1-22-1403/6

(18230101550)Kohtunik Inna Ombler Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. veebruari
2. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X ja C OÜ esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson, kaebus RESOLUTSIOON
3. Jätta Riigiprokuratuuri
4. veebruari 2022 määrus muutmata ja C OÜ esindaja vandeadvokaat Erik Lepiksoni kaebus rahuldamata.
5. X esindaja kaebus Riigiprokuratuuri
6. veebruari 2022 määruse vaidlustamiseks jätta läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punkt 1 on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu vastavalt KrMS § 385 p
7. Määruse resolutsiooni punkti 2 peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Kaebuse esitaja saab esitada määruskaebuse advokaadi vahendusel. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. C OÜ ja Y AS esitasid 28.09.
9. a. kriminaalmenetluse algatamise avalduse enda juhatuse liikme X kaudu. Avalduse alusel alustati 12.10.
10. a menetlus kriminaalasjas nr 18230101550 KarS § 344 lg 1 tunnustel selles, et W on võltsinud 12.09.
11. a kuupäevaga laenulepingut Loan Agreement Nr. 3, 30.10.2016 kuupäevaga laenulepingut Loan agreement Nr. 3, 30.06.2017 kuupäevaga laenulepingut Loan Agreement Nr. 1 ja 30.06.2017 kuupäevaga dokumenti Specification to Loan Agreement Nr
12. Eesmärgiks on olnud tekitada Y AS vastu W poolt juhitavate teiste ettevõtete – V AS ja Y OÜ – kaudu fiktiivseid nõudeid, kuulutada kohtu abiga välja Y AS pankrot ning saavutada kontroll pankrotimenetluse üle ja oma fiktiivsete nõuete rahuldamine. 1

(7)Samuti alustati avalduse alusel menetlus KarS § 209 lg 1 tunnustel selles, et W ja tema poolt juhitav ettevõte R OÜ on loonud aktsiate müügi käigus C OÜ-le ettekujutuse, et Y AS-il puuduvad kohustused kolmandate isikute ees, eesmärgiga saada varalist kasu, kuivõrd Y AS aktsiad võõrandati 435 000,00 EUR eest ja vastav summa R AS-ile ka tasuti.

1. 15.11.
2. a. lõpetas PPA Põhja prefektuuri kriminaalbüroo raskete kuritegude talituse eriasjade uurija MT kriminaalasjas nr 18230101550 KrMS § 206 lg 11 alusel põhistamata määrusega menetluse KarS § 344 lg 1 ja § 209 lg 1 osas kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Selle otsuse kinnitas 03.12.
3. a Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ljudmilla Tokar. 22.12.2021 koostas eriasjade uurija MT lõpetamise määruse juurde põhistused.
4. 03.01.
5. a. esitas X esindaja vandeadvokaat E. Lepikson Riigiprokuratuurile kaebuse 15.11.
6. a (põhistused 22.12.
7. a) kriminaalasjas nr 18230101550 PPA Põhja prefektuuri kriminaalbüroo raskete kuritegude talituse eriasjade uurija MT poolt koostatud menetluse lõpetamise määruse peale (03.12.
8. a kinnitatud Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör L. Tokari poolt). Kaebaja taotleb lõpetamise määruse tühistamist ja menetlusega jätkamist. Kaebaja on veendunud, et täidetud on antud juhul KarS § 209 lg-s 1 sätestatud koosseis ehk et W on toime pannud omastamise.
