2-21-10104/27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-21-10104 Tsiviilasi A.A. hagi B.B.i vastu abielu lahutamise nõudes Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 3500 eurot Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu
2. septembri 2021 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik B.B.i apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja): B.B. (ik XXXXXXXXXXX) Vastustaja (hageja): A.A. (ik XXXXXXXXXXX) esindaja Jana Tanissaar RESOLUTSIOON
3. Jätta Viru Maakohtu
4. septembri 2021 otsus muutmata ja B.B.i apellatsioonkaebus rahuldamata.
5. Rahuldada A.A. taotlus ja võtta tõendina asja juurde Sillamäe linnavalitsuse lastekaitse väljavõte menetlustoimingutest ja hageja
6. detsembri 2021 teatis Viru Maakohtule tsiviilasjas nr 2-21-12445 perelepituse lõpetamise kohta.
7. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud B.B.i kanda.
8. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
9. A.A. (hageja) esitas
10. juunil 2021 Viru Maakohtule hagi B.B.i (kostja) vastu abielu lahutamise nõudes. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt registreeriti poolte abielu
11. juunil 2013 Ida-Viru Maavalitsuses. Hageja väitel on poolte abielusuhted lõppenud, pooled elavad alaliselt lahus alates juunist 2021 ning hagejal puudub soov kooselu taastamiseks. Hageja esitas juba X. aastal kohtusse hagi abielu lahutamiseks, kuid tookord võttis hagi tagasi, kuna lootis abielu taastada. Peale X. aasta tsiviilasja menetluse lõppemist suunati pooled osalema SOS Lasteküla perekonna tugevdamise programmi, kuid kohal käis vaid hageja, kostja keeldus teenusest. Käesoleval ajal kannatab hageja perekonnas vaimse vägivalla all ning oli seetõttu sunnitud poolte ühisest kodust välja kolima. Kostja süüdistab hagejat kõikvõimalikes asjades ning kontrollib hageja kõiki tegevusi, suhtlust sõprade ja vanematega. Hageja on neljandat kuud rase ning selline moraalne vägivald mõjub ka veel sündimata lapsele kahjulikult.
12. Kostja ei ole abielu lahutamisega nõus. Kostja võttis õigeks, et pooled ei ela koos alates juunist 2021, kuid eraldi elamine ühe kuu jooksul ei tähenda, et abikaasade suhted oleks pöördumatult lõppenud. Kooselu on võimalik taastada. Abikaasadel on kaks alaealist last ja hageja on kolmanda lapse ootel. Perekonna säilitamine on laste huvides. Kostja eitab, et ta oleks tarvitanud vaimset vägivalda hageja suhtes. Kostja palub anda pooltele leppimiseks tähtaeg kuus kuud ja teha ettepanek pöörduda perenõustaja poole lepituse leidmiseks. MAAKOHTU LAHEND
13. Viru Maakohus rahuldas
14. septembri 2021 otsusega hagi ning lahutas A.A. ja B.B.i abielu. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Maakohus märkis, et abielu on mehe ja naise vabatahtlik liit. Abielu sõlmitakse kummagi poole vaba tahte väljenduse alusel. Sama vabatahtlik saab olla ka ühe või teise poole lahtiütlemine abieluleppest. Kedagi ei saa sundida abielusuhet jätkama. Kohus lahutab abielu, kui üks pool seda soovib ning kui kohus tuvastab, et on täidetud PKS § 67 lg 1 sätestatud tingimused - poolte abielusuhted on pöördumatult lõppenud, abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Vaidlust ei ole, et pooled elavad eraldi elukohtades, kuid seda vähem kui kaks aastat. Hageja jäi X kohtuistungil abielu lahutamise soovi juurde ja ei soovinud leppimiseks täiendavat aega, kuna hageja oli veendunud, et poolte abielusuhteid pole võimalik taastada. 