← Eesti

1-21-1667/44

Obsah (8)§ 118§ 73§ 68§ 121§ 117§ 56§ 58§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. jaanuar 2022.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-1667 (20230100598) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinol

§ 118lg 1 p 1 ja 7 järgi Harju Maakohtu 3.

septembri 2021.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja vandeadvokaat Dmitri Školjar Kannatanute Y ja X esindajad vandeadvokaadid Kristi Rande ja Oliver Nääs Kelly Kruusimägi Marko Vesi, isikukood: 39712224928, emakeel eesti keel, Eesti Vabariigi kodanik, XXX, elukoht XXX, töökoht XXX, varem kriminaalkorras karistamata, tõkend elukohast lahkumise keeld. Prokurör Süüdistatav Kaitsja Kriminaalasja lahendamise viis Dmitri Školjar Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

  1. Jätta Harju Maakohtu
  2. septembri 2021.a otsus Marko Vesi süüdistusasjas muutmata.
  3. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
  4. Kannatanute esindajate apellatsioon jätta rahuldamata.
  5. Apellatsioonimenetluses kannatanutele õigusabi osutamisega seoses tekkinud kaitsja tasu jätta kannatanute kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus, esitades kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
  6. Harju Maakohtu
  7. septembri 2021.a otsusega üldmenetluses tunnistati Marko Vesi süüdi

§ 118

lg 1 p 1 ja 7 järgi ja karistati vangistusega 5 aastat, millest

§ 73

lg 2 kohaselt kuulub ärakandmisele 6 kuud vangistust, mille hulka arvati

§ 68lg 1 alusel kinnipidamise aeg 09.06.2020.a -10.06.2020.a s.o 2 päeva.

Koheselt kuulub kandmisele 5 kuud 28 päeva vangistust, mille kandmisaja alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise kuupäev.

§ 73

alusel määrati, et mõistetud vangistust, s.o 4 aastat 6 kuud, ei pöörata osaliselt täitmisele, kui M. Vesi ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise kuupäev. M. Vesi suhtes kohaldatud tõkend, elukohast lahkumise keeld, tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Menetluskuludena mõisteti M. Vesilt riigituludesse välja sundraha 1460 eurot, ekspertiisikulu 222 eurot ja kaitsja tasu 182,40 eurot. Menetluskulud, kokku 1864,40 eurot, tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, igakuiselt vähemalt 155,36 eurot. Kannatanute Y ja X kasuks mõisteti M. Vesilt välja varaline kahju 5210 eurot ja mittevaraline kahju 30000 eurot. TsMS § 367 alusel mõisteti alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kannatanute nõude täitmiseni välja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 35210 eurot. Kannatanute esindajale makstud tasu hüvitamiseks mõisteti M. Vesilt välja 6769,35 eurot ja määrati, et see summa tuleb kanda AS W arvelduskontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXX. TsMS § 367 alusel mõisteti alates kohtuotsuse jõustumisest kuni esindaja kulude hüvitamiseni AS W kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 6769,35 eurot. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduva. 2. M. Vesi oli antud kohtu alla süüdistatuna

§ 118

lg 1 p 1 ja 7 järgi selles, et tema lõi mistahes raskusega tervisekahjustuste, s.h eluohtlike tervisekahjustuste, tekitamise eesmärgil 06.06.2020.a kella 03.00 ajal Tallinnas, XXX asuva baari Z juures C vähemalt kaks korda rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel kukkus C kõnniteele maha ning lõi kukla vastu tänavakive. M. Vesi põhjustas tahtlikult C-le järgmised tervisekahjustused: - pea kinnise tömp trauma vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumi, nahaaluse verevalumi ja turse ning nahamarrastusega paremal pool kukla-kiiru piirkonnas, verevalumitega kõõlustanul, põrutushaavaga paremal pool sarna piirkonnas, nahaaluste verevalumitega parema silma laugudel ja parema silma all sarna piirkonnas ning verevalumitega ülahuule ja põse limaskestal vasakul pool. Vigastuste tüsistusena tekkis peaajuturse koos sekundaarsete verevalumitega ajusillas (ajutüve pitsumine), kopsuturse ning kujunes välja peaaju funktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine (ajusurm), mis on eluohtlik tervisekahjustus; värsked nahaalused verevalumid paremal pool rindkere külgpinnal ja mõlemal reiel, ei ole eluohtlikud tervisekahjustused. Eelkirjeldatud tegevusega põhjustas M. Vesi ettevaatamatusest C surma, mis saabus 08.06.2020.a kell 08.55 kannatanule näkku tehtud rusikalöökidest ja nendele järgnenud kuklaga tänavakivide vastu kukkumisest põhjustatud pea tömp trauma tagajärjel haiglas. 3. Maakohus asus tõendite kogumis hindamise järel seisukohale, et oma senise elukogemuse pinnalt sai M. Vesi aru ja pidas võimalikuks, et kannatanule isegi üks kord pea piirkonda, mis on õrn ja vigastustele vastuvõtlik koht, lüües võib ta tekitada kannatanule eluohtliku vigastuse. Et kannatanu kukkus löögi tagajärjel peaga vastu maad, pidi M. Vesi löök olema keskmisest oluliselt tugevam, s.t rakendatud oli ilmselgelt keskmisest oluliselt tugevamat jõudu ja sellele järgnenud veel kaks lööki 2

