Obsah (5)

§ 108§ 152§ 109§ 104§ 155

KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Hallikma Määruse tegemise aeg ja koht 25.03.2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-2964 Haldusasi X kaebus Rapla Vallavalitsus

) § 152 lg 1 punkti 4 alusel ning sellisel juhul jäävad

§ 108lg-st 6 tulenevalt kaebaja menetluskulud vastustaja kanda.

1. Kohus küsis 22.02.2022 kohtunõudega vastustaja seisukohta menetluse lõpetamise avalduse ja kaebaja menetluskulude kandmise kohta.
2. Vastustaja teatas oma 09.03.2022 vastuses kohtunõudele, et ei nõustu menetluse lõpetamisega kaebaja avalduses toodud alusel ega menetluskulude jätmisega vastustaja kanda. Vastustaja põhjendused on kokkuvõttes järgmised: 2 13.
3. Rapla Vallavalitsuse 25.11.2021 otsust sünnitoetuse teise osa väljamaksmisest keeldumise kohta ei ole tunnistatud kehtetuks. 13.
4. Vaatamata asjaolule, et vastustaja on välja maksnud hüvitise 170 eurot, mis vastab sünnitoetuse teise osa suurusele, ei ole olnud selle toimingu tegemine tingitud kaebuse esitamisest. Kaebuse esitaja on sünnitoetuse teise osa saamiseks pöördunud 25.11.2021 kirjalikult Rapla Vallavolikogu liikme poole, mille tulemusel võeti vallavolikogu sotsiaal- ja tervisekomisjoni 15.12.2021 koosoleku päevakorda määruse nr 18 arutelu sünnitoetuse maksmise tingimuste üle. Sama määruse arutelu toimus eelpool nimetatud komisjoni koosolekul 18.01.
5. 13.
6. Rapla Vallavolikogu 27.01.2022 otsusega nr 6 „Rahalise hüvitise määramine“ otsustati määrata rahaline hüvitis kõigile isikutele, kellel tekkis õigus sünnitoetuse teisele osale, kuid kes ei esitanud tähtaegselt taotlust ning vallavalitsus keeldus hiljem toetuse väljamaksmisest. Nimetatud otsust ei ole tehtud üksikisikule ehk kaebuse esitajale hüvitise määramiseks. 13.
7. Vastustaja ei nõustu, et tema haldustegevus on õigusvastane ning leiab, et hinnangu haldustegevuse õigusvastasuse ja kaebaja tõstatatud väidetava ebaselguse vaidluse määruses nr 18 kohta saab anda kohus kaebuse menetluse tulemusel juhul, kui see nõue oleks kaebuses esitatud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 14.

§ 152

lg 1 p 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Kaebaja on esitanud kohtule avalduse, mille kohaselt on kaebaja oma kaebuse eesmärgi ehk sünnitoetuse teise osa väljamaksmise saavutanud. Kaebaja leiab, et esineb alus menetluse lõpetamiseks

§ 152lg 1 p 4 alusel, kuna kaebuses nõutav toiming on tehtud.

15. Nõustun kaebajaga ja leian samuti, et praegusel juhul on põhjendatud haldusasja lõpetamine

§ 152lg 1 punkti 4 alusel.

Seda ei väära ka asjaolu, et vastustaja ei ole tunnistanud kehtetuks oma 25.11.2021 otsust sünnitoetuse teise osa mitte maksmise kohta. Kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel oli see, et vastustaja maksaks talle välja sünnitoetuse teise osa. Eesmärgi saavutamiseks esitas ta kaebuses kaks asjakohast nõuet, esiteks nõude 25.11.2021 keelduva otsuse tühistamiseks ja teiseks vastustaja kohustamiseks toetuse teine osa välja maksta. Puudub vaidlus, et vastustaja on sünnitoetuse teise osa suurusele vastava toetuse kaebajale välja maksnud. Kuigi vastustaja ei ole oma 25.11.2021 otsust tühistanud, siis puudub kohtumenetluse jätkamisel praegusel juhul mõte, kuna kaebaja ei saavuta sellega midagi enamat kui ta praeguseks hetkeks juba saavutanud on. Menetluse lõpetamine

§ 152

lg 1 p 4 alusel ei eelda tingimata kaebuses esitatud nõude formaalselt täpset täitmist vastustaja poolt, vaid lähtuda tuleb kaebuse tegelikust eesmärgist (Tallinna Ringkonnakohtu 15.08.2019 määrus asjas nr 3-18-1593, p 19). Kaebaja on oma eesmärgi saavutanud, seega menetluse lõpetamise eeldused on täidetud. 16. Poolte vahel on vaidlus menetluskulude vastustaja kanda jätmise üle. Kaebaja leiab, et tema menetluskulud tuleb

§ 108lg 6 alusel jätta vastustaja kanda, kuid vastustaja sellega ei nõustu.

Poolte esitatud seisukohtade ja tõendite hindamise järel olen seisukohal, et kaebaja menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda. 16.1. Vastustaja kannab üldjuhul menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest (

§ 108lg 6).

Sätte eesmärgiks on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase haldustegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-50-13, p 12).

§ 108

lg 6 sõnastusest järelduvalt lasub menetluskulude kandmisest vabanemiseks 3 vastustajal kohustus tõendada, et kaebuses nõutud toimingu tegemisel puudub seos esitatud kaebusega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.08.2019 määrus asjas nr 3-18-1593, p 21). Vastustaja ei peaks

§ 108

lg 6 alusel kandma kaebaja menetluskulusid juhul, kui kohtumenetluse ajal kaebuse eesmärgi saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega (st tegemist ei olnud sisuliselt kaebuse õigeksvõtmisega), vaid selle tingis näiteks oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega halduskohtusse pöördumist (nt Riigikohtu 10.01.2019 määrus nr 3-18-982, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2021 määrus nr 3-21-259, p 9; 05.03.2021 määrus nr 3-20-1613, p 10; 11.08.2020 määrus nr 3-19-1997, p 15; 07.02.2020 määrus nr 3-19-2125, p 13; Tartu Ringkonnakohtu 09.07.2020 määrus nr 3-20-538, p 15). Seega eeldab

