Obsah (15)

§ 113§ 199§ 64§ 65§ 68§ 200§ 25§ 120§ 213§ 16§ 118§ 18§ 33§ 56§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juunil 2021, Jõhvi kohtumajas Kriminaalasja number 1-20-8166 (20244000466) Kohtukoosseis kohtunik Inna Kirsipuu, ra

§ 113

lg 1, § 200 lg 2 p 4 järgi üldmenetluses Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma Jevgeni Moskaljov, isikukood 38502242241, xxx, xxx, emakeel xxx keel, viibimiskoht Viru Vangla, varem kriminaalkorras karistatud: - Viru Maakohtu 04.09.2012 otsusega

§ 199

lg 2 p 7,8,9, § 213 lg 1; § 200 lg 2 p 4,7,8; § 266 lg 2 p 3 järgi vangistusega

§ 64

, § 68 alusel 2 aastat 11 kuud 27 päeva,

§ 65lg 2 alusel lõplikuks karistuseks 5 aastat 11 kuud 26 päeva vangistust.

Karistus täidetud 22.03.2016. Tõkend – vahistamine – alates 23.05.2020 Vandeadvokaadi abi Igor Belugin (riigi õigusabi korras) Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 306, § 309 lg 1, 3, § 310 lg 1, § 311, § 312, § 313, § 315, § 318 lg 1, § 319 lg 1, 2, kohus O T S U S T A S: Jevgeni Moskaljov süüdi tunnistada

§ 113lg 1 järgi.

Mõista karistuseks 12 (kaksteist) aastat vangistust. Jevgeni Moskaljov süüdi tunnistada

§ 199

lg 2 p 5, 8 - 25 lg 2 järgi nimelt selles, et 23.01.2019 peale kella 15, aadressil xxx sisenes süüdistatav kannatanu J. S. korterisse kannatanu tahte vastaselt, võttes temalt võtmed ära, seejärel, kui kannatanu sisenes ka korterisse, pani ukse seest lukku ja nõudis kannatanult raha 500 eurot. Kuritegu, rahasumma äravõtmine selle omastamise eesmärgil, jäi katse staadiumile. Mõista karistuseks 3 (kolm) kuud vangistust. 1 / 37

§ 64

lg 1 alusel kuritegude kogumi eest, lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõista liitkaristuseks 12 (kaksteist) aastat vangistust.

§ 68alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 23.05.2020.

Karistuse kandmise alguseks lugeda 23.05.2020 Tõkend - vahistamine - jätta Jevgeni Moskaljovi suhtes muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. Jätta kannatanu S. esitatud tsiviilhagi summas 20 eurot rahuldamata KrMS § 310 lg 1 alusel. Asitõendid: kahtlustatava aluspüksid, punane-must fliisist kampsun, tumesinised sokid Superwatti, hallid sokid Sport, helesinised-hallid sokid Pompea, hall kampsun, padi, kolm padjapüüri, rätik (akt nr 20ATH02922); tumesinised spordipüksid Adidas, valge-hallid sokid, hallid villased sokid, saunarätik (akt nr 20ATH03975); klaasist tühi läbipaistev pudel, kahtlustatava T-särk (polo), pusa ja sinised sokid ning suitsuotsad (21 tk), tühi klaasist roheline pudel, K.E. maikakujuline T-särk (akt nr 20ATH03943); mobiiltelefon Samsung SGH-B100 (kood: xxx) koos laadijaga, mobiiltelefon iPhone 5S (kood: xxx), sülearvuti Lenovo koos laadijaga ning kahtlustatava mobiiltelefon Samsung GSM SGH-X520 (IMEI: xxx) koos SIM-kaardiga Zen (akt nr 20ATH03974); K.E. mobiiltelefon Samsung Galaxy A70 (IMEI1: xxx) koos laadijaga, K.E. SEB pangakaart ja kõnekaardi alus (akt nr20ATH04319); AS X poolt välja antud mälupulk videosalvestistega (akt nr 20ATH04130); mis on hoiul Jõhvi politseijaoskonna asitõendihoidlas, hävitada kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel. -10 pappkarpi puuteproovidega ja DNA-proovid (6+1) ja sõrmejälgede kaart (2 tk) – säilitada asitõendite hoidlas Jõhvi politseijaoskonnas KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel. - CD plaat (kõnesalvestisega numbrile 112 23.01.2019), - CD plaat videosalvestistega (AS OG Elektra poolt), - CD plaat kõnesalvestisega (Häirekeskuse kõne 22.05.2020), - CD-plaat failidega, mis leiti K.E. mobiiltelefonilt Samsung Galaxy A70, - DVD-plaat ütluste ja olustikuga seostamise protokolli juurde, - DVD-plaat alla 14-aastase tunnistaja A.K. ülekuulamise salvestus, - CD-plaat sideettevõtjalt saadud andmete protokolli juurde, - 2 DVD-plaati kannatanu andmekandjate vaatlus ja kahtlustatava mobiiltelefonist saadud failid, mis asuvad kriminaaltoimiku juures, jätta kriminaalasja materjalide juurde KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel. J.Moskaljovi kinnipidamisel 18.06.2019 ära võetud ja Rahandusministeeriumi a/a-le EExxx Luminor Bank AS kantud sularaha summas 6 (kuus) eurot ja 4 senti tagastada Jevgeni Moskaljovile kohtuotsuse jõustumisel. Jevgeni Moskaljov’ilt mõista riigi tuludesse välja menetluskulud: 2 / 37 - 1000 (üks tuhat) eurot ekspertiisitasu (DNA ekspertiis, akt 20E-GE0575), 314 (kolmsada neliteist) eurot ekspertiisistasu (jäljeekspertiis, akt 20E-TR0008), 436 (nelisada kolmkümmend kuus) eurot ekspertiisitasu (surnu kohtuarstlik ekspertiis, akt 20E-IDS0014; 500 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses määratud korras osutatud õigusabi eest, 1720 eurot (720 eurot eelmenetluses ja 1000 eurot kohtulikul arutamisel) kaitsjatasu kohtumenetluses määratud korras osutatud õigusabi eest, 1460 eurot sundraha. Menetluskulud: 4358 eurot ekspertiisitasu ( DNA ekspertiis, akt 20E-GE0575), 1132,98 eurot kaitsjatasu kohtumenetluses osutatud õigusabi eest, 24,70 eurot sundtoomise kulu, 1401,94 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses määratud korras osutatud õigusabi eest - jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata Jevgeni Moskaljovile menetluuskulude summa 4490 eurot tasumine ositi 1 (ühe) aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Jevgeni Moskaljovil tasuda menetluskulud summas 4490 (neli tuhat nelisada üheksakümmend) eurot Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele: SEB pangas nr EE351010052031000004 Swedbank nr EE502200221014193355 Luminor pangas nr EE401700017002872300 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99921700027392 ning selgitus „Jevgeni Moskaljov 1-20-8166 kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 25.06.2021. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 17.06.2021. Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 03.07.2021 juhul, kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. Süüdistus Jevgeni Moskaljov on antud kohtu alla ja teda süüdistatakse selles, et olles eelnevalt karistatud Viru Maakohtu 04.09.2012 kohtuotsusega

