← Eesti

2-20-15789/25

Obsah (6)§ 1059§ 492§ 127§ 1056§ 139§ 140

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 4. märts 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-15

) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni võla tasumiseni. Hageja peamised väited on järgmised: - - - - X (edaspidi: kannatanu) parkis sõiduki Volvo S40 (riikliku registreerimismärgiga XXXXXX, edaspidi: sõiduk)

  1. veebruaril 2019 Tallinnas Juhkentali 14 asuva kinnisasja (edaspidi: kinnistu) koosseisu kuuluva hoovi parklasse. Parkimise ajal vajus samal aadressil asuva hoone sein sõidukile peale, mille tagajärjel sai sõiduk kahjustada; kinnistu on jagatud korteriomanditeks ja seda valitseb kostja; sõiduk oli kindlustatud Seesam Insurance AS-is (edaspidi: kindlustusandja), kelle üldõigusjärglane on alates
  2. juulist 2020 hageja. Kannatanu teavitas kindlustusandjat juhtumist ja esitas kahjuteate koos kahjustusi tõendavate fotodega. Kindlustusandja luges juhtumi vabatahtliku sõidukikindlustuse juhtumiks ja hüvitas sõidukile tekkinud taastamiskulu summas 2903,69 eurot vastavalt taastamisteenuse arvele; hüvitise väljamaksmisega omandas kindlustusandja kahju hüvitamise nõude kinnistu korteriomanike vastu, mis korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 34 lg 3 järgi tuleb esitada kostja vastu; alates nõude esitamisest on hagejal õigus nõuda viivist.
  3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: - kannatanu parkis sõiduki kinnistule ilma loata. Seega tekkis kahju temast tulenevatel asjaoludel ja esineb hüvitamist välistav asjaolu; hageja esitatud arve ei tõenda kulu suurust ega ka seda, et kulu oli mõistlik ja vajalik. Mõistlik on varuosade asendamine kasutatud varuosadega, kuna kahjustada sai kasutatud sõiduk. Arvest ei nähtu, kas tegemist on uute või kasutatud varuosadega. Arve kohaselt oli sõiduki tagaosa värvimise, värvimaterjalide ja poleerimise kulu 955,99 eurot. Sulgudes on märge, et kahjustused olid üle sõiduki. Samas esitatud pildid ei tõenda kahjustusi kogu sõidukil, mistõttu selle tervikuna värvimine ja poleerimine ei ole mõistlik kulutus. Lisamaterjalide vajalikkust hageja ei tõendanud. Seega on sõiduki parandamise mõistlikud kulud väiksemad hageja esitatust. 2

(5)MAAKOHTU OTSUS
  1. Maakohus rahuldas hagi
  2. oktoobri 2021 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi. 3.
  3. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud: - kannatanu parkis
  4. veebruaril 2019 sõiduki kinnistu hoovi parklasse; parkimise ajal vajus kinnistul asuva hoone sein sõidukile peale, mille tagajärjel sai sõiduk kahjustada; kinnistut valitseb korteriühistuna kostja; sõiduk oli kahjustamise ajal kindlustatud kindlustusandja juures; kannatanu teavitas kindlustusandjat juhtumist ja esitas sõidukikahju hüvitamise taotluse koos sõiduki kahjustusi tõendavate fotodega; kindlustusandja luges juhtumi vabatahtliku sõidukikindlustuse juhtumiks ja hüvitas sõidukile tekkinud taastamiskulud vastavalt esitatud arvele 2903,69 euro ulatuses; hageja on kindlustusandja õigusjärglane. 3.
  5. Maakohus leidis, et poolte vahel puuduvad lepingulised suhted ja hageja nõude õiguslik alus on

§ 1059

. Ehitise küljest eraldusid seina osad muul põhjusel kui tahtliku inimtegevuse tõttu ja tekitasid seal kõrval seisnud sõidukile kahju. Tulenevalt KrtS § 34 lg-st 3 vastutab kannatanule kahju tekitamise eest kostja.

§ 492lg 1 alusel läks nõue üle hagejale.

3.

  1. Hageja tõendas, et kannatanul oli õigus
  2. veebruaril 2019 parkida sõiduk kinnistu hoovi ja kostja ei tõendanud vastupidist. Kannatanu koostatud sõidukikahju hüvitise taotlusest ja tehtud fotodelt nähtub, et lisaks sõidukile parkis samal ajal kinnistul teisi sõidukeid. Kostja väidetel sõlmis kinnistu korteriomanike omanik kinnistu ala rendilepingu Barking OÜ-ga, kes osutab seal nüüd tasulist parkimisteenust. Kannatanu
  3. augusti 2019 e-kirjast nähtub, et kinnistule oli juurdepääs vaba ja seal parkis igapäevaselt mitukümmend sõiduautot. Ohupiirded paigaldati umbes kuu aega pärast sõidukiga juhtunut. Hageja esitatud parkimisinfost kinnistu aadressi kohta nähtub samuti, et kinnistu hooviala kasutatakse tasulise parklana. 3.
  4. Täidetud on

§ 127lg-s 2 sätestatud kahju hüvitamise eeldus.

Ehitise omanik peab ette nägema, et kui ehitiselt eralduvad esemed kukuvad sõidukile, võib see sõidukit kahjustada.

§ 127lg 1 alusel peab kostja hüvitama hagejale 2903,69 eurot.

Hüvitise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid kostja ei esitanud ega tõendanud, st

§-d 139 ja 140 ei kohaldu. 3.

  1. Kuivõrd hageja kahjuhüvitise nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, siis tuleb kostjalt välja mõista ka hageja taotletud viivis. POOLTE SEISUKOHAD
  2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on järgmised. 4.
  3. Esiteks tuvastas maakohus valesti, et kannatanu parkis sõiduki parklasse ja tal oli selleks õigus või luba. Kannatanu parkis sõiduki kinnistu hoovialale, kus puudusid parkimist ja sisenemist lubavad tähised. Kannatanu rikkus nii keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 32 lg-s 2¹ kui ka liiklusseaduse (LS) § 45 lg-s 13 sätestatud keeldu viibida võõral maatükil mootorsõidukiga omaniku loata. Seega parkis kannatanu sõiduki kinnistule õigusvastaselt. Sellest tulenevalt jättis maakohus alusetult kohaldamata

§-d 139 ja

  1. 4.
  2. Teiseks ei arvestanud maakohus kostja vastuväidetega, et arve ei tõenda kulu suurust ning kulu pole mõistlike ega vajalik. Kostja esitas tõendid varuosade maksumuse kohta, aga maakohus ei võtnud nende osas seisukohta menetluse ajal ega lõpplahendis.
  3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. 3

(5)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, vähendab hüvitatavat summat poole võrra ja muudab menetluskulude jaotust (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja pooled kannavad kumbki ise oma kulud mõlemas kohtuastmes.
  2. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu õigusliku kvalifikatsiooniga, st hageja saab põhimõtteliselt nõuda kostjalt selle kahju hüvitamist, mille kindlustusandja hageja õiguseellasena hüvitas kannatanule. Maakohtu sellekohaseid põhjendusi ei ole kaebusega vaidlustatud.
  3. Kaebuse esimese väite käsitlemisel tuleb esmalt uurida küsimust, kas kannatanu liikles (sh parkis) sõidukiga kinnistul õiguspäraselt. Maakohus leidis, et kannatanul oli õigus parkida sõiduk kinnistule
  4. veebruaril
  5. Selle järeldusega ringkonnakohus ei nõustu ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 8.
  6. KeÜS § 32 lg-te 1–2¹ kohaselt võib teise isiku omandis oleval maatükil viibida üksnes omaniku loal, kusjuures mootorsõidukiga viibimiseks sellist luba ei eeldata. Ka LS § 45 lg 13 järgi eeldab väljaspool teed sõidukiga liiklemine maaomaniku (või valdaja) luba. Ringkonnakohus järgib oma senises praktikas väljendatud arusaama, et piiramata maatükil ei saa omaniku luba eeldada sellel viibimiseks mootorsõidukiga (vt
  7. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-18478, p 73). Ühtlasi leiab ringkonnakohus jätkuvalt, et kinnistule piirete paigaldamata jätmine ei tähenda luba liigelda sellel mootorsõidukiga. Järelikult pidi hageja tõendama kostja või vähemalt ühe korteriomaniku loa, et kannatanu võis
  8. veebruaril 2019 oma sõiduki kinnistule parkida. 8.
  9. Maakohus lähtus ekslikult kahjujuhtumist ajaliselt hilisematest asjaoludest ja neist kajastavatest tõenditest (parkimislepingu sõlmimine ja parkimisinfo avaldamine). Nimelt ei saa neist kummastki järeldada, et juba
  10. veebruaril 2019 võis kinnistu hoovi kasutada avaliku parklana. Seda järeldust ei saa ka teha sõidukikahju hüvitise taotlusest ja fotodelt (dtl 18 jj) nähtuvast asjaolust, et hoovis parkis teisi sõidukeid. Samuti ei võimalda hageja soovitud järeldust kannatanu seletus (dtl 11), et parkimine hoovis oli tavapärane. Kummalgi juhul ei tekkinud kannatanul teiste juhtide käitumise põhjal õigust ise oma sõidukiga kinnistul liigelda või seda seal parkida. Hageja ei esitanud tõendeid, millest nähtuks KeÜS § 32 lg-te 1–2¹ ja LS § 45 lg 13 järgne kinnistu korteriomaniku või kostja luba. Seega tuvastab ringkonnakohus, et kannatanu liikles
  11. veebruaril 2019 kinnistul ilma loata ehk õigusvastaselt.
  12. Järgmiseks tuleb hinnata, kas kinnistul loata liiklemine ja parkimine annab alust jätta korteriomanike ja kostja riskivastutusel (

§ 1056lg-d 1 ja 2 ning § 1059 koostoimes Krt

S § 34 lg-ga 3) põhinev kahjunõue rahuldamata või hüvitist vähendada. 9.