2 Vaidlust ei ole, et hageja soovis abielu lahutada juba X. aastal, mil esitas sellekohase hagi kohtule. Hageja võttis tookord küll hagi tagasi, kuna uskus, et abielu saab taastada. Abielu lahutamise hagi uuesti esitamisest järeldas kohus, et poolte leppimist ei ole toimunud ja abielu taastamine ei õnnestunud. Abielu lahutamine on hageja kindel soov ja tahe ning hageja on veendunud, et poolte abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Kostja vastuväidetest ei selgunud ühtegi objektiivset asjaolu, millest saaks järeldada, et abielu jätkamine oleks mõlema abikaasa huvides vajalik. Kostja väide, et pooltel on kaks ühist alaealist last ja hageja ootab veel kolmandat, ei ole abielu lahutamata jätmise aluseks. Perekonnaseadus ei keela abielu lahutada, kui perekonnas on ühised alaealised lapsed. Ühiste laste heaolu tagamine ja huvide kaitse peale vanemate abielu lahutamist on tagatud perekonnaseaduse erinevate sätetega (PKS § 137 jj). Kostja on esitanud kohtusse avalduse vanema õiguste määramiseks ühiste laste osas selliselt, et anda lastega seotud õigused kostjale. Kohus järeldas, et kostja on sellega kaudselt mõista andnud, et poolte kooselu ja abielu jätkamine ei ole enam võimalik. Kostja vastuväide, et hageja ja kostja on usklikud inimesed ja poolte abielu laulatati kirikus, ei ole põhjuseks, et jätta poolte abielu lahutamata. Kohus ei nõustunud kostja taotlusega anda pooltele leppimiseks kuus kuud ja teha ettepanek pöörduda perenõustaja poole lepituse leidmiseks. Vaidlust ei ole, et hageja soovis abielu lahutada juba
15. aastal, mil esitas sellekohase hagi kohtule. Hageja võttis tookord hagi tagasi, kuna uskus, et abielu saab taastada. Hageja esitas
16. aastal uuesti abielu lahutamise hagi. Seega on pooled üritanud suhteid parandada ja abielu koos hoida rohkem kui kolm aastat, mis on piisav aeg, et jõuda järeldusele abielu jätkamise osas. Sellele vaatamata nõuab hageja endiselt abielu lahutamist. Kostja väitel pöördusid pooled
17. aastal perenõustaja poole. Hageja selgitas, et kostja tookord keeldus ja hageja üksi kasutas nõustamisteenust. Kostja selgitas omakorda, et ta käis nõustaja juures teenusel üksi, ilma hagejata. Samas ei osanud kostja kohtuistungil veenvalt kirjeldada, millal või kuidas nõustamine toimus või milliseid juhiseid anti kostjale perekonna taastamiseks või mida kostja tookord tegi, et perekonda taastada. Samuti ei osanud kostja kohtuistungil nimetada ühtegi konkreetset abinõu või tegevust, mida kostja peaks poolte kooselu taastamiseks ette võtma tulevikus, kui kohus annaks pooltele leppimiseks tähtaja. Kostja oskas vaid öelda, et ta pöörduks taas perenõustaja poole. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSE
18. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus täielikult ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. Kostja hinnangul puudub alus arvata, et abikaasade kooselu ei taastu ja abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Hageja ei nimetanud tõsiseid põhjuseid abielu lahutamiseks.
19. aastal hagi tagasivõtmine tõendab, et suhted ei olnud ka tol ajal lõppenud ning abielusuhtes oli kriis, mis on õnnestunud parandada ning läbi elada. Vaatamata sellele, et perekonnas on kaks alaealist last ei andnud kohus pooltele leppimiseks aega. Kergekäeline abielu lahutamine kohtu poolt tõi kaasa selle, et kaks alaealist last kaotasid perekonna ning õiguse kasvatada perekonnas. Kostja leiab, et perelepitus ning spetsialisti professionaalne abi saaks aidata abikaasadel taastada usaldusväärsed suhted ning säilitada perekond.
20. Hageja apellatsioonkaebusega ei nõustu ja palub jätta see rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Kostja ei ole pöördunud abi saamiseks asjatundja poole. Abielu säilitamine ei ole võimalik. Kostja on hageja suhtes kasutanud vaimset vägivalda ning hageja on selle tõttu mitmeid kordi 3 lastega ühisest elukohast lahkunud. Kostja on maniakaalselt kontrolliv. Hageja pidi aru andma iga oma tegevuse kohta, kus ta oli, kellega oli, mida tegi. Seoses sellega kadusid hagejal ära sõbrad ja tuttavad, sest kostja ei lubanud nendega läbi käia. Samuti halvustas, alandas ja solvas kostja hagejat laste ees. Tegemist oli praktiliselt düsfunktsionaalse abieluga. Sellest ajast peale, kui hageja lahkus koos lastega ühisest kodust ei ole midagi muutunud. Kostja ei ole püüdnud mitte mingil moel abielulisi suhteid taastada, vaid jätkab hageja halvustamist, tema peale kõikidesse organistesse kaebamist, manipuleerimist lastega jne.
