Obsah (5)

§ 114§ 65§ 68§ 76§ 424

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 1. märts 2022, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-14-3445 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaidl

§ 114

p 4 järgi 15 aasta 6 kuu vangistusega, mida

§ 65

lg 2 alusel suurendati Tartu Maakohtu 04.01.2013 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 7 kuu vangistuse võrra ja mõisteti V. Vennale kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 16 aastat 1 kuu vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti eelvangistuse aeg 30.11.2013-13.11.2014, s.o 11 kuud 15 päeva karistusaja hulka ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 15 aastat 1 kuu 15 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algus 14.11.2014 ja lõpp 29.12.

2. Tartu Maakohtu 04.02.2022 määrusega jäeti V. Vend ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
3. Formaalsed eeldused ennetähtaegseks vabastamiseks on täidetud – V. Vend on kandnud nõutud osa karistusest ning tal on olemas vabanemisjärgne elukoht rehabilitatsioonikeskus Uus Põlvkond, mis on sobilik elektroonilise valve seadmete paigaldamiseks. 2.
4. V. Venda on kriminaalkorras karistatud 11 korral ja praegu kannab ta kuuendat reaalset vanglakaristust. Ta on pannud toime raskeid isikuvastaseid kuritegusid (tapmine, raskete kehavigastuste tekitamine), aga ka varavastaseid kuritegusid ja narkokuritegusid. Käesolevat karistust kannab ta mõrva toimepanemise eest. Kuritegelikku käitumist on soodustanud alkoholi liigtarvitamine ja impulsiivsus. 2.
5. V. Venna senine elukäik viitab tugevalt väljakujunenud kuritegelikele hoiakutele ja õigusvastast käitumist soosivale suhtumisele, aga ka ükskõiksusele teiste inimeste elu ja tervise suhtes. Teda ei ole suutnud positiivselt mõjutada ka korduvad reaalsed vangistused. Seega tuleneb ainuüksi V. Venna isikust suur risk uute kuritegude toimepanemiseks. 2.
6. Karistuse kandmise ajal on V. Vend järjepidevalt osalenud tööhõives ja läbinud sõltuvusteemalise sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“. Tal on kehtiv distsiplinaarkaristus keelatud eseme omamise eest. Kuigi kokkuvõttes saab V. Venna käitumist vangistuses pidada rahuldavaks, ei saa selle põhjal järeldada, et temast tulenevad kuriteoriskid oleksid madalad. Süüdimõistetu on vanglakaristust kandnud mitmel korral, millele järgnevalt on ta siiski pannud toime uusi väga raskeid kuritegusid. Asjaolusid, arvamaks, et seekordne vangistus on V. Venda eriliselt motiveerinud ja distsiplineerinud, ei esine. 2.
7. V. Venna puhul on suureks riskiteguriks alkoholi liigtarvitamine. Alkoholi tarvitanuna muutub ta impulsiivseks ja agressiivseks ning on alkoholijoobes pannud toime mitmeid süütegusid, sh tapmise. Vangistuses on ta läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“, mis suurendas tema motivatsiooni alkoholi tarvitamise harjumusi muuta. Praegusel ajal on tal vähemalt sõnades suur soov alkoholi kuritarvitamisest loobuda. Alkoholi mõju V. Venna käitumisele ei saa süüdimõistetu paljasõnaliste kinnituste põhjal pidada alkoholi tarvitamisest tulenevaid riske maandatuks. Tema senine elukäik näitab, et vabaduses ei ole ta siiani soovinud või suutnud alkoholist loobuda. 2.
8. Positiivse asjaoluna tuleb arvesse võtta V. Venna häid vabanemisjärgseid elutingimusi. Tal on võimalik asuda elama rehabilitatsioonikeskusesse Uus Põlvkond Jõhvis, kus viiakse läbi rehabiliteerivaid kursuseid ja programme. Lähedastest toetavad teda abikaasa ja vend. Siiski, arvestades süüdimõistetu isikut, senist elukäiku ja sõltuvusprobleeme, ei garanteeriks ainuüksi stabiilne elukorraldus vabaduses tema edasist õiguskuulekat käitumist. Mida raskemaid kuritegusid on isikult tema varasema käitumise põhjal karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende kordumise tõenäosus. Tulevaste kuritegude laadi saab eeskätt prognoosida juba toime pandud kuritegude põhjal. Kuna V. Vend on pannud toime väga raskeid isikuvastaseid süütegusid, sealhulgas korduvalt võtnud teiselt isikult elu, peab tema ennetähtaegne vabastamine olema eriliselt kaalutletud ja põhjendatud ning temast tulenev uute kuritegude toimepanemise oht väga madal. Süüdimõistetu senine elukäik ei anna alust hinnata tema poolt uue kuriteo toimepanemise riski madalaks. Olenemata üksikutest positiivsetest asjaoludest ei ole V. Venna ennetähtaegne vabastamine peaaegu kaheksa aastat enne karistuse lõpptähtaega põhjendatud. Määruskaebus
9. Tartu Maakohtu 04.02.2022 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu V. Vend, kes palub anda võimalus elada ühiskonnas seadusekuulekat elu ning rehabilitatsioonikeskuse kaudu taasühiskonnastuda. Süüdimõistetu kordab üle maakohtu poolt väljatoodud positiivsed asjaolud ning lisab, et ta on tasunud kõik nõuded. Maakohus tugineb mineviku asjaoludele, mis ei vasta reaalsuse kontekstile. V. Vend toob välja, et ta on ära kandnud pika vangistuse ning kui toetuda ainult minevikule, siis muutub vangistuse eesmärk ning sotsiaalprogrammide läbimine ajaraiskamiseks. V. Vend on teinud oma käitumises ning mõtlemises suured muutused. Vangistuses edasi viibimine on lihtsalt vegeteerimine. Teadustöö näitab, et pikk ja tegevusetu 2 vangistus tekitab taandarengu. Süüdimõistetu teadvustab oma alkoholiprobleemi, ta proovib luua enda ümber uut tutvusringkonda ning abielu tõttu on seadnud uued sihid. Süüdimõistetu on nõus mingi lisaprogrammi või ravi läbimisega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
10. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna esitatud määruskaebus alust maakohtuga mittenõustumiseks. Samuti ei veena määruskaebus ringkonnakohut selles, et maakohus oleks teinud kaalutlusvea. Küll leiab kohus, et maakohus on lubamatult tuginenud arhiveeritud karistustele.
11. Taaskord peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu sellele, et arhiveeritud ehk kustunud karistustele tuginemine ei ole lubatud. Maakohus on välja toonud, et: „Vilmar Venda on kriminaalkorras karistatud 11 korral ja praegu kannab ta kuuendat reaalset vanglakaristust. Ta on pannud toime raskeid isikuvastaseid kuritegusid (tapmine, raskete kehavigastuste tekitamine), aga ka varavastaseid kuritegusid ja narkokuritegusid.“ Kohtuasjas nr 3-1-1-12-17 tehtud määruse p-s 29 märkis Riigikohus, et olukorras, kus osa isiku karistatust puudutavaid andmeid on kustunud, ei ole kohtud õigustatud süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel nendele andmetele tuginema. Seega nähtub Riigikohtu praktikast selgelt, et karistusregistri arhiivi kantud andmetele pole lubatud tugineda muu hulgas siis, kui kohus lahendab

