KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2022, Tallinn Hald

„COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust negatiivselt mõjutatud kaubandus- ja teenindusettevõtjate rendimaksete toetus“ (määrus nr 18) alusel taotluse rendimaksete toetuse saamiseks.

1. EAS tunnistas
2. juuli
3. a otsusega nr 1.1-5.1/20/6316 FC nõuetele mittevastavaks ja jättis tema taotluse rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) FC ei vasta

§ 8

lg 1 p-s 4 ja § 9 lg-s 3 toodud nõuetele, sest käitised ei olnud avatud tervet kalendrikuud (Coca-Cola Plaza avas uksed 15. juunil 2020 ja Viljandi Centrum 26. juunil 2020); 2) FC ei vasta

§ 1lg-s 1 ja § 4 p-s 3 toodud nõuetele.

Coca-Cola Plaza on kino tarbeks ehitatud 11 kinosaaliga meelelahutuskompleks. Fuajeest saab osta pileteid ja seal asub kohvik, kommipood ja restoran. Rendilepingu kohaselt on hoonekompleksi eesmärk toimida kinona, mitte kaubanduskeskusena.

1. Rahandusministeerium jättis
2. septembri
3. a otsusega nr 157 FC vaide EAS-i
4. juuli
5. a otsuse peale rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1)

§ 8

lg 1 p 4 kohaselt võis toetust taotleda kaubandus- või teenindusettevõtja, kelle käitis on taasavamise järel ja toetuse taotlemise aluseks oleva rendiarve perioodi jooksul avatud klientide teenindamiseks.

§ 9

p 3 kohaselt pidi taotlus sisaldama käitise klientidele pärast eriolukorra lõppemist avatud olemise ühe kalendrikuu rendimakse summat, mille osas toetust taotletakse. Vaide esitaja on taotlusele lisanud arved nr 251064 (Coca-Cola Plaza) ja nr 200069 (Viljandi Centrum), millest nähtuvalt on rendiarved perioodiks

1. juuni –
2. juuni
3. Käitis pidi klientidele olema avatud terve selle perioodi. Vaide esitaja avas Tallinnas asuva Coca-Cola Plazas kino
4. juunil 2020 ja Viljandi Centrumis asuva kino
5. juunil
6. Seega ei olnud kinod avatud arvel kajastatud kogu perioodi; 2) FC on saanud Töötukassalt 86 töötaja jaoks töötasu hüvitist, mis võimaldas töösuhteid säilitada ning pärast kinode avamist oli arvestatav tööjõud olemas; 3) FC ei vastanud

§ 1lg 1 nõudele.

Kommipood ja kohvik pakuvad olemuslikult kino juurde kuuluvat lisateenust. Need on suunatud kinosaalidesse kaasa võetavate söökide ja jookide müügile. Tegemist ei ole eraldi kaupluse ja teenindusettevõttega

mõttes.

1. FC esitas halduskohtule kaebuse EAS-i
2. juuli 2020.a otsuse ja Rahandusministeeriumi
3. septembri
4. a vaideotsuse tühistamiseks ning EAS-i kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebaja vastab

§ 8lg 1 p-s 4 toodud tingimusele.

Oluline ei ole, mitu päeva olid kinod avatud. Oluline on, et kinod avati klientide teenindamiseks pärast piirangute möödumist ja avamine leidis aset rendiarve perioodi sees. Kaebaja taasavas kinod esimesel võimalusel. Kaebajal puudus mistahes majanduslik kaalutlus viivitada kinode avamisega, sest ka ajal, mil kinod olid suletud, pidi ta kandma sellega seonduvaid jooksvaid kulutusi, sh tasuma rendimakseid; 2) vaidlus puudub selle üle, et Viljandi Centrum on kaubanduskeskus. Kobarkino Coca-Cola Plaza tegutseb kaubanduskeskuses

§ 1lg 1 ja § 4 p 3 tähenduses. Kinod on Eestis 2

adressaatide ringi. Haldusakti õigusliku aluse ja põhjenduste hilisem muutmine ei ole võimalik ning haldusakt tuleb tühistada. COVID-19 pandeemiast tingitud piirangud kehtestati kiirustades ja detailidele tähelepanu pööramata.

eesmärgiks ei olnud jätta toetuse saajate ringist välja ettevõtjad, kelle käitised olid suletud juba varem. Kui kaebaja ei oleks pidanud oma tegevust piirama Vabariigi Valitsuse

