Obsah (7)

§ 652§ 217§ 442§ 654§ 171§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 10. märts 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-1

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 18. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja taotluste osas. Kostja esitas apellatsioonkaebuses taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde järgmised tõendid: saldo 04.05.1998 seisuga, mis tõendab S Ltd kohustust summas 1 210 904 Eesti krooni; kostja pangakonto nr XXXXXXXXXXXXXXXX väljavõtted, millest on näha S Ltd poolt raha ülekandmine ja kostja poolt selle raha väljavõtmine pangakontolt maja ehitamise eest tasumiseks. Samuti esitas kostja taotluse kuulata üle tunnistajana M, kes võib anda ütluseid selle kohta, kuidas 2000 – 2002 toimus elumaja finantseerimine, muuhulgas seda, et tasumine ehitajatele teostatud töö eest toimus sularahas. Ringkonnakohus leiab, et täiendavate tõendite vastuvõtmiseks ja taotluse rahuldamiseks puudub alus.

§ 652

lg 3 p 1 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

§ 652

lg 4 kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Hageja ei ole kostja tõendite vastuvõtmisega ja tunnistaja ülekuulamisega nõus. Riigikohus on selgitanud, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi tõendeid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid tõendeid varem esitada (vt Riigikohtu 11.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute tõendite esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud tõendid esitamata (vt Riigikohtu 23.11.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27). Kostja ei ole tuginenud sellele, et tal jäid maakohtus tõendid ja taotlus esitamata maakohtu selgitamiskohustuse 5 2-19-8406 rikkumise tõttu. Kostja väitel ei täitnud tema esindaja kostja korraldust need tõendid ja tunnistaja ülekuulamise taotlus kohtule esitada. Kolleegium leiab, et lepingulise esindaja võimalik kohustuste täitmata jätmine ei saa olla aluseks apellatsiooniastmes täiendavate tõendite ja tõendi kogumise taotluste esitamiseks. Tegemist ei ole

§ 652

mõttes mõjuva põhjusega, mis võimaldaks ringkonnakohtus uusi tõendeid ja taotlusi esitada.

§ 217

lg 5 järgi on esindajal selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab. Esindaja tehtud menetlustoiming loetakse tehtuks esindatud menetlusosalise poolt.

§ 217

lg 6 kohaselt loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Seega saab kohus esindaja olemasolu korral lähtuda esindaja käitumisest ja tema poolt menetluses esitatud taotlustest. Esindamise tagajärjeks on see, et esindusõiguse raames esindaja tehtud tehingud hakkavad kehtima esindatava suhtes selliselt, nagu oleks tehingu teinud esindatav ise. Esindamise sisuks tsiviilkohtumenetluses on esindaja poolt protsessuaalsete toimingute tegemine esindatava jaoks (vt Riigikohtu 06.12.2010 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1129-10, p 12). Kuna kostjal oli maakohtus lepinguline esindaja, sai kohus lähtuda tema esindaja käitumisest. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kostja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata ja täiendavad tõendid vastu võtmata. Tõendite elektroonilise esitamise tõttu puudub vajadus nende füüsiliseks tagastamiseks. 19. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab

§ 442lg-s 8 sätestatule.

Nimetatud sätte kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt

§ 654lg-s 6 sätestatust ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Kostja väitel ei teinud maakohus kostjale ettepanekut tõendada, et kostjal on rahalised võimalused tasuda rahaline hüvitis hagejale. Kolleegiumi hinnangul on kostja etteheide põhjendamatu. Kohus saab lõpetada kaasomandi selle jätmisega ühele kaasomanikule üksnes juhul, kui kaasomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teistele kaasomanikele nende osa rahas välja maksma (vt Riigikohtu 10.05.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 13). Esimene tingimus on antud juhul täidetud, kuna kostja esmane huvi on saada kinnisasi enda ainuomandisse. Teise tingimuse kontrollimiseks pidi kohus selgitama, kui palju on kostja valmis kinnisasja endale saamise eest maksma ja kas see summa vastab hageja osale kinnisasja väärtusest. Kui kostja tahab kinnisasja endale, kuid ta ei suuda hagejale tema osa rahas välja maksta, ei ole kaasomandi lõpetamine kinnisasja kostjale jätmisega võimalik (vt Riigikohtu 10.05.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud maakohus hakkama täiendavalt selgitama, kui palju on kostja nõus kinnisasja eest hagejale hüvitist tasuma. Kostja on maakohtus ja ka apellatsioonkaebuses rõhutanud, et ta pole nõus hagejale 125 000 eurot maksma. Maakohtus polnud kostja üldse nõus midagi maksma, ringkonnakohtus on kostja asunud seisukohale, et ta on nõus 70 000 euroga. Seega sai maakohus lähtuda kostja seisukohtadest ja olukorras, kus kinnisasja ekspertiisiga on tuvastatud kinnisasja väärtuseks 263 000 eurot, sai maakohus järeldada, et hageja nõutud ulatuses (125 000 eurot) ei ole kostja nõus hüvitist maksma. Kuna kostja pole soovinud sellise hüvitise maksmise vastu kinnisasja omandama, ei oma enam tähtsust kostja suutlikkus hüvitist tasuda. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud kinnitus, et tal on oma raha ja on võimalus saada pangalaen, mis võimaldaks tasuda hagejale hüvitist, ei ole sellisel juhul asjakohane. Sellises 6 2-19-8406 olukorras lähtus maakohus õigesti hagis esitatud ühisvara lõpetamise viiside valikul sellest, et ainuvõimalik viis on kinnisasja müük avalikul enampakkumisel.
2. Kostja vaidleb vastu maakohtu tõendite hindamisele osas, milles maakohus leidis, et tõendatud ei ole kostja lahusvara arvel kinnisasja soetamine ja elamu ehitamine. Ringkonnakohtul puudub alus asuda maakohtust teistsugusele järeldusele. Ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Seda võrdsuse põhimõtet võimaldab korrigeerida esmajoones PKS § 34 lg 2, mille järgi kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. PKS § 34 lg-t 2 tuleb Riigikohtu hinnangul mõista selliselt, et lahusvara ühisvara huvides kasutanud abikaasa saaks n.-ö mehaaniliselt nõuda ühisvara huvides kasutatud lahusvara hüvitamist ühisvara arvel. Hüvitada tuleb ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused. Kuivõrd PKS § 34 lg 2 alusel esitatava nõude sisu on lahusvara arvel ühisvara huvides tehtud kulutuste väärtuse hüvitamine, peab õigustatud isik tõendama lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtuse (vt Riigikohtu 25.10.2017 otsust tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 22 ja p 22.1). Seega tuleb esmalt kindlaks teha, kas kostja lahusvarast on tehtud ühisvarasse kulutusi ja seejärel tuleb kindlaks teha kulutuste väärtus. Mõlemaid asjaolusid pidi käesolevas asjas tõendama kostja. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole tõendanud, et lahusvara arvel oleks ühisvaraks oleva kinnisasja soetamiseks ja sellel kinnisasjal asuva elamu ehitamiseks kulutusi tehtud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks siinkohal maakohtu põhjendusi korrata. Maakohus on tõendeid igakülgselt hinnanud ja on põhjendatult oma siseveendumusest lähtudes jõudnud järeldusele, et kostjal puudub PKS § 34 lg 2 alusel nõue hageja vastu, mida kostja saaks hageja hüvitise nõudega tasaarvestada. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja on apellatsioonkaebuses üksnes loetlenud need tehingud, millest saadud raha ta väidetavalt kasutas lahusvarana vaidlusaluse kinnisasja soetamiseks, kuid ei ole esile toonud konkreetseid etteheiteid, millise tõendi hindamisel oleks maakohus pidanud jõudma teistsugusele järeldusele. Lisaks maakohtus esitatud ja apellatsioonkaebuses korratud väidetele on kostja apellatsioonkaebuses tuginenud maakohtus esitamata väidetele ja tõenditele. Kostja märkis, et sai väljamakseid S Ltd-lt ja S Ltd oli kostjale kohustatud tasuma 1 210 904 Eesti krooni. Selliseid väiteid ei ole kostja maakohtus esitanud, mille tõttu jätab ringkonnakohus need

§ 652lg 2 alusel tähelepanuta.

