Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus hagi rahuldamisel ja vastuhagi rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus oli oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja
Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis asjas kantud menetluskulud kostja kanda ja määras hageja kulud kindlaks rahaliselt. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse ja jätab maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda (
Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, siis märgib ringkonnakohtus otsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse (
lg 22).
lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 5 Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9. Mõlemad pooled soovivad lõpetada kaas- ja ühisomandit ning esitasid kohtule vastavad nõuded, kuid pooled vaidlevad kaasomandi jagamise variantide üle. Kostja pole nõus maakohtu poolt valitud kinnistu jagamise viisiga. Kui kohtule esitatakse kaasomandi lõpetamise hagi, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis (Riigikohtu 10.04.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9749, p 11). Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (Riigikohtu 13.01.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-15-9117, p 11). Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul teostas maakohus kaalutlusõigus õiguspäraselt ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (Riigikohtu 09.05.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19). Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega. Muu hulgas tuleb arvestada sellega, et ka kaasomanikud on omavahelistes suhetes kohustatud järgima TsÜS § 138 sätestatud hea usu põhimõtet (Riigikohtu 10.04.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9749, p 11). Olukorras, kus ükski kaasomanik (ühisomanik) eset endale tervikuna või osaliselt ei soovi, on ainus mõistlik võimalus asja jagamiseks selle müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine (Riigikohtu 26.04.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 23). Praegusel juhul pole sellist olukorda, sest hageja soovib osaliselt kinnistut enda omandisse. Seega pole avalik enampakkumine igal juhul ainus mõistlik võimalus. Kuigi Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul ei ole põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis (ühisomandis) olev ese ühele kaasomanikule (ühisomanikule) vastu tema tahtmist, eriti hüvitise maksmise kohustusega (Riigikohtu 26.04.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 23), siis ei võta selline üldreegel kohtult kohustust kontrollida iga üksikjuhtumi asjaolusid otsustamaks, milline on kaasomanike seisukohalt õiglane lahendus. Kohus peab asja lahendades kaasomanike huve kaaluma ja hindama, milline lahendus vastab kõige paremini nende huvidele arvestades konkreetse vaidluse asjaolusid. See tähendab, et kohus lähtub otsustuse tegemisel eelkõige üksikjuhtumi asjaoludest, mitte aga sellest, milline on tavapärane ja enamlevinud kaasomandi jagamise viis. Antud asjas nähtub, et poolte huvid on vastandlikud. Hageja huvi oli säilitada kodu, mis oli kuulunud pikalt tema perekonnale ning kostja huvi seisnes selles, et ta ei soovi saada omandit, kuna poolte omavaheline suhtlus ei ole hea. Seega pole kohtul võimalik teha otsustust mõlema poole kasuks. Praegu on kaalumisel hageja pakutud variant jagada kinnistu reaalosadeks ja kostja pakutud variant müüa kinnistu avalikul enampakkumisel ja jagada tulem poolte vahel võrdselt. Maakohus kaalus poolte huve ja leidis põhjendatult, miks kaaluvad praegusel juhul hageja huvid üles kostja omand. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles osas ja ei korda neid. Puudub ka alus arvata, et kohus poleks pidanud poolte soove ja huve võrdväärselt kaalukateks või et diskretsiooniõigus kaasomandi lõpetamise variantide valikul viis ebamõistlike tagajärgede ja ebaõigluseni. Hageja poolt hagis pakutud viisil kaas- ja ühisomandi lõpetamiseks ei piira kostja õigust saavutada oma eesmärke (mitte olla edaspidi hageja naaber, müüa oma osa maha ja saada selle eest hüvitist). Sellised eesmärgid on saavutatavad ka avaliku enampakkumiseta. Lisaks ei teki kostjale hageja ees mingit rahalist kohustust. Samas kui kinnistu müümine avalikul enampakkumisel riivab hageja huve oluliselt, sest avaliku enampakkumise eesmärk on 6 ennekõike saada kinnistu