Obsah (11)

§ 113§ 88§ 101§ 4034§ 578§ 30§ 1§ 8§ 76§ 100§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja Tsiviilasi (number ja menetluse ese) nr 2-21-9461 PlusPlus Capital AS hagi J.J. vastu 27.02.2019 sõlmitud

§ 113

² lg-le 2 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud.

§ 113

² lg 2 seob sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega.

§ 113

² lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 eurot. Hagis toodud nõue kostja vastu on kompromissisummaga 9296,58 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist 30.12.2019, 11.05.2020, 10.08.2020 (digi tl 10-12) hagejale teadaolevale kostja aadressile xxxxxxx x-xx, xxxxxxxxx xxxxxx, xxxxx-xxxxxx xxxx. Seetõttu juhindudes

§ 113

² lg 2 p 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot. 2 5. Hagi õigusliku alusena viitab hageja muuhulgas võlaõigusseaduse (

) § 76 lg-le 3,

§ 88

lg-le 8,

§-le 8,

§-le 100,

§ 101

lg-le 1-2 ja

§ 113

lg-le 1 ning hageja nõuab kostjalt 27.02.2019 sõlmitud kompromisslepingust/võlatunnistusest nr 24756822 tuleneva põhivõlgnevuse 5878,13 euro, enne 27.02.2019 sissenõutavaks muutunud viivise 3418,45 euro, viivise põhinõudelt alates 21.01.2020 kuni 11.06.2021 summas 1791,65 euro ja võla sissenõudekulu 35 euro väljamõistmist. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista edasulatuva viivise põhinõudelt (5878,13 eurot) alates 12.06.2021 0,06% päeva kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

1. Hageja palus välja mõista kostjalt ka hageja menetluskulud, s.o riigilõivu 600 eurot ja õigusabikulud 420 eurot, esitades tõendid menetluskulude kohta (digi tl 16-17). KOSTJA 05.07.2021, 17.08.2021 ja 3.02.2022 VASTUSED (digi tl 25-26, 36-40, 49-52)
2. Kostja tunnistab, et jäi Inbank AS-le osa laenusummast võlgu, mis anti edasi hagejale. Kostja arvates on viivised väga suured ning tulenevalt oma majanduslikult keerulisest olukorrast ja soovist tasuda oma võlgnevust osamaksetega, palub kostja tühistada juba määratud viivised kui ka jooksva viivise põhisumma. Ainuke kompromiss, millega kostja koheselt nõus on – tasuda põhinõue koos riigilõivuga, viivised kustutada ja uusi ei arvestata. Kostja palub jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3. Kostja märgib oma täiendavas vastuses mh, et tema majanduslik olukord on keeruline. Kostja proovis saada kohtulikult kinnitatud võlgade ümberkujundamise kava, kuna füüsilise isiku pankroti korral oleks tema nimel olev vara müüki läinud. Võlgade ümberkujundamisekava ei saanud kohtust kinnitust. Kostja soovib pöörduda uuesti kohtu poole võlgade ümberkujundamiseks.
4. Lisaks on kostja märkinud, et jäi Inbank AS-ile võlgu, kuid kirjutas lepingule PlusPlus Capital AS-iga alla heauskselt. Oma tervisliku seisundi tõttu ei suutnud reaalselt mõelda. Firma ei kontrollinud tema finantsvõimekust enne kompromisslepingu koostamist (

§ 4034). Hageja märgib, et kostja pole tasunud osamakseid alates 21.01.2020.