(11)juba kukkuva kannatanu peapiirkonna suunas, kinnitavad M. Vesil C-le raske tervisekahjustuse tekitamise tahtluse esinemist. Kohus asus seisukohale, et teole järgnevate päevade käitumine kinnitab, et M. Vesil ei olnud soovi C tappa, sest paari päeva möödudes oli süüdistatav valmis oma tegude tagajärgede eest vastutama ja ei püüdnud vastutusest kõrvale hoiduda. Kohusetundliku ja tähelepanekliku suhtumise korral oleks M. Vesi pidanud C surma võimalikkust ette nägema ja tagajärjena realiseerunud oht pidi olema talle äratuntav, seega lootis süüdistatav kergemeelselt C surma saabumist vältida. M. Vesile karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Tegemist on tõsise isikuvastase kuriteoga. Löönud C rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus peaga vastu maad, lahkus M. Vesi joostes sündmuskohalt tundmata huvi tekitatud tagajärgedest. Samas on süüdistatav hiljem üritanud kannatanutega ühendust võtta, et selgitada välja C olukorda haiglas ja on end ise politseisse üles andnud. Karistust kergendavaks asjaoluks luges kohus süü tunnistamist ja kahetsust. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, kuriteo toimepanemisest möödunud aasta jooksul ei ole ta uusi kuritegusid toime pannud. Arvestades süüdistatava senist elukäiku ja vanust, puudub põhjus käesoleval hetkel arvata, et süüdistatav jätkaks kuritegude toimepanemist, mistõttu pidas kohus võimalikuks jätta mõistetud vangistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohtu arvates esineb süüdistatav puhul veel lootus, et katseaeg on talle piisavaks motivaatoriks, hoidumaks uute kuritegude toimepanemisest ja lühiajaline vangistus peaks andma piisavalt võimalusi, et mõelda juhtunule, korrigeerida oma käitumist edaspidiseks ning kujundada oma väärtushinnanguid, et vältida tulevikus olukorda, mis võib tuua kaasa teisele isikule tervisekahjustuse tekitamise. Et M. Vesi oma õigusvastase käitumisega põhjustas C-le tervisekahjustusi ning kehavigastusi, mis tõid kaasa kannatanu surma, kuuluvad kannatanute tsiviilhagid rahuldamisele. M. Vesi on kannatanute nõudeid tunnistanud ja nendele vastu ei vaidle. 4. Maakohtu otsuse vaidlustasid ringkonnakohtus süüdistatava kaitsja D. Školjar ning kannatanute Y ja X esindajad K. Rande ja O. Nääs. 4.1. Kaitsja hinnangul kohaldas kohus materiaalõigust ebaõigesti. Apellant palub tühistada maakohtu otsus osaliselt, s.o M. Vesi süüditunnistamises ja karistamises

§ 118

lg 1 p 1, 7 järgi, samuti süüdistatavale mõistetud karistuse, määratud katseaja pikkuse ja süüdistatavalt väljamõistetud mittevaralise kahju osas. Tühistatud osas palub kaitsja teha uue otsuse, millega kvalifitseerida M. Vesi kuritegu ümber ja mõista talle kergem karistus. Kaitsja seisukohad otsuse osaliseks tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks on alljärgnevad: 4.1.1. Süüdistatava käitumises ei esine

§ 118

lg 1 p 1, 7 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid ning kannatanule tekitatud eluohtlik tervisekahjustus ei ole M. Vesi tahtlusega kaetud. Kaitsja hinnangul tuleks hinnata, kas süüdistatava käitumises võivad olla sedastatavad

§ 121ja § 117 tunnused ideaalkogumis.

4.1.

  1. Mitte iga rusikalöök pähe ei tõenda vältimatult tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tuvastatud asjasse puutuvad asjaolud, mitte ainult teo toimepanemisega tegelikkuses saabunud tagajärg ja süüdistatava asend vahetult enne lööki. Süüdistatava löögid olid suunatud üksnes kannatanu näo piirkonda ning ei olnud piisavalt tugevad selleks, et tekitada raskeid vigastusi. 4.1.
  2. M. Vesi on selgitanud, et valis kõige ohutumat piirkonda, kuhu lüüa, et kannatanule tervisekahjustusi mitte tekitada. Süüdistataval puudus rusikaga näkku löömisel tahtlus tekitada kannatanule raske tervisekahjustus, löökidest tekkinud vigastused ei olnud eluohtlikud. 4.1.
  3. Enda teo ohtlikkusest arusaamine, ei tähenda automaatselt, et süüdistatav oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Süüdistatav ei saanud ette näha, et tema löögid võiksid põhjustada kannatanu kukkumise kuklaga vastu tänavakive. 3

(11)4.1.
  1. Kohtuliku uurimise käigus ei ole kannatanutel tuvastatud erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust mittevaralise kahju hüvitamiseks. 4.
  2. Kannatanute esindajad vaidlustavad otsuse M. Vesile mõistetud karistusmäära osas. Apellandid paluvad maakohtu otsus tühistada M. Vesile mõistetud karistuse osas ja teha uus otsus, millega mõista M. Vesile

§ 118

lg 1 p 1 ja 7 järgi karistuseks 8 aastat vangistust, mille hulka arvata eelvangistuses viibitud aeg, lugedes kandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 7 aastat 11 kuud 28 päeva. Kannatanute kasuks paluvad välja mõista apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kogu ulatuses. Apellantide seisukohad otsuse tühistamiseks vaidlustatud osas on alljärgnevad: 4.2.