1. märtsi
2. a korralduse nr 77 „Eriolukorra meetmete rakendamine“ (korraldus nr 77) alusel, siis oleks tema tegevus olnud igal juhul piiratud peaministri
3. märtsi
4. a korralduse nr 46 „Eriolukorra juhi korraldus kaubandusettevõtetes liikumisvabaduse piirangu kehtestamise kohta“ (korraldus nr 46) alusel; 4) kui

§ 1

lg 1 välistab kaebaja toetuse saajate ringist, tuleb see säte tunnistada põhiseadusevastaseks, sest kaebajat koheldakse ebavõrdselt. Nõudel, mille kohaselt peaks käitise tegevus olema piiratud vaid korralduse nr 46 alusel, puudub

eesmärki silmas pidades mõistlik ja asjakohane põhjus. 5. EAS taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) see, milliseid sihtrühmi ja mis viisil toetada, on poliitiline otsus ja riigil on selle otsuse tegemisel lai kaalutlusruum. Isikul puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks. Toetusmeede on valikuline ja toetust ei anta ükskõik millisele kaubandus- või teenindusettevõtjale, vaid sellisele, kes täidab toetuse saamiseks ettenähtud tingimused; 2)

§ 8lg 1 p-st 4 ja § 9 lg-st 3 tuleneb, et käitis pidi olema avatud kogu kuu.

Seda tõlgendust toetab kaudselt ka

§ 6lg 1.

Ka riigiabi loas ei ole teisiti sõnastatud kui määruses; 3)

tähenduses on kaubanduskeskus hoone, milles asub vähemalt 3 kauplust või teenindusettevõtet, millel on ühine sissepääs ja mis jagavad koridori või aatriumi. Kaebaja rendilepingu p 1 kohaselt on hoone meelelahutuskompleks, mille peamiseks sihtotstarbeks on kino. Seega on EAS lähtunud kaebaja enda esitatud rendilepingust, mis määratleb hoone meelelahutuskompleksi ja kinona. Coca-Cola Plaza on inimestele teada ja tuntud kui kino ning seda külastatakse kino, mitte kommipoe, kohviku või restorani pärast. Kaebaja viide Euroopa kaubanduskeskuste klassifitseerimise standardile ei ole asjakohane, sest

alusel toetuse andmisel tuleb lähtuda üksnes määruses toodud kaubanduskeskuse mõistest; 4) Tallinna Halduskohus leidis

1. aprilli
2. a otsuses asjas nr 3-20-1521, et määrusega nr 18 kehtestatud toetuse saajate ringi ei kuulu ettevõtjad, kelle käitised ei olnud suletud korralduse nr 46 alusel. Sarnaselt viidatud kohtuasjaga tulenesid ka kaebaja käitistele piirangud korraldusest nr 77, mille p 3 kohaselt keelati
3. märtsist –
4. maini 2020 mh kinoseansid. Seega ei kuulu kaebaja

sihtrühma; 5) määrus nr 18 on põhiseaduse §-ga 12 kooskõlas. Vaidlusalune toetus oli sihitud määruses nr 18 välja toodud isikutele. Teatud ettevõtjate välistamine ei tähenda automaatselt ebavõrdset kohtlemist. Riik on vaba otsustama, milliseid toetusi ja kelle kehtestada.

1. Rahandusministeerium taotles vastuses kaebuse rahuldamata Rahandusministeerium jäi vaideotsuses toodud seisukohtade juurde. jätmist.
2. Tallinna Halduskohus jättis
3. juuni
4. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 3

§ 1

lg 1 ja § 2 kohaselt kuuluvad määrusega nr 18 soodustatud isikute hulka kaubandus- ja teenindusettevõtjad, kelle käitise majandustegevus peatus ja käive langes seetõttu, et korraldusega nr 46 kehtestati kaubanduskeskustes liikumispiirang. Määruses nr 18 toodud viide korraldusele nr 46 näitab määrusandja kindlat soovi suunata määruses reguleeritud abimeede konkreetsetele ettevõtjatele konkreetsest piirangust tingitud tagajärgede leevendamiseks. Sellist eesmärki kinnitab veelgi selgemalt