  1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kannatanu rikkumine ei välista kostja vastutust. Nimelt mõjutab kannatanu enda hooletu tegevus, mis aitas kaasa kahju tekkimisele, üksnes kahjuhüvitise suurust (vt nt Riigikohtu
  2. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 14 ja seal viidatud varasem praktika, samuti
  3. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 27). Kostja ei väida, et kannatanu oleks põhjustanud sõidukile kahju tahtlikult. 9.
  4. Kirjeldatud olukorras saab kahjuhüvitist vähendada eelkõige

§ 139lg 1 alusel.

See säte näeb ette, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Samuti võib vähendamise alus tuleneda

§ 140

lg 1 esimesest lausest, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane vm põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Käesoleval juhul seisneb kannatanust tulenev asjaolu selles, et ta viibis, liikles ja parkis oma sõidukiga ilma loata võõral kinnisasjal. 4

(5)9.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel võimalik kindlaks teha osapoolte osaluse täpset kaalu õnnetuse põhjustamises. Kahjujuhtumi mõlemad osapooled rikkusid teatavaid kohustusi: kannatanu ei olnud piisavalt hoolas parkimiskoha valikul, aga kostja ei hoidnud tema hallataval kinnistul hoonet ohutus seisukorras. Lisaks pidanuks mõlemad osapooled märkama, et hoone ei ole ohutu: kannatanu saanuks sellega arvestada sõiduki parkimisel, aga kostja pidanuks ohtliku ala piirama ja tähistama. Neil kaalutlustel saab osapoolte osaluse kaalu õnnetuse põhjustamises eelduslikult pidada võrdseks. Niisuguses olukorras on kohane vähendada varalise kahju hüvitist 50% (vt sarnaselt Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-38143, p 63 ja selles viidatud Riigikohtu
  3. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-15, p 11). 9.
  4. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et kostjalt nõutavat varalise kahju hüvitist tuleb

§ 139lg 1 alusel vähendada 50% võrra.

Kaebuse esimene väide on osaliselt põhjendatud.

  1. Kaebuse teise väitega vaidlustab kostja maakohtu tuvastatud kahju suuruse. See väide pole põhjendatud. Hageja tõendas, et sõidukile põhjustatud kahju hüvitamise kulu oli 2903,69 eurot (dtl 25, 26). Kostja ei tõendanud, et sama kahju oleks saanud
  2. aasta aprillis kõrvaldada odavamalt. Esiteks ei järeldu kostja vastuse lisadest (dtl 72–74), et seal kajastatud hindadega varuosad oleks olnud saadaval sõiduki parandamise ajal. Teiseks ei saa kindlustusandjalt mõistlikult eeldada, et ta tegeleb kahjustatud sõiduki remondikulu optimeerimise eesmärgil erinevatest allikatest üksikute osade hankimisega. Kindlustusandja koostas eelkalkulatsiooni (dtl 86 jj) ja tellis parandustöö ühelt teenusepakkujalt, kelle hind jäi kalkulatsiooniga samasse suurusjärku. Nii kalkulatsioonis kui ka arvel märgitud tööd vastavad sõiduki kahjustustele (dtl 18–24, 96–98). Kolmandaks tõendas hageja, et parandamisel kasutati mõistlikus ulatuses kasutatud varuosi (dtl 99), kusjuures nende hinnad ei erinenud kostja väidetust sedavõrd oluliselt, et kahju suurus tuleks hinnata selle parandamisele tegelikult kulunud summast väiksemaks. Seega lähtus maakohus õigesti sellest, et kahju suurus on 2903,69 eurot.
  3. Kokkuvõttes peab kostja hagejale hüvitama 50% tuvastatud kahjust ehk 1451,85 eurot (≈ 2903,69 : 2). Sellises ulatuses varalise kahju hüvitamine on mõistlik ega ole kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane, mistõttu puudub põhjus hüvitist täiendavalt vähendada

§ 140lg 1 alusel.

Seoses põhinõude rahuldamise ulatuse vähendamisega, väheneb vastavalt summa, millelt kostja peab maksma viivist.

  1. Hageja nõuete rahuldamise ulatuse muutumise tõttu tuleb korrigeerida ka menetluskulude jaotust maakohtus. Kuivõrd hagi põhi- ja kõrvalnõudes rahuldatakse 50% ulatuses, siis on põhjendatud jätta maakohtu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ning ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel samuti poolte endi kanda. Kumbki pool tasus sama suure riigilõivu, mistõttu pole põhjust jaotada kohtu- ja kohtuväliseid kulusid erinevalt. Tulenevalt menetluskulude jaotusest mõlemas kohtuastmes, pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
  2. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi seniste menetluskulude jaotuse. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.