  1. Elu ja tervise vastase kuriteo, milline lõppes isiku surmaga, toimepanemise eest peavad esinema eriti kaalukad argumendid mõistmaks karistuseks vangistuse sisuliselt miinimummääras. Kohus ei ole nõuetekohaselt põhjendanud oluliselt alla keskmise, miinimumi lähedase vangistuse mõistmist raskeima tagajärjega kuriteo eest. Kohtu poolt välja toodud süüdlase tegu ja eesmärki kirjeldavad asjaolud annavad kokkuvõttes aluse hinnata süü suuruse vähemalt keskmiseks, kui mitte suureks. 4.2.
  2. Videosalvestuselt nähtuv kinnitab, et M. Vesi ei teinud esimest lööki mitte lihtsalt paigal seistes, vaid võttis käega kehaga taha poole kallutades hoogu, mis kinnitab, et ta tahtis, et löök oleks maksimaalselt tugev. Puuduvad asjaolud, mis oleksid reaalselt ohustanud süüdistatava või tema sõprade elu või tervist ning nõudnud rünnaku mahasurumiseks tugevat lööki peapiirkonda. Süüdistatavale kui treenitud isikule oli ettenähtav, et tema löökide tagajärjel tekkivad tervisekahjustused on raskemad kui mõne teise isiku puhul. 4.2.
  3. Kohus on andnud karistust motiveerides küll hinnangu M. Vesi teojärgsele käitumisele, kuid ei ole sellega karistuse mõistmisel sisuliselt arvestatud. 4.2.
  4. Kohus on ebaõigesti lugenud karistust kergendavaks asjaoluks süü tunnistamist ja kahetsust. M. Vesi ei läinud politseisse mitte süü ülestunnistamiseks, vaid pigem enda kaitsmiseks. Süüdistatava paljasõnaliselt väljendatud kahetsust ei ole tuvastatud asjaolude pinnalt võimalik tõlgendada karistust kergendava asjaoluna. 4.2.
  5. Puuduvad asjaolud, mille pinnalt saaks M. Vesi süüd hinnata keskmisest madalamaks, millised õigustaksid tema tegevust või oleksid tõlgendatavad tema kasuks. M. Vesi pani kuriteo toime kavatsetult, selleks puudus mistahes vajadus. Sellise hinnangu M. Vesi tegevusele kohus andis, kuid järeldus karistuse määra osas ei vasta kohtu motiividele. 4.2.
  6. M. Vesile ei ole põhjendatud mõista karistust alla keskmise määra, so vähem kui 8 aastat vangistust. 4.2.
  7. Kohtu otsustus mõistetud karistuse kandmisest osaliselt vabastamise kohta on ebaseaduslik ja põhjendamatu. Karistusest tingimuslik vabastamine võib kõne alla tulla ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Ühelegi erandlikule asjaolule, millega antud juhul kannatanu surmaga lõppenud kuriteo eest karistuse kandmisest vabastamine oleks põhjendatav, maakohus tuginenud ei ole. Varasema karistatuse puudumine ning eeldus, et isik ei pane toime uusi kuritegusid, ei ole erandlikud asjaolud. Et kuriteo toimepanemise kui ka süüdlase isikut iseloomustavad erandlikud asjaolud puuduvad, kuulub mõistetav karistus kandmisele kogu ulatuses.
  8. Tallinna Ringkonnakohtu
  9. detsembri 2021.a määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega 10.01.2022.a.
  10. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitasid enda kirjalikud seisukohad apellatsioonidele prokuratuur, kannatanute esindaja K. Rande ja süüdistatav. 4

(11)
  1. Vastuses kaitsja apellatsioonile leiab prokurör, et maakohus on tuginenud hinnatud tõenditele kogumis, rikkumata seejuures menetlusnorme ja hälbimata kohtupraktikast. 7.
  2. M. Vesi poolt C suhtes kasutatud vägivald oli sellise intensiivsusega, et tõenditele tuginevalt ulatus M. Vesi tahtlus ka raskete tervisekahjustuste tekitamiseni. Maakohus selgitas otsuses põhjalikult ja arusaadavalt, miks M. Vesi tegu ja tema poolt tehtud rusikalöögid ohvri pähe olid sellised, et kvalifitseerida tegu

§ 118lg 1 p 1 ja 7 järgi.

7.