eelnõu seletuskiri, mille lk-l 1 on selgitatud järgmist: „Korraldusest [nr 46] tulenevalt on suurem osa müügi- ja teeninduspindadest suletud ning käibed on erinevates segmentides kukkunud kuni 90 protsenti. Selleks, et nad siiski suudaksid kriisist väljuda ning edasi tegutseda, kehtestatakse antud meede. [---] Kuna suur osa kaubandus- või teenindusettevõtjatest tegutseb rendipinnal, tuleb kadunud käibele vaatamata siiski jätkata rendimaksete tasumist. See on ettevõtete jaoks suur rahaline kulu, millest vabanemine ei ole sageli kiirkorras võimalik. Seetõttu nähakse kriisi leevendamiseks ette rendimaksete toetuse maksmine.“ Sarnastele põhjendustele viidatakse ka rahandusministri memorandumis. Kaebaja viide

§ 8lg 1 p-le 2 ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

Selles sättes toodud kuupäev

1. märts 2020 tähistab eriolukorra väljakuulutamist Vabariigi Valitsuse
2. märtsi
3. a korraldusega nr 76, mitte konkreetsete meetmete kohaldamist ettevõtjate suhtes ega liikumispiirangute kehtestamist. Kaebaja majandustegevuseks on äriregistri järgi kinofilmide linastamine. Kinoseansid keelati korralduse nr 77 p-ga 3 alates
4. märtsist 2020, seega enne kaubanduskeskustes liikumispiirangute seadmist. Korraldusega nr 46 ei piiratud kaebaja tegevust, sest kaebaja kinode tegevus oli peatatud sõltumata kaubanduskeskustes kehtivatest liikumispiirangutest. Järelikult ei ole kaebaja

reguleerimisalas olenemata sellest, kas tema kinod asusid kaubanduskeskustes või mitte. Seega ei ole kaebajal õigust toetusele

alusel. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust riigiabile. Riigiabi tingimusi tuleb tõlgendada kitsendavalt. Riigi poliitilised otsustused ei allu reeglina kohtulikule kontrollile ja kaalutlusõiguse alusel tehtava otsuse puhul saab kohus teostada vaid piiratud kontrolli; 2) kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud. Ka teistel kinovaldkonna ettevõtjatel, kes asuvad kaubanduskeskustes, ei ole õigust toetusele. Toetust ei saanud taotleda ka kinod, kes ei asunud kaubanduskeskustes. Samamoodi ei olnud

alusel toetusõiguslikud nt ööklubid, etendus- ja kontserdiasutused, konverentsikorraldajad, muuseumid ja näituste korraldajad, huvitegevuse korraldajad, spordiklubid ja jõusaalid, saunad, spaad, basseinid ja veekeskused, päevakeskused, mänguautomaatide saalid, kasiinod jm ettevõtted, mille tegevus peatati muu kui korralduse nr 46 alusel. Kaebaja ei ole praeguses kaebuses ega ka varem tema tegevusele seatud piiranguid vaidlustanud ega nende õiguspärasust kahtluse alla seadnud. Riik on kehtestanud ka mitmesuguseid toetusmeetmeid erinevatele isikute kategooriatele COVID-19 piirangutest tulenevate mõjudega toimetulemiseks. See, milliseid isikute kategooriaid milliste meetmetega ja millises mahus toetada, on riigi poliitiline valik, mille tegemisel tuleb paratamatult arvestada ka riigi võimekusega erasektorile appi tulla. Avalikud vahendid on piiratud ja kõiki ettevõtjaid ei ole võimalik toetada. Kaebaja ei ole väitnud, et tal polnud võimalust ühegi meetme alusel COVID-19 haiguspuhangust tingitud mõjude leevendamiseks toetust saada. Võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole vastuolus see, et kaebajal ei olnud võimalik taotleda toetust kõigist meetmetest ja kõigi kahjude hüvitamiseks. Kui riik põhjustas kaebajale kahju, on tal õigus nõuda selle hüvitamist; 3) kuna kaebaja ei kuulunud

sihtgruppi, ei olnud tal õigus toetust taotleda. Seetõttu puudub vajadus analüüsida seda, kas kaebaja pidi terve juunikuu olema avatud ning kas Coca-Cola Plaza on kaubanduskeskus. Nendes küsimustes teistsugusele seisukohale asumine ei tooks kaasa seda, et määrus nr 18 laieneks kaebajale. Vaidlustatud otsust ei antud kaalutlusõiguse alusel; 4) kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda sõltumata HKMS § 108 lg-st 61. Kaebajal tuli endale toetuse saamise tingimused selgeks teha. Kaebajat ei ole haldusmenetluses eksitatud. 4

reguleerimisalasse. Need põhjendused esitati alles kohtumenetluses; 2) määrus nr 18 on kohaldatav kaebajale. Viljandi Centrum on kaubanduskeskus

§ 1lg 1 ja § 4 p 3 tähenduses.

