Obsah (11)

§ 163§ 442§ 238§ 230§ 229§ 231§ 392§ 171§ 178§ 174§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 03.12.2021, Tallinn Kohtuasja

) §-le 367).

1. Hagi jäi aegumise tõttu rahuldamata põhivõla 3600 euro ja sellelt arvestatud viivise nõudes.
2. Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda (

§ 163lõige 1).

Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja jätta uue otsusega hagi tervikuna rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
2. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaal- ja menetlusõigusnorme, hindas valesti tõendeid ja käsitles otsuses ühepoolselt menetlusosaliste seisukohti ega selgitanud piisava põhjalikkusega, miks hagi kuulus rahuldamisele. Kohus jättis käsitlemata peamise ja olulise, milleks oli pooltevaheline kokkulepe nõude tasaarvestamiseks. Kostja leiab, et hageja ei ole menetluse jooksul sellele väitele vastu vaielnud, leides üksnes 23.10.2020 menetlusdokumendis, et väide on tõendamata. Kuna tegemist oli suulise kokkuleppega, ei saa kostja kirjalikku tõendit esitada. Kostja leiab, et faktiväite tõendamatusele osutamine ei ole väitele vastuvaidlemisega samastatav ja tulnuks eeldada hagejapoolset faktiväite omaksvõttu. Kostja tõi lisaks esile, et 3 2-20-6513 tasaarvestamise kokkulepet tõendab poolte käitumine ja et hageja on käitunud kostja suhtes pahausklikult.
3. Samuti leidis kohus, et kostja ei ole tõendanud, et tal üldse oli ülalpidamisnõue hageja vastu, st kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et esinesid PKS § 111 lõikes 2 ettenähtud asjaolud. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja selgitused, et lapse elatisenõude menetluses on tõendamist leidnud, et laps ei käinud lasteaias ja tal ei olnud hoidjat (lapse vajaduste loendist puuduvad sellised kulutused). Vastustaja seisukoht
4. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks (

657 lõike 1 punkt 1). Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks apellatsioonimenetluse kulud. 19.

§ 442

lõike 5 alusel lahendab kolleegium otsuses seni lahendamata menetluslikud taotlused. Koos vastusega kaebusele on hageja esitanud täiendava tõendi – 24.01.2020 hagihoiatus. Hageja on selgitanud, et nimetatust nähtub, et poolte vahel on ka hilisemalt sõlmitud laenulepinguid ning samuti on teised laenud kostja poolt tagastamata. Kuivõrd praeguses asjas ei ole vaidluse all, kas poolte vahel on sõlmitud hilisemaid lepinguid, ei ole ringkonnakohtu hinnangul tegemist asjakohase tõendiga. Samuti ei ole hageja põhjendanud, miks ta ei saanud esitada sama tõendit maakohtus. Seega keeldub kohus

§ 238lõike 1 ning § 652 lõigete 3 ja 4 alusel tõendi vastuvõtmisest.

Kuna viidatud dokument esitati elektrooniliselt, siis see esitajale tagastamisele ei kuulu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-14, punkt 19).

1. Apellatsiooniastmes on pooltel vaidlus selle üle, kas hageja poolt kostjale antud laen on kokkuleppel tasaarvestatud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
2. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et asjas on tõendamata kostja väide krediidilepingust tulenevate kohustuste tasaarvestamise kohta.

§ 230

lõikest 1 tulenevalt pidi kostja tõendama oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid, st praegusel juhul väidetud tasaarvestamise kokkuleppe sõlmimist. Kostja tõi ise esile, et tegemist oli suulise kokkuleppega ning mistahes tõendeid kokkuleppe tõendamiseks maakohtule ei esitanud. Ka apellatsioonkaebuses ei too kostja esile võimalikke tõendeid kokkuleppe tõendamiseks, märkides üksnes, et kuna kokkulepe oli suuline, ei saagi ta ühtegi kirjalikku tõendit esitada. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 229

lõike 1 järgi on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Sama paragrahvi lõike 2 esimesest lausest tulenevalt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, 4 2-20-6513 dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Seega oli kostjal seadusest tulenevalt võimalik tõendada kokkulepet ka muude kui kirjalike tõenditega.

1. Lisaks leiab kostja kaebuses, et ta ei pidanudki tasaarvestuse vastuväidet tõendama, kuna faktiväide tuleb lugeda omaks võetuks, kuna hageja ei vaielnud menetluse jooksul sellele vastu, leides üksnes, et väide on tõendamata. Kostja hinnangul ei ole faktiväite tõendamatusele osutamine väitele vastuvaidlemisega samastatav. Maakohus leidis, et hageja vaidles tasaarvestamise faktiväitele vastu, et faktiväite sõnaselge vaidlustamise olukorras ei saa tugineda selle omaksvõtule teises tsiviilasjas ning et kostja väidetust ei saa järeldada omaksvõttu ka tsiviilasjas nr 2-19-
2. Iseenesest on õige kaebuse märkus, et hageja ei ole sõnaselgelt tasaarvestamise vastuväitele vastu vaielnud. Hageja on oma ainsas, s.o 23.10.2020 seisukohas kostja vastusele märkinud tasaarvestuse vastuväite kohta üksnes seda, et kostja ei ole vastusele lisanud ühtegi tõendit, mistõttu on väide tõendamata. Samas ei oma nimetatud menetluslik asjaolu asja lahendamise seisukohalt olulist tähendust, sest kokkuvõttes leidis maakohus õigesti, et kostjat ei saa lugeda tasaarvestuse vastuväite tõendamisest vabastatuks

§ 231lõike 2 kohaselt hageja omaksvõtu alusel.