9. Riigiprokuratuur leidis 04.02.
10. a määrusega, et X esindaja kaebust ei ole võimalik läbi vaadata kaebeõiguse puudumise tõttu. Riigiprokurör Karin Talviste selgitas, et kaebuses on märgitud kaebuse esitajana X ning on leitud, et tema on kannatanuks, kuna temale 100%-liselt kuulunud äriühing C OÜ on andnud W-le kuuluvale äriühingule R OÜ laenu, mida R OÜ pole siiani tagastanud ja mille tagamiseks üleantud vara on osutunud väärtusetuks. Seetõttu on kaebaja kannatanud varalist kahju, kuna temale kuuluva ettevõtte väärtus on vähenenud 420 000 euro võrra. Riigiprokurör märgib, et X ennast ei saa siiski kannatanuks pidada. KrMS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Käesolevalt nähtub aga riigiprokuröri hinnangul, et väidetava teoga on kahjustatud vahetult C OÜ-d ning kuna X on kõnealuse OÜ ainus juhatuse liige, siis võib eeldada, et sama isik oleks esitanud kaebuse ka OÜ nimel. Sellegipoolest annavad Äriregistrist nähtuvad andmed aluse eeldada, et X-l on õigus C OÜ-d esindada ning sama on kinnitanud oma vastuses riigiprokuröri päringule ka kaebaja esindaja. Sellest tulenevalt kuulub kaebus sisulisele lahendamisele, leidis riigiprokurör. Riigiprokurör selgitas, et kuigi kaebaja on endiselt seisukohal, et dokumente on võltsitud ja võltsitud dokumente erinevates kohtumenetlustes kasutatud, ei esita kaebaja vaadeldavas osas kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele kaebust pragmaatilistest ja menetlusökonoomia kaalutlustest lähtuvalt. Seevastu on kaebaja leidnud, et on täidetud KarS § 209 lõikes 1 sätestatud koosseis ehk et W on toime pannud omastamise, mistõttu palub ta algatada tema suhtes kriminaalmenetluse. Riigiprokurör tõi välja, et ehkki kaebaja esindaja on oma taotluses viidanud KarS § 209 kuriteokoosseisule, milleks on kelmus, aga nimetanud samas ka omastamist, vajab kaebaja taotlus täpsustamist. Kuivõrd oma õiguslikus argumentatsioonis on kaebaja siiski rääkinud läbivalt võimaliku kelmuse toimepanemisest ja ka riigiprokurör ei näe antud kaasuse puhul võimalikku omastamise koosseisu, siis käsitleb riigiprokurör kaebuse lõpus sisalduvat viidet omastamisele kaebuse esitaja eksimuseks ning keskendub edasiselt siiski KarS § 209 vastavale võimaliku kuriteo toimepanemisele. Riigiprokurör selgitas, et ehkki kriminaalasja on menetletud KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 tunnustel, on kriminaalmenetluse lõpetamise määruses viide ka KarS § 209 lõikele 1 ning põhistustes põhjalikult analüüsitud, miks antud kaasuse puhul ei ole täidetud ka kelmuse koosseis. Riigiprokurör 2

(7)nõustus selle argumentatsiooniga ega pidanud vajalikuks seda korrata, kuivõrd ka kaebaja ei ole esitanud kaebuses sisuliselt uusi argumente võrreldes nendega, mis olid esitatud juba eelnevatele menetlejatele ning millele on kriminaalmenetluse lõpetamise põhistused koostanud uurija juba ammendavalt vastanud. Kaebaja tugineb riigiprokuröri hinnangul peamiselt asjaolule, et W pakkus laenu tagatiseks aktsiaid ühingus, millel tema kinnitusel kohustused puudusid. Hiljem on aga selgunud, et ühingul oli hulgaliselt kohustusi, mh enam kui ühe miljoni eest kohustusi, mis tulenesid W enda poolt allkirjastatud lepingutest. Seega väidab kaebaja, et W teadis, et tema poolt antud kinnitused on väärad, kuid oli valmis neid kinnitusi andma laenu saamise eesmärgil. Kriminaalmenetluse käigus on aga tuvastatud, et C OÜ esindaja X ei pidanud vajalikuks W-ga tehinguid sõlmides Y AS ärilist ja majanduslikku situatsiooni kontrollida, kuivõrd küsis esimest korda Y AS raamatupidamisdokumente kirjalikult alles 09.08.