Coca-Cola Plaza on

§ 4p 3 tähenduses hoone, kus asub kolm või enam kauplust ja teenindusettevõtet.

Hoones asub neli erinevat ettevõtet (kino, kohvik, kommipood ja restoran). Korraldusega nr 46 kehtestatud piirangutega mõjutati otseselt kaebaja majandustegevust, kuna välistati Coca-Cola Plazas kohviku, kommipoe ja restorani külastamine. Kui kaebaja ei oleks pidanud oma tegevust piirama korralduse nr 77 alusel, oleks seda tulnud teha korralduse nr 46 alusel. Kaebaja ei pidanud korralduse nr 77 alusel kohvikut ega kommipoodi sulgema; 3) määrus nr 18 § 1 lg 1 on vastuolus PS §-ga 12. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt nende ettevõtetega, kes peavad kohvikut ja restorani, kuid saavad toetust. Määrusel nr 18 ei ole mõistlikku ega asjakohast põhjust; 4)

§ 8lg 1 p 4 on vastuolus PS-ga 12.

Tõlgendus, et

§ 8

lg 1 p 4 kohaselt pidi käitis toetuse saamiseks olema avatud terve juunikuu, ei ole õige. Kaebaja jäi toetusest ilma üksnes põhjusel, et ta rakendas riskide maandamiseks meetmeid ja ei avanud käitist kohe 2020. a juuni alguses. Sellisel nõudel puudub eesmärk; 5) kaebaja ei pidanud aru saama sellest, et ta ei kuulu

reguleerimisalasse. Vastustajad ei ole haldusmenetluses sellele asjaolule tuginenud. Vastustajad rikkusid haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 ja § 56 lg-t 2; 6) halduskohus rikkus oluliselt HKMS § 156 lg-t 1, kui ei hinnanud seda, kas kaebaja on kaubanduskeskus

§ 4p 3 mõttes ja kas kaebaja on täitnud § 8 lg 1 p-s 4 toodud tingimuse.

Kaebaja vastab toetuse saamise nõuetele; 7) halduskohus jättis valesti menetluskulud kaebaja kanda. Kohus pole analüüsinud seda, kas vastustajad juhindusid hilinenult esitatud seisukohtadest ka otsuste andmisel. Vaidlustatud otsuses esinesid olulised põhjendamispuudused. 9. EAS taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja käitis ei olnud avatud kogu juunikuu jooksul (

§ 8

lg 1 p 4 ja § 9 lg 3); 2)

kohaselt peab tegemist olema kaubanduskeskusega. Rendileping määratles hoone meelelahutuskompleksi ja kinona. Coca-Cola Plaza ei ole kaubanduskeskus nagu ei ole seda bussijaam, kus asub kohvik ja pood. Tegemist on kobarkino keskusega; 3) vaidlustatud otsuses tugineti

§ 1lg-le 1, § 4 p-le 3, § 8 lg 1 p-le 4, § 9 lg-le 3 ja § 11 lg-le 3.

Taotlejat ei tunnistatud nõuetele vastavaks. Seega ei ole halduskohus muutnud otsuse õiguslikku alust. Halduskohus ei rikkunud menetlusõigust, kui leidis, et kaebaja ei kuulu

sihtrühma. Halduskohus pidi arvestama asjaoluga, et kinodele ei kohaldunud peaministri 24. märtsi 2020 kehtestatud piirangud, sest kinodele seati piirangud varem. Äriregistri andmetel tegeleb kaebaja kinotegevusega. Kaebaja taotles toetust kinole ja sellega seotud ruumide rendi toetamiseks. Kino ei kuulu

kohaldamisalasse. Kinod suleti korralduse nr 77, mitte korralduse nr 46 alusel. Täiendava faktilise asjaolu tuvastamine ei too kaasa otsuse õigusliku aluse muutmist. Kohtumenetluses on võimalik haldusakti põhjendusi muuta; 4)