§ 200

lg 2 p 4, 7, 9 järgi, 23.01.2019 xxx korteri välisukse ees olles lükkas vastu selga korteri ust avavat J. S.t 3 / 37 korterisse sisse ja nõudis 500 eurot, ähvardades kannatanu korter põlema panna, kui viimane talle raha ei anna ja ära tappa, kui peaks sellest kellelegi rääkima, et tema käest raha nõudis. Seejärel võttis kannatanu jope sisemisest taskust seal oleva rahakoti ja võttis rahakotist endale seal oleva sularaha 20 eurot. Seejärel tiris korterist vahepeal trepikotta läinud kannatanu jõuga korterisse tagasi, mille käigus rebenes katki kannatul seljas olnud jope ja nõudis kannatanult, et ta võtaks tema jaoks Viru tänaval asuvast sularahaautomaadist raha välja, misjärel hakkas koos kannatanuga sularahaautomaadi juurde minema. Seega pani Jevgeni Moskaljov toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga kõrges eas isiku suhtes ning olles isikuks, kes on varem toime pannud röövimise, s.o.

§ 200lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Peale selle süüdistatakse Jevgeni Moskaljovi selles, et 21.05.2020 pärast kella 15:34, viibides koos oma elukaaslase K. E.ga viimase korteris aadressil xxx, kus tekkinud isikliku suusõnalise konflikti tõttu nende vahel, hakkas J.Moskaljov rusikate ja jalgadega peksma K. E.t, lüües teda mitmeid kordi valimatult üla- ja alajäsemete piirkonda ning keha elutähtsatesse osadesse - rindkerre, kaela ja pähe, mille tagajärjel tekkisid kannatanul nahaalused verevalumid, marrastused ja põrutushaav ülahuule suuesikupoolsel pinnal. Peksmise käigus hüppas J.Moskaljov selili lamava K.E. rindkere peale, mille tagajärjel tekkisid kannatanul mõlemapoolsed roidemurrud mitmel anatoomilisel joonel koos rinnakelme vigastusega. K.E. surm saabus 22.05.2020 ajavahemikul kella 11.39 kuni kella 15.39 temale tekitatud kehavigastuste tagajärjel. Vastavalt surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 20E-IDS0014 oli K. E. surma põhjuseks rindkere tömp trauma, mõlemapoolsete roiete hulgimurdude, rinnaku murruga, mille tüsistusena tekkis äge kopsu-südame puudulikkus; kannatanu seisundit tüsistas ka aju-kolju kinnine tömp trauma peaaju kõvakelmealuse verevalumiga. Seega pani Jevgeni Moskaljov toime teise inimese, kes elas temaga koos, tapmise s.o

§113lg 1 sätestatud kuriteo.

Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused Röövimine Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav ei tunnistanud ennast röövimise episoodis süüdi ja selgitas, et ta ei ole kannatanu suhtes kuritegu toime pannud ega tea, miks kannatanu osutab tema peale kui teo toimepanijale. Süüdistatava ütluste kohaselt tunneb ta kannatanut, kes on puskari müüja Kiviõlis. Ta on käinud kannatanu korteris varasemalt seoses puskari ostmisega. Ta ei ole kindel, kas ta on kunagi viibinud korteri muudes ruumides - näiteks köögis võis viibida küll. Tavaliselt ootab klient esikus. Kui kannatanu usaldab klienti, võib klient olla kutsutud tuppa või kööki. Enne jaanuari 2019 käis ta kannatanu juures puskarit ostmas umbes novembris

1. Ta ei tea, miks kannatanu avaldab, et jaanuaris 2019 nägi ta süüdistatavat esimest korda. See on vale. Võib olla unustas ära, k 3 lk 114, pöördel 115,
2. Süüdistatav tunnistas, et 23.01.2019 tema ja tunnistaja B. tarvitasid puskarit 0,5 l teel kannatanu S. juurde. Kannatanul on majake Püssis. Jätkasid puskari tarvitamisega ka kannatanu juures. Kannatanu juures viibisid nad umbes 2 tundi. Hiljem kõik kolmekesi, 4 / 37 tema, B. ja kannatanu läksid bussile ja sõitsid Kiviõli linna. Väljudes bussist läks süüdistatav maja suunas. Samal päeval läks ta kannatanu juurde et, osta puskarit. Tal oli 3 eurot. Kannatanu avas ukse, ta oli esikus ja palus tuua pudeli. Kannatanu tõi talle pudeli, ta andis raha ja kõik. Ta ei ole kindel, kas ta astus ka kööki, võib-olla, aga ei oska öelda. Ta tunnistab, et võttis kannatanu korterist telefoni kaasa. Telefon oli riiulil, esikus. Ta ei ähvardanud kannatanut, ei nõudnud 500 eurot ega võtnud temalt pangakaarti, k 3 lk 114 pöördel, 115, 115 pöördel. Prokuröri küsimusele, et vastavalt tehtud kiiruuringu tulemusele, on kannatanu köögiakna pinnale jäetud tema sõrmejälg, vastas süüdistatav, et ta ei oska seletada. Kannatanu võib olla ajab ta kellegagi segi, kui väidab, et ta nõudis kannatanult raha, k 3 lk 115 pöördel. Süüdistatav tunnistas, et õhtul ta käis poes, kotis tal oli puskar ja toiduained. Tunnistaja K. nägi teda poe juures, k 3 lk
3. Algul tuvastab kohus faktilised asjaolud – mis tegu on toime pandud kannatanu suhtes ja kes on selle toimepanija. Röövimise episoodis on peamise tõendina esitatud kannatanu S. ütlused. Kannatanu ütlus teo toimepanemise ja selle toimepanija isiku kohta on otsene süütõend, mille alusel on võimalik väljakujunenud kohtupraktika kohaselt isik süüdi tunnistada ja karistada. Seda tingimusel, et lahendada tuleb kõik tekkinud-tuvastatud vastuolud, ebatäpsused, kõrvaldada kahtlused. Kohtul peab olema sel juhul võimalik jõuda tõsikindlalt järeldusele, et tegu on toime pandud ja toimepanija on süüdistatav. Kannatanu kui tõendi allikas peab olema kontrollitud ja tuvastatud tema usaldusväärsus. Kannatanu ütluste analüüsimisel arvestab kohus kõike: ütluste usaldusväärsust mõjutada võivaid asjaolusid, motiive, elulist usutavust, vastuolude puudumist, kooskõla teiste tõenditega. Maakohtu eelöeldut kinnitab konkreetne kohtupraktika. Kohus, tsiteerides Riigikohtu lahendit 3-1-1-114-13, p 9, toob välja järgmise: “Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid esiteks on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele….“ Kohtupraktika ei ole selles küsimuses muutunud. Ülalnäidatud seisukohta toetavad jätkuvalt Riigikohtu lahend 3-1-1-104-16 p 10, 06.10.2017 lahend 1-15-10967/38 p 6, üks viimastest on 15.02.2019 lahend 1-18-1247/58 p
4. Siinjuures peab kohus vajalikuks tuletada menetlusosalistele meelde, mis kuulub kontrollimisele isikuliste (isikute ütlused) tõendite analüüsimisel ja kuidas kohus annab hinnangu sellistele tõenditele. Jällegi, tõendite hindamise teemal on välja kujunenud pikaajaline kohtupraktika ja reeglid ja seega kohtu tegevus tõendite analüüsimisel on teatud määral prognoositav. Riigikohtu lahend 1-18-1247/58 p 37: 5 / 37 „Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 3-1-1-10-17, p 8)… Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. detsembri
