) § 1043, s.o teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju hüvitamise nõude lahendamiseks peab kohus tuvastama 1) kostja teo (tegevuse või tegevusetus vormis), 2) hagejale tekkinud kahjuliku tagajärje (kahju); 3) kostja teo ja hagejale tekkinud kahju vahelise põhjusliku seose ning 4) kostja tegevuse õigusvastasuse ja 5) kostja süü. Nimetatud delikti üldkoosseisu elementide olemasolu tuvastamine toimub etapiviisiliselt ja eelmärgitud järjekorras. Kohus selgitas pooltele, et hageja peab tõendama kostjale etteheidetava tegevuse aluseks olevaid asjaolusid, kahju tekkimist ning asjaolu, et kahju tekkimine on põhjuslikus seoses kostjale etteheidetava rikkumisega. Samuti peab hageja põhjendama, et kostjale etteheidetava normi üheks kaitse-eesmärgiks on hagejale tekkinud kahju ärahoidmine. Kostja peab 4
lg 1 p 5) ja täiendavalt seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (
Kohus märgib, et teo õigusvastaseks lugemiseks
lg 1 järgi piisab sellest, kui hageja tõendab, et kostja teos sisaldub vähemalt üks
lg 1 p-des 1-8 loetletud õigusvastasuse eeldustest, s.o kohus ei pea hagi rahuldamise korral võtma seisukohta, kas kostja tegu on õigusvastane kõikidel hageja väidetud põhjustel.
lg 1 p-s 5 nimetatud omandi rikkumine võib seisneda ka omandiõiguse esemeks oleva asja kahjustamises. Kohus leiab, et hageja on esitatud selgituste ja tõenditega põhistanud antud alusel kostja teo õigusvastasuse. Kohus selgitab, et hageja poolt täiendavalt teo õigusvastasusele
lg 1 p 7 järgi tuginemisel peab ta tooma mh esile kostjat kohustava kaitsenormi olemasolu ning
lg 3 tulenevalt ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest, mille eest ta hüvitist nõuab (vt RKTKo 23.02.2022 nr 2-19-3736/84 p 13). Seejuures lähtudes hageja tõendamiskoormisest ei pea kohus omal algatusel otsima hagejat kaitsta võivat normi ega võtma ilma hageja taotluseta seisukohta, kas mõni selline kaitsenorm on olemas ning kas see kuulub kohaldamisele1 (vt nt RKTKo 12.12.2016 nr 3-2-1-132-16 p 16). Kohus leiab, et hageja ei ole välja toonud ega tõendanud kostjat kohustava kaitsenormi olemasolu. Hageja heitis kostjale ette, et tee oli veesademete tõttu tekkinud augu tõttu nõuetekohaselt märgistamata, kuigi seaduse kohaselt oli kostjal kohustus tagada nõuetekohane märgistus. Hageja viidatud liiklusseaduse (LS) § 6 lg 3 kohaselt peavad liikluse korraldamisel kasutatavad liikluskorraldusvahendid vastama käesolevas seaduses ja ehitusseadustikus sätestatud nõuetele. Antud juhul puudub vaidlus, et vaidlusalune juhtum toimus kostja õuelal LS § 2 p 96 tähenduses. LS § 15 lg 1 p 6 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus õuealal 20 kilomeetrit tunnis. Hageja 12.08.2021 vastuses viidatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määruse nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ § 4 lg 3 kohaselt, hoiatusmärgid võivad puududa ohtlikul teelõigul või ohtlikul alal, kus suurim lubatud sõidukiirus on 30 km/h või alla selle. Kohtu hinnangul puudus seega iseenesest kostjal seadusest tulenev kohustus tema õuealal, kus suurim lubatud sõidukiirus on 20 kilomeetrit tunnis, määruses ettenähtud viisil ja tingimustele vastava hoiatusmärgi paigaldamiseks. Kostja kohustust tähistada teekattes tekkinud auk Eestis kehtestatud standarditele vastava liikluskorraldusvahendiga ei tulene ka ehitusseadustiku alusel kehtestatud majandus- ja taristuministri 14.07.2015 määrusest nr 92 „Tee seisundinõuded“, kuivõrd nimetatud määrusega reguleeritakse avalikult kasutatava tee seisundinõudeid (§ 1 lg 1), s.h kohustusega tähistada kattega teel teatud mõõtudes auk liikluskorraldusvahendiga (§ 12). Vastutusest (st kahju hüvitamise kohustusest) vabanemiseks peab kahju õigusvastaselt tekitanud isik tõendama kas õigusvastatust välistavate asjaolude esinemist või
lg 2 nimetatud asjaolusid, millest tulenevalt kahju tekitamine ei olnud õigusvastane. Kõige viimasena kohus kontrollib seega, kas kahju õigusvastaselt tekitanud isik on süüdi. Kohus selgitab, et süü vormidena eristatakse tahtlust, rasket hooletust ja hooletust (
lg 2).