§ 1lg 1 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 5-20-6 pole asjakohane. Toetus oli suunatud just kaubandus- ja teenindusettevõtetele. Kaebajal 5

kohaldamisala ja tuvastas, et määrus nr 18 ei laiene kaebajale; 2) määrus nr 18 laieneb kaubandus- ja teenindusettevõtjatele, kelle käitise majandustegevus peatus ja käive langes korralduse nr 46 tõttu (määrus nr 18 § 1 lg 1 ja § 8 lg 1 p 1). Sama on kirjas määruse seletuskirjas. Äriregistri andmete kohaselt on kaebaja majandustegevusalana määratletud kinofilmide linastamine. Kinoseansid keelati korralduse nr 77 p-ga 3 alates 13. märtsist 2020 ehk enne kaubanduskeskustes liikumispiirangute seadmist. Kaebaja tegevust ei piiratud korraldusega nr 46; 3) kaebajat pole ebavõrdselt koheldud, kuna riigil on õigus määratleda toetuse saajate sihtrühm. Riigil on selles küsimuses ulatuslik kaalumisruum; 4) kuigi vaidlustatud otsuses pole sõnaselgelt välja toodud seda, et kaebaja ei kuulu

reguleerimisalasse, ei muuda see tulemust. Kaebajal ei ole õigust toetusele ja tema subjektiivseid õigusi pole rikutud. EAS-i otsust ei antud kaalutlusõiguse alusel. Kas kaebaja suhtes kohaldub määrus nr 18, seda saab kohtumenetluses kontrollida; 5) kui kaebaja peaks

reguleerimisalasse kuuluma, ei täida ta toetuse saamise tingimusi, kuna kaebaja ei olnud kogu juunikuu avatud ning tegemist pole kaubanduskeskusega. Kommipood, kohvik ja restoran pakuvad kino juurde kuuluvat lisateenust; 6) menetluskulud on õigesti jäetud kaebaja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Vastustaja jättis kaebaja taotluse rahuldamata järgmistel alustel: 1) kaebaja käitised pidid olema avatud kogu juunikuu jooksul (

§ 8lg 1 p 4 ja § 9 lg 3).

Coca-Cola Plaza avati

1. juunil ja Viljandi Centrum
2. juunil; 2) Coca-Cola Plaza on meelelahutuskompleks, milles asub 11 kinosaali ning fuajees asuvad kohvik, kommipood ja restoran. Lepingu kohaselt on hoonekompleksi eesmärk toimida kinona, mitte kaubanduskeskusena. Coca-Cola Plaza käitis ei asu kaubanduskeskuses ka põhjusel, et sellele on eraldi juurdepääs (

§ 1lg 1 ja § 4 p 3).

1. Rahandusministeerium märkis vaideotsuses täiendavalt, et vastustajale oli rendiarve esitatud
2. juuni –
3. juuni
4. a kohta, kuid Tallinna kino oli suletud
5. juunist –
6. juunini ning Viljandi kino
7. juunist –
8. juunini.

§ 2

lg 2 kohaselt oli toetuse andmise eesmärgiks toetust saavate kaubandus- või teenindusettevõtjate käitiste taaskäivitamine ja tegevuse jätkumine eriolukorra lõppemise järel. Taotlusest nähtus, et kinod oli võimalik avada juuni algusest, kuid seda suurte piirangutega, arvestades 2+2 reeglit ja 50% täituvuse nõuet. Taotluses märgiti, et avamise järgse perioodi muutis keeruliseks asjaolu, et lähikuudel ei olnud piisaval hulgal uusi filme saadaval, et saaks värske kinoprogrammi. Seetõttu ei kujunenud suvekuud kinodele edukaks, külastajate arv jäi eeldatavasti 20–25% tasemele võrreldes eelmise aasta sama perioodiga. Erinevate toetusmeetmega (töötasu hüvitamisega) aitas riik kaasa sellele, et Forum Cinemas OÜ ei peaks 86 töötajaga lepinguid lõpetama. Pärast kinode avamist oli arvestatav tööjõud olemas. 6

§ 1lg 1 ning § 4 p-de 3 ja 4 tähenduses.

