hageja väidetud aegadel. Selle asja menetlus kestis 347 päeva.

§ 372

lg 6 sätestab, et kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses. Viidatud sättel ei ole materiaalõiguslikku tähendust, mistõttu ei mõjuta see aegumistähtaja arvestamist. Sarnasele seisukohale on jõudnud Riigikohus

§ 426

lg 1 kohaldamisel ja maakohtu hinnangul on kohane sama praktikat järgida ka

§ 372lg 6 kohaldamisel (vt Riigikohtu 11.

juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-08, p 12). 3.

  1. Eelneva põhjal oli hageja rahaliste nõuete aegumine TsÜS § 160 lg-te 1 ja 2 alusel peatunud
  2. detsembrist 2016 kuni
  3. novembrini 2017 (347 päeva). Ilma peatumiseta oleks aegumistähtaeg möödunud
  4. detsembril
  5. Peatumine vältas 347 päeva, st aegumistähtaeg pikenes
  6. detsembrini
  7. Hageja esitas hagi enne seda kuupäeva. Järelikult ei ole nõuded aegunud ja kostjal puudub TsÜS § 142 lg 1 järgne õigus keelduda kohustuse täitmisest. 3

(8)POOLTE SEISUKOHAD 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu vaheotsuse tühistada ja jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kostja leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust (eelkõige TsÜS § 160 lg-d 1 ja 2) ning rikkus oluliselt menetlusõiguse norme (eelkõige

§ 372

lg 6, § 420, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8), kui leidis, et tsiviilasja nr 2-16-129236 menetlus peatas aegumistähtaja. Kui kohus keeldub hagi menetlusse võtmast, siis puudub sel menetlusel mõju aegumisele. Maakohtu rikkumised tõid kaasa kohtuotsuse, mis ei ole seaduslik ega põhjendatud ja seega vastuolus

§ 436lg-ga 1.

  1. Hageja vaidleb kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus tühistab maakohtu vaheotsuse osaliselt kahe päeva eest nõutava viivise nõude osas ja teeb selles osas lõppotsuse aegumise kohta (

§ 657lg 1 p 2).

Lisaks tuleb osaliselt muuta maakohtu põhjendusi (

§ 657lg 1 p 2¹).

Ülejäänud osas jääb otsus muutmata. Kaebus rahuldatakse osaliselt ja menetluskulude jaotust ei saa veel otsustada.

  1. Maakohus lahendas vaheotsusega kostja aegumise vastuväite ja leidis, et hagi ei ole aegunud. Seega on praeguse apellatsioonimenetluse ese üksnes nõuete aegumise küsimus.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejale on loovutatud käsunduslepingust tulenev rahaline nõue. Vaidlust ei ole, et hagejale loovutatud nõue oleks TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 3 järgi aegunud
  3. aasta möödumisega, aga hagi esitati
  4. juulil
  5. Pooled vaidlevad, kas aegumine oli mõne vahepealse menetluse tõttu peatunud: - - - esiteks tugineb hageja tsiviilasja nr 2-16-129236 menetlusele, mis algas
  6. detsembril 2016 maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega ja lõppes Tartu Ringkonnakohtu
  7. novembri 2017 määrusega; teiseks esitati
  8. detsembril 2019 Euroopa maksekäsu avaldus Soomes, aga seal kostja elukoha puudumise tõttu teatati
  9. veebruaril 2020 menetluse lõpetamisest; kolmandaks esitas hageja
  10. veebruaril 2020 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mille alusel registreeriti tsiviilasi nr 2-20-106798, kus menetlus lõppes
  11. juuni 2020 määrusega; neljandaks viitas hageja maksekäsu alusel toimunud täitemenetlusele.
  12. Maakohus leidis, et tsiviilasja nr 16-129236 menetlus kestis 347 päeva, mis oli piisav aegumise peatumise aeg. Seetõttu käsitleb ringkonnakohus esmalt selle kohtumenetluse mõju hageja nõuete aegumisele. 9.
  13. Vaidlustamata asjaoludel kulges tsiviilasja nr 2-16-129236 menetlus järgmiselt: - -
  14. detsembril 2016 esitati maksekäsu kiirmenetluse avaldus põhivõla 3717,54 eurot ja alates avalduse esitamisest sellelt summalt viivise saamiseks, mille alusel tehti makseettepanek ja
  15. jaanuaril 2017 maksekäsk;
  16. veebruaril 2017 esitas kostja maksekäsu peale määruskaebuse, milles tugines väitele, et tema elukoht on Soomes;
  17. mai 2017 määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maksekäsu ja saatis asja Tartu Maakohtule jätkamiseks hagimenetluses;
  18. juunil 2017 esitas hageja Tartu Maakohtule hagiavalduse;
  19. augusti 2017 määrusega keeldus Tartu Maakohus