§ 76

lg 4 alusel süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimust.

§ 76

lg 4 alusel tehtud otsustus, mis rajaneb süüdlase varasema elukäigu hindamise osas karistusregistri arhiivi kantud andmetele, on vastuolus KarRS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuetega. Ringkonnakohus kontrollis V. Venna karistatust karistusregistri järgi. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et süüdimõistetul on 2 kehtivat kriminaalkaristust ja seda

§ 114p 4 ja § 424 järgi.

Tulenevalt eelnevast ei pea ringkonnakohus õigeks, et maakohtu määruses viidatakse ka kustunud karistustele ning need on eraldiseisvalt arvesse võetud asjaolud teatud osas argumentatsiooni kujundamisel. Maakohus lubamatult viitab, et isik kannab vangistust kuuendat korda ning et süüdimõistetut on karistatud sätete alusel, milline karistatus on kustunud. Maakohus ei saa kontrollimata lugeda õigeks vangla iseloomustuses toodud varasemat karistatust, vaid tuginedes korduvale karistatusele, tuleb kohtul ka veenduda, et karistused on kehtivad. Seega leiab ringkonnakohus, et viited kustunud karistustele tuleb maakohtu määruses jätta välja, sh viited korduvale vangistusele ning toimepandud süütegude liikidele. 6. Muus osas on maakohtu määrus nõuetekohane ning ringkonnakohus nõustub sellega, mistõttu ei too määruskaebus endaga kaasa maakohtu määruse tühistamist ega süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Isiku edasise õiguskuuleka käitumise olemasolu saab

