Obsah (9)

§ 121§ 120§ 2§ 37§ 133§ 43§ 152§ 62§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-22-337 Määruse kuupäev 17. veebruar 2022 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X. kaebus Tartu Vangla kohustamiseks ning varalise ja mittevara

§ 121lg 4, § 155 lg 5, § 119 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X. (kaebaja) esitas aastatel 2017 ja 2018 Tartu Halduskohtule kolm kaebust, mis seondusid suitsetamise keelamise ja nikotiiniasendusraviga. Kaebused registreeriti haldusasjadena nr 3-17-2859, nr 3-18-1978 ja nr 3-18-
2. 3-22-337 1.
3. Haldusasjas nr 3-17-2859 palus X.
4. detsembril 2017 kohtule esitatud kaebuses kohustada Tartu Vanglat andma talle nikotiiniplaastreid või -nätsu või hüvitama talle mittevaraline kahju 10 eurot iga päeva eest, mil ta ei saanud suitsetada. Kohus leidis, et X. kaebab sisuliselt selle peale, et talle ei osutata tervishoiuteenust (ei väljastata nikotiiniplaastreid, nikotiini sisaldavaid närimiskumme). Tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes. Tartu Halduskohus tagastas
5. veebruari
6. a määrusega kaebuse kohustamisnõude osas pädevuse puudumise tõttu (

§ 121lg 1 p 1).

Hüvitamisnõude jättis Tartu Halduskohus

1. juuni
2. a otsusega rahuldamata. Nimetatud otsus jõustus Riigikohtu
3. septembri
4. a otsusega. Riigikohus märkis otsuse punktis 11, et ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kaebaja soovib nii suitsetamise keelamise kui ka nikotiiniasendusravi mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Otsuse punktis 14 viitas Riigikohus omakorda sellele, et kaebaja on korduvalt kinnitanud, et tal ei ole etteheiteid tervishoiuteenuse osutamise kohta, vaid ta leiab, et vangla keeldub talle vaatamata meditsiinilisele näidustusele nikotiiniplaastreid võimaldamast. 1.
5. Haldusasjas nr 3-18-1978 palus X.
6. oktoobril 2018 kohtule esitatud kaebuses mõista Tartu Vanglalt välja varalise kahju hüvitise summas 549 eurot ja 70 senti selle eest, et ta oli sunnitud suitsetama ja kulutama raha sigarettidele. Nimelt oli kaebaja juba
7. aastal avaldanud vanglale soovi suitsetamisest loobuda, kuid vangla ei väljastanud talle nikotiiniplaastreid ja kaebaja oli sunnitud edasi suitsetama. Tartu Halduskohus tagastas kaebuse
8. oktoobri
9. a määrusega pädevuse puudumise tõttu (

§ 121lg 1 p 1).

Halduskohus viitas oma määruses Riigikohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrusele asjas nr 3-31-50-14, kus on märgitud, et vangla arsti poolt kinnipeetavale ravimite väidetav väljastamata jätmine liigitub tervishoiuteenuse osutamise alla ning tegemist ei ole halduskohtu pädevusse kuuluva asjaga. Ka nikotiiniplaastrite näol on tegemist ravimitega. Antud juhul ei väljastatud kaebajale nikotiiniplaastreid, kuna vangla arst ei pidanud seda põhjendatuks. Tartu Halduskohtu
3. oktoobri
4. a määrus jõustus Riigikohtu
5. märtsi
6. a määrusega. 1.
7. Haldusasjas nr 3-18-213 palus X.
8. jaanuaril
9. a kohtule esitatud kaebuses kohustada Tartu Vanglat väljastama talle nikotiiniplaastreid. Kaebaja põhjendas, et Tartu Vanglas keelati
10. oktoobril 2017 suitsetamine ja ta pöördus vangla poole, et talle väljastataks nikotiiniplaastrid, kuid vangla ei soovi talle neid anda. Tartu Halduskohus tagastas kaebuse
11. märtsi
12. a määrusega pädevuse puudumise tõttu (

§ 121lg 1 p 1).

Halduskohus selgitas määruses, et kuivõrd nikotiinasendusravi vajaduse otsustab lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest vangla arst, siis on tegemist meditsiinilise otsusega eraõiguslikus suhtes. Kaebajal on võimalik oma õiguste kaitsmiseks pöörduda maakohtu poole. Tartu Halduskohtu

1. märtsi
2. a määrus jõustus Riigikohtu
3. septembri
4. a määrusega.
5. Riigikohtu üldkogu muutis
6. juuni
7. a määrusega asjas nr 3-21-30 varasemat erikogu seisukohta ning leidis kokkuvõtvalt, et kuna vanglas tuleb tervishoiuteenuse osutamisel alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (põhiseaduse § 28 lg 1, vangistusseaduse (VangS) § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb kinnipeetavate vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks (p 27). Üldkogu leidis oma määruse p-s 28, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (sh vaidlusi taotluse üle kohustada vanglat abivahendit väljastama) on seetõttu pädevad lahendama halduskohtud. Seejuures märkis üldkogu määruse punktis 31, et menetlusökonoomia põhimõtet arvesse võttes ning lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg-st 4 tuleb lahendi tegemise ajal 2 3-22-337 maakohtu menetluses olevad kohtuasjad, mis seonduvad kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega, maakohtus lõpuni lahendada.
8. X. esitas
9. veebruaril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles viitab Riigikohtu praktika muutusele (täpsemalt Riigikohtu erikogu
10. juuni
11. a määrusele asjas nr 2-21-922, mis tugineb omakorda üldkogu
12. juuni
13. a määrusele asjas nr 3-21-30). Kaebaja soovib haldusasjades nr 3-17-2859, nr 3-18-1978 ja nr 3-18-213 esitatud kaebuste uuesti läbi vaatamist, sest Riigikohtu praktika kohaselt tuleb neis asjades maakohtu asemel siiski pöörduda halduskohtu poole. Kaebaja märgib, et on oma kannatustest kirjutanud varasemates kaebustes ja palub alustada menetluse ning lisada toimikusse eelnimetatud asjadest esitatud kaebused ning nende lisad. Kaebaja selgitab, et soovis juba
14. aastal suitsetamisest loobuda ja palus endale väljastada nikotiiniplaastrid. Seejuures tegi psühholoog-nõustaja kindlaks, et kaebaja ei ole suuteline suitsetamist maha jätma ilma nikotiiniplaastriteta. Kaebaja märgib, et palus närvipinge ja stressi leevendamiseks võimaldada nikotiiniplaastrite kõrval ka koerateraapiat. Vangla eeltoodut ei võimaldanud, mistõttu pidi kaebaja kulutama raha suitsude ostmiseks. Kaebaja kannatas seetõttu vaimselt ja füüsiliselt. Arvestada tuleb, et kahjunõude esitamise 10 aastane tähtaeg ei ole möödunud (riigivastutuse seaduse § 17 lg 3). Kaebaja palub määrata talle riigi õigusabi korras esindaja ja vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest. KOHTU SEISUKOHT
15. Kohus määratleb esmalt vaidluse eseme (I), selgitab seejärel, miks kaebus tuleb osaliselt tagastada ja menetlus osaliselt lõpetada (II) ning viimasena lahendab kaebaja taotlused (III). I 5.

§ 120

lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme.

§ 2

lg 4 teise lause kohaselt tuleb kohtul tõlgendada menetlusosaliste avaldusi ja lähtuda nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kohus mõistab kaebust nii, et kaebaja soovib käesolevas asjas esitada halduskohtule uuesti nõuded, mis sisaldusid haldusasjades nr 3-17-2859, nr 3-18-1978 ja nr 3-18-213 esitatud kaebustes, samuti kaebuses viidatud nõude. Seega soovib kaebaja kohustada Tartu Vanglat andma nikotiiniplaastreid või nikotiininätsu ja võimaldama koerateraapiat (kohustamisnõue). Lisaks soovib kaebaja esitada varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude (hüvitamisnõue). Varaline kahju seondub asjaoluga, et kaebaja oli sunnitud ostma sigarette, sest vangla nikotiiniplaastreid ei väljastanud. Mittevaralise kahju nõue seondub nii nikotiiniasendusravi määramata jätmisega (tervishoiuteenuse osutamine) kui ka haldusotsustega seonduvalt suitsetamise keelamisega ning nikotiiniasendusravi mittevõimaldamisega vanglas. Seega on kaebaja esitanud

§ 37lg 2 p 2 ja § 37 lg 2 p 4 alusel kohustamisnõude ja hüvitamisnõude.

II 6. Kaebaja soovib, et kohus kohustaks Tartu Vanglat andma talle nikotiiniplaastreid või nikotiininätsu ja võimaldama koerateraapiat. Samuti soovib kaebaja, et vanglalt mõistetaks välja mittevaralise kahju hüvitis selle eest, et ta jäeti tervishoiuteenuse osutamise raames asjakohase meditsiinilise abita (ei võimaldatud nikotiiniasendusravi).

§ 121

lg 1 p 3 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses. 3 3-22-337 6.

1. Kaebaja on varasemalt nikotiiniplaastrite väljastamiseks kohustamise nõudega halduskohtu poole pöördunud (asjad nr 3-17-2859 ja nr 3-18-213) ning tema kaebused on tagastatud põhjusel, et vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Seejärel esitas kaebaja
2. jaanuaril 2021 Tartu Maakohtule hagi, milles on palunud kohustada Tartu Vanglat tagama talle nõuetekohane ravi, sh nikotiini asendusravi nikotiiniplaastritega ja/või koerateraapia. Samuti on kaebaja (maakohtus hagejana) palunud mõista välja mittevaralise kahju hüvitise selle eest, et talle ei tagatud nikotiiniasendusravi (tsiviilasi nr 2-21-170). X. märkis hagis, et tema kaebused jäeti arstide poolt tähelepanuta ning tema ravimiseks ja suitsetamisest loobumisel abita jäämise tõttu tekkinud võõrutusnähtude ja tervisekahjustuste leevendamiseks ei võetud ette mingeid samme. Tartu Maakohus jättis
3. mai
4. a otsusega asjas nr 2-21-170 hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu nõuetekohase ravi andmise kohustamise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning nikotiiniplaastrite ja/või koerateraapia määramiseks läbi vaatamata (resolutsiooni p 2). Viimati nimetatud kohustamisnõue jäeti läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 423 lg 2 p 2 alusel, sest hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada (seadus ei sätesta nõudeõigust hageja nõutud viisil ravi saamiseks). Tartu Ringkonnakohus jättis
5. jaanuari
6. a otsusega asjas nr 2-21-170 X. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu
7. mai
8. a otsuse muutmata. Tartu Ringkonnakohtu otsus ei ole veel jõustunud. 6.
9. Eeltoodust saab teha järelduse, et tsiviilasju lahendava kohtu menetluses on praegusel ajal hagi, milles kaebaja nõuab, et talle võimaldataks Tartu Vanglas nikotiiniplaastreid ja/või koerateraapiat ning hüvitataks sellega seonduvalt tervishoiuteenuse osutamise raames tekitatud mittevaraline kahju. Samadele nõuetele ja alustele tugineb kaebaja ka selles asjas esitatud kaebuses. Riigikohtu üldkogu
10. juuni
11. a määruse asjas nr 3-21-30 punktist 31 tuleneb, et menetlusökonoomia põhimõtet arvesse võttes ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg-t 4 rakendades tuleb lahendi tegemise ajal (s.o seisuga
12. juuni 2021) maakohtu menetluses olevad kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud kohtuasjad maakohtus lõpuni lahendada. Olukorras, kus üldkogu määrusest lähtuvalt on nende nõuete lahendamine lähtuvalt sellest, et hagi oli menetlusse võetud, jätkuvalt maakohtu pädevuses ning nimetatud asjas ei ole veel jõustunud lõpplahendit, tuleb nikotiiniplaastrite ja/või teraapiakoera võimaldamise nõue ning mittevaralise kahju hüvitamise nõue lugeda veel (tsiviilasju lahendava kohtu) kohtumenetluses olevaks. 6.
13. Sellest tulenevalt tuleb

§ 121

lg 1 p-i 3 tõlgendada tekkinud olukorras laiendavalt.

§ 121

lg 1 punkti 3 eesmärgiks on vältida olukorda, kus kohus lahendab kaebust, mis on juba teises asjas varasemalt kohtule esitatud. Kohtu menetluses ei tohi alla samaaegselt mitut samasisulist kaebust, mille vaidluse esemed (nõuded ja alused) kattuvad. Eeltoodud eesmärgiga ei ole kooskõlas olukord, kus vahepealse kohtupraktika muutumise tõttu otsustab kaebaja esitada halduskohtule samade nõuetega ja samal alusel kaebuse, mida menetletakse juba hagimenetluses maakohtus. Lisaks tuleb arvestada, et vähemalt materiaalõigusliku aluse osas peaks ka halduskohus lähtuma tervishoiuteenuse osutamise õiguspärasuse hindamisel võlaõigusseaduse normidest, mis on kontrolli esemeks ka asjas nr 2-21-170. Kirjeldatud olukorras tuleb asuda seisukohale, et halduskohtule paralleelselt esitatud kaebus ei ole lubatav, sest sisuliselt sama nõue samal alusel on läbivaatamisel teises kohtuasjas. Seetõttu tõlgendab kohus

§ 121

lg 1 p-3 laiendavalt ning leiab, et menetluse kestel pädevuse osas muutunud praktika ei anna kaebajale õigust esitada tsiviilkohtumenetluses esitatud hagiga samasisulise kaebuse läbivaatamisele halduskohtusse. 6.4. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et selles asjas ei ole halduskohtule lubatud esitada kaebust osas, milles kaebaja soovib kohustada Tartu Vanglat andma talle nikotiiniplaastreid või nikotiininätsu ja võimaldama koerateraapiat. Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda 4 3-22-337 nikotiiniasendusravina konkreetset ravivormi (nt nikotiininätsu), siis loeb kohus nikotiininätsu väljastamiseks kohustamise nõude hõlmatuks asjas nr 2-21-170 esitatud kohustamisnõudega, mis seisneb nõuetekohase ravi andmises. Samuti ei ole korduvalt lubatud esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõuet seoses nikotiiniasendusravi määramata jätmisega. Seetõttu tagastab kohus eelnimetatud nõuded

§ 121lg 1 p 3 alusel.

7. Seoses varalise kahju hüvitamise nõudega leiab kohus, et see kuulub tagastamisele

§ 121lg 2 p 21 alusel.

Nimetatud normi kohaselt võib kohus kaebuse määrusega tagastada selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Sellise olukorraga ongi antud juhul tegemist. 7.

1. Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et varalise kahjuna märgitud kahju (sigarettide ostmise kulu seoses sellega, et kaebajale nikotiiniplaastreid ei väljastatud) seondub samuti tegelikult nikotiiniasendusravi mittemääramise etteheitega ehk väidetava raviveaga. Kuna eelnimetatud tsiviilasjas nõudis kaebaja mittevaralist kahju, siis ei ole varaline kahju sellega hõlmatud, mistõttu käsitleb kohus seda nõuet eraldiseisvana. 7.
2. Kaebaja varalise kahju nõue ei ületa 1000 eurot. Arvestades

§ 133

lõikes 1 sisalduvat regulatsiooni saab praeguses olukorras seega kaebaja õiguste riivet pidada väheintensiivseks. Sellisel varalise kahju hüvitamise nõudel ei oleks kohtu hinnangul ka edulootusi. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja tarvitas enda poolt ostetud sigaretid ära ehk ta kulutas küll raha, kuid tarbis raha eest saadu ära. Samas on kaebaja seisukohal, et ta oli sunnitud sigarette ostma, sest vangla ei võimaldanud talle nikotiiniasendusravi. Kohus märgib, et Tartu Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a otsusest asjas nr 2-21-170 nähtub, et kaebajale oli
3. aastal määratud ravikuur nikotiiniplaastritega, kuid kaebaja ei olnud nõus ravikuuriga alustama, sest soovis isiklikud sigaretid enne ära tarvitada. Kuna kaebaja ei teadnud, millal on ravikuuri alguspäev, siis ostis ta vangla kauplusest maksimumkoguse sigarette (vt viidatud otsuse punktis 1 kirjeldatu). Sama otsuse punktist 2 nähtub, et perioodil
4. jaanuar 2014 kuni
5. oktoober 2017 sai vanglas suitsetada vaid ühel korral päevas maksimaalselt 3 kuni 5 sigaretti. Kohus teeb eeltoodust järelduse, et kaebaja ei olnud ise piisavalt motiveeritud suitsetamisest loobuma ning eelistas kohese ravikuuri alustamise asemel enda sigaretid ära tarvitada. Arvestades, et perioodil
6. jaanuar 2014 kuni
7. oktoober 2017 oli vanglas lubatud igapäevaselt tarvitada vaid väikeses koguses sigarette, siis ei ole usutav, et kaebaja ei oleks saanud piisava motiveerituse korral suitsetamisest loobuda. Kohus leiab, et praegusel juhul ei saa asuda seisukohale, et kaebajale oli sigarettide ostmine vältimatult vajalik. Tegemist oli kaebaja enda valikuga. Kui kaebaja oleks otsustanud suitsetamisest loobuda, kui talle nikotiiniplaastreid pakuti, siis ei oleks edasine sigarettide ostmine olnud enam vajalik. Lisaks toetub kohus siinkohal vangla meditsiiniosakonna juhataja selgitusele, mille kohaselt kolme sigareti suitsetamisest loobumine ei tekita selliseid füüsilisi võõrutusnähte, mille tõttu oleks asendusravina vaja nikotiiniplaastreid (vt Riigikohtu
8. septembri
9. a otsus asjas nr 3-17-2859, p 5.2). 7.
10. Eeltoodule tuginedes tagastab kohus varalise kahju hüvitamise nõude osas kaebuse

