1-22-1642/5

(22730000011)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. veebruari
2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X (isikukood XXXXXXXXXXX) ja Y (isikukood XXXXXXXXXXX) esindaja vandeadvokaat Leelo Viil (XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. veebruari
4. a määrus muutmata ning X ja Y esindaja vandeadvokaat Leelo Viili esitatud määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 11.10.
6. a registreeriti Põhja Ringkonnaprokuratuuris Y ja W kuriteokaebus, mille kohaselt 28.08.2019 XXX asuvas majas toimunud koosviibimise ajal kadusid Z-le kuuluvad esemed väärtusega 20 eurot ning W-le kuuluvad esemed koguväärtusega 100 eurot.
7. 22.10.
8. a koostas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate nr
10. 02.11.
11. a esitas X kaebuse Riigiprokuratuurile, vaidlustades kriminaalmenetluse alustamata jätmise, leides, et menetlust tuleks alustada ka valekaebuse esitamise osas.
12. 23.11.
13. a jättis Riigiprokuratuur kaebuse vargust puudutavas osas läbi vaatamata ning väidetava valekaebuse osas kriminaalmenetluse alustamata.
14. 21.12.
15. a esitasid X ja Y advokaat Leelo Viili vahendusel kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. 1

(7)1-22-1642

1. 05.01.
2. a tühistas Tallinna Ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 23.11.
3. a määruse osas, milles lahendati X 02.11.2021 kaebuses esitatud arvamust väidetava valekaebuse esitamise kohta ning saadeti asi Põhja Ringkonnaprokuratuurile menetluse alustamise otsustamiseks.
4. 19.01.
5. a koostas Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate nr
6. Kriminaalmenetlus jäeti alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel.
7. 31.01.
8. a registreeriti Riigiprokuratuuris X ja Y lepingulise esindaja Arvo Junti kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri 19.01.2022 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatele. Kaebuses taotletakse nimetatud teate tühistamist ja kriminaalmenetluse alustamist. Riigiprokuratuuri määrus
9. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus ning jättis kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör märkis, et KarS § 319 lg 1 järgi on karistatav teadvalt vale kaebuse esitamine kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt. Kaebuses väidetakse, et O oli Y-le võlgu, mida kinnitavad muu hulgas kuvatõmmised Y ja O vahelisest suhtlusest, samuti W ütlused. Samuti väidetakse, et Olt ei pressitud raha välja, vaid O oli nõus vabatahtlikult nõutava raha üle andma. O on esitanud kuriteokaebuse, mille alusel alustati menetlust kriminaalasjas nr 21230100620, milles O poolt antud ütluste alusel on teiste seas Y-le esitatud kahtlustus KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ehk väljapressimises grupis. Siiski ei nähtu, et O oleks esitanud valekaebuse. Isegi juhul, kui nõustuda kaebuses esitatuga, tuleb märkida järgnevat. Ka kaebuses on viidatud, et O oli nimetatud olukorras alkoholijoobes, mis mõjutab isiku olukorra taju, mõtlemist, mälu ja muid vaimseid funktsioone. Isegi, kui kaebaja on esitanud asjaolud nii nagu kaebaja neid tajus, siis ei ole välistatud, et O on esitanud kuriteokaebuse vastavalt sellele, kuidas tema asjaolusid tajus ja mäletas. Seoses väidetava varasema varguse ja võlaga tuleb juhtida tähelepanu, et ka reaalselt eksisteerivat võlga ei ole lubatud nõuda väljapressimise teel. Ehkki kaebuse p-s 11.2 on selgitatud, et Y on seisukohal, et O on kriminaalasjas nr 21230100620 esitanud valekaebuse, kuna kõnealuse raha võlgnes O Y-le ning W-le, on riigiprokurör juba oma eelmises, s.o 23.11.
10. a määruses välja toonud, et ei nähtu, et O oleks selles küsimuses kuriteokaebuses üleüldse midagi väitnud. Kokkuvõttes jääb riigiprokurör oma varasemale seisukohale, mille kohaselt ei nähtu esitatud asjaoludes KarS § 319 lg 1 järgi valekaebuse esitamise tunnuseid. 23.11.