Kostja isiklikult pangakontolt nähtub, et kostja on 11.02.2020 tasunud 50 eurot, 11.03.2020 tasunud 30 eurot ja 08.05.2020 tasunud 50 eurot ehk kokku laekumised vähemalt 130 eurot. Hageja pole arvestanud nende summadega. Samuti on hageja kasutades viivisekalkulaatorit arvestanud viivist kogusumma pealt, kuid hilisemaid väikseid laekumisi pole arvestatud. Viiviste summa väheneb umbes 35 eurot. Hageja pole tõendanud osamaksete laekumist ja seega võib arvata, et ka 130 euro laekumine on jäänud arvestusest välja. Kostja jaoks on iga väike summa tähtis ja siit tulenevalt palub kostja kohtul kontrollida osamaksete laekumisi firma kontole ning nõutava summa kooskõla. HAGEJA 11.08.2021 VASTUVÄITED KOSTJA 05.07.2021 SEISUKOHTADELE (digi tl 29-31) 10. Hageja märgib, et kostja on oma vastuses esitanud paljasõnalisi väiteid oma keerulise majandusliku olukorra kohta, mis tuleb jätta tähelepanuta, sest TsMS § 230 lg 1 esimene lause sätestab, et pool peab tõendama oma vastuväiteid. Samuti märgib kostja, et poolte vahel ei ole vaidlust, et 27.02.2019 sõlmisid pooled kokkuleppe ning selle p 2.4 sätestab sõnaselgelt, et lepingu sõlmimisega tekib võlgnikul uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale kompromissisumma. Hageja on uue iseseisva kohustuse tekkimist selgelt ja veenvalt põhjendanud ning tõendanud. Seejuures sätestab

§ 578

lg 2 eelduse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Puutumuses viivise vähendamisega märgib hageja, et Riigikohus on 10.05.2016 lahendi nr 3-2-1-25-16 p-i 13 kolmandas lõikes hinnanud viivise mõistlikuks määraks kokkulepitud viivisemäära, mis ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Tulenevalt eeltoodust ei ole hageja nõus viiviste kustutamisega või nendest loobumisega nagu kostja oma vastuses on leidnud. Lepingus leppis kostja kokku, et viivis on 0,06% päeva määras iga viivitatud päeva eest tasumata summalt. Poolte vahel kokkulepitud viivisemäär ei ületa kolmekordset 3 seadusjärgset viivisemäära 0,021918 x 3 = 0,

1. Seega puudub alus viivise kustutamiseks. Hageja ei ole nõus viivistest loobumisega, kuna kostja süü tõttu oli hageja sunnitud kohtu poole pöörduma. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Hageja ja kostja määravad ise, mis asjaolud nad oma nõuete ja vastuväidete põhjendamiseks esitavad ja milliste tõenditega neid enda kirjeldatud asjaolusid tõendavad. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi tuleb menetleda poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.
3. Tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt esitatud olulisi tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada, põhjendades seda alljärgnevalt.
4. Võlaõigusseaduse (

) § 578 lg 1 sätestab, et kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes.

§ 30

lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Nimetatud sättest tuleneb, et kui võlatunnistuse eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine (mitte uue kohustuse loomine), on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

§ 1

lg 2 järgi kui leping vastab kahe või enama seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele, kohaldatakse nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut üheaegselt, välja arvatud sätted, mille üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või mille kohaldamine oleks vastuolus lepingu olemuse või eesmärgiga.

1. Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja vahel on 27.02.2019 sõlmitud kompromissleping/võlatunnistus nr 24756822 (digi tl 5-7), hageja omandas nõude Inbank AS-lt ning nõue tulenes Inbank AS-i ja kostja vahel 8.10.2018 sõlmitud laenulepingust nr L
3. Kohus leiab lähtuvalt asja materjalidest, et hageja ja kostja vahel 27.02.2019 sõlmitud kokkuleppel on nii kompromisslepingu (

§ 578

lg 1) kui võlatunnistuse (

§ 30) tunnused.

Lepingu p-s 2.