1. a. Lisaks on selgunud, et lepingute sisuline pool oli koostatud hoopis C OÜ poolt ning et enne aktsiate ostu-müügitehingu sõlmimist oli X sõber ja lähedane äripartner P teadlik, et Y AS-il on vähemalt üks 100 000 euro suurune võlgnevus teise äriühingu ees, mis oli seotud P-ga, ent sellest hoolimata ei lisatud seda lepingusse. Sellega on kummutatud riigiprokuröri arvates kaebaja väide, mille kohaselt puudusid tal igasugused teadmised Y AS-i rahaliste kohustuste osas. Riigiprokurör nõustus menetleja järeldustega selles osas, et kriminaalmenetluse raames pole leidnud tõendamist kelmuse toimepanemine ja et kriminaalmenetlus on põhjendatult lõpetatud. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele
2. Tallinna Ringkonnakohtule esitas 03.03.
3. a kaebuse esitajate esindaja vandeadvokaat E. Lepikson kaebuse Riigiprokuratuuri 04.02.
4. a. kaebuse rahuldamata jätmise määrusele, taotledes kaebuse menetlusse võtmist, Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist jätkata kriminaalmenetlust. Kaebajate hinnangul on Riigiprokuratuuri põhjendused, mille kohaselt ei esine kelmust, ebaloogilised ning loetletud asjaolud ei välista kelmuse toimepanemist W (kaebuses W) poolt. Esiteks ei ole kaebajate hinnangul kelmuse koosseisu täitmiseks oluline tuvastada, kas kelmuse ohver (kaebaja) tundis „piisavat“ huvi temale deklareeritud andmete õigsuse vastu või mitte. Asjas kogutud tõenditega on faktiliselt tuvastatud, et W andis korduvalt ebaõigeid kinnitusi Y AS majandusliku seisu kohta, väites, et kohustused puuduvad, teades ise kohustuste olemasolust. W tegevust ja selle õigusvastasust ei mõjuta asjaolu, kas kaebajad näitasid üles „piisavat“ huvi W väite õigsuse kontrollimiseks. Kuna W oli Y AS-i juhatuse liige ja tegelik kasusaaja, siis puudus kaebajatel põhjus W ütlustes kahelda. Ei ole ka eluliselt usutav, et kaebajatel puudus huvi sellise vara väärtuse vastu, mis anti kaebajatele 420000-eurose võla tagatiseks. Kaebajad kinnitavad, et neil puudus põhjus kahelda W kinnitustes, kuivõrd W oli pikka aega olnud Y AS aktsionär ja juhatuse liige, mistõttu pidid Y AS kohustused talle teada olema. Kaebajatel puudus põhjus täiendavalt kontrollida Y AS tausta. Kaebajad selgitavad, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et nad oleksid võinud täiendavalt uurida Y AS tausta (milleks neil igasugune kohustus puudus), siis ei välista see ühelgi juhul kelmuse toimepanemist W poolt. Juhul, kui kaebajad oleksid teadnud, et W kinnitus on ebaõige, siis võiks arutleda, kas tegemist on ebaõige kinnitusega kelmuse kontekstis. Antud juhul on ilmselge, et kaebajad ei teadnud tagatiseks antud aktsia väärtusetusest, vaid eeldasid, et W kinnitus vastab tõele, ning tagatis on piisav laenusumma katmiseks. Lisaks märgivad kaebajad, et kaebaja küll palus 09.08.