11. a määruses on riigiprokurör täiendavalt kontrollinud ka KarS § 320 lg 1 võimaliku koosseisu täitmist, mistõttu seda käesolevas määruses enam ei korrata. Küsimus, kas kõnealuses olukorras toimus väljapressimine, mis vastab KarS § 214 lg 2 p-le 4 või lõikele 1, on kriminaalasja 21230100620 uurimisesemeks. Juhul, kui kaebaja ja nimetatud kriminaalasjas kahtlustatav leiab, et tal on esitada tõendeid, mis viitavad sellele, et väljapressimist ei toimunud, siis on võimalik vastavalt KrMS § 34 lg 1 p-le 7 esitada nimetatud kriminaalasjas sellekohaseid tõendeid. Käesolevalt ei nähtu piisavaid andmeid selle kohta, et O oleks esitanud valekaebuse Y suhtes. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
12. 16.03.
13. a laekus Tallinna Ringkonnakohtule X ja Y esindaja Leelo Viili määruskaebus, milles palutakse Riigiprokuratuuri määrus tühisada ning alustada menetlust valekaebuse esitamise osas. 2

(7)1-22-1642 Kaebaja leiab, et Riigiprokuratuur üksnes kordab varasemaid seisukohti. Täiendavalt lisab Riigiprokuratuur üksnes tekstiosa „Seoses varasema varguse ja võlaga tuleb juhtida tähelepanu, et ka reaalselt eksisteerivat võlga ei ole lubatud nõuda väljapressimise teel. Ehkki kaebuse p-s 11.2 on selgitatud, et Y on seisukohal, et O on kriminaalasjas nr 21230100620 esitanud valekaebuse, kuna kõnealuse raha võlgnes O Y-le ning W-le, on riigiprokurör juba oma eelmises, s.o 23.11.2021. a määruses välja toonud, et ei nähtu, et O oleks selles küsimuses kuriteokaebuses üleüldse midagi väitnud“. On arusaamatu, et Riigiprokuratuur põhistab oma määruses väljendatud seisukohta isiku, kelle suhtes taotletakse menetluse alustamist, väidetes mittesisalduvaga. Ehk Riigiprokuratuuri seisukoha järgi peaks isik, kelle kohta kaebus esitatakse, olema varasemalt juba antud kaebuse asjaolude kohta midagi pidanud avaldama. Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör ning Riigiprokuratuur ei ole kaebuses esitatud asjaolusid sisuliselt kontrollinud, on teinud üksnes viiteid oma varasematele seisukohtadele. Kaebuse esitajad leiavad jätkuvalt, et tõe väljaselgitamiseks on vajalik taotletava menetluse alustamine kaebuse esitajate poolt korduvalt esitatud asjaolude kontrollimiseks. Vaieldav ei ole, et 28.08.2019 XXX toimunud koosviibimisel läks kaduma Y-le kuuluvaid esemeid väärtusega 20 € ning W-le kuuluvaid esemeid koguväärtusega 100 €. Y kinnitusel on O talle tunnistanud, et tema kaduma läinud asjad võttis, mistõttu üritas Y läbi läbirääkimiste saavutada O poolt võetud asjade hüvitamine endale ja W-le. Y teadis, et O on ka W-le võlgu ning õiglustunde ajel ning head soovides tegutses ka W nimel. Kirjalike nõuete esitamist O-le tõendavad kriminaalasjas nr 21730000327 esitatud Y ja O vahel toimunud vestluste kuvatõmmised. Nendest nähtub, et O on lisaks eelnevale suulisele teo tunnistamisele ka omavahelises kirjavahetuses Y-ga vargust kinnitanud, kuid põhjusel, et sündmusest on möödas kaks aastat, peab ta hüvitamist naeruväärseks ning ei soovi seda teha põhimõtte pärast, samas andes siiski Y-le lootust, et ta tehtu hüvitab - „eks ma millalgi teen ara ja”. Veel ühelt kuvatõmmiselt nähtub, et O otsib Y-ga ise kontakti kokkusaamiseks, küsides, kas too on linnas ning kas viimane tahab „/.../ enda raha voi mitte”. O ei ole esitanud tõendeid enda väite kohta 17.06.2021 ülekuulamisel, nagu ta oleks korduvalt Y-le snapchatis selgitanud, „et pole selle teema taga.” Y poolt esitatud ekraanitõmmised poolte vestlusest väidet ei kinnita. 