Tegemist on kino tarbeks ehitatud meelelahutuskompleksiga, mille eesmärgiks on toimida kinona, mitte kaubanduskeskusena, samuti puudub eraldi juurdepääs. Kohvik ja kommipood ei ole eraldi teenindusettevõtted, vaid need on mõeldud kinosaali kaasa võetavate söökide ja jookide müümiseks. 13. Kaebaja on seisukohal, et kaebaja vastab

§ 8

lg 1 p-le 4, kuna ta avas käitise juunikuus.

eesmärgiks oli toetada neid ettevõtjaid, kes sattusid kriisi tõttu raskusteesse, kuid piirangute tõttu siiski jätkasid oma tegevusega (määrus nr 18 § 2 lg 2). Kaebaja pidi tasuma rendimakseid ka perioodil, mil kinod olid suletud. Kaebaja tõlgendust toetab ka Eesti Keele Instituudi antud vastus: „Väljendit „juunikuu jooksul“ ei saa tõlgendada ainult nii, et miski peab kestma juuni algusest lõpuni,

1. – 30.
2. Kui kaubandusettevõte peab lahti olema juuni algusest lõpuni, oleks hea kirjutada „kogu juunikuu jooksul“, veel täpsemini saaks, kui kasutada kuupäevi.“ Kaebaja tugineb Euroopa Komisjonile esitatud teatisele, milles märgiti, et ettevõte peab olema avatud juunis, kui ta taotleb meetme alusel toetust juunikuu kohta.
3. Vaidluse all on küsimus, kas abikriteeriumi tingimusele vastamiseks pidid vaidlusalused käitised olema klientidele avatud
4. juunist –
5. juunini või piisas sellest, kui käitis avati klientidele juunikuus. Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta, et vaidlusaluse normi kohaselt pidi käitis olema klientidele avatud
6. juunist ja kogu rendiarve perioodi jooksul. 14.
7. Toetust võib taotleda Eesti äriregistris või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris registreeritud kaubandus- või teenindusettevõtja, kelle käitis on taasavamise järel ja toetuse taotlemise aluseks oleva rendiarve perioodi jooksul avatud klientide teenindamiseks (määrus nr 18 § 8 lg 1 p 4). Taotlus pidi sisaldama muu hulgas ka teavet käitise klientidele pärast eriolukorra lõppemist avatud olemise ühe kalendrikuu rendimakse summa kohta, mille osas toetust taotleti (määrus nr 18 § 9 p 3). 14.
8. Vabariigi Valitsus kuulutas
9. märtsi
10. a korraldusega nr 76 „Eriolukorra väljakuulutamine Eesti Vabariigi haldusterritooriumil“ välja eriolukorra. Vabariigi Valitsuse
11. märtsi
12. a korralduse nr 77 p-ga 3 keelati alates
13. märtsist kuni
14. maini
15. a kõik kinoseansid, sh avalikud kogunemised, ööklubid, etendused, kontserdid ja konverentsid ning spordi- ja liikumisüritused, samuti muuseumide ja muude näitusasutuste külastamine. Peaminister kehtestas
16. märtsi
17. a korraldusega nr 46 liikumisvabaduse piirangud ja viibimiskeelu kaubanduskeskustes, v.a korralduse p-s 2 nimetatud ettevõtetes (toidukauplus, apteek, meditsiiniseadme ja -abivahendi laenutus ja müük, pangakontor, telekommunikatsiooniettevõtte müügikoht, pakiautomaat, toidu kaasamüük) ning korraldus nr 46 hakkas kehtima alates
18. märtsist 2020 (korraldus nr 46, p-d 1 ja 9). Vabariigi Valitsuse
19. aprilli
20. a korralduse nr 132 p 1 kohaselt kehtis eriolukord kuni
21. maini 2020 (kaasa arvatud). Vabariigi Valitsuse
22. mai
23. a korraldus nr 172 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud liikumisvabaduse ning avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise piirangud“ (korraldus nr 172) p 2 kohaselt võis müügisaalis, sh teenuse osutaja või toitlustusettevõtte teenindussaalis ning kaubanduskekskuse üldkasutatavas ruumis liikuda, kui valdaja kontrollis, et koos liiguksid kuni kaks inimest, v.a perekond või töö iseloom seda ei võimalda, ning inimeste vahel hoitakse vähemalt kahemeetrist vahemaad, v.a perekond ja kui töö iseloom tingib lähemat liikumist. Korralduse nr 172 p 10 kohaselt võisid alates
24. juunist 2020 kliendid viibida meelelahutuskohtades, kui teenuseosutaja tagas ruumis kuni 50% täituvuse, desinfitseerimise vahendite olemasolu ja Terviseameti juhiste täitmise. Määrus nr 18, mis nägi ette rendimakse toetuse, jõustus
25. mail
26. 7

§ 8

lg 1 p-i 4 üksnes grammatiliselt, võib jõuda ka järelduseni, et lauseosa „käitis on taasavamise järel ja toetuse taotlemise aluseks oleva rendiarve perioodi jooksul avatud klientide teenindamiseks“ ei pruugi keeleliselt tähendada tingimata seda, et ettevõtja peaks olema alates 1. juunist tegutsenud kogu kuu jooksul.