5. a. H-l esitada Y AS bilansi ja kasumiaruande, kuid ka nendes dokumentides ei olnud kajastatud andmeid kohustuste kohta sellisel määral, nagu pankrotimenetluses on ilmnenud. Seega isegi juhul, kui H poolt esitatud dokumendid oleksid teada olnud tehingute tegemise hetkel (ehk kaebajad oleksid tundnud täiendavat, „piisavat“ 3

(7)huvi), siis ei oleks esitatud dokumentidest siiski ilmnenud selline kohustuste maht kaebajate arvates, mis oleks tagatise muutnud ebapiisavaks ning Y AS-i maksejõuetuks. Kuivõrd kaebajad ei olnud teadlikud kohustuste olemasolust ning W kinnitas kaebajatele kohustuste puudumist ning arvestades, et kohustused siiski eksisteerisid ning sellises mahus, mis tõi kaasa Y AS-i pankroti, siis on W kahtlemata toime pannud kelmuse. Kaebajate huvi väidetav „ebapiisavus“ ei oma kelmuse koosseisu tuvastamisel mistahes tähtsust ning asjas on tõendatud, et isegi „piisava“ huvi korral ei oleks esitatud dokumendid kajastanud kohutuste tegelikku mahtu. Kaebajad leiavad ka, et asjaolu, kes lepingu põhjad koostas, ei oma samuti mõju kelmuse koosseisule. Lepingus antud kinnitused on omistatavad isikule, kes lepingu allkirjastas ja sellega lepingus toodu tõele vastavust kinnitas. Seda olenemata asjaolust, kes lepingu tekstid koostas. Jääb täielikult arusaamatuks, millist mõju omab W poolt toime pandud kelmusele asjaolu, kes lepingu tekstid koostas. Juhul, kui lepingu tekst oleks olnud W-le ebasobiv, oleks ta saanud seda muuta või vähemalt seda mitte allkirjastada, mida W aga ei teinud. Ühtlasi on kaebajate sõnul tavapärane, et üks pool alustab lepingu koostamisega ning lõplik leping valmib poolte koostöös, pärast lepingus toodud asjaolude ja kokkulepete sobivuse kontrollimist. W on oma allkirjaga lepingul kinnitanud, et Y AS-il puuduvad kohustused, teades, et selline kinnitus on ebaõige ning toob kaasa väärtusetu tagatise andmise ning seeläbi laenu saamise, mida W ilma tagatiseta saanud ei oleks. Esialgse lepingu projekti koostanud isik ei oma siinjuures mistahes tähtsust. Ka selgitavad kaebajad, et kaebaja tuttava P väidetav teadlikkus asjaolust, et Y AS-il oli juba lepingute sõlmimise hetkel 100000-eurone kohustus, ei oma samuti mistahes mõju ei kaebajate teadlikkusele ega W poolt toime pandud teole. Esiteks pole antud asjas leidnud tõendamist, et kaebajad oleksid olnud teadlikud 100000-eurosest Y AS kohustusest. P ei ole C OÜ-ga seotud isik, samuti ei ole tema teadlikkus omistatav X-le. Isegi juhul, kui kaebajad oleksid P-lt teada saanud, et Y AS omab 100000-eurost kohustust, siis ei oleks see muutnud kaebajate otsust laenu anda, kuna Y AS oleks ka koos 100000-eurose kohutusega olnud piisavalt väärtuslik, et tagada antud laenu. Kaebajate hinnangul on oluline W poolt toime pandud kelmuse ulatus. Isegi kui kaebajad oleksid olnud teadlikud 100000-eurosest kohustusest, mida nad ei olnud, siis on oluline vahe, kas kohustusi on 100000 euro või 3 miljoni euro ulatuses. W kinnitus oli olulisel määral ebaõige isegi juhul, kui kaebajad oleksid 100000-eurosest kohustusest teadlikud olnud. Kaebajad on seisukohal, et nende huvi väidetav ebapiisavus, lepingu põhja koostamine kaebajate poolt ega P teadlikkus 100000-eurosest kohustusest ei välista kelmuse toimepanemist W poolt. Riigiprokuratuur on viidanud ka PPA määruses toodud põhjendustele, mille kohaselt ei viita poole suutmatus lepingut täita kelmusele. Kaebajad on nõus, et poole suutmatus lepingut täita ei viita kelmusele. Kaebaja pole midagi seesugust kunagi väitnudki ning leiab, et PPA ja Riigiprokuratuur on põhimõtteliselt ebaõigesti mõistnud antud kaasuse asjaolusid ning jätnud tuvastamata kelmuse koosseisu. Kelmus ei seisne antud juhul selles, et W ei suutnud läbi R OÜ aktsiaid tagasi osta. Kelmus ei seisne ka selles, et R OÜ ei oleks soovinud laenatud raha tagasi maksta. Kelmus seisneb selles, et W kinnitas laenu tagatiseks antud vara väärtuslikkust, teades, et varal tegelikkuses väärtus puudub. Selline kinnitus tegi omakorda võimalikuks laenu saamise ehk 420000-eurose väärtusega hüve ülemineku kaebajatelt W ettevõttele. Sisuliselt on kaebajad enda sõnul sattunud olukorda, kus nad pidasid küll ettenägelikult vajalikuks nõuda laenule tagatist ning ka said vastava tagatise, kui tagatis osutus väärtusetuks. W teadis tagatise väärtusetusest, kuid kinnitas siiski, et tagatis on väärtuslik. Põhjus, miks kaebajad olid nõus pakutud tagatise vastu laenu andma, seisneski tagatise saamises koosmõjus W kinnituses, et tagatis on väärtuslik. Seega on W andnud faktiliselt ebaõige kinnituse, eesmärgiga saada laenu, mida ta ilma tagatiseta või väärtusetute aktsiate tagatisel ühelgi juhul saanud ei oleks. 4

(7)Seega on W pannud kaebajate arvates toime kelmuse KarS § 209 mõttes, luues tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, tekitades seeläbi teisele isikule varalist kahju ja saades ise varalist kasu. KarS § 209 mõttes oli ebaõigeks ettekujutuseks kinnitus, et Y AS-il puuduvad kohustused, teiseks isikuks oli kaebaja ning varaliseks kahjuks ja ühtlasi kasuks üleantud 420 000 eurot. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrusega ja selle peale esitatud kaebusega, leiab, et kaebuse rahuldamiseks, Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja prokuratuuri kohustamiseks menetlust jätkama ei ole alust.
2. Ringkonnakohus juhib esmalt tähelepanu, et kaebuse esitajana kui kannatanuna ei saa käsitleda X, mida leidis ka Riigiprokuratuur. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Antud asjas aga on väidetava teoga kahjustatud vahetult C OÜ-d, sest asjaolude kohaselt sõlmiti aktsiate müügitehing C OÜ ning R OÜ vahel. Nimelt tasus C OÜ lepingute alusel Y AS aktsiate eest 420 000 eurot R OÜ-le ning sai Y AS aktsionäriks. Seega olid tehingu, millega seoses väidetavalt pandi toime KarS § 209 lg 1 mõttes kelmus, poolteks kaks äriühingut. Seda ei muuda asjaolu, et X-le kuulub täies ulatuses osalus C OÜ-s ning et ta on ainus juhatuse liige. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri poolt selgitatuga, et kuna X on kõnealuse osaühingu ainus juhatuse liige, siis võib eeldada, et ta oleks esitanud kaebuse ka osaühingu nimel. Kuivõrd Äriregistrist nähtuvad andmed aluse eeldada, et X-l on õigus C OÜ-d esindada, käsitleb ringkonnakohus antud kaebust kui KrMS § 37 lg 1 mõttes kannatanu C OÜ poolt esitatud kaebust ning X kui osaühingu seaduslikku esindajat KrMS § 37 lg 2 mõttes. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus KrMS § 208 lg 3 ja § 326 lg 2 p 3 järgi X osas kaebuse läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu. Sellegipoolest kuulub C OÜ osas kaebus sisulisele lahendamisele, mida lahendab ringkonnakohus järgnevalt. Kuigi ringkonnakohtule esitatud kaebuses on vaheldumisi viidatud nii „kaebajale“ kui „kaebajatele“, tõlgendab kohus vastavalt eelnevalt selgitatule kaebuses esitatud väited kaebaja C OÜ kui kannatanu väideteks.
3. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Eelmärgitu tähendab seda, et prokuratuuril on kriminaalmenetluse lõpetamisel teatud kaalutlusruum, millesse kohus süüdistuskohustusmenetluses ei sekku. Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses esmajoones kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel, kas on läbi viidud vajalikud ja antud kuriteoliigiga seotud tavapärased menetlustoimingud, teiseks, kas konkreetse menetluse asjaolud viitavad võimalusele viia läbi täiendavaid toiminguid ja kolmandaks, kas edasiste toimingute läbiviimine on mõistlik, arvestades nende edulootust ja selleks kuluvaid ressursse. Kui prokuratuur ei ole tõendamisvõimaluste 5

(7)käsitlemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks või selle jätkamiseks kohustada.

1. KarS § 209 lg 1 näeb ette kriminaalvastutuse teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Seejuures peab antud koosseisu puhul subjektiivsel tasandil esinema KarS 16 lg 3 mõttes otsene tahtlus ehk teadmine tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise osas, ülejäänud objektiivse koosseisu elementide osas piisab KarS § 16 lg 4 mõttes kaudsest tahtlusest. Antud juhul on menetlus KarS § 209 lg 1 osas lõpetatud, sest menetlusega ei suudetud tuvastada, et W-l kui R OÜ esindajal oli tahtlus ja kavatsus petta C OÜ-d aktsiate müügitehingu käigus ega ka hilisemalt, esitades pankrotiavaldusi nõuetega koos kohtusse. Samuti ei suudetud tuvastada, et W tegevus oleks olnud suunatud üksnes varalise kasu saamisele ebaõigete andmete esitamise abil.
2. Ringkonnakohus nõustub menetleja ja Riigiprokuratuuriga, et KarS § 209 lg 1 koosseis antud juhul pole täidetud ehk et pole tõendatud kelmuse toime panemine ning et kriminaalmenetlus on praegusel juhul põhjendatult lõpetatud. Samuti puudub vajadus täiendavate tõendite kogumiseks, sest välja on selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Sellegipoolest käsitleb ringkonnakohus kaebuses esitatud argumente, millega kaebaja vaidlustas Riigiprokuratuuri määrust. Kuna Riigiprokuratuur nõustus menetleja kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustega, pidamata vajalikuks neid valdavas ulatuses enda määruses korrata, viitab kohus kaebaja argumentide käsitlemisel peamiselt menetleja määruse põhistustele.
3. Kaebaja hinnangul W tegevust ja selle õigusvastasust ei mõjuta asjaolu, kas kaebaja näitas üles „piisavat“ huvi Y AS majandusliku seisu kontrollimiseks. Kaebaja sõnul puudus põhjus täiendavalt kontrollida Y AS tausta. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Asjaolude kohaselt oli kõigis aktsiate müügilepingutes märge, et olles tutvunud Y AS-i dokumentatsiooniga, omab C OÜ reaalset ja adekvaatset ettekujutust Y AS-i majanduslikust situatsioonist. W ütluste kohaselt ei küsinud X kui kaebaja seaduslik esindaja aktsiate müümiste ajal firma dokumentide ja käekäigu järele, enne kui omandati 100 % Y AS-i osalusest. Nii nähtub ka P ütlustest, et omati kõigi müügilepingute sõlmimise ajal teadmist sellest, et Y AS omab 49 % suurust osalust B OÜ-s, samuti et esineb võlgnevus 100 000 euro ulatuses T OÜ ees. Ka nähtub, et Y AS-i bilansiga sai peale sellekohast taotlust P tutvuda kolmanda aktsiate müügitehingu ajal, mis siiski ei takistanud edasist aktsiate müügitehingut Y AS-i ja C OÜ vahel.
4. Kohtu arvates on paslik juhtida tähelepanu ka sellele, et antud juhul saab omistada P teadmise 100 000 euro suuruse nõude olemasolu suhtes ka Y AS-i teadmiseks, kuivõrd viimase seaduslik esindaja X ja P on P ütluste kohaselt olnud lähedased sõbrad ja äripartnerid pikemat aega. Samuti on P on enda ütlustega kinnitanud, et oli vähemalt abistavas rollis aktsiate müügilepingute ajal. Viimast kinnitab P poolne taotlus H-le tutvumaks Y AS bilansiga. Kohtu arvates puudub alus väita, et antud informatsiooni, nagu ka muud informatsiooni seoses aktsiate müügitehingutega, ei edastanud P ka X-le.