  1. Otsuses kirjeldatud M. Vesi käitumise objektiivne külg, s.o näkku suunatud rusikalöökidest kannatanu kukkumine peaga vastu tänavakive, löökide sihilikkus, löökide jõud ja vigastuste piirkond, süüdistatava kehaasend ning löögiks valmistumine, teoeelne ja teojärgne käitumine, aga ka varasem treenitus ja teadmised löökide tegemisest, kinnitab üheselt, et süüdistatav pidi saabunud tagajärge pidama vähemalt võimalikuks ja seda möönma. Kohus osundas õigesti, et M. Vesi teadis, et kasvõi üks löök pea piirkonda võib olla eluohtlik, kuid vaatamata sellele tegi löökide seeria justnimelt kannatanu pea suunas. Otsuses on veenvalt ja selgelt toodud välja argumendid, millele tuginevalt on C kukkumine põhjuslikus seoses M. Vesi tegevusega ning kukkumine ja sellest täiendavate vigastuste saamine olid M. Vesile ettenähtavad. 7.
  2. Kannatanute tsiviilhagi rahuldamine mittevaralise kahju osas on põhjendatud. 7.
  3. Kaitsja apellatsioonist ei nähtu mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse muutmise või tühistamise. Prokurör palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  4. Kannatanute esindaja K. Rande palub 16.09.2021 esitatud apellatsioon rahuldada kogu ulatuses. 8.
  5. Kaitsja apellatsioon ei anna esindaja hinnangul alust maakohtu otsuse tühistamiseks kaitsja poolt vaidlustatud osas. Apellatsioonist ei nähtu, milles seisneb maakohtu poolne konkreetne rikkumine tõendite hindamisel, mis on väidetavalt viinud kohtu ebaõigetele järeldustele kuriteo kvalifikatsiooni tuvastamisel. Kaitsja kordab juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja sisuliselt heidab kohtule ette enda seisukohtadega mittenõustumist. 8.
  6. Maakohus on kuriteokoosseisu tuvastamisel analüüsinud nii prokuratuuri kui kaitsja väiteid, kõrvutanud neid uuritud tõenditega ning selgelt ja jälgitavalt jõudnud õigetele järeldustele kohtus uuritud tõendikogumi pinnalt, millised ei toeta kaitsja positsiooni. Asjaolu, et maakohtu otsus ei ole kaitsjale meelepärane ning apellant on kaitsekõnes andnud tuvastatud asjaoludele teistsuguse hinnangu kui kohus, ei anna alust otsuse tühistamiseks M. Vesile etteheidetud kuriteo kvalifikatsiooni osas. Süüdistatava käitumisest ei nähtu mingeid samme, mille põhjal võiks asuda seisukohale, et ta lootis C maha kukkumist vältida, tema objektiivsest käitumisest nähtub, et ta soovis kavatsetult tekitada C-le kehavigastusi. 8.
  7. Kaitsja ei ole viidanud maakohtu poolsetele rikkumistele mittevaralise kahju väljamõistmisel ja selleks erandlike asjaolude tuvastamisel, vaid esitanud pelgalt omapoolse nägemuse mittevaralise kahju käsitlusest. Maakohus on ammendavalt selgitanud, millistel asjaoludel loeb kohus mittevaralise kahju tekitamise piisavaks, et lugeda kahju tekkinuks erandlikel asjaoludel. Ainuüksi seisukoht, et mittevaraline kahju ei ole põhjendatud, ei anna alust otsuse tühistamiseks. 8.
  8. Kannatanu esindaja palub apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks Eesti Vabariigilt kannatanute Y ja X kasuks välja mõista 3432 eurot (koos käibemaksuga).
  9. Süüdistatav M. Vesi selgitab enda kirjalikult esitatud seisukohtades, et tema tahtlust ja sündmuste toimumise keskkonda on osaliselt valesti mõistetud, sest ta ei soovinud põhjustada C kukkumist, veel vähem ei osanud ette näha kukkumisest tulenevaid vigastusi. Tunneb tagantjärgi suurt kahetsust ega ole kordagi seadnud kahtluse alla, et selline käitumine oli viga. See oli tema jaoks tollel hetkel üks võimalik viis ennast potentsiaalse füüsilise rünnaku eest kaitsta. Nõustub kohtuga, et mingit põhjust C rünnata tal polnud, kuid ei nõustu, et tal polnud mingit põhjust arvata, et C võiks teda füüsiliselt rünnata. Ühiskonnast isoleerimine tähendaks talle töö, karjääri ja elukaaslase kaotust. Perekonna toimetulek ilma temapoolse panuseta pole tänasel päeval võimalik. Soovib hüvitada kannatanu lähedastele ja perekonnale nii palju kui võimalik. 5

(11)Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaalasja materjalidega, apellatsioonides esitatud argumentidega ja apellatsioonidele esitatud kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtus uuritud tõendikogumi pinnalt puudub alus asuda otsuses esitatud järeldustest ja põhjendustest vastupidisele seisukohale. Kohtuotsus vastab KrMS §-des 311-313 sätestatud kohtuotsusele kehtestatud nõuetele ning on seaduslik ja põhjendatud. Olukord, kus apellant ei nõustu kohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt, mis on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise üheks aluseks. Materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, millele apellandid enda apellatsioonides viitavad ning mis kaitsja hinnangul tõid omakorda kaasa M. Vesi põhjendamatu süüditunnistamise, tema karistamise ja kannatanutele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise, kohtukolleegiumi hinnangul vaidlustatud otsuses ei esine. Alused kohtuotsuse tühistamiseks apellatsioonides esitatud motiividel puuduvad.
  2. Kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Kohtupraktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Nii on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-10712 p-s 7 selgitavalt märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis enda koostoimes või ka eraldivõetult viivad maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole aga sellised vead vaidlustatud otsuses tuvastatavad. Maakohus on kooskõlas Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-100-06 p-s 18 märgituga kõiki hinnatud tõendeid omavahel kõrvutanud, asetanud nendest tulenevad andmed omavahelisse konteksti ja nende kogumis hindamise tulemusena asunud õigele järeldusele, et M. Vesi põhjustas C-le süüdistuses märgitud ajal ja kohas eluohtliku tervisekahjustuse ja C surma, mis saabus 8.06.2020.a kell 8.55 näkku tehtud rusikalöökidest ja nendele järgnenud kuklaga tänavakivide vastu kukkumisest põhjustatud peatrauma tagajärjel. Maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti nii vaidlustatud otsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks kui M. Vesi teole antud juriidilise hinnangu ümberkvalifitseerimiseks ja mõistetud karistuse muutmiseks. Kohtu siseveendumuse kujunemine ja arutluskäik M. Vesi süüküsimuses ja talle karistuse mõistmise osas on otsuse lugejale jälgitav ja kohus on arusaadavalt põhjendanud, miks ta M. Vesi esitatud süüdistuse täies mahus süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Et apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires, ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub. Nõustudes vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste ja järeldustega, ei pea kohtukolleegium neid KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades ja kooskõlas Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-92-11 p-s 15.
  3. märgitud täpsustava selgitusega, vajalikuks korrata. Apellatsioonidega seonduvalt märgib kohtukolleegium järgmist.
  4. Vaidlustamata asjaolu, et M. Vesi poolt C-le vähemalt kahel korral rusikaga näo piirkonda löömise tagajärjel kukkus kannatanu kõnniteele ja lõi kukla vastu tänavakive, asub süüdistatava kaitsja apellatsioonis seisukohale, et kannatanut rusikaga näkku lüües puudus M. Vesil tahtlus tekitada C-le tervisekahjustus ning et just see tervisekahjustus, mille põhjustamine oli süüdistatava tahtlusega kaetud, viis enamohtliku tagajärje ehk C surma saabumiseni. Kaitsja hinnangul olid 6
(11)süüdistatava löögid suunatud üksnes C näkku ega olnud piisavalt tugevad raskete kehavigastuste tekitamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul maakohtus uuritud tõendid kogumis seda kaitsepositsiooni ei tõenda.

§ 118

lg 1 p 1, 7 järgi kvalifitseeritava süüteo koosseis on täidetud juhul, kui on leidnud tuvastamist, et süüdlase tahtlus oli suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele juba löögiga, seda ka ilma kukkumiseta. Käesoleva asja materjalide ega kohtus hinnatud tõendite pinnalt ei ole võimalik väita, et süüdistataval, lüües C-le vähemalt kahel korral rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel kukkus kannatanu maha, puudus tahtlus kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamises ja et löögijõust tulenevalt ei olnud kannatanu kukkumine ega sellest täiendavate vigastuste saamine süüdistatavale ettenähtavad. Ekspertiisiaktist nr 20E-AOS0038/285 (kd I, tl 64-75) tulenevalt on C surma põhjuseks pea kinnine tömp trauma vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumi, „muhu“ (nahaaluse verevalumi ja turse) ning nahamarrastusega paremal pool kukla-kiiru piirkonnas, verevalumitega kõõlustanul, põrutushaavaga paremal pool sarna piirkonnas, nahaaluste verevalumitega parema silma laugudel ja parema silma all sarna piirkonnas ning verevalumitega ülahuule ja põse limaskestal vasakul pool. Vigastuste tüsistusena tekkis peaajuturse koos sekundaarsete verevalumitega ajusillas (ajutüve pitsumine), kopsuturse ning kujunes välja peaaju funktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine (ajusurm). Tulenevalt „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra“ (Vabariigi Valitsuse määrus nr 266 13.08.2002) § 7 lg-st 1 ja lg 2 p-st 3 on surmaga lõppenud peatrauma eluohtlik tervisekahjustus. Kaitsja jätab tähelepanuta ekspert AV ütlused, et välistada ei saa igast löögis kõvakelme aluse verevalumi tekkimist, mis ekspertiisiakti kohaselt koos teiste C surnukehal tuvastatud vigastustega oli C surma põhjuseks. Kaitsja arvamus, et C surnukeha näo piirkonnas tuvastatud vigastused ei olnud piisavalt tugevad, tekitamaks C-le raskeid vigastusi, ei saa kummutada eriteadmisi omava eksperdi arvamust rusikalöökidega tekitatud vigastuste eluohtlikkusest. Seega kinnitavad nii C surnukeha kohtuarstliku ekspertiisi akt ja eksperdi ütlused koostoimes süüdistatava poolt C elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamist ja eksperdiarvamuse p-s 1 kirjeldatud vigastused on otseses põhjuslikus seoses C surma saabumisega. Tulenevalt süüdistatava ütlustest tuvastas maakohus õigesti M. Vesi teadlikkuse sellest, et kasvõi üks löök pea piirkonda võib olla eluohtlik, kuid selle vaatamata tegi süüdistatav sihilikult vähemalt kaks jõulist lööki justnimelt kannatanu pea suunas, millest juba esimene löök põhjustas löögijõust tulenevalt C kukkumise peaga vastu tänavakive. Kohtuistungil hinnatud tõenditest tulenevalt kohtu poolt tuvastatud M. Vesi löögiasend ja tegevus enne kannatanu suunas esimese löögi sooritamist, lükkavad üheselt ümber kaitsja seisukohad kannatanu kukkumise väidetavast ootamatusest, süüdistataval teadmatuse puudumisest põhjusliku seose olemasolust kannatanu löömise ja kukkumise vahel ning ettenähtavuse puudumisest kukkumisel võimalike vigastuste saamisest. Et maakohus on otsuses M. Vesi käitumise objektiivse külje analüüsimisel ja enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel olnud enam kui põhjalik, leides, et tõenditest tulenevalt on välistatud kaitseversioonid nii C poolt süüdistatava või tema sõprade elu ja tervise mingilgi viisil ohustamisest kui süüdistatava hädakaitseseisundis viibimisest, on M. Vesi isikuks, kes pani toime teo, mis täidab