§ 8

lg 1 p 4 on võimalik mõista ka selliselt, et käitis pidi olema avatud ehk lahti tehtud klientidele toetuse taotlemise aluseks oleva rendiarve perioodi jooksul. Sõna „avamine“ tähendab suletut lahti tegema ja kasutusse või käiku andma.1 14.4. Normi mõistmisel tuleb lähtuda mitte üksnes sätte grammatilisest, vaid ka süstemaatilisest ja eesmärgipärasest tõlgendusest. Vaidlusaluse normi mõtte ja sisu avamisel ei saa seega lähtuda üksnes

§ 8

lg 1 p 4 keelelisest tõlgendusest, vaid arvesse tuleb võtta ka sama määruse § 6 lg-t 1 ja § 9 p-i

1. Toetuse suuruse aluseks võeti ühe kuu üüri- või rendisumma (määrus nr 18 § 6 lg 1). Toetuse taotlus pidi sisaldama teavet klientidele avatud olemise ühe kalendrikuu rendimakse summa, mille osas toetust taotleti, kohta (määrus nr 18 § 9 p 3). Pärast piirangute lõppemist pidi käitis olema avatud. Kaebajal oli võimalik käitis avada
2. juunist 2020 (vt käesolev otsus, p 14.2).

§ 9

p-s 3 on kasutatud lauseosa “klientidele [---] avatud olemise ühe kalendrikuu summa“, mis viitab sellele, et käitis pidi olema sellel ajal ka klientidele avatud. Viimati märgitud normide mõtteks võis seega olla siduda taotletav rendimakse hüvitis selle perioodiga, millal käitis oli klientidele lahti. Ettevõtja oli sellisel juhul juunikuu algusest taastanud piirangute tõttu peatatud majandustegevuse ja seeläbi suurenesid ka tema muud kulud (nt töötasu, kommunikatsioonid, kommunaalkulud jms) olukorras, kus ta oli kaotanud teatud osa oma sissetulekutest. Seega ettevõtjad, kes taastasid kohe juunikuu alguses oma majandustegevuse ja avasid ettevõtte klientidele, võisid vajada suuremat abi. Viidatud asjaoluga on võimalik õigustada just nendele ka rendimaksete hüvitise maksmist. 14.5. Nimetatud normide süstemaatiline tõlgendus vastaks ka normi eesmärgipärasele tõlgendusele. Toetuse andmise oodatav tulemus oli toetust saavate kaubandus- või teenindusettevõtjate käitiste taaskäivitamine ja tegevuse jätkumine (

§ 2lg 2).

Meetme eesmärgiks oli toetada neid ettevõtteid, kes olid ka pärast piirangute lõppemist jätkuvalt elujõulised (vt määrus nr 18 seletuskiri, lk 2). Eeskätt elujõulised ettevõtted on suutelised tegevust jätkama ning tarbijate huvi teenima. Toetuse eesmärgiks ei olnud toetada ettevõtteid, kes olid piirangute tõttu saanud sedavõrd suures ulatuses majanduslikult kahjustatud, mille tulemusena nende edasise tegevuse pikemajaline jätkamine ei pruukinud olla tõenäoline. Ettevõtete tuleviku pikemaajalist elujõulisust oli võimalik täpsemalt hinnata, kui nad olid saanud pärast kinni olemise lõppemist mõnda aega tegutseda ning klientidele kaupu ja teenuseid pakkuda. Kui ettevõte oli taaskäivitunud alates

