← Eesti

1-20-6992/36

Obsah (8)§ 263§ 73§ 78§ 120§ 121§ 56§ 44§ 58

1-20-6992 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. august 2021, Pärnu Kriminaalasja number 1-20-6992 (19267000771) Kohtukoosseis kohtunik Indrek Nummert Ko

§ 263

lg 1 p 1 järgi üldmenetluse korras Prokurör vanemprokurör Merry Tiitus Süüdistatav Janar Johannson Isikukood või sünniaeg: 38409294225 Elu- või asukoht ja aadress: X Kodakondsus: X Haridus: X Emakeel: X Töökoht: X Kontaktid: X Perekonnaseis: X Karistatus: varasemalt karistamata Tõkend: ei ole kohaldatud Kaitsja vandeadvokaadi abi Olavi Järve, lepinguline Kannatanu alaealine M. M., seaduslik esindaja D. M. Juhindudes KrMS § 309 lg 3, § 310 lg 1, § 311 – 313, § 315 lg 4, § 180 lg 1 kohus RESOLUTSIOON otsustas: 1 1-20-6992 1. Janar Johannson esitatud süüdistuses

§ 263

lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistada ning mõista talle karistuseks rahaline karistus 250 (kakssada viiskümmend) miinimumpäevamäära, s.o 2500 (kakstuhat viissada) eurot.

§ 73

lg 1, 2, 3 alusel määrata, et koheselt täitmisele kuulub rahaline karistus 62 (kuuekümne kahe) miinimumpäevamäära ulatuses, s.o summas 620 (kuussada kakskümmend) eurot. Ülejäänud osa karistusest, s.o rahaline karistus 188 (ükssada kaheksakümmend kaheksa) miinimumpäevamäära, s.o 1880 (ükstuhat kaheksasada kaheksakümmend) eurot, jätta tingimuslikult täitmisele pööramata, juhul kui Janar Johannson ei pane 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse kaseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Koheselt täitmisele kuuluv rahaline karistus tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti a/a nr EE351010052031000004 AS-is SEB Pank, EE502200221014193355 AS-is Swedbank või EE401700017002872300 Luminor Bank AS-is, märkides viitenumbri 99921400002293 ning selgituseks „Janar Johannson rahaline karistus, 1-206992“.

§ 78p 1 kohaselt katseaja algust hakata arvama alates kohtuotsuse kuulutamisest.

  1. Tsiviilhagi Kohus rahuldab kannatanu M. M. tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes kohtu õiglasel äranägemisel ning mõistab Janar Johannsonilt M. M. kasuks VÕS § 1043 ja VÕS § 134 lg 2, 5 alusel välja 500 (viissada) eurot. Kannatanu kasuks välja mõistetud tsiviilhagi summa tuleb kanda kannatanu M. M. seadusliku esindaja D. M. kontole SEB Pangas nr X. Kannatanul on õigus pärast kohtuotsuse jõustumist anda väljamõistetud summa kohe sissenõudmiseks täitemenetlusse.
  2. Menetluskulud 3.
  3. KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista Janar Johannsonilt menetluskuluna riigituludesse tulenevalt KrMS § 179 lg 1 p 2 sundraha summas 876 eurot. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti a/a nr: EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE502200221014193355 Swedbank AS-is või a/a nr: EE401700017002872300 Luminor Bank AS, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber
  4. Selgituseks märkida: menetluskulud, isiku nimi, kriminaalasja number. Kohtuotsus saadetakse kohtutäiturile täitmiseks 30 päeva möödumisel kohtuotsuse jõustumisest, kui süüdlane ei ole rahalisi nõuded vabatahtliku täitmise aja jooksul tasunud. 3.
  5. Janar Johannsoni lepingulise kaitsja tasu ja kulud jäävad tema enda kanda.
  6. Tõkendit ei ole kohaldatud. 2 1-20-6992
  7. Asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja materjalide juurde pakendis nr 1 olev CD-plaat Häirekeskusele tehtud kõne salvestisega.
  8. Kohtuotsus saata kohtumenetluse pooltele ja jõustumisel Riigi Tugiteenuste Keskusele. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse resolutiivosa teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele esitatakse kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsusele edasi kaevata ei saa, kui kohtumenetluse pooled loobusid KrMS § 315 lg 6 kohaselt apellatsiooniõigusest pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
  9. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule. Samuti menetluskulude vaidlustamise soovi korral tuleb otsuse kuulutamisest esitada 7 päeva jooksul apellatsiooniteade. Seejärel koostab kohus motiveeritud otsuse vaid menetluskulude osas või koostab eraldi määruse, milles esitab põhjendused menetluskulude osas, mis järel on võimalik esitada määruskaebus 15 päeva jooksul (RKL 3-1-1-44-15). Kannatanul on kassatsiooniõigus ning see ulatub lisaks tsiviilhagile ka süüküsimuse ja karistuse vaidlustamiseni (Riigikohtu 27.12.2019 otsus asjas nr 1-18-3901). Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamine: 11.08.
  10. Tähtaegselt apellatsioonteate esitamise korral on motiveeritud otsus kättesaadav: alates 31.08.2021 päeva jooksul Pärnu kohtumaja kantseleis või avaliku e-toimiku vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK
  11. Süüdistus

§ 263

lg 1 p 1 järgi Janar Johannson on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema 01.09.2019 kella 17:00 paiku Pärnumaal Tori vallas X linnas X tn 3 X väliujula juures asuvas välijõusaalis ründas teadlikult alaealist M. M. (M.), võttes tahtlikult kannatanul vasaku käega kuklast kinni ning surudes ta vastu maad põlvili. Sellise tegevusega põhjustas Janar Johannson kannatanule füüsilist valu ja pindmised kriimustused, hematoomid kaelal. Janar Johannson rikkus oma eelpool kirjeldatud tegevusega ka KorS § 55 lg p-s 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, lüües teist isikut ning häirides sellega kõrvalise, asjasse mittepuutuva isiku, tunnistaja I. R. (R.) rahu ja ohustades tema turvatunnet. Selline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat suhtumist avalikku korda. Seega Janar Johannson, avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega, kasutades vägivalda, pani tahtlikult toime

§ 263lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo.

3 1-20-6992 Kohtuistungil uuritud tõendid: 1) 16.09.2019 asitõendi vaatlusprotokoll koos CD-plaadiga, millel häirekeskusesse tehtud kõne salvestis (tl 32-33); 2) tunnistaja S. A. kohtuistungil antud ütlused (tl 36-44); 3) tunnistaja M. M. kohtuistungil antud ütlused (tl 45-48); 4) tunnistaja S. E. G. kohtuistungil antud ütlused (tl 48-51); 5) tunnistaja G. Z. kohtuistungil antud ütlused (tl 51-55); 6) tunnistaja J. J. kohtuistungil antud ütlused (tl 55-62); 7) tunnistaja K. K. kohtuistungil antud ütlused (tl 62-68); 8) 01.09.2019 politseipatrulli teenistuslehe väljatrükk (tl 70-71); 9) Pärnu Haigla 01.09.2019 teatis politseile (tl 72); 10) fototabel kannatanu M. M. ülekuulamise protokolli juurde (tl 73-76); 11) kannatanu M. M. kohtuistungil antud ütlused (tl 86-94); 12) tunnistaja I. R. kohtuistungil antud ütlused (tl 95-101); 13) süüdistatav Janar Johannsoni kohtuistungil antud ütlused (tl 101-108). Kohtuistungil prokurör nõudis Janar Johannsoni esitatud süüdistuses süüdimõistmist ja karistamist

§ 263

lg 1 p 1 järgi rahalise karistusega 250 päevamäära, s.o 2550 eurot, millest kohesele ärakandmisele kuulub 1275 eurot ning ülejäänud osa karistusest, s.o 1275 eurot, jätta

§ 73

lg 1, 3 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata, kui Janar Johannson ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kaitsja ja süüdistatav taotlesid õigeksmõistvat kohtuotsust. 2. Tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Kohus võttis 10.11.2020 kohtumäärusega menetlusse kannatanu M. M. tsiviilhagi õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu õiglasel äranägemisel. Prokurör toetas tsiviilhagi rahuldamist, süüdistatav ja tema kaitsja taotlesid tsiviilhagi rahuldamata jätmist, kuivõrd süüdistatav ei ole talle etteheidetavat kuritegu toime pannud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, arvestades tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et J. Johannsoni süüdistus

§ 263lg 1 p 1 järgi on täies mahus tõendamist leidnud.

Käesoleva kriminaalasja aluseks on 01.09.2019 X väliujulas Janar Johannsoni ja M. M. vahel aset leidnud juhtum, mille asetleidmise fakt ajalises mõttes on tõendatud 01.09.2019 teenistuslehe väljatrükiga, millele on kantud kell 16:51 järgnev info – Kaklus/peksmine aadressil X 3, X. Väliujulas on lapsi palju ja sinna sõitsid ATV 2 noort meest, mustas riides, sõimavad ja löövad lapsi, väänavad neid maha, helistaja jälgib eemalt autost, kardab appi minna lastele. Kell 17:07 on täiendatud teenistuslehele kantud infot järgmiselt – Härra olevat poisile peale hüpanud, löönud teda ja ka õunase kaikaga. Kaelal poisil kriimustused. Tehtud pildid. Sündmusega seotud isikud on J. J., Janar Johannson ja kannatanu M. M..

§ 263

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu näeb ette karistuse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest, kui see on toime pandud vägivallaga. Avaliku koha mõiste sisustatakse KorS § 54 alusel; avalikus kohas käitumise üldnõuded sisustatakse KorS 4. 4 1-20-6992 peatüki 1. jaos, eelkõige §-s 55; tuvastatud peab olema teis(t)e, asjasse puutumatu(te) isiku(te) häirimine; tuvastatud peab olema vägivallategu, s.o

§ 120-121 süüteokoosseisule vastav tegu.

Käesoleva süüdistuse järgi on etteheidetavaks vägivallateoks

§-s 121 sätestatud tegu. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis vähemalt kaudset tahtlust ning seejuures avaliku korra rikkumine ei pea olema süüdlase eesmärk, kuid samas ei piisa ka ainult avalikku korda rikkuva teo objektiivsest avaldumisest – isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et tema käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste rahu

  1. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valitakse isikliku konflikti lahendamiseks koht ja viis, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi. I. Objektiivne koosseis 1.
  2. Avalik koht KorS § 54 kohaselt avalik koht on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Süüdistuse järgi pani J. Johannson talle etteheidetava kuriteo toime X väliujulas, aadressil X 3, X. Tegemist on avalikku veekogusse rajatud suplemiskohaga, mis on mõeldud kasutamiseks määratlemata isikute ringile ning selles osas vaidlus ka puudub, seega oli tegemist avaliku kohaga. Vaidlus puudub ka selles, et J. Johannsonile etteheidetava teo toimepanemise ajal viibis X väliujulas ka muid, asjas puutumust mitte omavaid isikuid – muuhulgas nähtub see asjaolust, et nimetatud sündmuse kohta käis kohtus tunnistusi andmas seitse tunnistajat. Ka nimetatud asjaolu osas vaidlus puudub, seega kohus sellel pikemalt ei peatu. 1.
  3. Avalikus kohas käitumise üldnõuded ja vägivallategu

§ 121järgi Kor

S § 54 lg 1 p 1, 2 alusel avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt ning teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada.

§ 121

lg 1 kohaselt karistatakse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. J. Johannsonile etteheidetav vägivallategu seisneb süüdistusakti järgi selles, et ta ründas teadlikult alaealist M. M., võttes tahtlikult kannatanul vasaku käega kuklast kinni ning surudes ta vastu maad põlvili. Sellise tegevusega põhjustas J. Johannson kannatanule füüsilist valu ja pindmised kriimustused, hematoomid kaelal. 1.2.

  1. 16.09.2019 hädaabikõne salvestis ning tunnistaja I. R. ütlused Käesoleva kriminaalasja aluseks oleva teo ajal viibis X väliujulas objektiivse kõrvaltvaatajana tunnistaja I. R., kes nägi sündmust vahetult pealt ning helistas ka Häirekeskusesse. Tunnistaja I. R. ütlused ja tema poolt kohapeal tajutu, mille ta Häirekeskusesse tehtud kõnes ka koheselt avaldas, võimaldab luua sündmuste käigust tervikpildi. Tunnistaja I. R. poolt tehtud 5 1-20-6992 hädaabikõne on käesoleva sündmuse kontekstis käsitletav ka täiendava kvaliteedina n-ö kuulduste tõendina. Esmalt on oluline tuua välja, et kriminaalasja aluseks olev sündmus toimus ja eskaleerus väga kiiresti. I. R. sõnade kohaselt ATV tuli kiiresti, sealt tuli maha täiskasvanu, kes kohe suundus laste juurde, surus sealt ühe poisi maha, tunnistaja lubas kutsuda politsei, liikus kiiresti enda lapsega auto juurde ning sealt helistas. See kõik oli toimunud hetkeks, kui ta tegi kõne Häirekeskusele, mis kestis 2 minutit ja 20 sekundit ning selle aja sees toimus juba ka raudkangi väljavõtmine, mis teiste asjas kogutud tõendite kogumis toimus sündmuste lõpus. Seega arenes kogu sündmustik kiiresti. Tunnistaja I. R. on Häirekeskusesse tehtud kõne ajal endast väljas, ärritunud, ta kardab ning ta avaldab korduvalt hirmu toimunu ees. Ta avaldab kõnes, et olukord on väga vägivaldne, kiiresti on vaja politseid, kuna ATV-ga kaks meest tulid ja ähvardavad lapsi, peksavad neid. Hästi agressiivsed mehed on. Sündmus tekitas temas hirmu, ta avaldab ka telefonivestluses, et ta kardab, seal ähvardatakse, üks poiss pandi täitsa maha ning nende näol, keda taga aetakse, on tegemist alaealistega. Seega viitab tunnistaja poolt Häirekeskusesse tehtud kõne üheselt, et olukord oli pinev, agressiivne. Häirekeskusesse tehtud kõne salvestis annab vahetult edasi tunnistaja emotsiooni, tema poolt sel hetkel tajutu – tegemist ei olnud rahuliku jutuajamisega, nagu on viidanud oma ütlustes süüdistatav.. Tunnistaja kohtus antud ütlused ei hälbi ka tema poolt kohtus antud ütlustest – ka kohtuistungil antud ütluste kohaselt: 1) tuli ATV ning seal viibinud noorte juurde läks ATV pealt täiskasvanud inimene. Tunnistaja kohtus antud ütluste kohaselt ATV-ga tulnutel oli kiiver peas, mistõttu sisuliselt konkreetselt nende vanust ta saanud ta tuvastada; 2) haaras kambast ühe ja pani maha; 3) väänamine oli väga tugev (väänas jõuliselt maha), laps oli kogu kehaga täiesti maas, käed selja taga, täiskasvanu hoidis lapse käsi kinni, istus ise ka lapse peale; 4) surus maha, istus peale ja käed olid selja taga; 5) teised olid kaugel; 6) täiskasvanu oli agressiivne, karjus, vehkis toruga, mis tal kaasas oli; 7) mahapanek oli kiire. Märkimata ei saa jätta sedagi, et tunnistaja on õenduse haridusega ning kannatanu sündmuse järgset olukorda 10-palli skaalal hindas ta füüsiliste vigastuste osas 6-7 palli, emotsionaalse seisundi osas 10 palli. Tunnistaja avaldas, et laps nuttis. Kaitsja on viidanud, et tunnistaja I. R. ütlused ei ole teiste ütlustega kooskõlas, kuna esmalt avaldas tunnistaja Häirekeskusele, et kaks agressiivset meest ründavad, kuid kohtus teadis, et ATV-ga olid mees ja laps. Kohus peab esmalt vajalikuks viidata tunnistaja I. R. emotsionaalsele seisundile kõne ajal – ta oli ilmselgelt ärevil, hirmul sellest, mida ta tajus ning nägi. Asjaolu, et ta telefonikõnes ütles, et oli kaks meest, kes lapsi ähvardavad ja peksavad, on seletatav asjaoluga, et ATV-ga saabunud süüdistataval ja tema pojal olid peas kiivrid (seda kinnitas nii süüdistatava poeg, tl 56, kui ka süüdistatav ise, tl 103) ning sellise äkiliselt alanud ja ka üsna kiiresti eskaleerunud sündmuse ajal (sellele, et sündmus arenes kiiresti, viitas nii I. R. kui ka kannatanu) ei pruugigi kohe aru saada, kas ATV-ga on kaks täiskasvanut või on üks neist kohe 14-aastaseks saav teismeline. 6 1-20-6992 Kaitsja viitab ka I. R. kohtus antud ütlustele, mille kohaselt süüdistatav läks noorte kamba juurde, hoides käes raudtoru ja sellega vehkides. Kaitsja selline tähelepanek tunnistaja ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ei sea, kuivõrd sellises ning käesolevas asjas ka süüdistuse pinnalt tähtsust mitte omavas faktis eksimine on põhjendatav mõningase mälupildi tuhmumisega. Lisaks kuulis ka kaitsja kohtuistungil uuritud kõnet Häirekeskusesse, kus tunnistaja I. R. avaldab, et „ta praegu võttis välja ka mingisuguse relva“, kuid kohtus antud ütluste kohaselt oli mahasurumine ja konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel juba olnud. Seega ei ole tunnistaja ütlused raudtoru osas vastuolulised, kuulduste tõendist, ehk Häirekeskusesse tehtud kõnest tuleb selgelt välja, et raudtoru (mida tunnistaja tajus sel hetkel relvana) tuli mängu alles siis, kui juba süüdistuse aluseks olev sündmus oli toimunud. Õige oli tunnistaja ütluste järgi aga see, et sündmus enne maha rahunemist oli seotud raudtoruga. Kohus peab tunnistaja I. R. ütluseid usaldusväärseks, kuivõrd tema poolt kohapeal tajutu ja Häirekeskusele tehtud kõnes avaldatu ühtib tema poolt kohtuistungil antud ütlustega. Lisaks kinnitavad I. R. ütluseid ja Häirekeskuse kõnes avaldatut ka kannatanu M. M. ütlused ning prokuröri poolt esitatud dokumentaalsed tõendid – fototabel kannatanu vigastustega ning Pärnu Haigla teatis. Tunnistaja I. R. ütluseid sellest, et olukord oli hirmuäratav, pinev, kinnitab ka asjaolu, et tema sõnutsi kannatanu nuttis sündmuse järel. Muuhulgas on kannatanu emotsionaalset seisundit kirjeldanud ka tunnistaja G. Z., kelle sõnul kannatanu oli hirmul, silmad vesised, lisades hiljem, et kannatanu otseselt ei nutnud, aga oli veidike hirmunud nägu. 1.2.
  2. Kannatanu M. M. ütlused, Pärnu Haigla 01.09.2019 teatis ning fototabel kannatanu 01.09.2019 ülekuulamise protokolli juurde Kohtus andis ütlusi kannatanu M. M., kes esmalt andis ütlused sellest, kuidas tekkisid tema kaelale vigastused, mis fikseeriti Pärnu Haiglas 01.09.2019 ning Pärnu Haigla poolt politseile väljastatud teatisele on kantud info, mille kohaselt 01.09.2019 ca 17:20 ajal X väliujula juures tungis kallale täiskasvanud mees, surus pea vastu maad, kaelal käest hematoomid, punetavad jäljed, ähvardas peksta raudkangiga, sõita otsa ATV-ga. Dokumentaalse tõendina on kriminaalasja materjalide juurde lisatud ka fototabel kannatanu kohtueelses menetluses ülekuulamise protokolli juurde, millel neli fotot kannatanu M. M. vigastustest. Esimesel fotol on M. M. püsti, näoga pildistaja suunas; teisel fotol on jäädvustatud tema vasaku käe küünarnukil olev punetus; kolmandal ja neljandal fotol on vaade kannatanu kaela tagapinnal olevatele punetavatele jälgedele. Kohus on tuvastanud, et esimesel fotol, kus on ülesvõte kannatanust täispikkuses, ei nähtu kannatanul ühtegi visuaalselt nähtavat vigastust, nagu on viidanud kaitsekõne p-s 31-34 kaitsja. Nimelt toob kaitsja välja, et kannatanu kuklast tehtud fotodelt on näha, et marrastused asuvad tagantpoolt vaadates kukla vasakul küljel, ehk siis eestpoolt vaadates kukla paremal küljel. /…/ Võttes arvesse aga fotosid kannatanu vigastustest, olid kannatanu vigastused eest vaadates paremal küljel. Järelikult ei saanud vigastused mitte kuidagi tekkida väidetava kinnihaaramise tagajärjel. Kaitsja viitab asjaolule, et süüdistuses on räägitud vasaku käega kannatanul kaelast kinnihaaramisest. Kohus, erinevalt kaitsjast, olles kõiki kannatanust tehtud fotosid uurinud, hinnanud seal nähtuvaid vigastusi, asub kaitsjast erinevale seisukohale esmalt selles, et kohus ei tuvasta kannatanust eestvaates tehtud fotolt (s.o esimene foto fototabelis, tl 73) mitte ühtegi vigastust kannatanu kaelal ning seda ei paremal ega ka vasakul küljel. Kohtu jaoks jääb arusaamatuks, millistele kaela paremal küljel olevatele vigastustele kaitsja viitab, kuivõrd kannatanust 7 1-20-6992 eestvaates tehtud fotol langeb kannatanu kaela paremale küljele vari ning tuvastatav ei ole ühtegi vigastust, mis seal pool kaelal asuks. Fototabeli fotolt nr 2 nähtub kannatanu vasaku käe küünarnukil olev punetus. Kuivõrd süüdistus ei räägi vigastustest kannatanu küünarnukil, ei peatu kohus sellel fotol lähemalt. Tähtsust antud kriminaalasja juures omavad fotod nr 3 ja 4 (tl 75-76), millel on vaade kannatanu kaela tagapinnal olevatele punetavatele jälgedele, fotol nr 3 pisut kaugemalt ning fotol nr 4 lähemalt tehtud ülesvõte. Mõlemalt viidatud fotolt nähtub, et juuksepiiri juures on kannatanu nahk roosakas, sellest allpool on kannatanu nahal näha kolm tugevalt eristatavat punast jälge. Kannatanu kohtuistungil antud ütluste kohaselt tekkisid need vigastused just nii, et süüdistatav hoidis teda maas kaela pealt kinni – tuli ATV-ga sinna, kiirelt tema poole ja võttis kinni, lisaks rääkis kurja hääletooniga. Seejuures kannatanu avaldas, et kaelast kinnihoidmine toimus väga väikest aega. Meeldetuletuseks avaldatud ütluste valguses avaldas kannatanu kohtus, et ilmselt tundis ta ka valu, sest need jäljed ei jäänud sinna (kaelale) niisama. Kannatanu kinnitas kohtus, et süüdistatav oli endast väljas. Eelnevalt kirjeldatud fotod 3 ja 4 kannatanu kaelal olevatest punetavatest jälgedest ühtivad nii kannatanu kui ka tunnistaja I. R. kirjeldustega, mille kohaselt oli mahasurumine kiire, intensiivne, jõuline – selliste jälgede tekkimine kaelale ja nende selline kaelal avaldumine 1,5 tundi pärast sündmust (kõne Häirekeskusele tehti kell 16:45, kell 18:20 on viibinud kannatanu juba Pärnu Haiglas ambulatoorsel vastuvõtul) on käega kaelast tugevalt ja intensiivselt haaramise ja hooga surumise loogiline tagajärg. Kuivõrd nii tunnistaja I. R. kui ka kannatanu ütlustest tuleneb üheselt, et kontakt oli lühike ja kiire ning tunnistaja I. R. sõnutsi ka väga tugev ning kui arvestada, mis viisil süüdistatav kannatanu maha surus – tema ees seistes, seega pidi võtma kannatanul kaela tagant kinni ning tugeva ja kiire liigutusega kannatanu pea allapoole suruma, siis ühtivad kannatanul fikseeritud vigastused süüdistuses esitatud ning kannatanu ja tunnistaja I. R. poolt kirjeldatud tegevusega. Pärnu Haigla 01.09.2019 teatis politseile kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust, kuivõrd tema kirjeldus toimunust ei ole ajas muutunud. Ka haiglas vahetult pärast sündmust on kannatanu avaldanud, et talle tungis kallale täiskasvanud mees, surus pea vastu maad, milline tegu on ka käesoleva kriminaalasja esemeks. 1.2.
  3. Tunnistaja S. A. ütlused Lisaks tunnistaja I. R. viibis algusest lõpuni sündmuse juures tunnistaja S. A. – kannatanu tuttav/sõber, kes oli kannatanuga tol korral samas seltskonnas X väliujula jõusaalis trenni tegemas. Kohtuistungil kirjeldas tunnistaja S. A. süüdistatava ja kannatanu vahel toimunud konflikti järgmiselt – Ta (süüdistatav) tuli sinna ja karjus seal M. peale. M. läks maha pikali, hoidis käsi kuklal ma mäletan ja siis Janar oli seljaga minu poole ja M. oli tema ees lõpuks. Karjus seal midagi ta peale, aga ma ei mäleta täpselt, mida. Asjaolu, kas J. Johannson kannatanult ka kuskil kinni võttis, tunnistaja kohtuistungil ei mäletanud ning kinnitas, et J. Johannsoni poolt kannatanu kinnivõtmist tema ei näinud. Usaldusväärsuse kontrolliks avaldati prokuröri taotlusel tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt: „Siis hüppas ATV pealt maha ja jooksis M. poole meesterahvas. Vaatas ka korra minu poole, mina keerasin pilgu ära ja kui uuesti vaatasin M. poole, siis nägin, kuidas see meesterahvas võttis M. kaela tagant kinni ja surus M. põlvede peale maha.“. Tunnistaja S. A. selgitas, et rääkis kohtueelses menetluses politseile seda, mida oli talle edasi rääkinud kannatanu, kuid 8 1-20-6992 siinjuures pööras ka prokurör tähelepanu asjaolule, et selliseid ütlusi, mida S. A. kohtueelses menetluses andis, ei saa keegi teine talle n-ö „pähe istutada“, kuna ütluste detailsusaste seda ei võimalda. Kohtueelses menetluses antud kirjeldus, mille kohaselt (süüdistatav) vaatas ka korra minu poole, mina keerasin pilgu ära, peab olema isiklikult ja vahetult tajutud, liiati ei ole eluliselt usutav, et sellise detailse olustiku kirjelduse on võimeline konstrueerima 17aastane noor. J. Johannsonit süüdistatakse selles, et ta ründas teadlikult alaealist M. M., võttes tahtlikult kannatanul vasaku käega kuklast kinni ning surudes ta vastu maad põlvili ning tunnistaja S. A. on kohtueelses menetluses antud ütlustes sündmust selliselt ka kirjeldanud. Tunnistaja kohtuistungil antud ütlused lähevad aga diametraalselt vastuollu tema kohtueelses menetluses antud ütlustega, kuna kinnitab, et mingit kinnivõtmist üldse ei olnudki, tema ei näinud. Kogu käesoleva kriminaalasja kese seisnebki aga selles, kas J. Johannson võttis kannatanul kuklast kinni ning surus ta vastu maad põlvili, s.t tunnistaja S. A. kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlused lähevad kohtuliku uurimise kõige olulisemas nüansis diametraalsesse vastuollu. Kuivõrd tunnistaja kohtus antud ütlused kriminaalasja olulisimas küsimuses on kohtueelses menetluses antud ütlustega diametraalselt muutunud, s.t kas süüdistatava ja kannatanu vahel üldse füüsiline kontakt aset leidis või ei leidnud ning puudub selleks piisavalt arusaadav selgitus, ei saa kohus tunnistaja S. A. ütlusi lugeda usaldusväärseks ning tema ütlused tuleb tõendikogumist üldse välja jätta. 1.2.
  4. Tunnistaja M. M. ütlused Tunnistajana andis kohtus ütlused ka M. M., kes on süüdistatava poja J. J. sõber ning kellega lepiti kokku koos X väliujulasse ujuma minemises. Tunnistaja andis kohtus ütlused, mille kohaselt jõudis ta X väliujulasse kohale hetkel, mil süüdistatav ja tema poeg juba ATV peale läksid ja minema sõitsid, s.t sisuliselt ta sündmust üldse ei näinud. Usaldusväärsuse kontrolliks avaldati prokuröri taotluses tunnistaja M. M. kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt „Mina sain seal olla veidi aega, kui väliujula juurde jõudis J. koos oma isaga ATV-ga. Nad sõitsid ATV-ga koheselt sinna poistepundi juurde.“. Meenutuseks tema varasemate ütluste avaldamise peale jäi tunnistaja endiselt seisukohale, et ei tea, kas ta oli juba sel hetkel sündmuskohal, kui jõudis süüdistatav koos pojaga. On väga oluline erinevus selles, kas tunnistaja siis ikkagi oli sündmuste juures ja tajus neid või ei olnud. Vastuolu esineb väga olulises nüansis – isik kas on tunnistaja ja saab sündmuse kohta sisulisi ütlusi anda või ei. Järgmisele küsimusele, kas toimus süüdistatava, tema poja ja kannatanu vahel mingit vestlust, rääkimist, karjumist, vastas tunnistaja, et ta ei tea, kuna ei kuulnud, vaid talle on öeldud, et taheti, et kannatanu vabandaks. Ka selles osas avaldati usaldusväärsuse kontrolliks tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt ta kuulis, kui J. isa ütles karjudes M., et tulgu palugu vabandust J. käest. Seejärel tunnistaja annab aga sisulisi ütlusi selles, mida ta siis ikkagi kuulis. Kohus ei saa sellise tunnistaja ütlusi tõendina arvestada, kuivõrd jääb ebaselgeks, kas ta üldse sündmuspaigal viibis ning kui viibis, kas ta siis üldse midagi ka tajus või kuulis. Asjaolu, kas ta üldse midagi pealt nägi, on ütluste tõendina arvestamisel väga oluline fakt ning kui juba selles faktis on kohtueelses ning kohtus antud ütlustes diametraalne vastuolu, tuleb tunnistaja M. M. ütlused kogumina tõendikogumist välja jätta. 9 1-20-6992 1.2.
  5. Tunnistaja S. E. G. ütlused Kohtus andis ütlusi ka tunnistaja S. E. G., kes on kannatanu suurema venna sõber ning kes viibis sündmuse toimumise ajal sõpradega väliujulas. Tema ütluste kohaselt viibis seal teise seltskonnaga ka kannatanu ning mingi hetk tuli väliujulasse ka ATV, millel oli kaks inimest peal. ATV peal olnud üks isikutest läks kannatanuga rääkima, jutust ta aru ei saanud, kuna oli pigem karjumine – süüdistatav suhtles karjudes kannatanuga. Meenutuseks kohtueelses menetluses avaldatud ütluste peale meenus tunnistajale ka see, mis teemal karjumine oli. Tunnistaja andis kohtus ütlused ka sellest, et süüdistatav kannatanut ei puutunud, füüsilist kontakti ei olnud, nad asetsesid teineteisest umbes 3m kaugusel, algul seisid ja siis liikusid seal vahepeal ringi ning olukord lõppes pärast rääkimist sellega, et mingi hetk üks osapool läks ära ja siis kannatanu rääkis, millest see värk kõik hakkas ja oligi kõik. Tunnistaja S. E. G. ütlused erinevad diametraalselt tunnistaja I. R. ja kannatanu M. M. ütlustest. Oluline on tuua välja, et tunnistaja I. R. oma Häirekeskusele tehtud kõnes, olles endast väljas, häiritud, hirmul, kirjeldas olukorda kui väga vägivaldset, kuid S. E. G. ütluste järgi tuleb välja justkui süüdistatav ja kannatanu oleksid omavahel üksnes valjul hääletoonil rääkinud. Tunnistaja I. R., kes enda sõnutsi viibis sisuliselt süüdistatava poolt kannatanu „mahasurumise“ ajal sealsamas kõrval, kirjeldab olukorda oluliselt erinevalt, kui enda sõnutsi eemal, pinkide juures (ca 5-7m) viibinud tunnistaja S. E. G.. Seega on antud asjas kaks tunnistajat, kes olukorda diametraalselt erinevalt on tajunud ning kuivõrd S. E. G. ütlused ei ühti sisuliselt üldse võtmetunnistaja (sisuliselt kõigi sündmuskohal olnud isikutega varasemalt mitte seotud isiku) I. R. ütlustega, s.h viimase poolt vahetult kohapeal Häirekeskusesse tehtud kõnes avaldatuga, ei ole see seletatav muuga, kui sellega, et tunnistaja S. E. G. viibis sündmusest nii palju eemal, et ta ei näinud ja ei tajunud tegelikku olustikku. Asjaolu, et teised viibisid sündmusest eemal, on avaldanud ka tunnistaja I. R. ning sellega on seletatav ka tunnistaja S. E. G. erinev nägemus sündmuse kulgemisest. Samuti arenes sündmus väga kiiresti, seal oli ATV mootorimüra ning seetõttu suure tõenäosusega S. E. G. kogu sündmust üldse ei näinud. Tema ütlused sellest, et süüdistatav kannatanut üldse ei puudutanud ja füüsilist kontakti ei olnud, pelgalt räägiti, ei ühti teiste asjas kogutud usaldusväärsete tõenditega. 1.2.
  6. Tunnistaja G. Z. ütlused Kohtus käis ütlusi andmas ka tunnistaja G. Z., kes oli just sündmuspaigale jõudmas ning nägi toimunut ainult eemalt. Tunnistaja ütlused sündmuse kohta on üksnes väga kaudsed, kuid haakuvad usaldusväärse tõendite kogumiga. Ülevaate sellest, mis oli toimunud, sai ta kannatanult ning tema sündmuspaigale jõudes sõitis ATV juba minema. Sündmuse täpsemalt nägemiseks ja kuulmiseks oli ta liiga kaugel, seega ei saa tunnistaja sündmuse kohta ka midagi sisulist öelda. Asjaolu, et tunnistaja G. Z. jõudis sündmuspaigale alles siis, kui juba kõik oli ära toimunud, on kinnitanud ka kannatanu ise (tl 93). Küll aga tajus tunnistaja vahetult pärast sündmuse lõppemist kannatanu emotsionaalset seisundit, mis haakub I. R. ja kannatanu ütlustega. G. Z. ütluste järgi oli kannatanu „Kindlasti hirmul ja silmad olid vesised.“. Tunnistaja G. Z. sellised ütlused lähevad kokku nii tunnistaja I. R. kui ka kannatanu ütlustega, kinnitades nende usaldusväärsust ning need ütlused viitavad sellele, et õhkkond oli agressiivne, hirmutav, kannatanu hirm ja vesised silmad viitavad ka asjaolule, et kannatanu sai süüdistatava poolt jõulise mahasurumise tulemusel haiget. 10 1-20-6992 1.2.
  7. Tunnistaja J. J. ütlused Kohtus andis tunnistajana ütlusi ka J. J., süüdistatava poeg, kes samuti sündmuse toimumise ajal seal viibis. Tunnistaja ütluste kohaselt läksid nad koos isaga ATV-ga ujuma ning konflikt tema isa ja kannatanu vahel tekkis sellest, et ta isa tahtis, et kannatanu tema ees vabandaks eelmise päeva pärast. Tunnistaja ütluste kohaselt tema isa ei jõudnudki kannatanule väga lähedale minna enne, kui M. (kannatanu) lihtsalt maha hüppas. Isa ei jõudnud M. puudutadagi. Kannatanu hüppas kaitseasendisse, kilpkonna – s.t pani käed kaelale ja kuklale taha. Tunnistaja kohtus antud ütluste kohaselt kannatanul mingeid vigastusi ei näinud. Prokurör viitas viimase asjaolu osas erinevusele kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ning avaldas tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt „Seda, et kaelal oli punetus M., nägin mina, sest tal oli lühikeste käistega särk seljas. Seda nägin siis, kui ta ära jooksis ja oli seljaga minu poole.“. Tunnistaja põhjendas erinevust kohtueelsel uurimisel antud ütluste ja kohtus antud ütlustega asjaoluga, et tahtis kirjutada (kohtueelsel uurimisel), et ei näinud midagi, aga mõte kirjutas ikka selle (et nägi punetust kannatanu kaelal). Kohus leiab, et selline selgitus seab kahtluse alla tunnistaja objektiivsuse, sest see ei kõrvalda vastuolu. Punetus kannatanu kaelal on fikseeritud ka dokumentaalse tõendiga – eelnevalt analüüsitud fototabeliga. Edasistes ütlustes avaldab tunnistaja, et ta ei näinud põhimõtteliselt midagi. Isa oli seljaga tema poole ja ta ei näinud täpselt, mis seal oli. M. ta ei näinud. Seda aga tunnistaja kinnitas, et isa kindlalt M. ei puudutanud, kuigi vahemaa tõttu ta oleks saanud. Ta sai sellest aru selle järgi, et isa läks sinnapoole, aga kui ta oleks teda (kannatanut) puudutanud, siis M. (kannatanu) oleks püsti seisnud, aga M. hüppas enne nagu pikali maha. Kohus peab tõdema, et sisuliselt nähtub tunnistaja J. J. ütlustest, et ta siiski ei näinud, mis isa ja kannatanu vahel toimus ning seega ei saa arvestada ka tema ütlusi sellest, et tema isa kannatanut kindlasti ei puudutanud. Tunnistaja seisukohad ei põhine tema tähelepanekut seoses tunnistaja enda tajumisega. Tunnistaja eeldab füüsilise kontakti puudumist üksnes tema poolt hinnatud vahemaa pinnalt, kuid tegelikult ei ole päris selge, milliseks ta enda isa ja kannatanu vahelist vahemaad üldse pidas ja kui ta täpselt ka ei näinud, mis seal oli, kas ta üldse saakski selliseid hinnanguid anda. Hoolimata asjaolust, et tunnistaja sündmust otseselt ei näinud, ta helisid siiski tajus ning tunnistaja kinnitas kohtule, et süüdistatava ja kannatanu omavaheline vestlus oli valjem, sest ATV müra tõttu pidi häält tõstma. Samuti kinnitab tunnistaja, et ATV müra oli nii kõva, et ta ei kuulnud midagi. Tunnistaja need ütlused võimaldavad luua pildi sündmustiku arenemisel seal olnud üldisest olustikust, millele kohus on ka varem viidanud – sündmuse toimumise ajal ATV mootor töötas ning üldteadaolevalt teeb töötav ATV mootor üsna tugevat müra. Selle ühtlase ATV mootori müra taustal toimus konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel, seal karjuti, süüdistatav oli tunnistaja I. R. ja kannatanu ütluste kohaselt ärritunud, kogu sündmustik tekitas mõlemas hirmu ning füüsiline kontakt oli lühiajaline, jõuline. Tunnistaja I. R. ja kannatanu ütlustega on tõendatud ka süüdistatava poolt kannatanu mahasurumine ning selle tagajärjel tekkisid kannatanu kaelale pindmised nahavigastused, punetus, mis on fikseeritud kannatanu ülekuulamise protokolli lisas – fototabelis. 11 1-20-6992 1.2.
  8. Tunnistaja K. K. ütlused Kohtus andis tunnistajana ütlusi ka K. K., kes on olnud süüdistatava poja (s.o J. J.) klassivend. Kannatanu käib tunnistaja paralleelklassis. Oma ütluste kohaselt viibis tunnistaja sündmuse toimumise ajal X väliujulas koos tunnistaja S. A., S. E. G. ja kannatanuga. Ühel hetkel tuli sinna ATV, mille peal oli kaks inimest – ATV juht tuli ATV pealt maha, M. (kannatanu) oli sel ajal pikali ja ATV juht läks M. juurde, kuid ei puudutanud teda. Usaldusväärsuse kontrolliks avaldati prokuröri taotlusel tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt „Meesterahvas tuli ATV-lt maha, tal oli kiiver peas ning läks otsesuunas M. juurde. Võttis M. kahe käega kaelapiirkonnast kinni. M. oli liivapeal pikali, nägu liiva poole, sest ta tegi eelnevalt kätekõverdusi.“. Täiendavale küsimusele, kas meesterahvas siis puudutas kannatanut kuidagi, vastas tunnistaja eitavalt. Tunnistaja K. K. puhul on tegemist sisuliselt sama olukorraga, nagu tunnistaja S. A. ja M. M. – tema kohtueelses menetluses antud ütlused on diametraalses vastuolus kohtus antud ütlustega ning seda ennekõike süüdistuse sisuliselt kõige olulisemas osas. Kohtueelses menetluses tunnistaja kirjeldab, kuidas süüdistatav võttis kannatanult kahe käega kaelast kinni (milline süüdistus sisuliselt J. Johannsonile ka esitatud on), kuid kohtuistungil kinnitab, et mingit füüsilist kontakti ei olnud. Kohus ei saa valida, milliseid ütlusi ta peab usaldusväärsemaks, kas kohtueelses menetluses antud ütlusi või loogiliste põhjendusteta muutunud kohtuistungil antud ütlusi ning kuivõrd just see tegu ongi antud kriminaalasja ese, tuleb tunnistaja K. K. ütlused tõendikogumist välja jätta. 1.2.
  9. Süüdistatava J. Johannsoni ütlused Kohtuistungil andis ütlused ka süüdistatav J. Johannson. Süüdistatava kohtus antud ütluste kohaselt läksid tema, ta poeg J. J. ning viimase sõber M. M. X väliujulasse plaaniga minna ujuma. Süüdistatav ja poeg läksid ATV-ga, M. M. jalgrattaga. Kohale jõudnud, ütles ta poeg, et M. (kannatanu, kellega pojal eelmisel päeval konflikt oli) on ka seal ning süüdistatav tuli seejärel ATV seljast maha ning läks kannatanu poole, võttis päikeseprillid eest ära ja hakkas kätt sirutama, et sõbralikult võtta tal õlast kinni, et poisid ära lepitada. Nii kui süüdistatav hakkas kätt välja sirutama, hüppas kannatanu hopsti pikali maha, võttis asendi sisse ja karjus appi-appi-appi. Süüdistatava sõnade kohaselt ta kannatanut puudutada ei jõudnudki, ei jõudnud temale lähedalegi, sest kannatanu hüppas ise maha, mis oli süüdistatavale endalegi üllatus. Prokuröri taotlusel avaldati usaldusväärsuse kontrolliks süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt süüdistatav andis politseis järgmised ütlused: „Jah, ma tunnistan, et minul oli M. füüsiline kontakt, aga eesmärk ei olnud mitte talle haiget teha vaid temaga vestelda.“. Selliseid diametraalselt erinevaid ütlusi väga olulises faktis – kas oli üldse füüsiline kontakt või ei olnud – selgitas süüdistatav sellega, et need on uurija sõnad, ta pani kohe neid kaheldavaid kohti tähele, aga surus silma kinni, et on kaua seal juba istunud ja tahaks selle asja unustada ja minema saada. Süüdistus J. Johannsonile on esitatud avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest, kui see on toime pandud vägivallaga ning käesoleval juhul on vägivallategu

§ 121

järgi kvalifitseeritav tegu, mida ei ole võimalik mingil viisil toime panna ilma füüsilise kontaktita. Käesolevalt on juba kannatanu ja tunnistaja I. R. ütlustega leidnud tõendamist J. Johannsonile etteheidetava teo toimepanemine kannatanu suhtes. J. Johannsoni poolt kohtueelses menetluses antud ütlused lähevad seejuures diametraalsesse vastuollu tema kohtus antud ütlustega, samuti ei pea kohus usutavaks J. Johannsoni selgitust sellest, et tema kohtueelses menetluses antud ütlused on „uurija enda sõnad“. Tegemist on täisealise isikuga, ta kirjutas 12 1-20-6992 isiklikult ülekuulamise protokollile alla, kinnitades, et protokoll on koostatud tema sõnade järgi, läbi loetud ja õige. Seega ei saa kohus võtta süüdistatava ütlusi tõendikogumisse, kuivõrd need on vastuolus tema kohtueelses menetluses menetluses antud ütlustega väga olulises osas – kas füüsiline kontakt kannatanuga üldse oli või ei olnud. Sellel lasub sisuliselt kogu kriminaalasja kese. Kohus ei saa eelistada ka ühel hetkel antud ütlusi teistele, kui nende vahel nii suured erinevused on ja adekvaatne seletus puudub. Eelneva tõttu jäävad J. Johannsoni ütlused sündmuse kohta tõendikogumist välja ning kohus neid ei arvesta. 1.2.

  1. Vahekokkuvõte Kokkuvõtvalt on punktides 1.2.1.-1.2.
  2. toodud analüüsi tulemusel leidnud tõendamist J. Johannsoni poolt KorS § 54 lg 1 p 1, 2 sätestatud nõuete rikkumine, mille kohaselt avalikus kohas on keelatud teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt ning teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada. Olustik X väliujulas
  3. septembril
  4. a oli vägivaldne kannatanu suhtes ning sellise tegevusega häiriti ja hirmutati lisaks kannatanule ka muid seal viibinud isikuid, näiteks tunnistaja I. R.. Samuti on kannatanu ütluste, analüüsitud dokumentaalsete tõendite ning tunnistaja I. R. ja tema poolt Häirekeskusesse tehtud kõnesalvestisega leidnud üheselt ja otseselt tõendamist J. Johannsoni poolt

§ 121

lg-s 1 sätestatud vägivallateo toimepanemine, mis sisustab

§ 263

lg 1 p-s 1 sätestatud kuriteo koosseisulise tunnuse – avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise, kui see on toime pandud vägivallaga. Tunnistajate J. J., S. E. G. ning G. Z. ütlused ei ole arvestatavad selles osas, et kõik viidatud tunnistajad tegelikult olukorda ei näinud – nad olid kas liiga kaugel sündmusest, häiris muu olustik nende tähelepanu (ATV müra jms) või jäi kannatanu ja süüdistatava omavaheline asetsemine ning seetõttu vägivalla toimepanemise fakt nende eest varju (süüdistatav jäi tunnistaja ja kannatanu vahele ning ei võimaldanud kogu sündmustikku seetõttu näha). Lisaks on ütluste puhul oluline küsimus ka see, et I. R. ütluste kohaselt väljendas süüdistatav piisavat agressiivsus kohal olnud alaealiste ja noorukite ees, sh ATV-ga neile ujula alal järgi sõites, mistõttu olukord on erinev politseis ütlusi andes ja kohtus, kus on ka süüdistatav juures. I. R. ja kannatanu ütluste kohaselt pidid nad juures olles sisuliselt olukorda tajuma sarnaselt nagu I. R. ja kannatanu, kuid kohus ei saa tugineda täiendavalt seetõttu nende kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, kuivõrd kohtus nad nende juurde ei jäänud ja üldse ütluste muutmiseks loogilised seletused puuduvad. Samas on olemas ka süüdistust kinnitav piisav usaldusväärne ja loogiline tõendite kogum, millele kohus otsuse saab rajada. 1.3. Teiste asjasse puutumatute isikute häirimine

§ 263

koosseis eeldab avalikus kohas käitumise nõuete rikkumise korral muuhulgas teiste, asjasse puutumartute isikute häirimist. Süüdistuse kohaselt süüdistatav sellise tegevusega rikkus ka KorS § 55 lg p-s 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, lüües teist isikut ning häirides sellega kõrvalise, asjasse mittepuutuva isiku, tunnistaja I. R. rahu ja ohustades tema turvatunnet. Juba ainuüksi asjaolu, et sündmus häiris tugevalt tunnistaja I. R. turvatunnet ja tekitas temas hirmu, on tõendatud I. R. kohtus antud ütlustega ning tema poolt Häirekeskusesse tehtud kõnega, mille salvestis on käesoleva kriminaalasja materjalide juures. Arvestada tuleb sedagi, 13 1-20-6992 et tunnistaja I. R. viibis ujulas - sündmuspaigal oma lapsega, seega oli tema emotsionaalne häiritus toimuvast eriti tugev just seetõttu, et selliste olukordade eest on emal soov oma last kaitsta. Juba ainuüksi sellega, et rikuti I. R. rahu- ja turvatunnet avalikus kohas – ujumiskohas, kus selliste füüsiline konfliktide lahendamine kindlasti tavapärane nähtus ei ole – on täidetud

§ 263

eeldus asjasse mittepuutuva füüsilise isiku osas, keda teoga häiriti või ohustati. Seega kohtulikul uurimisel leidis igati kinnitust, et I. R. rahu oli väga häiritud ja meditsiinitöötajana tundis ta ära vägivalla kui ohtliku olukorra, mis sundis teda pöörduma ka Häirekeskusesse. Tema poolt tehtud kõne Häirekeskusesse on kantud vahetult kogetud ehk eredalt edasi antud sündmustikku esile tuues. On igati väljapool kahtlust, et selles osas on süüdistus täielikult tõendamist leidnud. Eeltoodu alusel on tõendatud kogu inkrimineeritud objektiivne koosseis. 1.4. Kaitsja vastuväited J. Johannsoni kaitsja ei pea esitatud süüdistust tõendatuks. Kaitsja viitab, et tunnistajad, välja arvatud I. R., on andnud kohtus ütluseid, et süüdistatava ja kannatanu vahel ei olnud füüsilist kontakti ning kannatanu viskas end ise pikali, n-ö kaitseasendisse. Kohus on eelnevalt põhistanud, mis põhjusel tuleb tunnistajate S. A., M. M., S. E. G., J. J. ja K. K. kohtus antud ütlused tõendikogumist välja jätta – ütlused kas erinevad diametraalselt kohtueelses menetluses antud ütlustega kogu kriminaalasja olulisimas osas – selles, kas süüdistatava ja kannatanu vahel üldse oli füüsiline kontakt – või ei ole tunnistajad sündmust üldse otseselt pealt näinud nii, et selle kohta tõeseid ja usaldusväärseid ütlusi anda. Kaitsja seab kahtluse alla tunnistaja I. R. ütlused, kuivõrd Häirekeskusesse tehtud kõnes rääkis tunnistaja kahest hästi agressiivselt meelestatud mehest, kes ähvardavad ja peksavad lapsi, kuid kohtus tunnistaja teadis, et ATV peal oli isa koos pojaga. I. R. Häirekeskusesse tehtud kõne puhul tuleb arvestada, et täiesti kõrvaline, oma lapsega ujumas olnud tunnistaja, satub ühtäkki agressiivse, vägivaldse sündmuse keskmesse ning annab infot edasi esmase taju pinnalt nii kiiresti ja täpselt, kui olukord seda võimaldab. Asjaolu, et Häirekeskusesse tehtud kõnes räägib tunnistaja I. R. kahest mehest, kes on agressiivsed ja lapsi peksavad, on loogiliselt seletatav asjaoluga, et nii süüdistatav kui ka tema poeg kandsid kiivreid ning väga kiiresti eskaleerunud lärmaka ja vägivaldse sündmuse keskel ei pidanud I. R. kohe aru saama, et üks ATV peal olijatest oli laps. Häirekeskusele tehtud kõnes paiskas tunnistaja välja oma esimese emotsiooni, hirmu, taju – sellel hetkel ei ole aega, analüüsimaks, kes täpselt kiivritega ATV peal on. Fakt on see, et tunnistaja I. R. rääkis algusest peale kahest isikust ATV peal ning Häirekeskusesse tehtud kõne lõpu poole avaldab tunnistaja I. R. mh, et „Ma ütlesin, et kutsuge politsei, kui on mingi probleem ja siis nad hakkasid, need lapsed või mehed, karjuma, et see kuradi politsei ei tee midagi.“. Tegelikkuses on ka selge, et mingi hetk tajus I. R., et ATV peal olid lapsed või mehed – s.t sündmuse eskaleerudes sai talle olustik ka selgemaks. Kaitsja viitab tunnistaja I. R. ja teiste tunnistajate ütlustes ka vastuolule seoses raudtoruga – raudtoru osas süüdistust ei ole esitatud ning see ei oma teo objektiivse koosseisu osas tähtsust. Siiski on kõik tunnistajad raudtoruga ähvardamise, vehkimise, vastu metalli löömise fakti näinud ja selle kohta ütluseid andnud ning süüdistatava poolt ka raudtoru kaasamine viitab mh ka sellele, miks oli sündmus ja selle kontekst oli vägivaldne, hirmutav. Täiskasvanu poolt alaealisega sellisel viisil n-ö arvete klaarimine ei ole mingil viisil taunitav. 14 1-20-6992 I. R. kui objektiivse kõrvaltvaataja ütlused sündmuse kohta ei ole ajas muutunud selliselt, et need ei võimaldaks luua koostoimes teiste tõenditega – sh Häirekeskusele tehtud kõne salvestise ja kannatanu ütlustega – sündmuse toimumisest tervikpilti ning kinnitada J. Johannsoni poolt talle süüdistuses ette heidetud tegevusi kannatanu suhtes. Kohus on eelnevalt analüüsinud ka seda, miks süüdistatava enda ütlused tõendikogumist välja tuli jätta – ka J. Johannson ise tunnistas kohtueelses menetluses, et tal oli kannatanuga füüsiline kontakt, kuid kohtus ta füüsilist kontakti eitas. Tema põhjendused kardinaalselt muutunud ütluste osas ei ole eluliselt usutavad ning ühelgi loogilisel põhjendusel seletatavad. Kannatanu ütlused, mille kaitsja kahtluse alla seab, on kooskõlas mh dokumentaalsete tõenditega ning I. R. ütlustega, mida kohus eelnevalt ka analüüsinud on. Just dokumentaalsed tõendid, Häirekeskusele tehtud kõne salvestis ning tunnistaja I. R. ja kannatanu M. M. ütlustega on sündmuste käik üheselt ja kahtlusteta tõendamist leidnud. Mis puutub kaitsja poolt viidatule, et kannatanu esitas süüteoteate eesmärgiga saada valuraha, siis kohtu hinnangul ei ole midagi taunimisväärset asjaolus, et kannatanu talle tekitatud füüsilise ja emotsionaalse valu läbielamise tõttu hüvitist soovib ja sellist fakti ka teistele avaldab. Seejuures tuleb kannatanu ehk mõneti praaliva käitumise puhul arvestada ka tema vanust – kohtumenetluse ajal on kannatanu alles 15-aastane ning sündmus toimus juba kaks aastat tagasi. Märkimata ei saa jätta sedagi, et just selliste sündmuste, füüsiliste ja emotsionaalsete läbielamiste ning varale tekitatud otsese varalise kahju jaoks ongi meie õigussüsteemi loodud instituut mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise nõudmiseks ja kannatanule ei saa selles osas midagi ette heita. Kaitsja viitab vägivallateo osas Riigikohtu otsusele kriminaalasjas nr 1-18-5540, milles jõuab Riigikohus seisukohale, et

§ 121

koosseisu kontekstis tuleb piirsituatsioonides küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingi tekitamine on süüdistatavale tema teo tagajärjena omistatav, s.t ka objektiivse kõrvaltvaataja jaoks peab valu olema hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena. Kaitsja viitab ka asjaolule, et süüdistatav isegi ei puutunud kannatanut. Kohus on kaitsjast kardinaalsel erineval arvamusel – nimelt on üheselt ja kahtlusteta leidnud tõendamist, et J. Johannsoni rünne kannatanu suhtes oli intensiivne, temapoolne kannatanu mahasurumine oli järsk ja kiire ning mh on fikseeritud sündmuse tagajärjel kannatanu kaelal punetus. Täisealise mehe poolt alaealise kiirelt, jõuliselt maha surumine on valu tekitav tegevus ka objektiivse kõrvaltvaataja jaoks, mh kinnitab seda üheselt I. R. vahetu ja ehe emotsioon sündmuse ajal – kogu olukord oli tema jaoks äärmisel vägivaldne ja tekitas hirmu. Kahtlemata ei oleks temas hirmu tekitanud sündmus, kus täisealine mees rahulikult läheneb alaealisele, sirutab tema suunas üksnes käe ning seejärel kannatanu kaitseasendisse laskub. Seega ei ole kaitsja argumendid piisavad ja asjakohased sündmuse osas selliste kahtluste tekitamiseks, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks ja mistõttu tuleks J. Johannson õigeks mõista. Üheselt ja kahtlusteta on J. Johannsonile etteheidetav tegu tõendamist leidnud ning J. Johannson tuleb kogu talle esitatud süüdistuses seetõttu süüdi mõista. II. Subjektiivne koosseis, õigusvastasus ja süü Subjektiivne koosseis – selleks on antud juhul süüdistatava otsene tahtlus, kuna tegelikkuses oli ilmselt süüdistataval plaan minna ujuma (tõendeid kavatsetusse kohta ei ole), kuid 15 1-20-6992 süüdistatav ei suutnud enam oma emotsioone, sh viha, täiskasvanulikult kontrollida, nähes kannatanut. Mistõttu agressiivsus väljendus juba sündmuspaika saabumisel. Käesolevas asjas puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Eeltoodu alusel tunnistab kohus süüdistatava esitatud süüdistuses süüdi. III. Karistus

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut ja tabama tema emotsioone, tundeid ning püüdlusi (RKL nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1).

§ 263

lg 1 p 1 näeb ette sellise teo eest karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus on seisukohal, kuivõrd süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata ja lähtudes ka kuriteo olemusest, ei ole vajalik süüdistatava karistamisel kaaluda vangistusega.

§ 44

lg 1 kohaselt kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt rahalise karistuse päevamäära suuruse arvutab kohus süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel. Kohus võib päevamäära suurust vähendada erandlike asjaolude tõttu või suurendada süüdlase elatustasemest lähtudes. Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär. Miinimumpäevamäära suurus on 10 eurot. J. Johannsoni teo toimepanemisele eelneva aasta keskmise päevasissetuleku suurus jäi alla 10 euro, mis tähendab, et rahalise karistuse päevamäära arvestamise aluseks tuleb võtta seaduses sätestatud miinimumpäevamäär 10 eurot. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusraamidest. Seni omaks võetud kohtupraktika järgi mõistetakse karistus üldjuhul sanktsiooni keskmise määra järgi, kui puuduvad karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud. Kohtu ülesanne on seadusandja poolt ette antud piirides individualiseerida karistusseaduses ette nähtud karistus üksikjuhtumi jaoks. Karistust raskendavateks asjaoludeks on

§ 58p 13 (teo toimepanek alaealiste juuresolekul).

Samas leiab kohus, et arvestades asjaolu, et

§ 263

kuritegu on võimalik toime panna praktikas erinevatel viisidel ja ka raskematel viisidel (rohkem episoode, rohkem kannatanuid, mitme vägivallaaktiga teoga jne), tuleb karistust individualiseerida selliselt, et karistus siiski koos kõigi asjaolude arvestamisega ei ületaks keskmist sanktsiooni karistusraami järgi. Eeltoodu alusel tunnistab kohus J. Johannson süüdi

§ 263

lg 1 p 1 järgi ning mõistab talle karistuseks rahalise karistuse 250 miinimumpäevamäära, s.o 2500 eurot. Maakohus leiab, et tõendite kogum näitab, et J. Johannsonil on oma tegevuse õigustamiseks väljakujunenud karistamatuse tunne ning karistus peab sundima isikut oma hoiakuid muutma, sh sundima isikut käituma ühiskonnas kehtivate normidega kooskõlas ja enda emotsioone ka 16 1-20-6992 kontrollima. Seetõttu kohus nõustub prokuratuuriga, et põhjendatud on šokina osaliselt rahalise karistuse täitmisele pööramine, et isik reaalselt kogeks enda tegevuse tagajärgi. Samas kohus ei nõustu prokuratuuriga, et see peaks olema nii suures ulatuses, kohus peab piisavaks reageeringuks eripreventiivses mõttes mõnevõrra väiksemat täitmisele pööramist. Sellest tulenevalt

§ 73

lg 1, 2, 3 alusel tuleb määrata, et koheselt täitmisele kuulub rahaline karistus kuuekümne kahe miinimumpäevamäära ulatuses, s.o summas 620 eurot. Ülejäänud osa karistusest, s.o rahaline karistus 188 miinimumpäevamäära, s.o 1880 (eurot, jätta tingimuslikult täitmisele pööramata, juhul kui J. Johannson ei pane ühe aasta ja kuue kuu pikkuse kaseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. IV. Tsiviilhagi

  1. Hagiavaldus (tl 6, 13) 01.09.2019 kella 17.00 paiku X linnas X 3 väliujula juures asuvas välijõusaalis ründas J. Johannson alaealist M. M., kellel võttis vasaku käega kuklast kinni ning raputas korduvalt ning seejärel surus ta vastu maad põlvili, oma tegevusega põhjustas J. Johannson M. M. füüsilist valu ja tervisekahjustuse – kaelal pindmised kriimustused. Samuti püüdis J. Johannson kahel korral M. M. ATV-ga otsa sõita, seejärel võttis ATV tagant kastist punast värvi metallist toru ja ähvardas M. M. sellega, öeldes, et annab talle peksa ning tapab ta ära. Samal ajal lõi J. Johannson metalltoruga vastu mänguväljaku puuprusse. M. M. tundis ohtu oma elule ja tervisele ning kartis, et J. Johannson viib oma ähvarduse täide, sest J. Johannson oli vahetult enne seda M. M. kallal toime pannud vägivallateo. J. Johannsoni tegevus oli M. M. jaoks enneolematu. M. M. tundis suurt hirmu ja oli šoki seisundis. M. M. tunneb ATV hääli kuuldes hirmu, et tegemist võib olla J. Johannsoniga. M. M. kardab, et J. Johannson võib edaspidi ka temale midagi teha ja kallale tulla. Hagiavalduses toodud asjaolud on esitatud enne süüdistust, s.o 09.12.2019 ja kannatanu nõuab mittevaralise kahju hüvitist kohtu õiglasel äranägemisel (tl 6, 13).
  2. Kohtuotsuse põhjendused tsiviilhagi osas VÕS § 134 lg 2 sätestab muu hulgas, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju hüvitise saamiseks ei pea kannatanu tõendama midagi muud peale selle, et kahju tekitaja vastutab talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Küll aga tuleb kehavigastuse tõsidust arvesse võttes otsustada hüvitise suuruse üle. Lisaks tervisekahjustusele või kehavigastusele võib kannatanu tõendada ka muid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Sellisel juhul peab kohus otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada erineva isikukahju tekkimisel selle tagajärgi kannatanule (P. Varul jt. Võlaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura
  3. – K. Sein, § 134, komm 4.2.1.) 17 1-20-6992 2.
  4. Esimene osa kannatanu tsiviilhagist põhineb otseselt süüdistuse tekstil. Nimelt, selle kohaselt ründas J. Johannson välijõusaalis olevat alaealist M. M., võttes temalt käega kuklast kinni ning raputas korduvalt ning seejärel surus M. M. vastu maad põlvili. Sellise tegevusega põhjustas J. Johannson kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – kaelal pindmised kriimustused. Eeltoodu on ülal kohtulikul uurimisel täielikult tõendamist leidnud ja seetõttu mittevaralise kahju teket võib eeldada. Seejuures ei ole süüdistatava viited varasemale füüsilisele konfliktile kannatanu ja tema poja vahel asjakohased, kuivõrd varasem konflikt ei saanud tekitada kaelale selliseid kahjustusi. Süüdistuses toodud teo tagajärjel olid kannatanul kriimud kaela taga (tl 87), mis haakub süüdistusega, kuivõrd kannatanut suruti maha ja ta oli süüdistatava näoga vastakuti. Kannatanu selgitas istungil, et süüdistava teo tagajärjel tundis ta tugevat õhetust kaelal (tl 93). Varasemas konfliktis (süüdistatav ei osalenud) oli kaasatud küll kannatanu kael, kuid pigistati jälgi jätmata nn lukuasendis, sh ründjala oli kannatanu selja taga (tl 92-93). Seega ei saa kannatanule süüdistuse järgi tekitatud vigastusi omistada kellegi teise poolt varem tekitatud kahjustustena. Alaealisele mittevaralise kahju hüvitise määramist põhistavad ka tunnistaja I. R. ütlused, kes meditsiinitöötajana n-ö tavapärase kümne palli skaalal hindas kohapeal kannatanu emotsionaalse üleelamise suuruseks maksimaalset võimalikust. Seega mittevaralist kahju tõendavad lisaks kannatanu ütlustele ka muud tõendid. Lisaks asjaolu, et ka tunnistaja I. R. ise oli samuti sündmusest väga häiritud ja tema on täisealine, kuid kannatanu alaealine, mistõttu tema häiritus ja üleelamine võis olla veelgi suurem. 2.
  5. Teine osa kannatanu mittevaralise kahju nõudest põhineb asjaoludel, et J. Johannson üritas kannatanule kahel korral ATV-ga otsa sõita, seejärel võttis ATV tagant kastist punast värvi metallist toru ja ähvardas kannatanut sellega öeldes: „Et annab talle peksa ning tapab ta ära“. Samal ajal lõi süüdistatav metalltoruga vastu mänguväljakul olevaid puuprusse, mille tagajärjel M. M. tundis ohtu oma elule ja tervisele ning kartis, et süüdistatav viib oma ähvarduse täide, sest süüdistatav oli vahetult enne seda kannatanu suhtes toime pannud vägivallateo. Kannatanu poolt toodud asjaolud on seotud kuriteosündmusega, mis oli kohtuliku uurimise esemeks, seetõttu ei saa neid asjaolusid sellest sündmusest n-ö ära mõelda või kuidagi teisiti eraldi käsitleda, sest see sündmuste kogum sisustab alaealise nõude järgi tema üleelamised. Lisaks kinnitavad seda ka tõendid, et see sündmustikku, mis on hagialuses ära toodud, kuulus. Asjaolu, et kannatanu ähvardamisesse oli kaasatud ka ATV ja metalltoru, on alaealise käsitlus ja antud sündmusest tõlgendus selle mõju kohta talle ning nõnda sai sündmust mõista ka keskmine täisealine isik, kui sellisel foonil oli alaealisele sündmus esitatud. Oluline on seegi, et alaealine kannatanu oli viidud eksalteeritud seisundisse ja nagu viitas meditsiinitöötajast tunnistaja I. R., et kümne palli süsteemis maksimaalse näiduga. Asjaolule, et sündmustikku oli kaasatud ka raudkang, millega vehiti ja agressiivne ATV-ga sõitmine sh kannatanu suunas, on viidanud ka mitmed tõendid. Kannatanu ütluste kohaselt tagus süüdistatav mitu korda raudkangiga vastu objekte (tl 93). Tõepoolest, süüdistatava pojast tunnistaja J. J. kohtuistungil, erinevalt oma eeluurimisel antud ütluste järgi, enam ei mäletanud, et toimus ka vastu objekte metalltoruga tagumine. Kuid asjas on ka teisi tõendeid selle kohta. 18 1-20-6992 Maakohus leiab, et üldteada asjaoluna ei ole vajalik ujula alasse ujuma minnes sõita ringi seal ATV-ga ja vehkida metalltoruga. Vaimselt mõistuspärase (nt mitte psühhoosis isik) isiku tegevuse puhul on sellise tegevuse ajendiks siiski mingi eesmärgistatud ja suunatud soov, et just midagi konkreetset sellise tegevusega saavutada. Arusaadavalt selline tegevus väljendab vähemalt agressiivsust isikute vastu, kes seda vahetult või piisavalt lähedalt tajuvad. Seega loogiline eesmärk on hirmu tekitamine. Tunnistaja I. R. ütluste (tl 99 jj) kohaselt kui tema lapsega tuli, siis ATV ei andnud talle teed, ta sõitis temast mööda justkui ei näinudki neid ja siis ta jäi vaatama, et mis toimub. See meesterahvas hüppas sinna kamba juurde ja kõik hakkas toimuma. Miks ma nagu jäin sinna seisma, sest see oli peaaegu nagu varvaste peal agressiivselt sõitmine. See meesterahvas (süüdistatav) hakkas kohe karjuma ja tunnistaja I. R. sai aru, et tegemist on mingi kättemaksuga. I. R. ütluste kohaselt tõmbas süüdistatav sellest kambast-seltskonnast kannatanu välja ja surus ta väga kiiresti maha. Samuti vehkis ta selle seltskonna poole mingi pulgaga. Tunnistaja I. R. sõnutsi viis ta oma lapse vahepeal autosse, kuid siis hakkas selle poisi (kannatanu) pärast süda valutama ja läks tagasi. Tagasi tulles ta nägi, et ATV sõitis selle kamba poole. Kannatanu ei olnud enam maas ja ATV juht sõitis kampa, kus oli ka kannatanu, sisse ja kõik jooksid laiali. Tunnistaja I. R. ütluste kohaselt sai olla laiali jooksmise põhjuseks sellisest tegevusest tekkinud hirm. Kohus leiab, et see on ka loogiline seletus. I. R. ütluste kohaselt võis kindlalt sellisest tegevusest aru saada ka seda, et ATV juht ajas kedagi taga. Antud kohtuasja tunnuseks on ka see, et süüdistaja mitmed tunnistajad istungil läbiviidud ütluste avaldamiste järgi n-ö ei jäänud enda varem antud ütluste juurde. Antud olukorras on ka selge, et süüdistatav näitas ka kõigile alaealistele ja noorukitest tunnistajatele otseselt enda agressiivsust kohapeal sündmuspaigal ning see oli igati tajutav ka täiseaealisele, julgele ja kindlate väärtushinnangutega tunnistajale I. R.. Kohus märgib, et oluline on seegi, et antud kontekst süüdistuse taustal loodi ainuisikuliselt süüdistatava käitumisaktidega. Kui I. R. tagasi tuli, siis tema ütluste kohaselt järgnevalt kannatanu aga nuttis, olukorrast tulenevalt tundusid tema füüsilised vigastused 6-7 palli ja emotsionaalsed üleelamised 10 palli. I. R. ütluste kohaselt on arusaadav, et selline kõige objektiivsem ja selle kartma löönud kamba-seltskonnaga mitteseotud isiku ütlused kinnitavad kõige paremini kannatanu ütluste paikapidavust tervise kahjustuse ja üleelamiste kohta. Esiteks, ATV-ga ei tohtinudki üldse sõita sinna ujula alale, kuhu sõitis süüdistatav. Teiseks, edasi on väljapool kahtlust asjaolu, et kannatanu hirmutamisesse kaasati ka metalltoru ja ATV-ga agressiivselt ujula territooriumil ringisõitmine. Asjaolu, et prokurör ei ole esitanud selles osas süüdistust ja seostanud seda mõne koosseisu tunnusega, ei puutu antud juhul asja tsiviilhagi seisukohalt, sest isegi kui antud jätkuv tegevus ei ületanud kriminaalse käitumise piiri, sisendati sellega õudu kannatanusse ja see pidi olema mõistlikule isikule ettenähtav ning seetõttu kuulub põhjendatult tsiviilhagisse. Asjaolu, et kannatanu tajus seda kõike ka muuhulgas tapmisähvardusena, kohtulikul uurimisel ei uuritud, sest selle kohta ei ole esitatud süüdistust. Samas kannatanu oli viidud juba suure hirmu seisundisse ja võis tajuda kogu järgnevat sündmust eksalteeritud seisundis rõhutatuna ning selline loodud kontekst süüdistatava poolt rõhutas kindlasti agressiivsust, mille eesmärgiks oli tekitada täiendavat hirmu – ehk emotsionaalseid kannatusi. Seegi põhistab kannatanu üleelamisi ja nende suurust, eksalteeritud seisundis alaealisel oli juba pärast tema kallal füüsilise vägivalla rakendamist 19 1-20-6992 väga hirmul ning eeldas agressiivsuse jätkumist pärast süüdistuses kirjeldatud tegu, kuna selleks tegi kõik piisava süüdistatav ise. Seega tsiviilhagi osas asjasse puutuvaks on ka süüdistatava jätkuv tegevus (metalltoru ja ATV), sest arusaadavalt loodi süüdistatava poolt kannatanule täiendavalt emotsionaalselt rõhuv kontekst selle kohta, et pärast füüsilist arvete õiendamist rõhutati veel metalltoru ja ATV-ga agressiivselt toimetamisega enda isiku ja ego „ülimat tähtsust ja tõsidust“ alaealiste ees. Agressiivne ATV-ga sõitmine ja toruga vehkimine kuulus sinna juurde, mis eraldivõetuna ei pruugi alati täita ka vägivallakuriteo koosseisu. Samas ei ole võimalik sellist sündmuste käiku sündmusest eraldada või selle kohta esitatud tsiviilhagi ka kuidagi eraldi käsitleda (nt eraldi hagi tsiviilkohtusse), sest see on kõik on ühe tsiviilhagi mõttes üks episood ja ühe ning sama sündmuse täpne ja tõendatud kirjeldus. Kirjelduse poolitamine tähendaks automaatselt seda, et ühte osa kirjeldusest justkui usutavalt eraldi ei eksisteeriks ning tekiks kunstlikult vastuolu. Asjaolus, et hiljem väidetavalt alaealine kannatanu suurustas seltskonnas, et soovib esitada mittevaralise kahju nõuet, ei ole midagi imelikku, sest kehalist väärkohtlemist ja mittevaralise kahju olemasolu tõendavad ka teised tõendid lisaks kannatanu ütlustele. Õigusvastase teo toime pannud täisealine isik peab aru saama, et see võib kaasa tuua talle erinevaid seaduslikke tagajärgi. Seadus peabki mõjuma ähvardavalt seadust rikkunud isikule, kes peab austama Eesti Vabariigis valitsevat korda ehk oma riiki. Eeltoodu alusel on eluliselt usutav, et süüdistatava tegevus kokkuvõttes oli kannatanu jaoks enneolematu ja see tekitati õigusvastase tegevuse abil süüdistatava poolt. Mittevaralise kahju kaasa toonud tegevus oli ka tahtlik ja süüdistatavast kostja vastutust ei ole võimalik seaduse alusel kuidagi välistada. Kohtuistungil kannatanu selgitas, et tänaseks on need üleelamised kadunud ja ta hirmu süüdistatava suhtes ei tunne (tl 93-94). Kohus võtab neid asjaolusid kahju ulatuse määramisel ka arvesse. Kohus leiab, et see on ka loogiline, et isiku elukaart ei saa antud sündmus pikalt ja teravalt emotsionaalses mõttes mõjutada – kannatanu on vahepeal ka kaks aastat vanemaks saanud. Samas on kohus seisukohal, et mittevaraline kahju esines ja see nähtub ka usaldusväärsete tõendite kogumist. Süüdistataval puudusid süüteo toimepanemise ajal olulised sissetulekud (tl 78-79) ja muid asjaolusid vara ning sissetulekute suuruse kohta ei ole esile toodud. Arvestades kannatanule tekitatud füüsilise kahju suurust ja sellest eeldatavaid üleelamisi ning nende kestvust, peab kohus põhjendatuks süüdistatavalt kannatanu kasuks tsiviilhagi katteks välja mõista 500 eurot. Kannatanu kasuks välja mõistetud tsiviilhagi summa tuleb kanda kannatanu M. M. seadusliku esindaja D. M. kontole SEB Pangas nr X. V. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. J. Johannsoni kriminaalasja menetlemisega kaasnev menetluskulu koosneb sundrahast summas 876 eurot ning süüdistatava lepingulise kaitsja tasust ja kuludest kogusummas 3063,60 eurot (tl 122-145). 20 1-20-6992 Seoses J. Johannsoni süüdimõistmisega tuleb J. Johannsonilt KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p 9 alusel riigituludesse välja mõista menetluskulud seoses II astme kuriteo toimepanemisega summas 876 eurot. Süüdimõistetu lepingulise kaitsja tasu ja kulud tuleb jätta J. Johannsoni kanda. Kannatanu ei ole menetluskulude arvestust kohtule esitanud. VI. Tõkend ja asitõendid Tõkendit ei ole kohaldatud. Asitõendina tuleb kohtuasdja materjalide juurde KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta pakendis nr 1 olev DVD-plaat Häirekeskusele tehtud kõne salvestisega (tl 32). (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Nummert Kohtunik 21

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.