8. a otsus asjas nr 3-1-1104-16, p 11)… Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh ka õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku…“ Ülalnäidatud tuleneb, et kohus kontrollib kannatanu ja tunnistaja ütluste loogilisust, vastuolude puudumist, nende järjepidevust; kohus hindab, kas muus olukorras on isik andnud samasuguseid selgitusi, näiteks kuidas ta kirjeldas juhtumit teistele. Veel juhitakse tähelepanu tõendite kontrollimisel, kas ütlused on eluliselt usutavad, kuivõrd detailsed ja selged ja kuidas isiku ütlused ühtivad teiste tõenditega: Riigikohtu lahend 3-1-1-100-15 p 16: „Kohtupraktikas on tõdetud, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. veebruari
10. a otsus asjas nr 31-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja
11. mai
12. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p 13).“ Puutuvalt käesolevasse kohtuasjasse on ülalnäidatud lahendis oluline rõhuasetus ütluste andja isikuomadustel ja asjaolude tajumisel. Käesolevas asjas on tõendiallikaks eakas kannatanu, kelle puhul on tema raviarst pidanud vajalikuks avaldada, et isikul on alates
13. a diagnoositud haigus treemor, november 2020 konsulteeritud, omab kuuldeaparaati ja ta ei ole võimeline osalema kohtuistungil ja vastama temale esitatud küsimustele, tõend k 3 lk
14. Kannatanu osales 22.04.2021 kohtuistungil ja oli võimeline vastama esitatud küsimustele. Haigus treemor ja kuuldeaparaat ei takistanud kannatanu osalemist kohtuistungil. Iseenesest ei peaks kohtu arvates kuuldeaparaadi omamine ja treemor häirima kannatanu võimet tajuda asjaolusid – näiteks tajuda kuritegu ja fikseerida teo toimepanija isikut. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et kannatanu on kõrges eas isik, mis tõttu asjaolude sujuv reprodutseerimine võib tema jaoks olla raskendatud, tema mälestused juhtunust võivad olla juba fragmentaarsed, mistõttu nõuab kannatanu ütlustest arusaamine kannatlikku analüüsi, et mõista, mis asjaolu millega seotud on. Kannatanu J. S., ülekuulatuna kohtuistungil k 3 lk 89 pöördel-91 pöördel, selgitas järgmist. Süüdistatavat ta ei tea. 23.01.2019 talle toodi küttepuid Püssi majja. Tema juurde tuli B. ja süüdistatav. Kannatanu ütles, et miks see teine inimene siia tuli. Kannatanu helistas enne B.ile, et too tuleks ja aitaks tal lumest puhastada koha kuhu küttepuud panna. Kui kõik oli tehtud, läksid kolmekesi bussi peale, et sõita Kiviõli linna. Kiviõli linna saabudes käis ta veel poes. Ta ei ostnud midagi, kaasas oli tal pangakaart ja sularaha. Ta suundus koju. Maja juures ta nägi, kuidas see isik, kes oli B.iga koos tema juures Püssis, tuleb nurga tagant, läks ka trepikotta ja selgitas, et läheb korrus kõrgemale. Kannatanu hakkas võtmega 6 / 37 ust avama. Sel ajal tuli ülevalt süüdistatav, kahmas võtmed käest, avas ukse ja sisenes esimesena korterisse. Kannatanu ise läks ka korterisse. Süüdistatav ei kasutanud korterisse sisenemisel tema suhtes vägivalda. Süüdistatav ütles, et anna raha 500 eurot ja ta läheb ära. Kannatanu vastas, et kust ta võtab raha, mille peale süüdistatav nõudis, et ta ütleks talle pangakaardi koodi. Kannatanu ütles, et ei mäletagi. Süüdistatav kahmas kannatanu käest pangakaardi. Algul oli pangakaart rahakotis, rahakott jope vasakus taskus. Süüdistatav võttis selle taskust ja siis rebis selle käigus ka jope katki. Sularaha osas on kannatanu algul avaldanud, et tal ei olnud rahakotis raha, k 3 lk
15. Küsimusele, kas üldse ei olnud raha, vastas ta ei mäleta, võib olla 5 eurot. Korduvale küsimusele, kas raha oli või ei olnud, vastas, ei mäleta, kui oli, siis vähekene. KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel näidati kannatanule tema 24.01.2019 koostatud ülekuulamisprotokoll, milles seisab täpne summa. Kannatanu avaldas, et võib olla, ei mäleta. Küsimusele, kas 24.01.2019 mäletas ta asjaolusid paremini, vastas kannatanu – vist. Edasi esitas prokurör küsimuse, mis sisaldas fakti, mida kannatanu ei ole kohtuistungil kinnitanud. Kannatanu pole kordagi avaldanud, et tema rahakotis oleks sularaha, vastupidi, vastates esimesele küsimusele vastas ta kindlalt, et tal raha ei olnud. Prokurör küsis sularaha kohta, mis oli rahakotis, et mis sellest sai? – kannatanu vastas, et ei tea. Küsimusele, kas süüdistatav võttis selle rahakotist välja, vastas kannatanu – ei näinud. Küsimusele, kas hiljem oli see raha rahakotis, vastas kannatanu, et kui ta võttis pangakaardiga raha välja, siis pidi ju olema. Korduvalt vastas kannatanu, et ei näinud, et süüdistatav oleks võtnud rahakotist raha. Kannatanu vastas korduvalt, et ei mäleta, et hiljem oleks raha rahakotis. Prokuröri küsimusele, kas talle meenub raha, vastas kannatanu „ma ei tea mida ma rääkisin, aga raha ma ei näinud“, k 3 lk 90 pöördel. Küsimusele, kas ta soovib kahju hüvitamist summale, mis süüdistatav temalt võttis, vastas kannatanu kindlalt – ei. Korduvale küsimusele, kas soovib kahju hüvitamist, vastas kannatanu, ta ei tea isegi, aega on ka mööda läinud. Kolmandale küsimusele, kas ta soovib kahju hüvitamist, vastas kannatanu, et ta ei mäleta kas need (20 eurot) olid tal. KrMS § 289 alusel avaldas prokurör kohtu loal kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tema ütlused raha kohta, milles ta väitis, et rahakotis oli raha 20 eurot. Neljandat korda vastates sama küsimusele avaldas kannatanu, et „ta ei mäleta, kas tal oli see raha“. K 3 lk
16. Samuti avaldas kannatanu, et süüdistatav ei ähvardanud teda, ta seda ei mäleta, kuid ütles, et laseb vabaks, anna raha. Kui ta kahmas võtmed käest ära kohe, siis pani ukse lukku. Kannatanu ütles, et ta ei mäleta, et süüdistatav oleks ähvardanud teha midagi korteris. Süüdistatav ei ähvardanud tappa. K 3 lk
17. Kannatanu avaldas, et ta karjus korteris, aga keegi appi ei tulnud. Tema ja süüdistatav läksid koos panka ja süüdistatav ütles, et kannatanu võttis ju tema käest pangakaardi. Kuna kaarti ei olnud, siis läks süüdistatav tagasi kannatanu korterisse, võtmed olid süüdistataval. Kannatanu tuli ka korteri ukse juurde, koputas ja karjus, et süüdistatav teeks lahti. B.i naine nägi, kuidas süüdistatav hüppas aknast välja, kannatanu oli koridoris. Keegi kutsus politsei kohale. 7 / 37 Kannatanu väitis kindalt kohtuistungil järgmist. Süüdistatav võttis temalt võtmed ja sisenes tema korterisse, kannatanu sisenes ka. Süüdistatav pani ukse seest lukku ja nõudis kannatanult raha 500 eurot. Süüdistatav kahmas kannatanu käest pangakaardi, mis oli rahakotis, rebides selle käigus jope katki. Süüdistatav küsis pangakaardi koodi. Koos kannatanuga läks süüdistatav pangaautomaadi suunas, kuid pangakaart läks kaduma. Ülalnäidatud teoaktid tulenevad kannatanu ütlustest. Kannatanu ütlustega ei leidnud kinnitust süüdistuses sisalduv väide, et süüdistatav oleks lükanud kannatanut vastu selga, ähvardanud kannatanu korter põlema panna ja ära tappa, tirinud korterist vahepeal trepikotta läinud kannatanu jõuga korterisse tagasi ega nõudnud, et kannatanu võtaks tema jaoks raha. Need faktilised asjaolud jätab kohus süüdistuses välja, sest nende kohta ei ole ühtegi tõendit esitatud. Raha kohta summas 20 eurot, mille, vastavalt süüdistusele, võttis süüdistatav kannatanu rahakotist, märgib kohus järgmist. Ei ole vaidlust, et nii jaanuaris 2019 kui ka 22.04.2021 kohtumenetluses ristküsitluse ajal oli kannatanu kõrges eas, tema sünniaasta on
18. Kannatanu ütluste hindamisel tuleb arvestada kannatanu vanust. Kõrges eas on mälu kehvem, sündmuste reprodutseerimine võib olla raskendatud. Samas märgib kohus, et kohtuistungil sai kannatanu küsimustest aru ja vastas mõistlikult, kusjuures jäi endale kindlaks ja avaldas selgelt, et ta ei mäleta, kas raha rahakotis üldse oli. Seda ka korduvalt ja vaatamata prokuröri esitatud küsimustele, milles ta esitas faktina väidet, mida kannatanu ei ole tegelikult kinnitanud („see raha, mis oli rahakotis, mis sellest sai?“). Pikalt kestva kannatanu ristküsitluse tulemina ei ole saadud tõendit, nimelt kannatanu ütlust, et süüdistatav oleks võtnud tema rahakotist rahasumma, olgu 5 eurot või 20 eurot, ära. Ei ole põhjendatud apelleerida, nagu seda üritas prokurör, kannatanu varasemalt kohtueelses menetluses antud ütlustele, milles kannatanu avaldas 20 euro äravõtmise kohta. Kannatanu ütlus kohtuistungil, et ta ei mäleta raha osas, ei tõenda, et süüdistatav võttis temalt raha summas 20 eurot. Kohtueelsel uurimisel antud ütlused on kohtumenetluses tõend KrMS § 291 kohaldamisel, mida ei olnud käesolevas kohtumenetluses rakendatud. Kannatanu oli üle kuulatud ristküsitluses kohtuistungil ja selle tulemusena on saadud tõend – kannatanu ütlus kohtuistungil. KrMS § 66 lg 2-1 p 2 tunnistaja ütlus on tõend muuhulgas ka siis, kui tunnistaja on teiselt isikult kuulnud asjaolude kohta, mida isik tajus vahetult enne rääkimist tunnistajale. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja N. selgitas k 3 lk 70 pöördel -71 pöördel, et 23-012019 oli ta patrullis ja said väljakutse Kiviõlisse Soo tänavale kl 17 paiku. Kannatanu oli naisterahvas, kes väitis, et teda rööviti ja isik on tema korteris. Saabumisel viibis kannatanu kortermaja ees, võtmeid tal ei olnud ja korter oli lukku pandud seestpoolt. Kannatanu selgitas, et ta tuli koju bussiga Püssist ja peale bussipeatust tuli tema juurde üks meesterahvas, kes oli talle võõras, kes varastas kannatanu võtmed ja läks kannatanu korterisse. Kannatanu rääkis, et isik läks korterisse raha otsima. Kannatanu avaldas, et isik nõudis temalt raha summas 500 eurot ja peale seda läksid panka. Kannatanu sõnul füüsilist kontakti isikuga korteris ei olnud, kui suundusid panka, siis tõuganud. Kannatanu väitis, et isik võttis temalt pangakaardi, võtmed ja võimalik, et veel midagi. Kannatanu oli eakas ega suutnud täpsustada. Kannatanu sõnul korterist ei olnud midagi võetud, kõik toimus õues ja kannatanu taskust võeti võtmed ja pangakaart. Võimalik, et kannatanu rääkis rahakoti võtmisest, sest oli mingigi väike summa raha kadunud, paar eurot, 5 eurot, summat ei mäleta. Köögiaken korteris oli lahti. Paarimees sisenes korterisse akna kaudu. Mingi aja pärast tuli kohale kannatanu tuttav, kellel olid varuvõtmed. Kannatanu seljas oli jope, mis oli katki rebitud parempoolse tasku kohalt. Kannatanu selgitas, et isik võttis just taskust asjad ära. Kohale tuli ka üks kodanik, kes leidis tänaval pangakaardi ja tõi kannatanule. 8 / 37 Tunnistaja ja kannatanu ütlused ei ühti teatud detailides. Samas tuleb arvestada, et tunnistaja sõnul „oli kannatanu üpriski vana. Alguses oli raske temast aru saada“. Tunnistaja ja kannatanu ütluste alusel on võimalik jõuda järgmiste järeldusteni. Ähvardamisi, selliseid nagu korter põlema panna, ära tappa, väljendatud ei olnud. Seda ei kinnitanud kannatanu ega tunnistaja. Samuti ei ole korteris kannatanu suhtes füüsilist vägivalda kasutatud. Seda ei kinnitanud kannatanu ega tunnistaja. Tunnistaja selgitas, et kannatanu jutu järgi tõugati küll aga siis, kui suunduti panka. Seda aga omakorda ei kinnitanud kohtuistungil kannatanu ise. Seega tunnistaja ja kannatanu ütlused ühtivad selles osas, et kannatanut ei ähvardatud ega kasutatud vägivalda korterist asjade äravõtmisel. Rahasumma osas, kas paar eurot, 5 eurot, et see võis olla rahakotis, kinnitas tunnistaja, et kannatanul sõnadest võis nii olla. Samas kohtuistungil ei ole kannatanu ise seda usaldusväärselt kinnitanud. Tunnistaja ütlus rahasumma osas baseerub kannatanu sõnadel. Küsimusele, kas oli juttu, kas kannatanul kuskil rahakott oli ära võetud (k 3 lk 71) väljendus tunnistaja raha osas järgmiselt: „võimalik, sest minu arust oli väikene summa raha kadunud sularahas“. Kohus on arvamusel, et tunnistajaga vesteldes kahtles kannatanu, kas see raha rahakotis tal oli üldse ja kui oli, siis mis summa. Kannatanu kahtlusele osutab tunnistaja väljend „võimalik, sest minu arust…“. Nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlustest tuleneb ühine faktiline asjaolu, et isik nõudis kannatanult raha summas 500 eurot, rebis joppe tasku ära, võttis kannatanult ära pangakaardi ja seejärel suunduti panka. Hiljem ilmus pangakaart välja, kannatanule toodi pangakaart, mis tunnistaja sõnul oli leitud tänavalt. Selles osas on kannatanu ütluste kvaliteet piisav, et sellele tugineda kohtuotsuse tegemisel, sest kannatanu ütlused leidsid üheseltmõistetavat kinnitust tunnistaja ütlustega. Kohtul ei ole alust kahelda, et kannatanu suhtes oli toime pandu vahetult enne tunnistajaga vestlust selline tegu, millest kannatanu püüdis tunnistajale rääkida, ehk tegemist ei ole kannatanu väljamõeldisega. Tunnistaja N. ütlustes ei ole kohtul alust kahelda, sest esiteks on tegemist politseinikuga, kelle puhul eeldatakse tema võimet sündmusi tajuda ja reprodutseerida adekvaatselt. Teiseks, tunnistaja vastas ristküsitluse küsimustele selliselt, et kohtul on alust arvata, et tunnistaja on vastutustundlik, ei fantaseeri asjaolude kohta. Kui tunnistaja kahtles, siis ta alati lisas ütluste juurde: „võimalik, sest minu arust…“, „minu arusaama järgi…“ „ täpselt ei mäleta“, „sain aru , et …“, „kahjuks ei mäleta“. See näitab, et tunnistaja on kohtu ees ütlusi andes aus ja edastab kohtule informatsiooni, mida mäletab ja milles on kindel. Tunnistaja ütlused, mis baseeruvad kannatanu poolt 23.01.2019 öeldule, erinevad kannatanu ütluste osas, kas kõik toimus korteris (nagu väitis kohtuistungil kannatanu) või õues, nagu on sellest tunnistaja aru saanud. Kannatanu ütlusi on võimalik kontrollida ka tunnistaja K. ütlustega, k 3 lk 112-113 pöördel. Tunnistaja selgitas, et kannatanut ta tunneb, kuid suhteid ei ole. Süüdistatavat ei tundnud, välja arvatud, et ta tegi nende trepikojas remonti, samuti selle juhtumi puhul, kui tema abikaasa (tunnistaja N. B.) ja süüdistatav pidid kusagile sõitma koos. Tunnistaja selgitas, võimalik et 23.01.2019 kella