Hooletuse raskemaks vormiks on raske hooletus, milleks on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (vt
Raske hooletus võib väljenduda elementaarsete ohutusnõuete eiramises. Samas kahju õigusvastaselt põhjustanud isiku süü vorm ei oma deliktilise vastutuse tekkimise jaoks üldjuhul tähtsust, see võib
Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus kannatanu nõuab tema asja kahjustamisega tekkinud kahju hüvitamist ja kahju tekitajal lasus hea usu põhimõttest tulenevalt kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja mõistlikud abinõud, et hoida ära kannatanu omandi kahjustamine (käibekohustus), saab
lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja rikkus käibekohustust, mistõttu ta vastutab kannatanule eelduslikult käibekohustuse rikkumisega põhjustatud kahju eest. See tähendab, et tulenevalt
lg 1 eeldatakse, et kahju tekitaja on olnud väliselt hooletu
Käibekohustus tähendab oma tegevusega ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, s.o kohustust võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja mõistlikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid enda loodud või kontrollitava ohu realiseerumise eest. Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab otsustada, lähtudes üldisest käitumisstandardist realiseerunud ohu olukorras, st milliseid abinõusid oleks kahju tekitaja pidanud mõistlikult ohu realiseerumise ärahoidmiseks kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi spetsiifikast, on ohtude realiseerumise vältimise püüdluste aspektist iga kord tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on vajalikud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määrata selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus (vt RKTKo 26.10.2021 nr 2-19-7379/61 p 18.2). Õigusvastase teo toimepannud isik saab vastutusest vabanemiseks
lg-te 1 ja 2 järgi muu hulgas tõendada, et talle ei saa hooletut käitumist ette heita, kuivõrd mõistlikult võttes ei olnud tal võimalik ette näha põhjuslikku seost oma teo ja kahju vahel (vt RKTKo 26.09.2006 nr 3-2-1-53-06 p 13). Juriidiline isik ei saa siiski vabaneda vastutusest
lg-s 2 ja § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude tõttu. Käesoleval juhul ei ole hageja tuginenud kostja tahtlusele kahju tekitamisel õigusvastase teo tagajärjel. Eeltoodust tulenevalt peab seega kohus selle tuvastamiseks, kas kostja pani õigusvastase teo toime välise hooletuse tõttu, hindama, mida mõistlik isik oleks ette võtnud selleks, et kahju ei oleks tekkinud, s.h kas mõistlik isik oleks sarnases olukorras, kui kahju tekkis, ette näinud 1 T.Tampuu. Lepinguvälised õigussuhted. Tallinn: Juura, 2017, p 6.3.8. 6
Kohus peab vajalikuks lisada ka, et kui kostja ei oleks vaidlusalust posti üleüldse paigaldanud, siis arvestades tõenditena esitatud fotodel nähtavat posti aluse pindala (tlk 5, 5 pöördel) ning augu sügavust (15 cm), siis nimetatud auku sissesõitmisel ei oleks ilmselt hageja kahjustuseks olnud vaid autorehvid, nagu väidab hageja, vaid ilmselt siiski palju suuremad auto kahjustused. Seoses kostja väitega, et juhtumi päeval tulnuks kohale kutsuda politsei, märgib kohus järgmist. Politseid tuleb teavitada, kui õnnetuses saab kannatada mõni inimene, kui sõiduki omanikku ei ole võimalik tuvastada või kui juhid ei jõua omavahel kokkuleppele, kes ikkagi õnnetuse põhjustas. Kui õnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saaja on aga juhtumi põhjuste hindamisel ja vastutuse küsimuses ühel meelel, ei ole õnnetusest vaja politseile teatada. Hageja on esitanud taotluse kostjalt 19.05.2021 kl 14:00 videosalvestise väljanõudmiseks. Kohus selgitab, et TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui: 1) tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune; 2) asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Kohus leiab, et taotlus ei ole põhjendatud, kuivõrd asjaolu, et hageja sõitis vaidlusalusele postile otsa ei ole vaidlusalune ning kas hageja pidi oma autost nimetud posti nägema või mitte, ei ole ilmselt kostja õuesalvestisega võimalik tõendada (seda saaks ilmselt tõendada vaid autos oleva videosalvestisega). Lisaks on kostja kohtuistungil teatanud, et nimetatud salvestist ei ole enam olemas. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.