§ 371lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmast, sest asi ei allu Eesti kohtule; 24.

novembri 2017 Tartu Ringkonnakohtu määrusega jäi eelmises taandes märgitud määrus keeldumise osas muutmata (dtl 27–32); ringkonnakohtu määrus jõustus edasi kaebamata 14. detsembril 2017 (dtl 218). 4

(8)9.
  1. Seoses viidatud tsiviilasjaga tuleb käesolevas asjas esitatud hagi aegumise hindamisel eelkõige vastata küsimusele, kas TsÜS § 160 lg-st 1 koostoimes § 160 lg 2 p-ga 3 järeldub aegumise peatumine
  2. detsembri 2016 avalduse esitamisega. Viidatud sätete järgi aegumine peatub õigustatud isiku poolt mh maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega nõude rahuldamiseks. Kui avalduse esitamine peatas aegumise, siis vajab lisaks selgitamist, kui kaua selline mõju kestis. 9.
  3. Siinjuures on oluline pöörata tähelepanu maksekäsu kiirmenetluse hagimenetlusse ülemineku eripäradele. 9.3.
  4. Ühelt poolt sätestab

§ 486

lg 1 tingimused, mille korral jätkab makseettepaneku koostanud kohus asja menetlemist hagimenetluses või annab asja hagimenetluses menetlemiseks üle teisele kohtule. Hagi loetakse hagimenetluse tähenduses sel juhul esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest (

§ 486lg 2).

9.3.2. Teise võimalusena saab maksekäsu kiirmenetlus minna üle hagimenetluseks ka olukorras, kus on tehtud maksekäsk, aga võlgniku kaebuse alusel see tühistatakse (

§ 489¹ lg 4).

9.3.3. Mõlemal juhul võib asja hagimenetluse korras menetlev kohus kohustada avaldajat esitama nõude ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis ning selle kohustuse täitmata jätmise korral hagi menetlusse võtmisest keelduda (

§ 487lg-d 1 ja 3).

Ühtlasi on võimalik hagi menetlusse võtmisest keeldumine üldistel alustel (

§ 371). 9.3.4.

Vaadeldavas tsiviilasjas kulges menetlus p-des 9.3.2 ja 9.3.3 kirjeldatud viisil, st maksekäsk tühistati ja kohus keeldus seejärel esitatud hagi menetlemast

§ 371lg1 p 2 alusel, sest asi ei allunud Eesti kohtutele.

9.

  1. Maakohus rakendas Riigikohtu praktikat, mis käsitles mõneti erinevat menetluslikku olukorda –hagi läbi vaatamata jätmist (
  2. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-08, p 12 teine lõik). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hagi menetlusse võtmisest keeldumise ja läbi vaatamata jätmise materiaalõiguslik tagajärg aegumise seisukohalt on alati sama. 9.4.
  3. Avalduse menetlemisest keeldumise ja selle läbivaatamata jätmise tagajärjed näevad ette erinevad sätted ja teatava erisusega.

§ 372

lg 6 sätestab, et kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses.

§ 426

lg 1 järgi aga loetakse hagi läbivaatamata jätmise korral, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. Oluline erinevus neis sätetes avaldub menetlusse võtmisest keeldumise täiendavas tagajärjes, et loetakse nagu ei oleks avaldust üldse esitatud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et

§ 426

lg 1 kohta kujundatud seisukoht ei ole tingimusteta ülekantav

§ 372lg-le 6.

9.4.2. Kostja viitab kaebuses asjakohaselt

§ 372

lg 6 käsitlevale õiguskirjandusele, milles on samuti leitud, et üldjuhul ei peatu aegumine sellise avalduse esitamisega, mille menetlusse võtmisest kohus keeldub (V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2017, § 372, p 3.6.b). Siiski on samavõrra asjakohane hageja viidatud märkus, et see tõlgendus ei tarvitse olla kohane juhul, kui hagi on kostjale kätte toimetatud (samas esitatud allmärkus). Kõnealuse tsiviilasja kohta esitatud väidetest ja materjalidest nähtub, et kohus kuulas kostja hagi menetlusse võtmisel ära ja kostja ka esitas oma seisukoha (dtl 28). Seega tuleb lähtuda sellest, et kostjal oli võimalik hagiavaldusega oma õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigeaegselt tutvuda. Järelikult toimetati hagiavaldus kostjale kätte

§ 306lg 1 tähenduses.

