Obsah (5)

§ 152§ 155§ 104§ 108§ 253

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-21-1783 Määruse kuupäev 22. märts 2022 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi Oleksandr Granichi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29. juuli 2

) § 152 lõike 1 punkt 4 ja lõige

1. Kohus küsis, kas kaebaja soovib tühistamisnõudelt üle minna õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kui jah, palus kohus selgitada, miks on tuvastamisnõude menetlemine vajalik kaebaja õiguste kaitseks.
2. Kaebaja märkis
3. märtsi
4. a vastuses kohtunõudele, et vaidlus ei seisne ainult kaebaja kohustuses lahkuda Eestist, vaid vaidlus on sissesõidukeelu osas. Kaebaja nõustus, et Eestist lahkumise osas vaidlus puudub, kuid jääb vaidlus sissesõidukeelu osas. KOHTU SEISUKOHT
5. PPA peadirektori
6. veebruari
7. a korralduse punkt 1 sätestab, et Ukraina kodanikel, kellel puudub muu seaduslik alus Eesti Vabariiki saabumiseks või kelle seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks on lõppenud või lõppeb, on lubatud Eesti Vabariigis ajutiselt seaduslikult viibida. Sama korralduse punkt 4 sätestab, et käesolev üldkorraldus on selles nimetatud üldistele tunnustele vastava välismaalase ajutise Eestis viibimise seaduslik alus välismaalaste seaduse § 43 lõike 1 punkti 5 mõistes, andes Ukraina kodanikele vahetult haldusaktist tuleneva õiguse Eestis viibida kuni käesoleva käskkirja kehtetuks tunnistamiseni. Seega on kaebaja saanud PPA peadirektori
8. veebruari
9. a korraldusega seadusliku aluse Eestis viibimiseks.
10. Vaidlustatud lahkumisettekirjutuses on märgitud, et see kehtib kuni ettekirjutuses välismaalasele pandud kohustuse täitmiseni või Eestis viibimisaluse saamiseni. Sama sätestab väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 13 lõige
11. VSS § 13 lõige 2 sätestab, et kui on tõendatud, et välismaalasele on antud Eestis viibimiseks seaduslik alus, kaotab ettekirjutus kehtivuse. Kuna kaebaja on saanud seadusliku aluse Eestis viibimiseks, on talle
12. juulil 2021 tehtud lahkumisettekirjutus kaotanud kehtivuse. Kehtivuse on kaotanud ka lahkumisettekirjutusega olemuslikult seotud sissesõidukeeld. PPA peadirektori
13. veebruari
14. a korraldusest tulenevalt ei ole kaebajal enam kohustust Eestist lahkuda, samuti ei ole tal enam keelatud Eestisse siseneda. Eestis viibimiseks seadusliku aluse saamise ja lahkumisettekirjutuse kehtivuse kaotamise tõttu ei ole PPA-l alust kaebaja suhtes 2 3-21-1783 lahkumisettekirjutuses märgitud sissesõidukeeldu kohaldada ega tal keelata Eestisse või Schengeni alale sisenemist. Kui kaebaja lahkuks praegu Eestist, oleks tal võimalik uuesti PPA peadirektori
15. veebruari
16. a korralduse alusel Eestisse siseneda. Ka Schengeni alalt lahkumise korral ei kehtiks enam kaebaja suhtes lahkumisettekirjutuses märgitud keeldu Schengeni alale siseneda.
17. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et kui kehtivuse kaotanud haldusaktil ei ole enam mõju ega praktilist tähendust, ei ole tühistamisnõue lubatav (
18. novembri
19. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, punktid 10‒12). Kohus leiab, et kehtivuse kaotanud lahkumisettekirjutusel ja sissesõidukeelul ei ole enam mingit mõju ega praktilist tähendust, mistõttu ei ole tühistamisnõue nende peale lubatav. Viidatud asjas selgitas Riigikohtu halduskolleegium ka seda, et kui haldusakt on täielikult ammendunud ja tühistamisnõue menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu, tuleb lähtuda analoogiast

§ 152

lõike 1 punktiga 4 ja lõikega 2.