1. juunist, lõi see suurema kindluse, et toetust ei anta isikutele, kes ei ole pikemas perspektiivis elujõulised, või kes tegutseksid rendiarve perioodi jooksul lühikest aega (nt üks päev) üksnes toetuse saamise eesmärgil. Selleks, et kõikide ettevõttete elujõulisust võimalikult ühetaoliselt hinnata, pidi ettevõtte olema tegutsenud ja olema klientidele avatud
2. juunist kuni juunikuu lõpuni ehk rendiperioodi jooksul, mille eest toetust taotleti. Vaidlusaluse abikriteeriumi alusel oli vastustajal võimalik anda suurema tõenäosusega täpsem tulevikuprognoos. Sellise abikriteeriumi sätestamisega oli võimalik vähendada toetuse mittesihipärase andmise ohtu.
3. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kaebaja ettevõtted ei olnud klientidele avatud
4. juunist ehk tervet rendiarve perioodi kuni selle lõpuni. Coca-Cola Plaza avati
5. juunil ja Viljandi Centrum
6. juunil. Seega on EAS jätnud õigesti kaebaja taotluse

§ 8lg 1 p 4 alusel rahuldamata.

Kuna taotluse rahuldamata jätmiseks piisas juba sellest, et üks abikriteeriumi 1 Eesti keele seletav sõnaraamat, vt https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=avatud&F=M. 8

§ 4p 3 mõttes kaubanduskeskusena.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei tule vaidlusalust abikriteeriumit (s.o, et käitis on taasavatud
2. juunist ja püsib avatuna juunikuu jooksul) pidada PS §-ga 12 vastuolus olevaks. Isikute, kes olid ettevõtte taasavanud
3. juunist, erinevaks kohtlemiseks võrreldes nende isikutega, kes avasid ettevõtte pärast
4. juunit, kuid enne juuni lõppu, esineb mõistlik ja asjakohane põhjus. Mõistliku ja asjakohase põhjusena saab käsitleda toetuse mittesihipärase andmise ohu vähendamist selliselt, et toetuse saamise eelduseks on tegutsemine kogu taotletava perioodi jooksul. Samuti oli kogu kuu avatud ettevõtte koormus eelduslikult suurem kui ettevõttel, kes oli avatud üksnes osaliselt (vt käesolev otsus, p-d 14.4 ja 14.5). Riigiabi andjal on õigus määratleda abikõlblikkuse kriteeriumid ja sellega taotletavad eesmärgid.
5. Kaebaja hinnangul asus halduskohus vaidlustatud otsust ebaõigesti põhjendama alustega, millele EAS ja Rahandusministeerium vaidlustatud otsuses ei tuginenud. 17.
6. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja ei kuulu nende isikute ringi, kellel on

§ 1

lg 1 kohaselt õigust toetust taotleda, sest kaebajale ei ole korralduse nr 46 alusel piiranguid seatud. Halduskohtu hinnangul seati kaebajale piirangud korralduse nr 77 alusel. Sellest tulenevalt ei analüüsinud halduskohus, kas vaidlustatud otsus oli andmise ajal õiguspärane. 17.

1. Kuigi kohtul on õigus erandina jätta haldusakt tühistamata, kui kohtumenetluses selgub, et esineb teine õiguslik ja faktiline alus haldusakti põhjendamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi
2. novembri
3. a otsus asjas nr 3-3-1-49-08, p 11;
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 19 ja seal viidatud kohtupraktika), ei järeldu sellest, et halduskohtul ei ole kohustust kontrollida haldusaktis esitatud õiguslike ja faktiliste aluste õiguspärasust. Kohtul tuleb esmalt kontrollida, kas kaebusega vaidlustatud haldusakt on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas (HMS § 54; HKMS § 158 lg 1 ja lg 2 teine lause). Kui selgub, et kaebusega vaidlustatud haldusakt ei vastanud andmise ajal kehtivale õigusele, on kohtul õigus jätta õigusvastane haldusakt tühistamata, kui samasuguse resolutsiooniga haldusakt tuleks teisel õiguslikul ja faktilisel alusel nii või teisiti uuesti välja anda. Kuigi halduskohus jättis hindamata selle, kas EAS-i otsus anti kehtiva õiguse alusel ja oli sellega kooskõlas, ei too see kaasa halduskohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohtul oli võimalik seda küsimust ise hinnata.
6. Kuna EAS on õiguspäraselt jätnud kaebaja taotluse

§ 8

lg 1 p 4 alusel rahuldamata, puudub eraldi vajadus analüüsida kohtumenetluses esitatud vastustaja seisukohta, et kaebaja taotlus tulnuks jätta

§ 1

lg 1 alusel rahuldamata ka põhjusel, et Coca-Cola Plaza tuli sulgeda korralduse nr 77, mitte aga korralduse nr 46 alusel.

1. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustajal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 9