5. Arvestades punktis 11 välja toodut ning asjaolu, et P on kinnitanud, et tema ja X ei pidanud vajalikuks peale kolmandat aktsiate müügilepingut küsida raamatupidamisdokumente Y AS-i käest, leides, et see pole vajalik, asub ringkonnakohus seisukohale, et kaebaja ei pidanud ise vajalikuks elimineerida riske, mis võivad paratamatult tekkida ärilistes suhetes. Kaebaja on jätnud küsimata Y AS-i käest igakülgselt ja täies mahus talle riskide maandamiseks vajalikke dokumente. Antud juhul väljendub kaasuse asjaoludest vaid kaebaja enda riskantne äriline käitumine, arvestades ka sellega, et müügilepingute sõlmimise kestel said teatavaks veel mitmesugused kaebaja kohustused 6

(7)kolmandate isikute ees, kuid need ei kõigutanud kaebaja arvamust, et antud laen makstakse tagasi korrektselt. Kohtu hinnangul ei viita miski sellele, et müügilepingute sõlmimise kestel ning enne seda oleks Y AS keeldunud dokumente esitamast, kui seda oleks taotletud. Sellest kõigest hoolimata kinnitas kaebaja müügilepingutes, et ta omab reaalset ja adekvaatset ettekujutust Y AS-i majanduslikust seisust.

1. Kaebaja endapoolset riskantset käitumist kinnitab ringkonnakohtule ka asjaolu, et kaebaja koostas ise müügilepingute põhjad, mis hiljem poolte poolt allkirjastati. Kaebaja argument, et esialgse lepingu koostaja ei oma mingisugust tähtust, ei vasta tõele. Kõigis müügilepingutes sisaldub punkt, mis ütleb, et Y AS-l puuduvad kohustused. Sellegipoolest oli asjaolude kohaselt kõigi müügilepingute sõlmimise ajal Y AS-l 100 000 eurone kohustus T OÜ ees ning peale kolmandat müügilepingut oli teada, et Y AS-l esinevad kohustused ka AS K ja AS D ees. Asjaolu, et antud kohustusi ei märkinud kaebaja müügilepingutesse, annab ringkonnakohtule veelgi enam kinnitust sellest, et tegelikkuses ei pööratud võimalikele riskidele ja Y AS-i kohustustele erilist tähelepanu.
2. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus menetleja ja Riigiprokuratuuri seisukohaga, et kuivõrd kaebaja ise ei viinud ennast piisaval määral kurssi riskidega, mis võisid kaasneda aktsiate müügilepingute raames laenu andmisel, pole kriminaalasjas kogutud asjaoludel tuvastatav W kui R OÜ esindaja poolne kelmuse toimepanemine KarS § 209 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega leiab, et uurimisasutuse ega Riigiprokuratuuri otsustes pole leitav materiaalõiguse ega kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumine. Kohus nõustub riigiprokuröriga, et kõik võimalikud tõendid asjas on kogutud ning täiendavate menetlustoimingute tegemine ei ole mõistlik. Lõpetuseks juhib ringkonnakohus menetlejaga nõustudes tähelepanu, et kaasuse asjaolude kohaselt eksisteeris kaebaja ja R OÜ vahel lepinguline suhe, mille sisule ja kohustuste rikkumisele antakse hinnang tsiviilkohtumenetluse korras. Karistusõigus ei sekku üldjuhul tavapärasesse majandustegevusse, millega kohtu hinnangul kaasnevad suuremal või vähemal määral alati riskid. Karistusõigus enda olemuselt on ultima ratio meede, mida ei saa rakendada igasuguses õiguslikus olukorras.
3. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 04.02.
4. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata C OÜ suhtes. X suhtes jätab ringkonnakohus kaebuse läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7