§ 152

lõike 1 punkt 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

§ 152

lõike 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust

§ 152

lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Eeltoodust tulenevalt küsis kohus

1. märtsi
2. a kohtunõudega kaebajalt, kas ta soovib taotleda lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õigusvastasuse tuvastamist. Kui jah, palus kohus selgitada, miks on tuvastamisnõude menetlemine vajalik kaebaja õiguste kaitseks.
3. Kaebaja
4. märtsi
5. a vastusest saab järeldada, et kaebaja nõustub menetluse lõpetamisega lahkumisettekirjutuse osas, kuid peab vajalikuks menetluse jätkamist sissesõidukeelu osas. Kohus selgitas eespool, et sissesõidukeeld on kaotanud oma kehtivuse ja tühistamisnõue selle peale ei ole enam lubatav. Kaebaja ei ole vähimalgi määral selgitanud, miks oleks tema õiguste kaitseks vajalik menetleda sissesõidukeelu õigusvastasuse tuvastamise nõuet. Seetõttu ei pea kohus sissesõidukeelu osas lubatavaks ka tuvastamisnõudele üleminekut.
6. Eeltoodust lähtuvalt lõpetab kohus praeguse asja menetluse

§ 152lõike 1 punkti 4 alusel.

1. Kohus selgitab, et kui praegune määrus menetluse lõpetamise kohta jõustub, ei ole kaebajal enam lubatud esitada kohtule kaebust sama nõudega samal alusel, st kaebaja ei saa enam kohtule esitada PPA
2. juuli
3. a lahkumisettekirjutuse nr 1052245112 ja selles märgitud sissesõidukeelu tühistamise nõuet (

§ 155lõige 6 ja § 43 lõike 1 punkt 2).

15.

§ 104

lõike 5 punkti 4 järgi tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152lõike 1 punkti 2 või 4 alusel.

Seega tuleb kaebuse eest tasutud riigilõiv 15 eurot kaebajale tagastada. Kaebajal tuleb kohtule teatada, kellele ja millisele arvelduskontole ta soovib riigilõivu kandmist. Kohus kannab riigilõivu kaebaja näidatud kontole pärast praeguse määruse jõustumist. Kohtupraktika kohaselt kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse eest tasutud 15-eurost riigilõivu tagasi ei saa, sest kohus vaatas esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt läbi (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. märtsi 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-9-11, punkt 10). 16.

§ 108

lõige 4 sätestab, et kaebaja kannab menetluskulud kaebuse tagastamise, kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti.

§ 108

lõike 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab 3 3-21-1783 menetluse

§ 152

lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kohtu hinnangul on

§ 108lõige 6 analoogia korras kohaldatav ka haldusakti ammendumise puhul.

Praegusel juhul ei olnud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtivuse kaotamine ning sellest tulenevalt asja menetluse lõpetamine tingitud kaebuse esitamisest, vaid Venemaa Föderatsiooni sõjalisest rünnakust Ukraina vastu. Seetõttu pole alust jätta menetluskulusid vastustaja kanda. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (v.a kaebajale tagastatav riigilõiv). Kuna kaebus puudutab vastustaja põhitegevust, ei ole väljakujunenud kohtupraktika järgi vastustaja võimalike menetluskulude väljamõistmine kaebajalt põhjendatud. Seega jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. 17.

§ 253

lõike 3 esimene lause sätestab, et kohus tühistab esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata, ja määrusega, kui kaebus või vaie tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kuna kohus lõpetab menetluse, tuleb Tartu Halduskohtu 16. augusti 2021. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse tühistada. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos menetlust lõpetava määrusega (

§ 253lõike 3 viimane lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 4