22. Samuti jätab ringkonnakohus

§ 652

lg 2 alusel tähelepanuta kostja väite selle kohta, et hageja ei töötanud kuni

1. a ja oli kostja ülalpidamisel. Ka sellist väidet ei ole kostja maakohtus esitanud. Kostja väide, et hageja pole esitanud tõendeid selle kohta, et kinnisasja omandamise ja sellele elamu ehitamise eest oleks tasutud hageja rahalistest vahenditest, ei ole antud juhul asjakohane. Vaidlust ei ole selles, et kinnisasi omandati ajal, mil pooled olid abielus ja poolte varalistele suhetele kohaldus ühisvararežiim. Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused (vt ka Riigikohtu 26.04.2017 otsust tsiviilasjas nr 32-1-111-16, p 39; 13.12.2017 otsust tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). Seega kehtib abikaasade puhul ühisvara eeldus ja vastupidist peab tõendama pool, kes sellele väitele tugineb.
2. Kostja märkused enda lepingulise esindaja käitumise aadressil ei ole ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsuse seaduslikkuse hindamisel asjakohased. Nii nagu kolleegium eelnevalt märkis, saab kohus esindaja olemasolu korral lähtuda esindaja käitumisest ning tema poolt menetluses esitatud taotlustest ja tõenditest.
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuses taotluse määrata kohtuotsuse täitmise tähtajaks neli kuud poolte ühisvara jagamise kohtuasjas (Harju Maakohtu tsiviilasi nr 2-19-8406) tehtava lahendi jõustumisest. Kostja põhjendab taotlust sellega, et juhul kui ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega ja jätab esimese astme kohtuotsuse muutmata, on kostjale vaja aega selleks, et 7 2-19-8406 vormistada pangas laen summas 40 000 eurot hagejale hüvitise maksmiseks tema poolt avaldatud summas 125 000 eurot. Ringkonnakohus jätab kostja taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus saanuks kostja taotlust kaaluda juhul, kui ringkonnakohus oleks maakohtu otsust muutnud ja oleks otsustanud teistsuguse ühisvara jagamise viisi kasuks. Antud juhul jääb aga jõusse maakohtu otsus, millega maakohus määras ühisvara jagamise viisiks kinnisasja müümise avalikul enampakkumisel. Sellise ühisvara jagamise viisi puhul ei ole kostja taotlus põhjendatud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

1. Hageja esitas 17.02.2022 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 570 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi 4,75 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta).
2. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud (Harju Maakohtu 07.07.2021 otsusega tutvumine 0,25 tundi; apellatsioonkaebusega tutvumine, tõendite analüüs, konsultatsioon vastustajaga 2,5 tundi; vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 1 tund; kohtu 25.01.2022 kirjaga tutvumine, konsultatsioon ja menetlus 0,5 tundi; 07.02.2022 teate koostamine ja esitamine 0,1 tundi; apellandi 15.02.2022 seisukohaga tutvumine 0,15 tundi; menetluskulude nimekirja koostamine 0,25 tundi) on põhjendatud. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi hinnangul

§ 175lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud.

Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-21-115-13, p 25). Antud juhul ei ole tegemist advokaadi poolt osutatava õigusabiteenusega ning ehkki tegemist ei ole keskmisest keerukama vaidlusega, ei ületa hageja lepingulise esindaja tunnitasu oluliselt keskmiselt sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 28. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 570 eurot (käibemaksuga). 29. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 8