§ 76

lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid, kuid arvesse tuleb võtta ka veel isiku elutingimusi ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivaid tagajärgi. (RKKKm asjas nr 31-1-12-17, p 20) Süüdimõistetu käitumisele vangistuse ajal ei saa põhimõtteliselt etteheiteid teha nagu on välja toonud ka maakohus – ta on osalenud sotsiaalprogrammis, töötanud ning käesoleva määruse tegemise aja seisuga on kehtivuse kaotanud ka distsiplinaarkaristus. Sotsiaalprogrammi Eluviisitreening läbimise tulemusena on isik väidetavalt võimeline riskiolukordi teadvustama ja vajadusel abi otsima. 3 Ringkonnakohtu hinnangul on küll positiivne, et süüdimõistetu on valmis alkoholist tulenevate riskidega tegelema, kuid tuleb arvestada, et vangistuses on kerge öelda, et isik ei puutu enam kokku alkoholiga või oskab riske juhtida, sest alkoholi tarvitamine vangistuses on välistatud. Samas, kui tutvuda isiku varasema elukäiguga, siis nähtub vangla iseloomustusest, et alkoholi tarvitamine ei ole isikule juhuslik. On esinenud alkoholi liigtarvitamist. Ka käesoleva kuriteo ajal oli isik alkoholi tarvitanud. Alkoholi tarvitades muutus isik impulsiivsemaks ja ka agressiivsemaks. Alkoholi tarvitamine on olnud perioodiline. Samuti tuleb märkida, et olles toime pannud 2 kuritegu, ei ole isik aru saanud, et tal tuleb hoiduda alkoholist. Seega ka tema nüüdne abi otsimine on kaheldav. Süüdimõistetu on nõus raviga või mingite sotsiaalprogrammidega. Isikule määrati varasema kriminaalhoolduse ajal sotsiaalprogramm, kuid see ei mõjutanud süüdimõistetu käitumist. Samuti on kriminaalasja nr 1-13-66 erakorralise ettekande menetlemisel süüdimõistetu välja toonud, et ta on saanud alkoholi vastast ravi, kuid ka see on olnud edutu (tehtud Tartus A-polikliinikus alkoholiravi eesmärgil T-protseduur). Vangla on iseloomustuses välja toonud, et muuhulgas lähedaste toetus aitab süüdimõistetul alkoholist loobuda ja elada seaduskuulekat elu. Ringkonnakohus ei tähtsusta süüdimõistetu puhul üle lähedaste toetust, sest see ei ole asjaolu, mis V. Venna puhul hoiaks ära uute kuritegude toimepanemist. Nimelt ei nähtu vangla iseloomustusest, et süüdimõistetul varasemalt oleksid toetavad lähedased puudunud, samuti oli ta abielus, kuid need ei ole ära hoidnud uute kuritegude toimepanemist.

§ 76lg 4 asjaolusid tuleb hinnata kogumis, sh süüdimõistetu minevik.

Seega see, et süüdimõistetu on läbinud individuaalset täitmiskava ja tema käitumine on vangistuses üldjoontes rahuldav, ei tähenda, et isik tuleks automaatselt vabastada. Tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole küll erandlik, kuid isikul puudub ka subjektiivne õigus nõuda, et teatud osa vangistuse ärakandmisel ja individuaalse täitmiskava läbimisel, tuleks ta vabastada. Ka kriminaalhooldus ei ole varasemalt suutnud ära hoida V. Venna puhul uute kuritegude toimepanemist. Nii on süüdimõistetut kriminaalasjas nr 1-13-66, mis on käesoleva vangistuse üks liitkaristuse osa, karistatud

§ 424järgi tingimisi vangistusega.

Kriminaalhoolduse käigust nähtub, et isikule määrati kohtuotsusega kohustus mitte tarvitada alkoholi, kuid V. Vend seda kohustust ei täitnud. Ka siis süüdimõistetu kahetses tehtut ja soovis sotsiaalprogrammis osaleda. V. Vennale määrati sotsiaalprogramm, kuid süüdimõistetu jätkas alkoholi tarvitamist ning pani toime uue kuriteo. Seega kriminaalhooldus, seda ka elektroonilise valvega, ei ole sobiv meede V. Venna puhul uute kuritegude ärahoidmiseks. Määruskaebus jääb edutuks. 7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 3 tuleb jätta Tartu Maakohtu 4. veebruari 2022 määrus sisuliselt muutmata, kuid jätta selle põhjendustest välja viited seoses kustunud karistustega. Määruskaebus jääb rahuldamata. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk /allkirjastatud digitaalselt/ 4 Aarne Sarjas