12.06.2021 kohtusidki O ning Y Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus. 120 € oli summa, millise O Y-le ning W-le võlgnes, mistõttu selline summa ka üle anti. Väljapressimise korral oleks võidud küsida ükskõik millist summat, kuid küsitud summa on spetsiifiline ja vastavuses Y ning W ütlustega väidetavalt varastatud esemete väärtuse kohta. W on kriminaalasjas nr 21230100620 ka tunnistanud, et ta sai Y käest, pärast nimetatu kohtumist Oga, raha, mis O talle võlgnes. Pakkudes ise kokkusaamist ja küsides, kas Y soovib oma raha, pakkudes ise välja variandi, et minnakse pangaautomaadi juurde raha välja võtma, kuid hiljem esitades kuriteoteade väidetava väljapressimise kohta, on kaebuse esitaja hinnangul valekaebuse esitamine KarS § 319 lg 1 mõistes. Ebaõige on prokuratuuri väide, et O ei ole väidetava varguse kohta ise midagi väitnud. Kriminaalasjas nr 21230100620 on O väitnud, et teda mustatakse ja vargust pole toimunud, „Mina ei ole neid tupsukarpe /.../ võtnud.” S.o O on siiski ka ise varguse teemal peatunud, kuid selle napisõnaliselt valeks väitnud. O poolt varguse kohta väidetu on aga vastuolus Y ja W kuriteokaebusega kriminaalasjas nr 2173000037 ning nimetatute poolt kriminaalasjas nr 21230100620 antud ütlustega. Nii on W kriminaalasjas nr 21230100620 27.08.2021 toimunud ülekuulamisel selgitanud, et „umbes paar aastat tagasi varastas O minult umbes 20 eurot ja veibi salaja minu jope taskust. See ei ole kuulujutt, sest O ongi varas, seda teavad nii paljud ja teda on nähtud varastamas. /.../ Meie ühise tuttava M-lt on O varastanud kunagi ka palju toiduaineid. /.../ O on palju kordi halvasti väga paljude inimestega käitunud. /.../ O võlg mulle oli umbes 100 eurot ja Teetlaus teadis sellest võlast.” 3

(7)1-22-1642 Y on enda ülekuulamisel 09.08.2021 selgitanud, et O oli talle 20 eurot võlgu „kuna ta varastas minult kunagi mokatubakat /.../. 23.08.2021 ülekuulamisel kordab Y, et tegemist oli oma raha tagasi küsimisega, millise O talle võlgu oli. 15.09.2021 ülekuulamisel selgitab Y veelkord, et on saanud varastatud asjadele kompensatsiooni, mille „kannatanu O on ise lubanud mulle tasuda. O varastas minult neli mokatubakakarpi väärtuses 20 eurot. See vargus toimus 2019 aastal augustikuus /.../. Minu vastu on esitatud valesüüdistus ja ma olen sunnitud esitama esimesel võimalusel kuriteoteate varastatud asjade suhtes. Politseisse ma tookord ei pöördunud vargusega seoses, kuna arvasin, et saan Oiga ise lahendada selle varguseasja ja varguse summa oli väike. /.../ Tegemist ei olnud väljapressimisega vaid raha tagasi saamisega. /.../ ta on kunagi minu tuttavalt ka raha varastanud ja minu sõbra sahtlid läbi otsinud.” Y ütlused on järjepidevad ja ei ole ajas muutunud. Tegemist ei ole kaitsetaktikaga, vaid tegelikult toimunud sündmuste edasiandmisega. Y ütlusi varguse kohta kinnitavad W ütlused. Nimetatute ütlused võiksid vähemalt tekitada põhjendatud kahtluse O tegude osas nimetatud koosviibimisel kaks aastat tagasi ning seonduvalt tema motiivide osas väljapressimise kohta kuriteoteate esitamisel. Leides, et väidetav vargus on aegunud, on kriminaalasjas nr 21730000327 Y ja W poolt esitatud tõendid tõlgendatud O poolt esitatud väljapressimisväite kasuks, püüdmata selgitadagi, kas vaatamata aegumisele võiks kahe sündmuse vahel olla põhjuslik seos, uurida täpsemalt ja põhjalikumalt O poolt esitatud kaebuse asjaolusid, võimalikke põhjuseid ja tausta. Teo eest vastutusele võtmise tähtaja möödumine, teo karistatavuse aegumine ei tähenda, et tegu ei olnud toime pandud. Vastavalt KrMS § 63 lg 1 on kannatanu ütlused ja kuriteoteade kui teabetalletus, tõendiks. S.o Y ning W kuriteoteade O poolt toime pandud varguse kohta ning kriminaalasjas nr 21230100620 antud ütlused on tõendiks varguse toimumise kohta. KarS § 319 lg 1 objektiivne külg näeb ette, et esitatud on valekaebus isiku kohta, kes ei ole kuritegu toime pannud. Subjektiivsest küljest on koosseis täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega (KarS § 16 lg 3 – isik teab, et teostab süüteokooseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda), st isik peab olema teadlik, et esitab valekaebuse. Teisisõnu peab isik teadma, et kuritegu ei ole kas üldse toime pandud või ei ole seda toime pannud tema poolt kaebuses näidatud isik (Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas nr 1-21-369). Y ei ole kahtlustuse sisuks oleva teo toimepanemist omaks võtnud ning on olnud järjepidevalt seisukohal, et ta ei ole temale esitatud kahtlustuse sisuks olevat kuritegu toime pannud vaid toimus võlgnevuse tasumine. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ei ole arvesse võetud asjaolu, et varguse tõttu võiks O-l olla motiiv väidetava konflikti asjaolude osas liialdamiseks, asjaolude moonutamiseks, enda kasuks pööramiseks. Sellise motiivi olemasolu on eluliselt usutav. Kahtlustuste esitamine ei saa olla iseenesest tõend selle kohta, et kriminaalasja ei algatatud valekaebuse alusel. Määrusest ei nähtu, millised on need ühesed, selged ja ümberlükkamatud tõendid selle kohta, millised sündmused 12.06.2021 aset leidsid. Olukord, et on vastuolu Y ning O seisukohtade ja seletuste vahel toimunu asjaolude tõlgendamise osas, ei tee olematuks tegelikkuses toimunut. Väidetavast vargusest tekkinud konflikt on asjaolu, mis annab aluse järeldada O-l eesmärgi olemasolu süüstada Y, kirjeldada 12.06.2021 sündmusi valesti, anda sellele teist isikut süüstav hinnang. Sündmusi võidi valesti tõlgendada või ka mäletada tulenevalt asjaolust, et O oli sündmuste ajal joobes. Joobeseisund võis tingida tegelike asjaolude teisiti tõlgendamist, sündmuste võimendamist. O ütlused 12.06.2021 toimunu kohta on ka vastuolus kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii on O nt väitnud, kõik toimus „nii äkki.” Teisalt on kriminaalasjas nr 21230100620 kogutud turvasalvestistelt aga tuvastatud, et O ühines ning eemaldus Y, B ja R seltskonnast korduvalt oma seltskonna juurde, ilma, et oleks mingit konflikti olnud. Ei nähtu, et enne pangaautomaadi poole suundumist, tagasi Y seltskonna juurde, oleks toodud O vägisi. Ka pangaautomaadini ei talutatud O turvasalvestitelt nähtuva info põhjal vägisi. Pangaautomaadi poole kõndides, on salvestiselt tehtud 4

(7)1-22-1642 stoppkaadrist näha, et O jt ees kõndis seltskond noori, kellelt O, kui ta tundis, et talle tehakse ülekohut, oleks saanud näiteks abi paluda. O on väitnud, et „Ma pakkusin neile, et teen neile internetipangast ülekande, olin nõus 20 eurot maksma, et neist lahti saada. See aga neile ei sobinud ja Markus käskis mul minna rahaautomaadi juurde ja raha välja võtta. Ta nõudis, et võtaksin kohe raha välja nende juuresolekul. Ma ei mäleta, kes pakkus, et lähme Balti jaama hoone juurde, et võtta raha, seda võisin ma ka ise öelda neile.” Y ütluste kohaselt pakkus O ise minna Balti jaama sularahaautomaadi juurde. B on 18.08.2021 ülekuulamisel kriminaalasjas nr 21230100620 selgitanud, et „noormees tunnistas /.../ võlga /.../. Kuna noormehel ei olnud sularaha aga ta oli nõus kandma raha Y arvele, kuid tal ei olnud piisavalt raha arvel ja siis ta hakkas oma sõpradele helistama, et keegi talle raha kannaks. Keegi kandiski raha ja vist Y oli see, kes tegi ettepaneku minna Balti jaama hoone pangaautomaadi juurde ja et see noormees siis võtaks sealt raha välja. Noormees nõustus sellega kohe. /.../ Ta oli nõus meiega kohe koostööd tegema ja vastu ei vaielnud.” U on enda ülekuulamisel 26.08.2021 selgitanud, et „noormees minu mäletamist mööda raha nõude vastu ei vaielnud ja ta pakkus, et läheb võtab raha välja Balti jaama hoone sularahaautomaadist /.../. Eelnevalt toodud ütlustest ei nähtu, et O oli nõus maksma, et „neist lahti saada.”. Vaid maksti kuivõrd tunnistati võlgnevust ning oldi selle tasumisega nõus. Turvakaamerate salvestused ei kinnita O väidet, mille kohaselt ta „pakkusin enda kotist Jägermeistrit, mille pooliku pudeliga tüüp valaski enda pudelisse ja siis nad läksid ära.” Sellist seika turvakaameratel ei olnud jäädvustatud. Seda asjaolu ei kinnita ka ükski teine kriminaalasjas nr 21230100620 kogutud tõend. O süüteoteates on väidetud, et ähvardati pudeliga ja noaga lüüa. Antud väited ei ole kriminaalasjas nr 21230100620 kogutud tõenditega kinnitust leidnud, üheltki vaadeldud turvasalvestiselt ei ole näha, et oleks viibutatud pudelit või olnud mängus nuga. Ka ükski teine kriminaalasjas nr 21230100620 kogutud tõend antud O väiteid ei kinnita. Abiprokuröri selgitus valekaebuse osas avalduse mittemenetlemiseks põhjusel, et politseil niigi palju tööd, on ülimalt erakordne ja arusaamatu õigusemõistmise põhimõtete üle valikulisel otsustusel. Riigikohus selgitab lahendis nr 3-1-1-33-10, et teist isikut süüstav kuriteokaebus kui kuriteoteate alaliik on kriminaalmenetluse ajend KrMS § 194 lg 1 järgi, millele võib järgneda kriminaalmenetluse alustamine. Valekaebuse tulemuseks võib olla süütu inimese süüdimõistmine. Kaebuse esitajad leiavad, et 12.06.2021 sündmuste asjaolud on ümberlükkamatute järelduse tegemiseks kriminaalmenetluse aluste puudumise kohta piisavalt välja selgitamata. Vajalik on alustada menetlust valekaebust puudutavate asjaolude selgitamiseks. 5

(7)1-22-1642 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 14.02.
2. a määruse muutmiseks.
3. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Menetluse alustamata jätmise vaidlustamise puhul peab ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Vaid isiku subjektiivne arvamus selle kohta, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks või kellelegi kahtlustuse esitamiseks.
4. Kaebaja heidab Riigiprokuratuurile ette, et vaidlustatud määruses ei ole vastatud kaebusele sisuliselt, vaid on korratud juba eelnevalt avaldatud seisukohti. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see, et riigiprokurör on tuginenud varasemalt avaldatud seisukohtadele, aga alus määruse tühistamiseks. Märkida tuleb sedagi, et kuigi kaebuses võib olla avaldatud mitmeid seisukohti, mis on kaebaja hinnangul olulised, ei ole menetlejal kohustust kõikidele kaebuse väidetele vastata, vaid käsitleda tuleb eelkõige siiski küsimusi, mis on menetluse seisukohalt keskse tähtsusega. Seejärel analüüsitakse esitatud kaebuses andmeid, mis esindaja hinnangul kinnitavad seda, et vaidlus puudub selles, et 28.08.2019 XXX, aadressil XXX toimunud koosviibimisel läks kaduma Y-le kuuluvaid esemeid väärtusega 20 eurot ning W-le kuuluvaid esemeid koguväärtusega 100 eurot. See, et toime on pandud vargus, on kaebuse esitaja hinnang olukorrale. Selles küsimuses on menetlus aegumisega lõpetatud, mis on aga absoluutne menetlustakistus ning seega ei ole ka isikut varguse eest süüdi tunnistatud, mistõttu aga ei saa ka väita, et vargus on aset leidnud. Tulenevalt eeltoodust on kaebaja hinnang sellele, et väidetav valekaebuse esitamine on seotud toimunud vargusega, subjektiivne ning selle kinnituseks ei ole asjas tõendeid, st puuduvad mistahes andmed selle kohta, milline oli O motiiv kuriteokaebuse esitamisel, eelkõige aga selle kohta, et tegemist oli tahtliku valekaebuse esitamisega. Kuigi kaebaja leiab, et on eluliselt usutav, et varguse tõttu võis O-l olla motiiv väidetava konflikti asjaolude osas liialdamiseks ja asjaolude moonutamiseks, ei saa ainuüksi elulise usutavuse pinnalt kriminaalmenetlust alustada, selleks peavad olema konkreetsed andmed. Siinkohal selgitab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel peab algne kuriteosündmust käsitletav teave olema niivõrd täpne, et selles on võimalik sedastada kõik menetluse alustamiseks vajalikud kuriteotunnused. Kriminaalmenetlust ei saa alustada eesmärgiga alles selle teostamise kaudu asuda neid tunnuseid süüdlase tegevusest otsima, mida aga kaebaja sisuliselt soovib, kuna märgib, et vajalik on alustada menetlust valekaebust puudutavate asjaolude selgitamiseks.