§ 118lg 1 p-s 1 ja 7 sätestatud teokoosseisu.

Süüdistatava ütlustest nähtuvalt soovis ta C mingiks ajaks valu tõttu peatada et „oleks kadunud seisundis“, mis kinnitab, et ta soovis kannatanule mis tahes s.h ka raske või eluohtliku tervisekahjustuste tekitamist. Maakohus jõudis tõendite kogumis hindamise tulemusena õigele järeldusele, et M. Vesi varasema elukogemuse pinnalt oli talle tema tegevuse tagajärjel saabunud tagajärg ettenähtav ja seega sai ta aru oma käitumise ohtlikkusest, mida kinnitab veelgi asjaolu, et peale C pikali kukkumist ei tundnud ta huvi enda poolt kannatanule tekitatud tervisekahjustuste vastu ja lahkus joostes sündmuskohalt. Kuigi otseselt ei soovinud süüdistatav C-le raskeid tervisekahjustusi tekitada, möönis ta nende saabumise võimalikkust ja lootis kergemeelselt surma saabumist vältida. 7

(11)Et tõendid, mis lükkaksid ümber M. Vesi poolt

§ 118

lg 1 p-s 1 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise, puuduvad, jääb kaitsja taotlus kvalifitseerida M. Vesile etteheidetav tegu ümber

§ 117lg 1 ja § 121 järgi ainetuks.

13. Maakohtu poolt M. Vesile karistuse mõistmine on kooskõlas

§ 56lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise alusega ja vastab tema teosüüle.

Arvestada tuleb, et karistuse mõte ei ole üksnes õiguskorra kaitse või süüdimõistetu mõjutamine uusi kuritegusid mitte toime panema, vaid tegemist on ka vastutusega toimepandud kuriteo eest. Kohtupraktikas kinnistunud põhimõtte kohaselt ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt, olles samal ajal kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kaitsja ei ole toonud apellatsioonis välja ühtegi tõsiselt võetavat argumenti, miks maakohtu poolt

§ 118

lg 1 p 1, 7 järgi mõistetud sanktsiooni miinimumlähedane karistusmäär, tulenevalt M. Vesi süü suurusest, kohtupraktikale ei vasta ega ole seetõttu proportsionaalne. Maakohus on otsuses esitanud selgelt ja arusaadavalt ning kohtupraktikaga kooskõlas olevalt põhjendused, miks peab kohus võimalikuks ja põhjendatuks mõista M. Vesile karistuseks reaalse vangistuse 5 aastat ning miks käesolevas asjas on põhjendatud, arvestades süü suurust, ründe intensiivsust ning kannatanu abita jätmist, süüdistatava osaliselt karistuse kandmiselt tingimisi vabastamine. Kohtukolleegium nende põhjendustega nõustub. M. Vesile mõistetud karistus vastab karistuse mõistmise põhimõtetele ja omab süüdistatava suhtes ka üld- ja eripreventiivset toimet. 14. Kohtukolleegium ei jaga kannatanute esindajate seisukohta M. Vesile mõistetud karistuse karmistamiseks. Maakohus, mõistes M. Vesile

§ 118

lg 1 p 1, 7 järgi karistuse, mis jäeti osaliselt täitmisele pööramata, ei kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti ega rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Erinevalt apellantidest asub kohtukolleegium seisukohale, et M. Vesile mõistetud karistus vastab kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

§ 56

lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel ja kohtupraktikat silmas pidades tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, misjärel tuvastatakse süüdistatava süü suurust ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistusmäär.

§ 118

lg 1 p 1 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest näeb karistusseadustik ette vangistuse 4 - 12 aastat, sanktsiooni keskmääraks on 8 aastat vangistust. Otsuse nr 3-1-1-11312 p-s 9.1 on Riigikohus osundanud ka sellele, et tulenevalt