9.4.3.

§ 372

lg 6 sõnastusest ei tulene üheselt, kas sama seaduse § 486 lg-s 1 nimetatud juhtudel tuleb avaldusena käsitleda maksekäsu kiirmenetluse avaldust või hagiavaldust. Samavõrra ebaselge on küsimus juhul, kui üleminek maksekäsust hagimenetlusse toimus

(8)§ 489¹ lg 4 alusel.

§ 486

lg 2 näeb ette, et hagi loetakse hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Lisaks sätestab

§ 483

lg 6, et kui kiirmenetluses taotletud makseettepaneku kättetoimetamisega võlgnikule oleks järgitud tähtaega või katkestatud või peatatud aegumine, loetaks avalduse rahuldamata jätmisel tähtaeg järgituks või aegumine katkenuks või peatunuks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest alates, kui asja lahendamist jätkatakse hagimenetluses või kui avaldaja esitab samas nõudes hagi 30 päeva jooksul maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmise määruse kättetoimetamisest alates ja hagi toimetatakse kostjale kätte. 9.4.4. Ringkonnakohus leiab, et

§ 372

lg 6, § 483 lg 6 ja § 489¹ lg 4 tuleb avalduse esitamise materiaalõigusliku tähenduse aspektist tõlgendada järgmiselt. Kui maksekäsu kiirmenetlus läheb üle hagimenetluseks

§ 489

¹ lg 4 kohaselt ja hagi esitatakse vastava kohtumääruse jõustumisest alates 30 päeva jooksul, siis oleneb algse avalduse materiaalõigusliku mõju kestus ühe võimalusena sellest, kas hagi toimetatakse kostjale kätte (

§ 483lg 6 viimane alternatiiv).

Selles osas on

§ 483

lg 6 erinorm

§ 372

lg 6 suhtes, st kui nimetatud tingimus on täidetud, siis ei tule avalduse esitamise materiaalõigusliku mõju ja sellest tulenevalt ka aegumise hindamisel enam võtta arvesse

§ 372lg 6 lauseosa „loetakse, et avaldust ei ole esitatud“, vaid aegumine on Ts

ÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel peatunud alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest kuni hagimenetluses tehtud lõpplahendi jõustumiseni. 9.4.

  1. Käesoleval juhul tähendab eelmises alapunktis põhjendatud tõlgendus, et tsiviilasjas nr 2-16-129236 maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamine peatas selles kajastatud nõuete aegumise. Peatamise toime ulatub ajani, mil jõustus hagi menetlusse võtmisest keeldumise määrus, sest hagi esitati enne 30 päeva möödumist maksekäsumenetluse üleminekut hagimenetluseks (vastavalt
  2. mai ja
  3. juuni 2017). Eespool p-s 9.1 märgitud asjaolude kohaselt esitati maksekäsu kiirmenetluse avaldus
  4. detsembril
  5. Kuivõrd samal aastal sissenõutavaks muutunud nõuete aegumistähtaeg algas TsÜS § 147 lg 3 teise lause järgi aasta lõppemisega, siis peatus aegumistähtaeg kohe kulgema hakkamisel. Maakohus märkis õigesti, et aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka (TsÜS § 168 lg 1). Seega hakkas tsiviilasjas nr 2-16-129236 maksekäsu kiirmenetluse avaldusega hõlmatud nõuete aegumistähtaeg sisuliselt kulgema alles pärast
  6. detsembri 2017 möödumist. Samuti on õige maakohtu otsustus, et nõuded on tehingulised ja neile kohaldub kolme aasta pikkune aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 1). Kokkuvõtvalt poleks hageja nõuded

