KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 8. aprill 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-13462 Tsiviilasi X avaldus Mutual Pro

) § 177 lg-st 2 ei saanud maakohus menetluskulusid kindlaks määrata enne menetlust lõpetava määruse jõustumist.

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule tähtaja sellele vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle
2. märtsil 2022 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik oli juba varasemalt saabunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määrus (

§ 667lg 2, § 659 ja § 657 lg 2) ja rahuldab määruskaebuse.

Kaebemenetluse kulusid ei tule hüvitada.

1. Ringkonnakohtu
2. märtsi 2021 määrus on avaldaja avalduse ja määruskaebuse osas menetlust lõpetav määrus, sest sellega jäeti mõlemad läbi vaatamata. Viidatud määruse kohaselt käsitles kohus avaldaja avaldust tema enda nimel esitatuna. Nii kajastatud avalduse menetluse kohta tegi ringkonnakohus menetlust lõpetava lahendi. Järelikult pidanuks ringkonnakohus

§ 173

lg 1 esimese lause alusel märkima menetluskulude jaotuse avaldaja avalduse ja määruskaebuse osas. Ringkonnakohtu määrus sellist otsustust ei sisalda. 9. Toimikust nähtub, et võlgnik ei esitanud

§ 448lg 1 p 3 ja lg 2 alusel taotlust täiendava määruse tegemiseks.

Samuti ei tuginenud Riigikohtule esitatud määruskaebuses avaldaja ega võlausaldaja asjaolule, et ringkonnakohus ei lahendanud menetluskulude jaotust osas, milles menetlus lõpetati. Menetluskulude jaotuse lõpplahendis märkimata jätmise, täiendava lahendi tähtaegse tegemata jätmise ja lahendi vaidlustamata jätmise korral ei ole võitnud poolel õigust taotleda hiljem kaotanud poolelt oma menetluskulude hüvitamist (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne, koost V. Kõve jt, Tallinn 2017, § 448 komm 3.2.2.2.c, lk 1128).

1. Maakohus lähtus ekslikult ringkonnakohtu
2. märtsi 2021 määruses märgitust, et kõik menetluskulud saab jaotada asja uuel läbivaatamisel. Asi saadeti uueks läbivaatamiseks ainult võlausaldaja pankrotiavalduse osas. Avaldaja ja võlausaldaja avaldused ei olnud omavahel seotud ning avaldaja ja võlgniku vahelise vaidluse kulude jaotus ei olenenud võlausaldaja avalduse lahendamise tulemusest. Järelikult puudus maakohtul pädevus otsustada avaldaja ja võlgniku vahelise vaidluse menetluskulude jaotust, sest seda saanuks

§ 173lg 1 esimese lause järgi teha ainult ringkonnakohtu 15. märtsi 2021 määruses või seda täiendavas määruses. 2

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja määruskaebus on sisuliselt suunatud temalt välja mõistetud menetluskulude vaidlustamisele, mistõttu kohaldub viidatud välistus. Avaldaja võib

§ 150p 5 alusel esitata taotluse kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks.

13.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. PanrkS § 5 lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta pankrotiasjas edasi kaevata üksnes siis, kui see on samas seaduses ette nähtud. PankrS § 150 lg 1 p 1 alusel on menetluskulud pankrotimenetluse kulud. PankrS § 150 lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel tehtud ringkonnakohtu määruse peale PankrS § 150 lg 5 kaebeõigust ette ei näe. Seega ei ole pankrotimenetluse kulude (sh menetluskulude) kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamist Riigikohtule ette nähtud (vt Riigikohtu 4. aprilli 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-18512, p 5 teine lõik ja selles viidatud 26. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p 12). (allkirjastatud digitaalselt) 3