§ 56

lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesolevas asjas põhistas maakohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, jälgitavalt, miks tuleb kohtu arvates karistada M. Vesi sanktsiooni alammäära lähedase vangistusega 5 aastat ja miks tuleb osa mõistetud karistusest kohe reaalselt täitmisele pöörata. Maakohtuga saab nõustuda selles, et süüdistatava süüd ja tema isikut iseloomustavad andmed on sellised, mis tingivad talle lühiajalise reaalse vangistuse mõistmise nn šokivangistuse näol. Vaidlus puudub selles, et M. Vesi poolt toime pandud raske isikuvastase kuriteo põhjustas ootamatu verbaalne konflikt, kusjuures nii süüdistatav kui kannatanu olid mõlemad eelnevalt tarvitanud alkoholi ja kannatanu enda käitumine oli nii tema enda sõprade kui süüdistatava ütlustest tulenevalt arusaamatu. Vaidlustatud otsuses karistuse mõistmise põhistusi silmas pidades mõjutasid karistuse raskust eeskätt C suhtes toimepandud tegu iseloomustavad asjaolud, kuna M. Vesi poolt kannatanu suhtes rakendatud vägivald oli sedavõrd intensiivne, et kannatanu kukkus näkku suunatud rusikalöökidest maha, peaga vastu maad. Samas tuleb nõustuda maakohtuga selles, et kuigi süüdistatav käitus vahetult pärast sündmust hooletult, nähtub tema hilisemast käitumisest, et ta püüdis kannatanutega 8

(11)ühendust võtta ja välja selgitada kannatanu olukorda haiglas. Et tegemist oli M. Vesi poolt kannatanu suhtes hetkeemotsioonist tulenevalt mõtlematult toime pandud teoga ehk juhusliku episoodiga, kinnitab asjaolu, et kuriteost möödunud aja jooksul ei ole süüdistatav uusi õiguserikkumisi toime pannud ja kahetseb toimunut. Kuigi kannatanu käitumine ei olnud sellise kaaluga, mis tinginuks M. Vesil vajaduse teda süüdistuses kirjeldatud viisil füüsiliselt rünnata ega sellise intensiivsusega lüüa, saab ründe intensiivsust, vahendit, piirkonda ja kannatanu vigastusi ning süüdistatava teoeelset ja –järgset käitumist kokkuvõtvalt silmas pidades hinnata M. Vesi süüd keskmise suurusega süüst madalamaks. Kuivõrd M. Vesi karistust raskendavaid asjaolusid

§ 58

mõttes maakohus ei tuvastanud ja esinevad

§ 57

lg 1 p 3 mõttes karistust kergendavad asjaolud - süü tunnistamine ja kahetsus-, on need kahtlusteta kuriteo toimepanemise eest mõistetavat karistusmäära mõjutavateks teguriteks. Nõustuda saab maakohtuga selles, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada süüdistataval varasema karistatuse puudumist, samuti isiku senist elukäiku ja vanust, mis ei jäta alust kahtluseks, et M. Vesi võiks jätkata kuritegude toimepanemist ja mis omakorda annab aluse jätta mõistetud 5 aasta pikkune vangistus osaliselt täitmisele pööramata. Küll aga on lühiajalise vangistuse (šokivangistuse) mõistmine põhjendatud nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke silmas pidades, sest karistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmine on mõeldud eelkõige nende isikute karistamiseks, kelle puhul esineb veel lootus, et katseaeg on piisavaks motivaatoriks hoidumaks uusi kuritegusid mitte toime panema. Lühiajaline vangistus peaks andma aga süüdistatavale vahetu kogemuse oma teo tagajärgedest ja piisavalt võimalusi nii tulevikus enda käitumise juhtimiseks kui väärtushinnangute kujundamiseks. Et süüdistataval on kohustus hüvitada kannatanutele õigusvastase teoga tekitatud kahjud, leidis maakohus põhjendatult, et M. Vesi pikaajaline ühiskonnast isoleerimine lükkaks kaugesse tulevikku ka kannatanute võimalused kahjude hüvitamiseks, mistõttu ei ole M. Vesi pikaajaline isoleerimine käesoleval juhul vältimatult vajalik. Kannatanute esindajate seisukoht, et asjaolude puudumisel, mille pinnalt saaks M. Vesi süüd hinnata keskmisest madalamaks, ei ole põhjendatud karistada süüdistatavat sanktsiooni miinimummäära lähedase vangistusega, ei tulene asjas hinnatud tõenditest. Maakohus tuvastas erandlikud asjaolud, mis iseloomustavad süüdlase isikut mõistetud karistuse kandmisest osaliselt vabastamise kasuks, samuti leidis põhjendatult, et M. Vesi rünne C vastu oli juhuslik episood, seega erandlik võrreldes teiste samalaadsete tegudega. Kohtukolleegium erinevalt apellantidest leiab kokkuvõtvalt, et M. Vesile mõistetud karistus 5 aastase vangistuse näol, millest kuulub kohesele kandmisele 6 kuud vangistust, vastab toimepandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule ega hälbi kohtupraktikast. 15. M. Vesi kaitsja on läbivalt seisukohal, et kannatanute tsiviilhagi mittevaralise kahju osas on põhjendamatu. Apellandi arutluskäiguga käesolevas asjas kannatanutel erandlike asjaolude puudumisest, mis tulenevalt VÕS § 134 lg-st 3 annaksid aluse ka surmasaanu vanematel nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kohtukolleegium nõustuda ei saa. Esmalt seetõttu, et maakohus on otsuses kannatanute tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes põhjalikult analüüsinud ja kohtu arutluskäik nii M. Vesi teo ja kannatanutele tekitatud mittevaralise kahju vahel põhjusliku seose kui erandlike asjaolude VÕS § 134 lg 3 mõttes tuvastamisel on loogiline, jälgitav ja tulenev seadusest. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi ning VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma üksnes isikule m.h kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral. Kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine tähendab isiku kehalise või vaimse heaolu seisundi halvendamist. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). 9