21. aasta alguses sünnitas hageja poolte ühise lapse, mis pole pannud kostjat muutuma. Tsiviilasjas nr 2-21-12445 (kostja avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning hageja vastuavaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja suhtluskorra määramiseks) peatati menetlus ja suunati pooled perelepitaja poole, et nad saaksid lastega suhtlemise osas kokkuleppele. Ka antud protsessis käitub kostja nõudlikult, pidevalt helistab perelepitajale, kaebab, halvustab hagejat. Suhted poolte vahel on äärmiselt halvad. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
22. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks kõiki neid korrata (TsMS § 654 lg 6).
24. jaanuaril 2022 esitas kostja täiendavad tõendid: Sillamäe linnavalitsuse lastekaitse väljavõte menetlustoimingutest ja hageja
25. detsembri 2021 teatis Viru Maakohtule tsiviilasjas nr 2-21-12445 perelepituse lõpetamise kohta. Tegemist on abieluasjaga, millises menetluses võib kohus TsMS § 230 lg 3 alusel koguda tõendeid omal algatusel, mistõttu võtab kohus kostja esitatud tõendid vastu.
26. Kohus võib perekonnaseaduse (PKS) § 67 lg 1 järgi abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Maakohus tuvastas, et pooled elavad eraldi alates
27. a juunikuust. Hageja kinnitas nii maakui ka ringkonnakohtus, et poolte abielusuhted on lõppenud ning et ta soovib abielu lahutada. Kostja poolt esile toodud asjaoludest ei saa järeldada vastupidist. Kostja ei suutnud maakohtus toimunud kohtuistungil selgitada, kuidas ta poolte suhteid võimalikul leppimisajal parandaks. Kostja on avaldanud, et laste tõttu ei peaks abielu lahutama. Samas on kostja esitanud kohtule avalduse poolte ühiste laste suhtes vanema õiguste määramiseks selliselt, et anda lastega seotud õigused kostjale. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda sellise nõude esitamine kostja soovi perekonda koos hoida. Poolte suhted ei ole ka ringkonnakohtu menetluse ajal paranenud.
28. jaanuari 2022 avalduses kohtule kinnitas hageja oma soovi abielu lahutada. Avaldusest nähtub, et pooltel tekkis vaidlus
29. detsembril 2021 sündinud lapsele nimepaneku osas ja nime vastsündinud lapsele pani kohalik omavalitsus. Sillamäe linnavalitsuse menetlusinfost nähtub, et pooltel on lahkarvamused seoses isa õigustega kohtuda oma vastsündinud lapsega.
30. detsembril 2021 on fikseeritud järjekordne poolte konflikt XXXXXXX lasteaia juures. Fikseeritud on ka poolte vahelised vaidlused laste külastuskorra ja lastega suhtlemise osas 13.,
31. ja
32. detsembril
34. detsembril teatas kostja Viru Maakohtule tsiviilasjas nr 2-21-12445, et kohtumised perelepituse käigus on muutnud poolte suhted veel halvemaks ning perelepitus ei toimu erapooletult ja objektiivselt. 4 Seega ei ole põhjendatud kostja enda seisukoht, millele ta tugineb apellatsioonkaebuses, et lapse sünd ning perelepitus aitavad poolte suhteid parandada.
35. Kohus peab PKS § 67 lg 3 järgi võtma tarvitusele abinõud poolte lepitamiseks. Kohus võib anda pooltele kuni kuuekuulise leppimisaja, kuid tegemist on kohtu kaalutlusotsusega. Olukorras, kus abinõude tarvitusele võtmine ei ole mõistlik või on võimatu, ei ole kohtul leppimisaja andmise kohustust. Maakohus küsitles istungil pooli ning selgitas välja olulised asjaolud ja poolte tegeliku tahte, sh selle, mida on leppimiseks tehtud. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus pooled olid maakohtu otsuse tegemise ajaks elanud lahus mitu kuud, hageja oli ka varasemalt soovinud abielu lahutada ning kostjal puudus selge ettekujutus, kuidas abielulisi suhteid parandada, ei olnud kohtul alust arvata, et täiendava leppimisasja andmine võiks aidata abielu säilitada. Maakohus ei rikkunud leppimisaja andmata jätmisel PKS § 67 lg-s 3 sätestatut. Ringkonnakohus märgib, et praeguseks ajaks on poolte lahuselu kestnud juba ca 7 kuud, poolte kolmas ühine laps on sündinud, kuid hageja ikkagi ei soovi abielu kostjaga jätkata. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et ei kolmanda ühise lapse sünd ega perelepitus ei ole poolte suhteid parandanud. Seega oli maakohtu otsus poolte abielu lahutada põhjendatud.
36. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejal menetluskulud puuduvad. Seega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks