1-22-1858/6

(21230101414)Kohtunik Orvi Koik Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. veebruari
2. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X OÜ esindaja v.adv. Toomas Kõiv, kaebus RESOLUTSIOON
3. Riigiprokuratuuri
4. veebruari
5. a määrus jätta muutmata ja esitatud kaebus rahuldamata.
6. Käesolev määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. 09.12.2021 esitas X OÜ (registrikood: XXXXXXXX) juhatuse liige Y (isikukood: XXXXXXXXXXX) Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) kuriteokaebuse selle kohta, et F OÜ (registrikood: XXXXXXXX) müüs ajavahemikul 01.07.2021–29.07.2021 osta.ee oksjonikeskkonnas korraldatud oksjonil sulatusahju, märkides oksjonikuulutusse ebaõiged andmed, millest tulenevalt kaebaja taotles F OÜ suhtes kriminaalmenetluse alustamist KarS § 209 lg-te 1 ja 3 tunnustel.
8. 21.12.2021 jättis PPA kriminaalmenetluse nr 21230101414 alustamata kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu ehk KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel.
9. 31.12.2021 esitas kaebaja kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale Põhja Ringkonnaprokuratuurile, taotledes kriminaalmenetluse alustamist. 17.01.2022 määrusega jättis Põhja Ringkonnaprokuratuur kaebuse rahuldamata, nõustudes uurimisasutuse seisukohaga kriminaalmenetluse aluse puudumises.
10. Kaebaja vaidlustas Põhja Ringkonnaprokuratuuri 17.01.2022 koostatud kaebuse rahuldamata jätmise määruse Riigiprokuratuuris ning taotles Põhja Ringkonnaprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse alustamist F OÜ suhtes KarS § 209 lg-te 1 ja 3 tunnustel. Riigiprokuratuuri määrus
11. 22.02.
12. a määrusega jättis Riigiprokuratuuri abiprokurör kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale rahuldamata nõustudes menetluse alustamata jätmisel toodud selgitustega. 1

(11807964)esindusõiguslike isikutega. Sellest tulenevalt esineb põhjendatud kahtlus ka selles, et juba ostu tegemise hetkel oli kaebaja teadlik tsiviilvaidluse olemasolust mh pandilepingust ja muudest asjaoludest (masina töökord jms). Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebus

1. Tallinna Ringkonnakohtule esitatud kaebuses taotletakse Riigiprokuratuuri 22.02.
2. a määruse tühistamist ning Riigiprokuratuuri kohustamist alustada kriminaalmenetlust.
3. Kaebaja on seisukohal, et tema poolt on avalduses kriminaalasja alustamiseks ja hilisemates kaebustes esitatud piisvalt fakte, mis viitaksid kuriteo koosseisu esinemisele ning sellele, et toime on pandud kelmus KarS § 209 kohaselt. Nagu selgitab Riigiprokuratuur ei pea kuriteoteate esitaja tõendama tõsikindlalt kuriteo tunnuste esinemist. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-129-13 p 7 ning leiab, et avalduses ja kaebustes avaldatud faktilised asjaolud annavad küllaldase aluse kriminaalmenetluse algatamiseks F OÜ suhtes. Kaebaja rõhutab, et F OÜ on oksjonikuulutuses esitanud valeväite, et sulatusahju müüakse pandilepingu alusel ning sellest tulenevalt tekkis kaebajal ettekujutus, et sulatusahju müügiks on müüjal õiguslik alus ning müüjal on sulatusahju valdus, mille ta saab peale oksjoni võitmist omandajale üle anda. Juhul kui prokurör tutvus poolelioleva tsiviilasja 2-21-11605 asjaoludega, siis nähtub hagiavaldusest, et kostjal F OÜ-l ei ole sulatusahju suhtes mistahes valdust (otsest ega 2

(4)kaudset); - ei ole sulatusahju suhtes pandiõigust; - ei ole õiguslikku alust sulatusahju suhtes oksjoni läbi viimiseks; - ei ole oksjoni läbi viimisel õiguslikku alust ega võimalust sulatusahju valduse ja/või omandi üle andmiseks. Riigiprokuratuur on jõudnud valele järeldusele väites, et F OÜ ja C OÜ vahel kehtis vallasvara pandileping nr 06-