Ringkonnakohus möönab, et

§ 231

lõike 4 sõnastusest võib järeldada, et omaksvõtu eeldamiseks piisab üksnes sellest, et vastaspool ei vaidlusta selgesõnaliselt faktilist asjaolu, kuid Riigikohus on viidatud sätet tõlgendanud oluliselt piiravamalt. Nimelt on Riigikohus korduvalt selgitanud, et

§ 231

lõike 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks

§ 392

lõike 1 punkti 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt lahendid nr 2-14-56641, punkt 15.2; 3-2-1-107-13, punkt 15). Praegusel juhul ei ole maakohus kirjeldatud viisil hagejalt seisukohta küsinud, mistõttu ei saa eeldada kostja omaksvõttu. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et faktiväite tõendamatusele osundamisest võiks pigem järeldada kostja tahet seda väidet vaidlustada (s.o

§ 231lõike 4 teine tingimus, mis samuti välistab omaksvõtu eeldusele tuginemise).

1. Samuti leiab kostja, et tasaarvestamise kokkulepet tõendab poolte käitumine, tuues esile, et hagejal ei olnud laenulepingust tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumisest (enam kui 3 aastat tagasi) kuni praeguse menetluse algatamiseni soovi oma nõuet maksma panna. Maakohus ei ole küll sellele väitele otsuses vastanud, mida võib pidada menetlusnormi rikkumiseks, samas ei ole tegemist sellise rikkumisega, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus märgib, et kohtusse pöördumine alles nõude aegumistähtaja lõpus on menetlusosalise seadusest tulenev õigus, mistõttu ei saa hagejale ette heita pahatahtlikkust. Lisaks ei oleks (üksnes) see asjaolu piisav tõendamaks tasaarvestuse kokkulepet.
2. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et kostja tasaarvestuse vastuväide on tõendamata. Puudub vaidlus, et kostja oleks väite tõendamiseks mistahes tõendeid esitanud ning maakohus jõudis õigele järeldusele, et kostjat ei saa ka lugeda

§ 231lõigete 2 ja 4 alusel väite tõendamisest vabastatuks.

Kostja viidatud täiendav asjaolu, s.o hageja käitumine nõude esitamisel, eraldiseisvalt vastuväite tõendatuks lugemisel tähendust ei omanud.

1. Samuti ei nõustu kostja maakohtuga, et kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et esinesid PKS § 111 lõikes 2 ettenähtud asjaolud ehk et kostjal üldse oli ülalpidamisnõue hageja vastu. Iseenesest on õige, et maakohus on vaidlustatud lahendis ebaõigesti märkinud, et kostja ei ole tuginenud PKS § 111 lõikest 2 tulenevale ülalpidamisnõudele hageja vastu. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja 24.09.2020 vastuses hagile ja 23.10.2020 seisukohas toonud esile PKS § 111 lõikes 2 sätestatud nõuet puudutavad asjaolud. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et kokkuvõttes ei saa eeltoodu (sh viidatud maakohtu ekslik seisukoht) mõjutada käesoleva asja 5 2-20-6513 lahendamise tulemust. Nimelt on kostja 23.10.2020 menetlusdokumendis ise välja toonud, et tema väidetav PKS § 111 lõikest 2 tulenev nõue aegus PKS § 112 kohaselt
2. a lõpuks. Seega ei oleks seda nõuet enam võimalik muul viisil tasaarvestada, kui üksnes eelnevalt käsitletud väidetava kokkuleppe tõendatuse korral. Kohus selgitab täiendavalt, et samuti olnuks VÕS § 200 lõikes 2 sätestatud eelduste olemasolul võimalik tasaarvestada aegunud nõuet, mh menetlusliku tasaarvestusavaldusega (vt selle kohta nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-116-10, punkt 44). Siis tuleks kohtul anda käesolevas menetluses hinnang ka kostja vastava nõude põhjendatusele. Menetluslikku tasaarvestusavaldust ei ole aga kostja praegusel juhul esitanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lõike 1 alusel kostja kanda.

Kohus selgitab, et menetluskulude jaotust saab

§ 178lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

27.

§ 174

lõigete 1 ja 3 järgi tuleb ringkonnakohtul vastavalt jaotusele määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. Hageja 19.11.2021 menetluskulude nimekirja järgi on tema menetluskuluks apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja tasu 3 t 30 min õigusabi eest (s.o 15 min maakohtu otsusega tutvumine; 30 min konsultatsioon kliendiga; 10 min 08.03.2021 määrusega tutvumine; 30 min apellatsioonkaebusega tutvumine; 15 min konsultatsioon; 90 min vastuse koostamine; 5 min kohtu kirjaga tutvumine; 15 min menetluskulude nimekirja koostamine) tunnitasuga 120 eurot (käibemaksu ei lisandu). Seega kokku palus hageja hüvitada 420 eurot. 28.

§ 175

lõikest 1 tuleneb, et kohus mõistab lepingulise esindaja kulud teiselt poolelt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on hageja menetluskulude nimekirjas kajastatud menetlustoimingud põhjendatud ja vajalikud ning neile kulunud aeg (kokku 3 t 30 min), arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mõistlik ja kooskõlas asja materjalidega. Hageja mitteadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (käibemaksu ei lisandu) ei ole aga ringkonnakohtu hinnangul

§ 175lõike 1 mõttes mõistlik ega põhjendatud.

Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-115-13, punkt 25). Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Arvestades, et käesolev asi oli keskmise keerukusega ja vähemahukas, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud tunnitasu määraks antud juhul 100 eurot. Kohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. 29. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud 3,5 x 100 = 350 euro ulatuses, milline summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 6