(2)–
(4)osas, milles need kattuvad tsiviilasjas nr 2-16-129236 maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitatuga, aegunud enne
  1. detsembrit
  2. Käesolevas asjas esitati hagi enne seda kuupäeva. 9.
  3. Järgmiseks tuleb niisiis kontrollida, millises ulatuses kattuvad nõuded
(2)–
(4)tsiviilasjas nr 2-16-129236 maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitatuga. 9.5.
  1. Aegumisele on toime üksnes sama nõude esitamisel (TsÜS § 160 lg 1). Nõude osaline esitamine või näiteks ainult põhinõude esitamine ei peata ülejäänud osa ega kõrvalnõuete aegumist (vt Riigikohtu
  2. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 18 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Aegumise peatumisele (või katkemisele) tuginev hageja pidi tooma esile ja vaidluse korral tõendama, et varasema menetluse ese oli kõigi nõuete osas sama. Kohus saab hinnata nõude peatumist tingivate menetluslike toimingutena üksnes neid, kus hageja on piisava selgusega märkinud, milline nõue vastavas kohtumenetluses esitati. 9.5.
  3. Tsiviilasjas nr 2-16-129236 nõudis käsundiandja põhivõla 3717,54 eurot ja alates
  4. detsembrist 2016 sellelt summalt viivise maksmist (dtl 28). Käesolevas asjas esitatud nõue
(3)erineb sellest kahe päeva (
  1. ja
  2. detsembri 2016) võrra. Hagiavalduse p 2.8 tabeli järgi nõuab hageja nende eest kokku viivist 3,72 eurot (= 211,90 : 114 × 2). Selles osasummas ei mõjuta tsiviilasja nr 2-16-129236 menetlus nõude
(3)aegumist. Hageja ei toonud esile, et tema või käsundiandja oleks nende päevade eest viivist nõudnud teistes p-s 8 refereeritud menetlustes, sh et viivist oleks makstud täitemenetluses. 6
(8)9.6. Lisaks tuleb eraldi kontrollida nõuete
(1)ja
(5)aegumist, sest esile toodud asjaoludest ei nähtu nende esitamist tsiviilasjas nr 2-16-129236 ega ka teistes p-s 8 refereeritud menetlustes. 9.6.1. Nõue
(1)on tuvastusnõue. Õigussuhte või selle puudumise tuvastamine ei allu aegumisele, aga teataval juhul võib õigussuhte tuvastamiseks tuvastushagi esitamine olla põhjendamatu.

§ 368

lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või selle puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kui tuvastavast õigussuhtest tulenevad nõuded on aegunud, võib hageja olla kaotanud õigusliku huvi õigussuhte tuvastamise vastu (Riigikohtu

  1. septembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-08, p 16). 9.6.
  2. Aegumise vaheotsuse apellatsiooni korras kontrollimisel ei saa hinnata, kas hagejal on piisav tuvastushuvi. Seetõttu on nõude

(1)osas piisav tõdeda, et seda ei saa jätta aegumise tõttu rahuldamata. Järelikult on vaidlustatud otsuse lõppjäreldus ka nõude
(1)osas õige. 9.6.3. Nõue
(5)on kahju hüvitamise nõue, täpsemalt saab seda käsitleda kohtueelse menetluse õigusabikulu hüvitamise nõudena. Kui vastava nõude esitab üks lepingupool teise vastu, st kui poolte vahel on lepinguline suhe, siis on selle nõude õiguslik alus VÕS § 115 lg 1 (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-16, p 26 teine lõik). Käesolevas asjas tekkis väidetav kahju pärast nõude loovutamist. Ringkonnakohus leiab, et sellest ei muudu nõude õiguslik kvalifikatsioon, sest VÕS § 167 lg 1 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle mh kõrvalkohustustest tulenevad õigused, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad. Sel alusel saab lugeda, et loovutuse saajale läheb üle õigus nõuda loovutatud nõude sissenõudmisel tekkinud kahju hüvitamist samal alusel nagu seda saaks nõuda loovutaja. Järelikult on nõude
(5)aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. 9.6.
  1. Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduse ei sätesta teisiti (TsÜS § 147 lg 1 esimene lause). Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). 9.6.
  2. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingulise kahju hüvitamist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist (Riigikohtu
  3. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 32-1-168-10, p 13). Aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuleb tuvastada, millal möödus mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi pärast lepingu rikkumist (Riigikohtu
  4. veebruari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15). Sealjuures ei saa kahju hüvitamise nõue muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud (Riigikohtu
  5. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-15, p 9). Eelnevast tulenevalt tekib rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue pärast kohustuse rikkumise tõttu kahju tekkimist ning muutub sissenõutavaks kohustuse täitmiseks vajaliku mõistliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist (Riigikohtu
  6. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 18 kolmas lõik). 9.6.
  7. Riigikohus on TsÜS § 147 lg-st 2 ning VÕS § 82 lg 7 esimesest ja kolmandast lausest lähtudes hinnanud mõistlikuks nõude sissenõutavaks muutumise ajaks kolm kuud. See aeg on kohane eelkõige juhul, kui kahju on olemuselt selline, mille toimumine ja vähemalt osaline tagajärg on kohe nähtavad (Riigikohtu
  8. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 18 neljas lõik ja selles viidatud
  9. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-17, p 14). 9.6.
  10. Ringkonnakohus leiab, et sama põhimõte kohaldub kohtueelse õigusabikulu hüvitamise nõudele. Hageja väitel tekkis kahju
  11. detsembril 2019, kostja seda kahtluse alla ei seadnud. Seega hakkas tuvastatud asjaoludel nõude
(5)aegumine kulgema kolm kuud pärast kahju tekkimist ehk
  1. veebruaril
  2. Hagi esitamise ajaks ei olnud nõue
(5)järelikult aegunud. Kuivõrd põhinõue
(2)ei olnud hagi esitamise ajaks ka veel aegunud, siis ei ole eraldi vaja kontrollida, kas nõue
(5)on kõrvalkohustusest tulenev nõue TsÜS § 144 tähenduses. Eelneva põhjal on vaidlustatud otsuse lõppjäreldus nõude
(5)osas samuti õige. 7
(8)9.7. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohtu järeldused hageja nõuete aegumise osas järgmised: - - - nõue
(1)tuvastusnõudena ei ole aegunud; nõuded
(2)ja
(4)ei ole aegunud, sest need kattuvad tsiviilasjas nr 2-16-129236 esitatud nõuetega ja aegumistähtaeg oli peatunud kuni 14. detsembrini 2017, hakates alles pärast seda kuupäeva algusest kulgema ja hagi esitamise ajaks ei olnud veel möödunud kolme aastat; nõue
(3)on aegunud kahe päeva eest (
  1. ja
  2. detsembri 2016) nõutava viivise osas summas 3,72 eurot, aga ei ole sarnaselt nõuetega
(2)ja
(4)aegunud viivise saamiseks alates 13. detsembrist 2016, st summas 2067,55 eurot (= 2071,27 – 3,72); nõue
(5)ei ole aegunud, sest hagetava kahju tekkimisest ja selle hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumisest ei olnud hagi esitamise ajaks veel möödunud kolme aasta pikkune aegumistähtaeg. 9.8. Vaidlustatud otsuse lõppjäreldus on kõigi teiste nõuete osas õige, aga uus otsus tuleb teha nõude
(3)osasumma 3,72 eurot aegumise kohta. Maakohtu lahendi osalise muutmise tõttu esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (

§ 654lg 2²).

Erinevalt maakohtust ei pea ringkonnakohus vajalikuks märkida selles menetlusosaliste isikuja registrikoode, aga samas on asjakohane täpsustada käsundisaaja andmeid. Lahendi selguse huvides märgib ringkonnakohus resolutsioonis eraldi nõuded, mis ei ole aegunud ja mille osas menetlus niisiis jätkub. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 9.

  1. Poolte ülejäänud väiteid ja teisi p-s 8 refereeritud menetlusi pole vaja enam täiendavalt käsitleda, sest need ei muudaks eespool kokku võetud järeldusi.
  2. Lõpuks teeb ringkonnakohus menetluskuludega seonduvad otsustused ulatuses, mis on praeguses menetlusetapis võimalik. 10.1.

§ 137

lg 5 sätestab mh, et vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel eeldatakse, et asja hind on ¼ asja hinnast esimeses kohtuastmes. Maakohtu otsuse järgi oli asja hind 5961,70 eurot, seega on hind ringkonnakohtus 1490,43 eurot. Tulenevalt eelnevast ja riigilõivuseaduse lisast 1 tuli kaebuse esitamisel tasuda lõivu 200 eurot. Kostja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 425 eurot lähtudes maakohtu otsuses märgitud tsiviilasja hinnast. Ta esitas 5. oktoobril 2021 taotluse kaebuselt tasutud riigilõivust 225 euro tagastamiseks. Kostja taotlus on

§ 150lg 1 p 1 järgi põhjendatud.

Riigilõivu tagastamise otsustuse peale ei saa kaebust esitada. 10.2.

§ 173

lg 5 sätestab, et kohus ei märgi menetluskulude jaotust vaheotsuses, vaid otsustab selle lõppotsuses. Kuivõrd tänane otsus ei ole menetlust lõpetav lahend selles tähenduses, siis ei saa ringkonnakohus veel otsustada menetluskulude jaotust. Viivise nõude osalise rahuldamata jätmisega saab maakohus arvestada lõpplahendis kulude jaotamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.