1. on kokku lepitud, et kompromissi eesmärgiks on nii võimalike vaidluste vältimine nõude osas kui ka vastastikuste järeleandmiste teel täiendava kindluse saavutamine selles osas, et võlgnik suudaks võetud kohustusi täita. Selleks loobus hageja lepingus toodud tingimustel edasisest viivisenõudest ja võla kohesest sissenõudmisest, kostja aga selgelt ja vaieldamatult tunnustas võlasuhet ning võttis kohustuse tasuda lepingujärgne võlg vastavalt lepingule. Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on lepinguga tutvunud ning selle tingimustega nõustunud.
2. Riigikohus on asunud seisukohale, et ka kompromisslepingus võib sisalduda üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt RKTKo 9.10.2007 nr 3-2-1-87-07, p 17). Samuti on Riigikohus selgitanud (RKTKo 11.01.2018 nr 2-14-58735, p 11.1), et kui on antud kehtivalt deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt RKTKo 24.03.2017 nr 3-2-1103-16, p-d 20 ja 21). Seega on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks 4 tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud.
3. Kohus leiab, et kostja vastuväide selle kohta, et vaidlusalune leping on kirjutatud alla heasukselt ja oma tervislikust seisundist tulenevalt ei suutnud kostja reaalselt mõelda, on paljasõnaline ja tõendamata. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et kostja oleks 27.02.2019 lepingu sõlmimise ajal olnud sellises tervislikus seisundis, mis oleks takistanud tal mõistmast tehingu olemust ja tagajärgi.
4. Puutumuses kostja vastuväitega, et hageja on jätnud kontrollimata enne kompromisslepingu koostamist kostja finantsvõimekuse (

§ 4034

) märgib kohus, et viimatimärgitud vastuväide on kohaldatav tarbijakrediidilepingule. Hageja poolt koostatud kompromisslepingu(te)/võlatunnistus(t)e puhul ei ole aga tegemist tarbijakrediidilepingu(te)ga, mida on sedastanud ka Tartu Ringkonnakohus 13.10.2020 tsiviilasjas nr 2-19-136759 (vt p 6). Samuti tuleb märkida, et hageja ei ole kostjale poolte vahel sõlmitud võla tunnustamise lepingu alusel laenu andnud ja hageja ei ole laenuandja, vaid esialgselt võlausaldajalt erakorralise lepingu ülesütlemise tulemusena ja tervikuna sissenõutavaks muutunud nõuete omandaja ehk uus võlausaldaja. Poolte vahel sõlmitud võla tasumise kokkuleppele ei saa seega kohaldada tarbijakrediidilepingule kohaldatavaid sätteid.

1. Kuigi kostja on avaldanud, et on tasunud hagejale vähemalt 130 eurot, ei ole kostja oma väidete tõendamiseks kohtule ühtegi tõendit esitanud. Seetõttu on see väide paljasõnaline ja tõendamata ning esitatud ka hilinenult, mistõttu jätab kohus selle tähelepanuta.
2. Puutumuses kostja vastuväitega, et tal on erinevad majanduslikud raskused, mis takistavad koheselt võlgnevuse tasumisele asumist, märgib kohus, et kuigi see väide võib olla tõene, ei saa majanduslikud raskused iseenesest olla aluseks hageja ees oma kohustuste täitmisest vabanemiseks. Vastasel juhul peaks kohus jätma rahuldamata kõik nõuded, mis on esitatud makseraskustes võlgnike vastu, mis oleks omakorda ebaõiglane ja põhjendamatu võlga tagasinõudvate isikute suhtes. 21.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 ning § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning seda nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolsete kohustuste rikkumise korral nõuda muuseas kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

1. Antud juhul on tuvastatav, et kostja võttis endale 27.02.2019 kompromissleping/võlatunnistusega kohustuse tasuda hagejale 10101,86 eurot (põhinõue 6683,41 + viivis 3418,45; digi tl 5-7). Kohtule esitatud vaidlustamata asjaoludest nähtub, et kostja tasus hagejale 835,28 eurot, millest 30 eurot on hageja arvestanud lepingu p-s 5.
2. kirjeldatud lepingu sõlmimise tasu 30 euro katteks ning 805,28 eurot kompromissisummas sisalduva põhivõla katteks. Edaspidi on kohtule tõendamata, et kostja oleks oma kohustusi ei täitnud, mistõttu muutus kogu kostja võlgnetav summa kooskõlas lepingu p-ga 3.1 koheselt pärast teise osamakse kuupäeva möödumist, s.o 20.01.2020, sissenõutavaks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks

§ 76

lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel välja mõista põhivõlgnevus 5878,13 eurot ja enne 27.02.2019 sissenõutavaks muutunud, kompromiss-võlatunnistuses kajastatud viivis 3418,45 eurot. 23.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kohase täitmiseni. Hageja 5 on esitanud ka viivise nõude. Kompromissleping/võlatunnistuse p 3.2.alusel on hagejal õigus nõuda viivist 0,06% päevas tähtaegselt tasumata kompromissisummalt. Kohus märgib, et viivise mõistlik määr tuleb kõrgema kohtu praktika kohaselt sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt (RKTKo 10.05.2016 nr 3-2-1-25-16, p 13). Kohus nõustub hagejaga, et lepingus kokkulepitud viivisemäär ei ole ebamõistlik. Antud juhul ei ületa kokkulepitud viivisemäär kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ning puudub ka muu mõjuv põhjus lepingus sätestatud määraga viivisesumma vähendamiseks. Seega on kohus seisukohal, et hagejal on õigus nõuda tasumata põhinõudelt viivist 27.02.2019 lepingu p-s 3.2 sätestatud määras alates lepingu ülesütlemisele järgnenud päevast, s.o alates 21.01.2020 viivisemääraga 0,06% päevas. Kohtuotsuse tegemise päevaks on perioodi eest 21.01.2020-23.02.2022 sissenõutavaks muutunud viivis 2698,06 eurot (kohtu arvutused: www.viivisekalkulaator.ee). 24. Hageja on TsMS § 367 alusel taotlenud mõista kostjalt välja ka jooksev viivis

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ts

MS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul puudub alus hageja vastava taotluse rahuldamata jätmiseks ning kostjalt tuleb hageja kasuks alates 24.02.2022 kuni põhivõla tasumiseni välja mõista viivis tasumata põhinõudelt päevas

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. 25. Hageja nõuab kostjalt ka sissenõudmiskulude 35 euro hüvitamist.

§ 1132

lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra.

§ 1132

lg-s 1 nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

§ 113

² lg 2 p 1 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Antud juhul on nõue suurem kui 1000 eurot ning hageja on kohtule esitatud vaidlustamata asjaolude kohaselt enne hagiga kohtusse pöördumist saatnud kostjale kolm meeldetuletuskirja (30.12.2019, 11.05.2020 ja 10.08.2020) (digi tl 10-12), millest esimese eest on hagejal õigus nõuda 25 eurot ning kahe järgneva eest 5 eurot kirja kohta, s.o kokku 35 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks

§ 1132lg 1 alusel välja mõista sissenõudmiskulud 35 eurot.

MENETLUSKULUD

1. Hageja esitas kohtule taotluse ka menetluskulude kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt koosnesid hageja menetluskulud kulust riigilõivule 600 eurot ja kulutustest õigusabile summas 420 eurot (km-ta), seega on hageja kandnud tsiviilasjas menetluskulusid kokku summas 1020 eurot. Kostja ei ole menetluskulude osas oma seisukohta esitanud.
2. TsMS § 162 lõike 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
3. Kohus leiab, et menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb siiski rahuldada osaliselt. Kuivõrd riigilõivu 600 euro tasumise kohustus tuleneb seadusest, on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Samas on hageja õigusabikulud põhjendatud osaliselt. Nimelt peab TsMS § 175 lg 1 järgi kohus lepingulise esindaja kulud välja mõistma põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 6 Hageja on märkinud oma tunnitasumääraks 100 eur/h. Kohtu hinnangul oleks hageja märgitud tasumäär põhjendatud advokaadist esindaja puhul. Nimelt on advokaadi tunnitasu kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kuivõrd hageja esindaja ei ole advokaat, saab kohtu hinnangul pidada hageja esindaja põhjendatud tunnitasumääraks 80 eur/h. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse tüüpvormi (samalt hagejalt on kohtule esitatud mitmeid analoogseid hagiavaldusi) ja asjaolu, et käesolev tsiviilasi ei olnud kohtu hinnangul tavapärasest oluliselt keerulisem, samuti ei olnud tõendite hulk ega menetluse kestus tavapärasest suurem ning nõue lahendati kohtuistungit pidamata, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks 2 tunni ulatuses õigusabi osutamist, summas 160 eurot (2 x 80). Kokku tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskulud summas 760 eurot (600 + 160).
4. Hageja taotlusest ning TsMS § 177 lg-st 4 tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis väljamõistetud menetluskuludelt (760 eurot)

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

30. Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Aavik kohtunik 7