5. 12.06.2021 andis O Y-le üle 120 eurot, millest järeldab kaebaja, et väljapressimise korral oleks võidud küsida ükskõik millist summat, kuid küsitud summa on spetsiifiline ja vastavuses Y ning W ütlustega väidetavalt varastatud esemete väärtuse kohta. See aga ei anna alust nõustuda kaebaja lõppjäreldusega sellest, et kuna üle anti summa, mille O väidetavalt võlgu oli, siis ei saa tegemist olla väljapressimisega. Nagu menetleja märkinud on, ei ole ka reaalselt eksisteerivat võlga lubatud nõuda väljapressimise teel. Seega ei oma asja sisulise lahendamise seisukohalt tähendust kaebuses väljatoodu, et 12.06.
6. a kohtumisel andis O üle summa 120 eurot, mis on vastavuses Y ning W ütlustega väidetavalt varastatud esemete väärtuse kohta ning et väljapressimise korral oleks see summa võinud olla ükskõik milline. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista selline 6

(7)1-22-1642 arutluskäik tõsikindlalt võimalust, et tegemist võis olla väljapressimisega. Märkida tuleb ka, et ainuüksi see, et O ütlused on vastuolus nt W või Y ütlustega, ei muuda temapoolset versiooni toimunust automaatselt valeks ning seega ka ei tähenda, et ta oleks esitanud valekaebuse. Samuti ei anna selliseks järelduseks alust asjaolu, et Y eitab kahtlustuse sisuks oleva teo toimepanemist.

1. Suures osas on kaebuses analüüsitud juba menetluses oleva kriminaalmenetluse jooksul kogutud tõenditest nähtuvat informatsiooni ja antud nendele hinnang, mis peaks kaebaja seisukohti kinnitama. Kaebaja leiab, et tegelikult väljapressimist ei toimunud ning seega on esitatud O poolt valekaebus. Ringkonnakohus leiab aga, et praeguse menetluse raames puudub kohtul võimalus hinnata teise kriminaalasja tõendeid ja teha nendest tulenevalt järeldusi, kuivõrd sellisel juhul annaks kohus juba hinnangu sellele, kas O poolt esitatud kaebuse alusel leidis aset kaebuses viidatud kuritegu või mitte. See küsimus tuleb aga lahendada kriminaalmenetluse raames asja sisulisel lahendamisel. Ringkonnakohus selgitab siinkohal, et kuriteoavalduses ja menetluse alustamisel on lähtutud õiguslikust hinnangust, mis on erinev Y esindaja hinnangust, kuid tuletatuna sisuliselt samadest faktilistest asjaoludest. Sellist õigusliku hinnangu erinevust Y esindaja seisukohtadest, ei saa käsitleda aga valekaebuse esitamisena. Alustatud kriminaalmenetluse eesmärk ongi välja selgitada, mis vaidlusalusel päeval toimus ja kas on alust ka kellelegi süüdistuse esitamiseks, millist küsimust ei saa aga lahendada käesoleva määruskaebemenetluse korras.
2. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus kriminaalmenetluse alustamata jätmise ja Riigiprokuratuuri põhjendustega. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu Riigiprokuratuuri põhjendustega, ei ole aluseks põhjendatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustuse tühistamiseks.
3. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 14.02.
4. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7