§ 121lg 2 p 21 alusel.

Kohus ei pea seetõttu vajalikuks nimetatud nõude osas eraldi nõude tähtaegsust analüüsida. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 8. Kaebuses kirjeldatu viitab, et kaebaja soovib esitada uuesti ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mis oli vaidluse esemeks haldusasjas nr 3-17-2859.

§ 152

lg 1 p 1 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse kui kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtuotsus või kohtumäärus 5 3-22-337 menetluse lõpetamise kohta. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kui lõikes 1 sätestatud asjaolud ilmnevad enne kaebuse menetlusse võtmist, lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata. Kaebaja soovis haldusasjas nr 3-17-2859 Tartu Vanglalt mittevaralise kahju eest hüvitist seoses suitsetamise keelamise ning meditsiinilisele otsusele vaatamata nikotiiniasendusravi mittevõimaldamisega (vt Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-17-2859, p 11). Halduskohus vaatas haldusasjas nr 3-17-2859 kaebaja hüvitamisnõude selles osas sisuliselt läbi ning jättis selle
3. juuni
4. a otsusega rahuldamata. Nimetatud otsus jõustus Riigikohtu halduskolleegiumi
5. septembri
6. a otsusega. Seega on eelnimetatud alusel esitatud hüvitamisnõude osas olemas jõustunud kohtuotsus ning kaebaja korduv samasisuline hüvitamiskaebus ei ole lubatav (

§ 43lg 1 p 1).

Seega tuleb selles osas kaebuse menetlemine

§ 152

lg 1 p 1 alusel lõpetada.

§ 43

lg 1 p 2 kohaselt ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.

1. Eelnevast tulenevalt ei vaata seega kohus kaebust haldusasjas nr 3-22-337 sisuliselt läbi, sest tagastab kaebuse osaliselt ning ülejäänud osas lõpetab asja menetluse. III
2. Kaebaja esitas koos kaebusega riigi õigusabi taotluse ja riigilõivust vabastamise taotluse. 10.
3. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kaebaja puhul on tegemist isikuga, kellel on ulatuslik kohtumenetlustes osalemise kogemus ja ta on varasemalt korduvalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada (vt haldusasjad nr 3-20-2265, 3-20-2211, 3-20-2109, 3-21-184, 3-21-286 jne). Kaebaja on halduskohtus varasemalt vaidlustanud põhiliselt Tartu Vangla tegevust, millise kaebusega on tegemist ka praegusel juhul. Kohtul ei ole kahtlust selles, et kaebaja saab enda õiguste kaitsmisega vaidluses Tartu Vanglaga iseseisvalt hakkama. Kuigi kohus tagastab praeguses asjas esitatud kaebuse ning lõpetab ülejäänud osas menetluse, siis ei ole eeltoodu tingitud sellest, et kaebaja ei ole võimeline oma õigusi ise kaitsma, vaid ajaolust, et praegusel juhul esinevad seaduses sätestatud alused kaebuse tagastamiseks ja menetluse lõpetamiseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 ja p 5 alusel rahuldamata. 10.
4. Kuna kohus tagastab osaliselt kaebuse ja lõpetab ülejäänud osas kaebuse menetluse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust vabastada ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kohus jätab seetõttu taotluse läbi vaatamata.
5. Kohus ei pea vajalikuks võtta

§ 62

lg 2 alusel asja materjalide juurde haldusasjades nr 3-17-2859, 3-18-1978 ja 3-18-213 esitatud kaebusi, sest nimetatud asjades avaldatud kohtulahendites on kaebuse asjaolud piisavalt refereeritud.

§ 175lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 6