1. Kaebaja rõhutab, et selline leping oli vormistatud, kuid see ei tähenda, et tegemist oli kehtiva, õiguslikke tagajärgi tekitava lepinguga. Loomulikult on sellisel juhul pildid kattuvad. Pandilepingu olemasolu ja kehtivuse välistab seadus, kuna AÕS § 282 lg 1 sätestab: „Käsipant tekib asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud. Kui asi on juba pandipidaja valduses, tekib pant pandilepingu sõlmimisega.” Kuna sulatusahi on kaebaja hinnangul vallasasi, siis saaks mistahes F OÜ väidetav pandiõigus Sulatusahjule tekkida ainult juhul, kui sulatusahi oleks tema valduses. Kuna F OÜ-l puudub sulatusahju suhtes mistahes valdus ja sulatusahi asub C OÜ valduses olevates ja lukustatud ruumides, siis juba ainuüksi sellel põhjusel ei saa F OÜ-l olla mistahes väidetavast pandilepingust tulenevat õigust, samuti õigust Sulatusahju oksjonil müüa. Kaebaja on seisukohal, et Riigiprokuratuuri väide, et kuulutuses ei ole toodud asjaolu, et müüjal on valdus selle ostjale üle andmiseks on alusetu, kuna AÕS § 282 lg 1 võimaldab eeldada, et seadme kui vallasasja pandi korral on pandipidajal ka vallasasja valdus, mille saab ostjale üle anda. Kuigi kuulutuses ei ole märgitud valduse olemasolu saab iga teadmistega ostja eeldada, et müüjal on asja valdus ning ta saab selle müügilepingu sõlmimisel üle anda. Kaebaja viitab, et tema poolt on saadud kahju juba sellega, et tema ei saa soovitud sulatusahju omanikuks ei nüüd ega tulevikus ning temal jääb saamata sulatusahju planeeritud kasutamisest tulu. Tegemist on kaebajal realiseerunud varalise kahjuga, mille sisuks on saamata jäänud tulu. Kuna varaline kahju on realiseerunud ei saa kaebaja hinnangul tegu käsitleda süüteokatsena. Kaebaja leiab, et tegu on toime pandud KarS § 16 lg 3 tunnustel vähemalt otsese tahtlusega. Kaebaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohaga, et F OÜ esitas kuulutuses andmeid, mis vastasid tõele. Kaebaja on seisukohal, et kriminaalasi tuleks alustada ning selle käigus tuvastada, kas oli tegemist kelmusega või kelmuse katsega. Kaebajale jääb ka arusaamatuks millele põhineb prokuröri väide põhjendatud kahtluse kohta, et kaebaja on seotud C OÜ esindusõiguslike isikutega. Kaebaja rõhutab, et temal puudub mistahes privilegeeritud seisund antud juhtumis ning X OÜ oli heausklik ostja. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse, kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustuse ja prokuratuuride kaebuse rahuldamata jätmise määrused, samuti ringkonnakohtule edastatud materjalid ja Kohtuinfosüsteemis saadaolevad materjalid käimasolevate tsiviilvaidluste kohta, leiab, et kaebuse väited ei too kaasa Riigiprokuratuuri 22.02.
3. a määruse tühistamist ja kohustamist alustada kriminaalmenetlust KarS § 209 lg 1, 3 tunnustel.
4. Esmalt tuleb märkida, et menetlejad on kelmuse koosseisulisi tunnuseid põhjalikult oma määrustes käsitlenud, sealjuures on viidatud asjakohastele Riigikohtu seisukohtadele kelmuse koosseisuliste tunnuste osas (nt: RKKKo 3-1-1-41-11; 3-1-1-98-09). Samuti on menetlejate määrustes käsitletud põhjalikult kriminaalmenetluse alustamise põhimõtteid. Ringkonnakohus nõustub nii menetlust mitte alustanud uurija kui prokuröridega, et esitatud kuriteokaebuse pinnalt ei ole alust sedastada KarS § 209 kuriteo toimepanemise koosseisulisi tunnuseid, st kriminaalmenetluse alust, mistõttu ei ole alust ka kriminaalmenetluse alustamiseks. Seejuures ei ole rikutud KrMS § 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse ehk legaliteedi põhimõtet.
5. Märkida tuleb aga seda, et kuigi kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et F OÜ esitas oksjonikuulutuses valeväiteid, ei saa käimasolevate tsiviilmenetluste (2-21-11605 ja 2-21-11362) taustal sellisele seisukohale käesolevas menetluses kuidagi jõuda. Nimelt käib tsiviilmenetluses 3