eest võimalikult kõrget hinda (hüvitist) ja kinnistut enda omandisse soovival kaasomanikul (hagejal) on suur risk jääda ilma oma kodust (omandist). Maakohus jõudis õigele järeldusele, et olukorras, kus üks kaasomanik soovib kaasomandis olevast kinnisasjast osa säilitada ja teine soovib kinnistust vabaneda, on kõige mõistlikum ja pooli kõige vähem koormavam lahend jätta osa kinnistust kaasomanikule, kes seda soovib ning teine osa jätta teisele kaasomanikule, kes saab oma osa hilisemalt vabalt võõrandada. Maakohus arvestas otsuse tegemisel mõlema poole huvidega ja tegi võimalikuks olukorra, kus hagejale säilib tema kodu ja kostja saab vabalt valida, kas elab oma kodus edasi või võõrandab selle. Selliselt on tagatud mõlema poole huvide järgimine ja sellega saab vältida hageja huvide pöördumatut kahjustamist. Kostja tugines apellatsioonimenetluses esmakordselt väitele, et tema kinnistu osa paiknemine surnuaia lähedal viitab sellele, et kostja saab enda omandisse vähemväärtusliku osas. Ringkonnakohus märgib, et uute asjaolude esitamine apellatsiooniastmes on piiratud ja see väide jääb tulenevalt
lg-st 4 tähelepanuta (apellant pole põhistatud, miks ei saanud seda esitada maakohtus). Ringkonnakohus märgib, et juhul kui kostja leiab, et ta on õigustatud saama hüvitist AÕS § 77 lg 3 alusel, siis on tal õigus pöörduda selleks kohtu poole (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04.11.2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-09; 25.10.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-05). Kuivõrd kinnisomand oma olemuselt toobki omanikule kaasa hulk õigusi ja kohustusi, mille toestamiseks ja kaitsmiseks tekib aja- kui ka rahakulu ehk toob omanikule kaasa täiendavat koormust, siis ei ole põhjendatud kostja väited, et hüvitise saamiseks kohtu poole pöördumine on kulukas ja koormav ning sellel põhjusel pole hageja kaasomandi pakutud viis õiglane. Isegi kui kaaluda praeguse vaidluse kontekstis kostja huvi (saada AÕS § 77 lg 3 alusel hüvitist võimalikult väheste kuludega) ja hageja huvi (omandiõigus kodule, mis on olnud ajalooliselt perekonna valduses), siis kaalub hageja huvi üles kostja oma. Seega jagas maakohus kaas- ja ühisomandi õigesti ning puuduvad maakohtupoolsed rikkumised. Maakohus arvestas, et dokumendid, mis tuleb kinnistusametile kinnistu jagamiseks esitada, sätestab kinnistusraamatuseadus. Kinnistamisavalduse läbivaatamisel selgitab kinnistamiseks pädev isik KRS § 46 lg 1 kohaselt, kas on esitatud nõutavad dokumendid, mis vastavad nõutavale vormile. Kooskõlas TsÜS § 68 lg-ga 5 ja KRS § 34 1 lg-ga 8 saab kaasomandi lõpetamise, sh reaalosadeks jagamisel tehtav kohtuotsus asendada üksnes kostja kui hageja soovitud jagamise viisile vastu vaielnud kaasomaniku tahteavaldust kinnistu jagamiseks (Riigikohtu 29.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12, p 13 teine lõik). TsÜS § 68 lg 5 alusel nõutav ja hagi rahuldamise korral kohtulahendiga asendatav tahteavaldus peab olema selge (Riigikohtu 29.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 12 neljas lõik). Käesoleval juhul on maakohus selle nõude täitnud ja kohtuotsus on täidetav. Maakohtu otsus vastab
Kostja ei toonud apellatsioonkaebuses esile selliseid väiteid, mis annaksid aluse jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. 10. Kostja leidis, et maakohus oleks pidanud jätma menetluskulud poolte endi kanda. Hageja nõustus maakohtus kulude jaotusega. Maakohus jättis menetluskulud
lg 2 alusel kostja kanda, sest kostja ei nõustunud kohtu poolt pakutud kompromissiga. Riigikohus on selgitanud, et erireeglid menetluskulude jaotamisele tulenevalt asjas tehtud kompromissettepanekust sätestab
lg 2 ja see säte kohaldub vaid hagi osalise rahuldamise korral (Riigikohtu 07.10.2020 määrus kohtuasjas nr 2-18-11359, p 14). Seega kohaldas maakohus viidatud sätet ebaõigesti, kuna hagi kuulus rahuldamisele täies ulatuses. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust maakohtus. Lähtuda tuleb Riigikohtu seisukohast, et kaasomand lõpetatakse eelduslikult mõlema poole huvides ning põhjendatud ja 7 õiglane jätta menetluskulud
lg 1 alusel poolte endi kanda (Riigikohtu 27.09.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14). 11. Eeltoodud põhjendustel on õiglane jätta ka ringkonnakohtu kulud poolte endi kanda. Sellise kulude jaotuse puhul puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.