§ 108

lg 6 kohaldamine, et vastustaja on oma tegevusega kaebuse sisuliselt õigeks võtnud. 16.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb hinnata sisuliselt, millistel asjaoludel vastustaja kaebuses nõutud hüvitise kaebajale välja otsustas maksta. Praeguses asjas on vastustaja selgitanud, et kaebaja on sünnitoetuse teise osa saamiseks pöördunud 25.11.2021 kirjalikult Rapla Vallavolikogu liikme poole, mille tulemusel võeti vallavolikogu sotsiaal- ja tervisekomisjoni 15.12.2021 koosoleku päevakorda määruse nr 18 arutelu sünnitoetuse maksmise tingimuste üle. Seega on ilmne, et sünnitoetuse maksmise tingimustega seonduvat hakati arutama kaebaja pöördumise tulemusena. Kuigi kaebaja pöördus väidetavalt vallavolikogu liikme poole samal päeval kui sai negatiivse otsuse, siis mingisugust vastust ta oma pöördumisele kaebuse esitamise ajaks saanud ei olnud. Kaebaja tegi õigesti, et esitas halduskohtule kaebuse kaebetähtaja jooksul (keelduv otsus tehti 25.11.2021, kaebus esitati 22.12.2022). Kohtule esitatud komisjoni 15.12.2021 koosoleku protokollist1 nähtub, et arutleti selle üle, kas muuta sünnitoetuse maksmise korda ja maksta sünnitoetus edaspidi välja ühekordselt ühes osas või jätkata kahes osas toetuse maksmist, kuid ühekordselt esitatud avalduse alusel. Samuti selgitas vastustaja, et määruse nr 18 arutelu toimus uuesti komisjoni koosolekul 18.01.2022, mis ajaks oli kaebus menetlusse võetud ning kohus teinud pooltele ka ettepaneku kompromissi saavutamiseks, kuna kohtu hinnangul oli kaebus perspektiivikas. 18.01.2022 koosoleku protokollist2 nähtub selgelt, et vastustaja on tutvunud kaebuse ja halduskohtu esialgse hinnanguga selle osas. Vastustaja möönab protokolli kohaselt ka ise, et kehtivas määruses nr 18 puudub õigusselgus sünnitoetuse teise osa väljamaksmise avalduse esitamise osas, millest tulenevalt tehti ettepanek sünnitoetuse teine osa tagasiulatuvalt välja maksta volikogu otsuse alusel. Koosolekul lepiti ka kokku, et sünnitoetust makstakse edasi kahes osas ja valla ametnik teavitab vanemat lapse sünnitoetuse määramisest ning edastab ka vastava vormi väljamakse tegemiseks. 16.
2. Lähtudes eelnevast, ei ole vastustaja minu hinnangul veenvalt põhjendanud, et kaebajale sünnitoetuse teise osa suuruses summas toetuse määramise ja välja maksmise ning kaebuse esitamise vahel igasugune seos puudub. Samuti ei ole ma veendunud, et kaebajale oleks teine osa sünnitoetusest välja makstud ka sõltumata kaebuse esitamisest. Olen seisukohal, et praeguses asjas saavutas kaebaja oma eesmärgi tingituna sellest, et ta pöördus kaebusega halduskohtusse ning see andis vastustajale sisendi oma määruse nr 18 alusel tehtud keelduvate otsuste üle vaatamiseks, kuna määruses nr 18 puudub õigusselgus toetuse taotlemise korra osas. Seetõttu tuleb kaebaja menetluskulud

§ 108lg 6 alusel jätta vastustaja kanda.

17.

§ 108

lg-st 11 tulenevalt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kaebaja menetluskulude vastustajalt väljamõistmist ei saa pidada

§ 108

lg 11 tähenduses äärmiselt ebaõiglaseks või 1 2 Vastustaja 09.03.2022 vastuse lisa

1. Vastustaja 09.03.2022 vastuse lisa
2. 4 ebamõistlikuks. Menetluskulude väljamõistmise ebaõiglus või ebamõistlikkus saab seonduda eelkõige olukordadega, kus menetlusosalised on ilmselgelt ebavõrdses positsioonis või ei saanud vastustaja menetluskulude tekkimist mõistlikult ette näha. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. 18.

§ 109lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kaebaja tasus õigusabikulude eest 300 eurot koos käibemaksuga, mille eest on õigusabi osutatud 2,5 tundi. Leian, et osutatud õigusabile kulunud aeg ja menetluskulu suurus on mõistlik ja põhjendatud, seega mõistan Rapla vallalt välja kaebaja menetluskulud 300 eurot (sh käibemaks 50 eurot). 19. Kuigi kaebaja taotleb ka riigilõivu välja mõistmist vastustajalt, siis on kohus kaebajale korduvalt selgitanud, et kaebus on riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 alusel riigilõivuvaba ning kaebajal on õigus esitada avaldus selle tagastamiseks. Kuna riigilõiv kuulub tagastamisele ka

§ 152

lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamise korral (

§ 104

lg 5 p 4), siis tagastan kaebuselt tasutud riigilõivu 15 eurot kaebaja pangakontole, kust riigilõiv kaebuse esitamisel tasutud on. 20. Menetluse lõpetamise korral puudub kaebajal õigus pöörduda sama nõudega samal alusel esitatud kaebusega uuesti kohtu poole (

§ 155lg 6, § 43 lg 1 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma 5