(4)senini vaidlus sulatusahju pandilepingu olemasolu üle ning F OÜ ja C OÜ muude õiguslike lepingute täitmise üle. Seisukohad, mis on esitatud ühe või teise äriühingu poolt tsiviilkohtule hagiavalduses, ei ole ülekantavad kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel kui ainuõiged väited asja õigusliku seisundi kohta. Siinjuures tuleb nõustuda Riigiprokuratuuri poolt märgituga, et tsiviilasjas 2-2111362 pooled alles vaidlevad selle üle, kas pandiõigus oli õiguspärane või mitte. Samuti ei ole selge, millal tekkis F OÜ esindusõiguslikel isikutel teadmine, et vaidlusaluse pandilepingu nr 06-01 alusel ei pruukinud neil õigust panditud asja valdusele olla. Kaebaja väited pandiõiguse olemasolu ja oksjoni seaduslikkuse ning sulatusahju oksjonil müümise õiguse osas, kus alles toimub äriühingute vahel tsiviilasja menetlus ning tsiviilkohus ei ole otsustust langetanud, ennatlik ja meelevaldne. Kusjuures kaebaja ise ei ole tsiviilvaidluses osapooleks.

1. Kaebaja poolt viidatud kahju seoses sulatusahju omanikuks mitte saamisega ja saamata jäänud tulu sulatusahju planeeritud kasutamisest, ei täida kelmuse koosseisu. Õige on Riigiprokuratuuri selgitus vara kui kelmuse koosseisulise tunnuse osas. Nimelt on kelmuse koosseisu kaitstavaks õigushüveks vara (kannatanu vara). Varana seejuures tuleb mõista rahasummat 46750 eurot, mis tuli tasuda F OÜ-le, kuid mis jäi tegelikult kannatanu poolt siiski tasumata. Seega ei teinud kannatanu varakäsutust, läbi mille tal oleks tekkinud varaline kahju. Varaline kahju kannatanul peab lähtuma varakäsutusest, mille tagajärjel kannatanu varaline seis halvenes. Seda aga ei saa antud juhul sedastada. Iseenesest võib vara hulka kuuluda ka saamata jäänud tulu, kuid varaks ei saa pidada pelka lootust, et isiku vara läbi sulatusahju kasumlikkuse tulevikus suureneb. Seda enam teoreetilist võimalust teenida olemasolevat varalt teatud tehingute tegemise teel raha. Seejuures võis arvata oksjonikuulutuse teksti järgi, et sulatusahjul esinevad teatud puudused. Seega ei saanud ostja olla veendunud, et sulatusahi talle kasumlikkust teenima hakkab. Vara suurenemise ootused saab lugeda varaks üksnes juhul, kui nende realiseerumine on sedavõrd kindel, et neile tuleb omistada majanduslik väärtus.
2. Seonduvalt kannatanu seisukohaga, et tegu oli F OÜ poolt toime pandud otsese tahtlusega, tuleb märkida, et eksitamise tahtlust oksjonikuulutusega ei ole võimalik järeldada. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuröri määruse p-s 3.4.1 selgitusega, et kuivõrd tsiviilasjas nr 2-21-11362 alles käib õiguslik vaidlus äriühingute vahel pandiõiguse õiguspärasuse üle ning ei ole ka teada, millal Fl OÜ võis tekkida teadmine temal panditud asja valduse mittesaamise osas, siis ei ole alust väiteks, et F OÜ soovis otsese tahtlusega eksitada ostjat temal panditud asjale õiguse puudumise osas.
3. Märkida tuleb sedagi, et kuigi kannatanul on õigus vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse raames kriminaalmenetluse alustamata jätmist, ei ole kannatanul õigust taotleda kriminaalmenetluse läbiviimist kannatanu poolt arvatava kuriteokoosseisu osas. Prokuratuuril lasub seadusest tulenev kohustus täita süüdistusfunktsiooni ning sellest tulenevalt toimetada kriminaalmenetlust iga isiku suhtes, kelle teos ilmnevad kuriteo tunnused ja kelle suhtes ei ole KrMS §-s 6 märgitud erandid rakendatavad.
4. Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 ja § 385 p-st 11, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 22.02.
5. a määruse muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4