(11)VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kaitsja ei vaidlusta maakohtu poolt tuvastatut, et C-l tuvastatud tervisekahjustused on tekitatud süüdistatava poolt ehk vaidluse all ei ole küsimus sellest, et M. Vesi tekitas enda õigusvastase käitumisega C-le tervisekahjustusi ning kehavigastusi, mis tõid kaasa kannatanu surma. Kohtumenetluse käigus ei ole leidnud tuvastamist M. Vesi käitumises VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus tulenevalt VÕS § 127 lgs 6 ja TsMS § 233 lg-s 1 märgitust diskretsiooni alusel ehk oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Et kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav hüvitamisele kuuluv rahasumma, peab mittevaralise kahju hüvitis olema kohtupraktika kohaselt proportsionaalne õigusrikkumise raskusega, vastama kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele, samas peab kohus olema veendunud, et sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Tuvastanud põhjusliku seoses M. Vesi süülise käitumise ja C surma põhjustamise vahel, millega tekitati kannatanutele mittevaraline kahju, nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles, et käesolevas asjas esinevad sellised asjaolud kannatanutele mittevaralise kahju põhjustamisel, mida on alus hinnata erandlike asjaoludena VÕS § 134 lg 3 mõttes. Maakohus on põhjendatult osundanud, et C vanemad, tulles koheselt peale sündmust Tallinnasse ja nähes haiglas oma poega operatsioonijärgselt voolikute ja muude meditsiiniseadmete külge kinnitatuna oma elu eest võitlemas, pidid leppima mõttega, et nende poeg ei välju sellest olukorrast elusana ja viibisid seega kuriteosündmusega ajalises läheduses. Olukord, kus vanemad näevad pealt oma lapse kannatusi elu eest võitlemisel ja läbielamisi seoses poja vägivaldse surmaga ning kes peavad kellegi vägivaldse teo tagajärjel matma oma lapse, olgugi et täiskasvanu, avaldab kahtlemata vanema psüühikale sedavõrd suuremat mõju ja on hinnatav erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 mõttes. Leides apellatsioonis, et puuduvad erandlikud asjaolud kannatanutele mittevaralise kahju hüvitamiseks, ei ole kaitsja samas vaidlustanud otsust hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju hüvitise määra osas. Kohtukolleegiumi hinnangul vastab kannatanute kasuks vaidlustatud otsusega väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise määr, s.o kummagi kannatanu kasuks 15 000 eurot, kokku 30 000 eurot, tapmiskoosseisu järgi kohtu poolt süüdimõistmisel väljakujunenud kohtupraktikale ning on süüdistatava isikut arvestades proportsionaalne ja mõistlik. Märkida tuleb sedagi, et kaitsja jätab apellatsioonis tähelepanuta asjaolu, et süüdistatav on maakohtus 14.05.2021.a toimunud kohtuistungil kannatanute tsiviilhagi omaks võtnud ja leidnud, et see on täies ulatuses põhjendatud. Kuivõrd M. Vesi võttis kannatanute tsiviilhagi nõude mittevaralise kahju hüvitamise osas täies ulatuses õigeks, lugeski maakohus põhjendatuks just sellises ulatuses kannatanute tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise rahuldamise ja kannatanute kasuks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel hüvitamise. KrMS § 310 lg 1 sätestab, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Et kohtukolleegium jätab käesoleva otsusega M. Vesi suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse

§ 118

lg 1 p 1 ja 7 järgi muutmata, puudub seadusest tulenev alus jätta kannatanute tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata nagu kaitsja seda apellatsioonis taotleb. 16. Kannatanute esindaja K. Rande esitas ringkonnakohtule koos kirjaliku seisukohaga kaitsja apellatsioonile taotluse apellatsioonimenetluses kannatanute menetluskulude hüvitamiseks. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Esindaja on kohtule kinnitanud, et taotluses kirjendatud kulutused (tehtud tööd, kestus ja tunnihind) on olnud vajalikud ja 10

(11)apellatsioonimenetlusega seotud. Tasutaotlusest nähtuvalt osutas kaitsja kannatanutele õigusabi 13,58 tunni ulatuses, vastavalt kokkulepitule tunnitasu suurusega 200 eurot. AB LEXTAL arvete nr 202109070 ja 202112037 alusel kuulub hüvitamisele kaitsjatasu 3432 eurot (koos käibemaksuga). KrMS § 185 lg 2 ls 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Et apellatsiooni esitasid kaitsjad kannatanute huvides ja kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb apellatsioonimenetluses kannatanutele õigusabi osutamisega tekkinud kaitsjatasu 3432 eurot KrMS § 185 lg 2 kohaselt jätta Y ja X enda kanda. Taotlus mõista apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kannatanute kasuks välja Eesti Vabariigilt, rahuldamisele ei kuulu. 17. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, siis lähtudes ülaltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja § 344 345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 3. septembri 2021.a otsuse M. Vesi süüdistuses

§ 118lg 1 p 1, 7 järgi muutmata ning esitatud apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.