← Eesti

3-21-1422/33

Obsah (6)§ 181§ 184§ 182§ 108§ 118§ 109

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-21-1422 Otsuse kuupäev 3. märts 2022 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi Andres Partsi kaebus Advokatuuri aukohtu 4. ju

§ 181lg 1, Ts

ÜS § 136 lg 8). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

3-21-1422 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Andres Parts (kaebaja) esitas
  2. veebruaril 2021 Eesti Advokatuurile kaebuse vandeadvokaadi abi Aivar Kello tegevuse peale (dtl 33-35). Kaebaja leiab, et kaitsja jättis ta sisuliselt õigusabita.
  3. Eesti Advokatuuri aukohtu
  4. aprilli
  5. a istungil arutati kaebaja kaebust ning otsustati algatada aukohtumenetluse A. Kello tegevuse suhtes (dtl 109-112).
  6. Advokatuuri aukohus lõpetas
  7. mai
  8. a otsusega aukohtumenetluse vandeadvokaadi abi A. Kello tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega (dtl 5-12).
  9. Kaebaja esitas
  10. juunil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Advokatuuri aukohtu
  11. juuni
  12. a otsus, millega lõpetati aukohtumenetlus vandeadvokaadi abi A. Kello tegevuse suhtes, ning kohustada Advokatuuri aukohut vaadata kaebaja kaebus uuesti läbi (dtl 1-3). Seejuures märkis kaebaja, et palub riigilõivu jätta riigi kanda, kuna kaebajal puuduvad rahalised vahendid. Samuti esitas kaebaja taotluse õigusabi saamiseks, sest tegemist on juriidiliselt keeruka asjaga ning kaebajal ei ole vastavat haridust (dtl 4).
  13. Tartu Halduskohus võttis
  14. augusti
  15. a määrusega haldusasja materjalide juurde väljavõtte kaebaja vabakasutuskontost ajavahemiku
  16. veebruar kuni
  17. juuni
  18. a kohta, vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ning võttis kaebuse menetlusse (dtl 59-62). Lisaks tunnistas kohus vastustajaks Eesti Advokatuuri, kohustas vastustajat kaebusele vastama ja kaebajat esitama seisukoha asja läbivaatamise vormi osas. Samuti jättis kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 7).
  19. Kaebaja esitas
  20. augustil 2021 vastuse kohtumäärusele, milles mh avaldas soovi saada tagasi kõik dokumendid ning et vastustaja saadaks asja läbivaatamise protokolli (dtl 66-67). Kaebaja palus saata koopia.
  21. Vastustaja esitas
  22. septembril 2021 vastuse kaebusele (dtl 99-104).
  23. Kaebaja esitas
  24. septembril 2021 taotluse tutvuda aukohtu
  25. mai
  26. a istungi helisalvestisega (dtl 114-115). Tartu Halduskohus rahuldas
  27. oktoobri
  28. a määrusega kaebaja
  29. septembri
  30. a taotluse ja võimaldas tal tutvuda vastustaja poolt kohtule esitatud helisalvestisega (dtl 119-121).
  31. Kaebaja esitas
  32. oktoobril 2021 riigi õigusabi taotluse (dtl 138-143).
  33. Tartu Ringkonnakohus tagastas
  34. novembri
  35. a määrusega kaebaja määruskaebuse (dtl 89-92) Tartu Halduskohtu
  36. augusti
  37. a määruse resolutsiooni p 7 peale läbivaatamatult (dtl 183-186).
  38. Tartu Halduskohus jättis
  39. novembri
  40. a määrusega kaebaja taotluse kaebusest, Advokatuuri aukohtu
  41. mai
  42. a istungi protokollist ja Advokatuuri aukohtu
  43. aprilli
  44. a istungi protokollist nr 5-9 ärakirjade saamiseks rahuldamata (dtl 149-153). Kohus rahuldas kaebaja taotluse ärakirja saamiseks kaebuse lisadest. Kohus jättis kaebaja
  45. oktoobri
  46. a riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata. 2 3-21-1422
  47. Tartu Halduskohtusse saabusid
  48. jaanuaril 2022 kaebaja täiendavad seisukohad (dtl 171176). Vastusaja esitas oma täiendava seisukoha
  49. jaanuaril 2022 (dtl 179-182). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  50. Kaebaja on seisukohal, et aukohus rikkus kaebuse menetlemisel menetlusnorme ja kohustust järgida uurimispõhimõtet. Aukohus ei olnud otsuse tegemisel erapooletu, vaid asus advokaadi poolele. Advokaadi selgitusi peeti tõenditest kaalukamateks. Advokaat on aukohut oma teadlike valedega eksitanud ja kaebajat alusetult mustanud.
  51. Vastustaja palub jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et aukohtu vaidlusalune otsus on õiguspärane. See on kooskõlas kehtiva õigusega, on kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Aukohtu otsusega ei ole rikutud kaebaja subjektiivseid õiguseid, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT
  52. Kohtu menetluses on kaebaja nõuded Advokatuuri aukohtu otsuse tühistamiseks ja aukohtu kohustamiseks vaadata kaebus uuesti läbi.
  53. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja pöördus
  54. veebruaril 2021 aukohtu poole põhjusel, et talle riigi õigusabi korras määratud kaitsja A. Kello, jättis ta sisuliselt õigusabita (dtl 33-35). Kaebaja ei saanud teha ettevalmistusi kohtuistungiks, kuna tal polnud toimiku materjale, sest A. Kello keeldus eriolukorra tõttu vanglasse tulemast. Samuti on advokaat lohakas ja hoolimatu ning tal puudub motivatsioon töötada. A. Kello kasutab dokumentide (nt kaitseakti) koostamisel ühte ja sama teksti, mida kopeerib sinna, kuhu parajasti vaja on. Kaebaja peab seda oluliseks distsiplinaarrikkumiseks.
  55. Kui huvitatud isik ei ole aukohtu otsusega nõus, on tal advokatuuriseaduse (AdvS) § 18 lg-st 1 tulenevalt õigus esitada kaebus halduskohtule. Lähtudes AdvS § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 koostoimes halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 44 lg-ga 1 saab kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine. Seega saab halduskohus kontrollida üksnes seda, kas aukohus on aukohtumenetluse läbiviimisel järginud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid. Kõik kaebaja väited, mis ei puuduta pädevus-, menetlus- ja vormireegleid, jätab kohus tähelepanuta.

  1. Vastavalt AdvS § 17 lg 4 esimesele lausele on aukohus kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. AdvS § 17 lg 2 lausete 1 ja 2 kohaselt lahendab aukohus distsiplinaarsüüteoasja ja teeb põhjendatud otsuse kuue kuu jooksul aukohtumenetluse algatamisest arvates, kusjuures aukohus teeb põhjendatud otsuse ka juhul, kui aukohus ei tuvasta distsiplinaarsüütegu. AdvS § 17 lg 7 järgi määratakse aukohtumenetluse täpsem kord advokatuuri kodukorras. Aukohtumenetluses kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatut ulatuses, mida AdvS ja advokatuuri kodukord ei reguleeri. Eesti Advokatuuri üldkogu otsusega
  2. aprillil 2013 vastu võetud Eesti Advokatuuri kodukorra1 § 57 lg 3 sätestab: „Aukohtu otsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse sissejuhatavas osas märgitakse otsuse tegemise aeg, viimase aukohtu istungi aeg, otsuse teinud aukohtu liikmete nimed ning advokaadi nimi, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus on algatatud. Otsuse kirjeldavas osas märgitakse põhilist sisu esile tuues distsiplinaarsüüteo tunnused, mille alusel aukohtumenetlus läbi viidi, nende kohta esitatud 1 Kättesaadav: https://advokatuur.ee/est/advokatuur/oigusaktid/kodukord 3 3-21-1422 väited, vastuväited ning esitatud tõendid. Otsuse põhjendavas osas märgitakse põhjendused, millele otsus faktiliselt ja õiguslikult tugineb. Otsuse resolutiivosas märgitakse selgelt ja ühemõtteliselt distsiplinaarsüüteoasjale antud lahendus. Kui aukohus tuvastab advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo puudumise, võib aukohtu otsuse põhjendava osa esitada kokkuvõtlikult.“
  3. Eeltoodust tulenevalt on aukohtul kohustus järgida uurimispõhimõtet, mille kohaselt peab aukohus selgitama välja asjas olulise tähendusega asjaolud ja koguma selleks tõendeid, ning tegema põhjendatud otsuse.
  4. Kohtu hinnangul on vastustaja välja selgitanud asjas olulise tähendusega asjaolud. Samuti on aukohus on asja lahendanud seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Advokatuuri aukohus vaatas asja läbi ja tegi sisulise otsuse
  5. mai
  6. a istungil (dtl 5-12). Aukohtu otsus on küll allkirjastatud ja avaldatud
  7. juunil 2021, kuid see ei ole asja sisulise läbivaatamise aeg. Eesti Advokatuuri kodukorra § 57 lg 5 sätestab, et aukohus avaldab otsuse 30 päeva jooksul pärast asja sisulise arutamise lõppu advokatuuri kantselei vahendusel. Vajadusel võib aukohtu esimees otsuse avaldamise tähtaega pikendada 60 päevani. Sellest tulenevalt on aukohtu
  8. mai 2021 istungil, kus asja sisuline arutamine lõpetati, tehtud otsus avaldatud
  9. juunil
  10. Vaidlusaluse otsuse tegemisel on kohtu hinnangul lähtutud Eesti Advokatuuri kodukorras sätestatust. Vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtub, kuidas aukohtu järeldus kujunes.
  11. Advokatuuri aukohtule esitatud kaebusele on kaebaja lisanud Tartu Maakohtu
  12. augusti
  13. a kohtumääruse kriminaalasjas nr 1-20-2827, kus kohus rahuldas kaebaja taotluse kaitsja A. Kello taandamiseks (dtl 36-39). Maakohtu hinnangul jäeti kaebaja sisuliselt enda kriminaalasja menetlemisel õigusabita. Vastustaja selgitas, et otsuse tegemisel arvestati maakohtu
  14. augusti
  15. a kohtuistungi protokolliga nr 1-20-2827, mis kinnitas advokaadi erinevaid väiteid. Kohtu hinnangul tõendab viidatud protokoll vastustaja väiteid, et prokuröri hinnangul puudus alus kaitsja taandamiseks ja ta palus jätta taotlus rahuldamata (dtl 19-20). Samuti on kinnitatud advokaadi väiteid, et ta võimaldas kaebajal tutvuda tunnistajate ja kannatajate ütlustega, millega tutvumise osas oli kaebaja soovi avaldanud (vt dtl 19 keskel). Eelnevast nähtub, et aukohus ei pidanud advokaadi selgitusi teistest tõenditest kaalukamateks, vaid lähtus selgitustest, mis olid tõenditega kinnitatud. Lisaks nõustus aukohus advokaadi selgitusega selle kohta, miks advokaadi taandamine kriminaalmenetlusest oli alusetu, kuna advokaat viitas õigesti kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) sätestatule.
  16. Kohus selgitab, et kohtumäärus või kohtuistungi protokoll on aukohtumenetluses vaid üheks tõendiks. Jõustunud kohtulahendi põhjendustes sisalduv osa on oma olemuselt dokumentaalne tõend. Aukohus peab ise tõendeid hindama ega tohi neile tugineda kriitikavabalt. Tõendite vastuolu korral hinnatakse vastuolulisi tõendeid kogumis ning otsustakse, millised tõendid on veenvad. Tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu. See põhimõte kehtib ka juhul, kui asjaolu on tuvastatud kohtulahendis. Kohus nõustub vastustajaga, et aukohus ei pidanud otsuse tegemisel lähtuma üksnes asjaolust, et maakohus oli rahuldanud kaebaja taotluse advokaadi menetlusest taandamise kohta, vaid pidi hindama advokaadi kutsetegevust ja kohustuste rikkumist objektiivselt.
  17. Vastustaja ei ole jätnud asja lahendamisel arvesse võtmata, et Tartu Maakohus A. Kello
  18. augusti 2020 määrusega taandas, kuid on hinnanud seda teavet vastastikus seoses teiste aukohtule esitatud tõenditega, sh Tartu Maakohtu
  19. augusti
  20. a kohtuistungi protokolliga. Kohus nõustub vastustajaga, et arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et KrMS § 385 p 4 kohaselt ei 4 3-21-1422 saa taandamismääruse peale esitada määruskaebust. A. Kello tugines sellele aukohtu istungil (aukohtu istungi ärakuulamise salvestis), kui advokaadil paluti selgitada, miks ta ei vaidlustanud taandamise määrust, kui advokaadi hinnangul rikkus maakohus taandamismenetluse läbiviimise regulatsiooni.
  21. Tartu Halduskohus leidis käesolevas asjas
  22. augustil 2021 tehtud kohtumääruse p-s 9 (dtl 61), et aukohus on kohtu esialgse hinnangu kohaselt vaidlustatud otsuses käsitlenud üksnes A. Kello väiteid seoses toimiku tutvustamata ja vanglasse tulemata jätmisega ning dokumentide koostamise kohta tehtud väide on jäetud aukohtu poolt tähelepanuta. Kohus palus vastustajal kaebusele vastuse koostamisel täiendavalt selgitada, kas vastustaja leiab, et on kõiki kaebaja väiteid otsuses analüüsinud (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  23. detsembri
  24. a määrus nr 316-1148).
  25. Vastustaja on seisukohal, et aukohus on otsuse tegemisel analüüsinud kõiki kaebaja väited. Vastustaja hinnangul ei olnud kaebaja lause „Kasutab dokumentide (nt kaitseakt) koostamisel ühte ja sama teksti, mida kopeerib sinna, kuhu parasjagu vaja on.“ eraldi etteheide, vaid näide advokaadi „alla oma võimete piiri töötamisest“. Aukohus on alla võimete piiri töötamise etteheidet käsitlenud kui advokaadi võimalikku asjatundmatut käitumist, mis on eetikakoodeksi2 § 14 lg 2 esimese lause kohaselt keelatud. Kohus nõustub vastustaja järeldusega. Sellele järeldusele ei ole ka kaebaja vastu vaielnud.
  26. Ka nõustub kohus vastustaja selgitusega, et õigusdokumendi koostamisel ei ole keelatud kasutada varem kasutatud tekstiga sarnast teksti, kui see on asjaolusid arvestades sobiv ja asjakohane. Õige on vastustaja tähelepanek, et kaebaja ei ole kaebuses märkinud, et tegemist oleks olnud sobimatu teksti kasutamisega (mida aukohtus oleks pidanud tõlgendama kui etteheidet), vaid kaebuses on viidatud, et advokaat kopeerib teksti “sinna, kuhu parasjagu vaja”. Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud, et sellisel viisil dokumentide (sh kaitseakti) koostamine oleks kuidagi tema huve kahjustanud (v.a asjaolu, et kaebajale tundub, et advokaat töötab alla enda võimete piiri). Vastustaja seisukohta kinnitab kohtu hinnangul ka kaebaja
  27. mai
  28. a täiendav selgitus Advokatuuri juhatusele, mille kohaselt soovis kaebaja A. Kello taandamist eelkõige seepärast, et saada uus kaitsja, kes tutvustaks kaebajale kriminaalasja sisu ning töötaks võimete kohaselt (dtl 168).
  29. Kokkuvõttes nõustub kohus vastustajaga, et aukohtu selgitused on piisavalt selged ning nendest on arusaadav, mis põhjusel aukohus advokaadi tegevuses kutse-eetika rikkumist ei tuvastanud. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu aukohtu seisukohaga, ei saa olla aukohtu otsuse tühistamise aluseks. Kuna advokatuuri aukohus ei ole kaebaja kaebust menetledes menetlusnõudeid rikkunud, siis jätab kohus kaebuse rahuldamata.
  30. Kaebaja on esitanud kaebuses ka nõude Advokatuuri aukohtu kohustamiseks vaadata kaebus uuesti läbi ja anda kaitsja rikkumise osas üheselt mõistetav hinnang. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kuna kohtu hinnangul on vaidlustatud haldusakt õiguspärane, ei ole vastustaja kohustatud kaebaja kaebust uuesti läbi vaatama. Seetõttu jääb rahuldamata ka kaebaja kohustamiskaebus.
  31. Kohus tagastab vastustajale
  32. juuli
  33. a menetlusdokumendi lisana 3 esitatud Tartu Maakohtu
  34. oktoobri
  35. a kirja nr 1-20-2827 (dtl 49) ja Tartu Maakohtu
  36. augusti
  37. a 2 Kättesaadav: https://advokatuur.ee/est/advokatuur/oigusaktid/eetikakoodeks 5 3-21-1422 kohtuistungi protokolli (dtl 50-54), mis on kaebaja poolt kohtule juba
  38. juunil
  39. a esitatud (15-20).
  40. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja 12. augusti 2021. a määruse resolutsiooni p-ga 2 vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (

§ 109lg 1 ls 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.