19. paiku, süüdistatav tuli, koputas aknale ja palus kutsuda B.it. Süüdistataval oli jope seljas ja müts peas mingit erksat värvi. Tunnistaja läks ära poodi, kui tuli tagasi, siis B.it kodus ei olnud. Ta helistas B.ile ja sai teada, et too viibib Püssis või Erras. Kohus märgib, et süüdistatav kinnitusel see oli tema, kes hommikul käis B.i korteri akna all koputamas. Kella 16 paiku tuli B. koju, oli purjus ja läks magama. Kella 17 paiku läks tunnistaja korterist välja, talle tuli järele auto ja viidi remondi tegemise kohta. Sõites kannatanu S. korterist mööda oli näha, et mitte köögi esimesest aknast vaid kõrvalolevast toaaknast 9 / 37 hüppas välja meesterahvas. Tunnistaja väitis kindlalt korduvatele küsimustele, et isik hüppas just toaaknast välja, mitte köögiaknast, ta teab ruumide paiknemist selles korteris, kannatanu on endine naaber. Mis riietus tal oli, kas müts oli peas, kes ta oli, ei tea, ei näinud, ei mäleta. Kas see isik oli süüdistatav, ei oska ta täpselt öelda. Kasvu järgi võis olla süüdistatav. Tunni aja pärast oli ta teel koju ja nägi süüdistatavat seismas keldripoe juures, tal oli kott toiduainetega ja pudelid ka. Süüdistatav selgitas küsimustele, kus nad tarvitasid alkoholi, et S. juures. Võrreldes purjus B.iga, ei olnud süüdistatav nii purjus. S. trepikoja juures seisis politseiauto. Tunnistaja tuli koju kella 18 paiku. B. ei maganud veel. Tunnistaja küsis, mis S. juures juhtus, politsei on kohal. B. läks S. juurde. Tunnistaja läks paari minuti hilinemisega S. juurde, et B. tagasi koju viia. Tunnistaja kinnitas, et ta sisenes korterisse, B. seisis esikus. Kannatanu oli ka esikus. Tunnistaja ütles B.ile lähme koju, mille peale hakkas kannatanu rääkima, et „kelle Kolja endaga minu juurde kaasa tõi, et rebis jope katki, nõudis raha või pangakaarti, ma ei saanud aru ja rohkem ei hakanud küsima“, k 3 lk
20. Tunnistaja kinnitas korduvatele küsimustele, k 3 lk 113 pöördel, et kannatanu rääkis ainult, et jope on katki rebitud ja nõuti raha või pangakaarti. Kannatanu ei rääkinud ähvardamisest ega vägivalla kasutamisest. Kohtul ei ole ühtegi alust kahelda tunnistaja K. ütlustes. Tema ütlustega on kinnitatud asjaolu, et kannatanu rääkis, et temalt nõuti raha ja/või pangakaarti ja rebiti jope katki. Kannatanu ei rääkinud tunnistaja juuresolekul ähvardamisest, vägivallast ega rahasumma äravõtmisest. Tunnistaja K. ütlustega leiavad kinnitust kannatanu ja tunnistaja N. ütlused, et kannatanult nõuti raha. Samuti osutas kannatanu pangakaardi nõudmisele ja et selle sündmuse käigus oli jope katki rebitud. Kannatanu vestles tunnistaja K.iga hiljem kui tunnistaja N.ga. Samuti tuleb arvestada, et tunnistaja K. ei hakanud küsima rohkem ja oli huvitatud pigem sellest, et viia B. koju. Tunnistaja N. puhul on olukord teistsugune. Ta on politseinik ja seoses väljakutsega tundis konkreetset huvi selle vastu, mis toimus ja millist kahju kannatanule tekitati. Seega on igati loogiline ja mõistetav, et tunnistaja K. ütlused on lakoonilisemad võrreldes tunnistaja N. ütlustega. Igal juhul, tunnistaja K. ütlused kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust selles mõttes, et tema suhtes oli 23.01.2019 toime pandud tegu, nõuti raha ja/või pangakaarti ja rebiti jope katki. Samuti tuleneb tunnistaja K. ütlustest, et kannatanu mõtles teo toimepanija all ikka just süüdistatavat ehk isikut, kes oli B.iga koos kannatanu juures Püssis. Kannatanu väljendas seda tunnistajale piisavalt selge: „kelle Kolja endaga minu juurde kaasa tõi, et rebis jope katki, nõudis raha või pangakaarti, ma ei saanud aru ja rohkem ei hakanud küsima“, k 3 lk
21. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja B., k 3 lk 109 pöördel-111, selgitas järgmist. Tunnistaja kinnitas, et ta tunneb kannatanut ja süüdistatavat. 23.01.2019 läksid tema ja süüdistatav kannatanu juurde Püssi majja, et seal aidata lume koristamisel. Tunnistaja arvates, kannatanu ei tundnud süüdistatavat. Ta palus kannatanult, et süüdistatav aitaks lume koristamisel ja kannatanu oli nõus. Kui töö oli tehtud, kolmekesi - tema, süüdistatav ja kannatanu, sõitsid bussiga Kiviõlisse. Tunnistaja läks koju. Süüdistatav ja kannatanu jäid nagu taga tulema. Kodus jäi ta magama. Õhtul, abikaasa (tunnistaja K.) tuli koju, ütles, et mis toimub seal S. juures, mingi mees hüppas aknast välja. Tunnistaja läks kannatanu juurde uurima. Kannatanu avaldas talle, et süüdistatav võttis temalt ära mobiiltelefoni raha rahakoti ja võtmed. Kannatanu rääkis talle, et süüdistatav tuli talle järgi, korteri avamisel lükkas ta korterisse ja hakkas nõudma raha. Kannatanu väitis, et rahakott oli laua peal, ta oli rahakoti 10 / 37 ära võtnud ja rahakotis oli raha 20 eurot ringis. Kannatanu rääkis, et mantel oli katki rebitud. Kannatanu rääkis, et kõik oli laual, rahakott, pangakaart ja kõik võttis ära. Kannatanu rääkis, et süüdistatav tahtis raha pangakaardi abi välja võtta. Kannatanu ei rääkinud, et nad läksid koos süüdistatavaga raha välja võtma. Küll kannatanu rääkis sellest, et kannatanu ise jooksis korterist välja ja kutsus politsei, politsei saabumisel pani süüdistatav ukse seestpoolt lukku. Süüdistatav ei lasknud politseid sisse ja hüppas aknast välja. Kannatanu rääkis, et süüdistatav raputas teda ja rebis mantli katki. Kaitsja küsimustele vastates korrigeeris tunnistaja ütlusi, selgitades, et kui kannatanu läks korterist koridori ja seal kohtas naabrinaist ja palus politsei kohale kutsuda. Tunnistaja ei täpsustanud, kust ta selle kohta teab, kas kannatanu sõnul. Tunnistaja oli kindel, et siis kui ta oli kannatanu juures, politsei ei ole veel kohapeal käinud. Korduvale küsimusele vastas tunnistaja, et kannatanu alles ootas politsei saabumist. Tunnistaja selgitas, et ta vestles kannatanuga 5 minutit ja tuli tema abikaasa (tunnistaja K.), kes viis ta koju. Tunnistaja kordas, et kannatanu sõnul võttis süüdistatav temalt pangakaardi ära, mis oli kannatanu käes, rahakoti ja võtmed. Tunnistaja väitis, et ta üldse purjus ei olnud, võttis kannatanu juures Püssis 100 g alkoholi. Kohtu küsimustele vastates jäi tunnistaja selle juurde, et kannatanu raputamine seisnes selles, et süüdistatav rebis mantli katki, see toimus korteris ja nõudis raha. 23.01.2019 oli tunnistaja B. purjus ja seda olulisel määral, et koju tulles jäi magama. Tunnistaja B.i purjusolekust kinnitas tema abikaasa K.. Tunnistaja B.i ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kõrvutades neid tunnistaja N. ja K. ütlustega, samuti kannatanu ütlustega. Tunnistaja B. eksib faktilistes asjaoludes. Konkreetsemalt. Tunnistaja N. ütlustega on usaldusväärselt tuvastatud, et kannatanu ei saanud korterisse sisse enne politsei saabumist. Seega ei saanud ta oodata politseid korteris, nagu seda väidab tunnistaja B.. Kohtu küsimustele vastates väitis tunnistaja, et kui tema abikaasa (tunnistaja K.) tuli koju, oli väljas päevavalge. Tunnistaja K. ütlustega on usaldusväärselt tuvastatud, et ta tuli koju kella 18 paiku. 23.01.2019 kella 18 paiku ei ole väljas päevast valgust, vaid on pime aeg. Tunnistaja B. orienteerub 23.01.2019 kuupäeva ajas raskustega. Ta ilmselt ajab segi enda koju tuleku (kella 15 paiku) ja abikaasa koju saabumise aja. Kord ütles tunnistaja, et kannatanu sõnul, kui süüdistatav oli kannatanu korteris, läks kannatanu korterist välja, süüdistatav aga pani ennast lukku seestpoolt ja kannatanu kutsus politsei kohale. Kaitsja küsimusele vastates avaldas, et koridoris kohtas kannatanu naabrinaist, kes kutsus politsei kohale. Ristküsitluse algul avaldas tunnistaja, et kannatanu sõnul võttis süüdistatav ära, pangakaardi, rahakoti, kõik oli laua peal. Hiljem juba väitis, et süüdistatav võttis pangakaardi kannatanu käest, samuti rahakoti ja võtmed. Tunnistaja avaldas, et kannatanu ütles talle, et süüdistatav raputas ja rebis katki mantli, küsimusele kuidas süüdistatav raputas, vastas „ei tea, rinnust võttis kinni vist“. Tunnistaja avaldas, et kannatanu rääkis niimoodi, et raputas ja rebis jope või mantli katki. Kohtu küsimusele vastas, „haaras kinni jopest ja rebis selle katki“. Tunnistaja vastas küsimustele nii nagu mõne asjaolu oleks ristküsitlusel välja mõelnud- näiteks kui avaldas raputamise viisi kohta „ei tea, aga vist rinnust võttis kinni“. Tunnistaja kehakeele elavnemine iga korduva küsimuse peale, osutas kohtu arvates ka sellele, et mida rohkem küsimusi, seda rohkem ütluste variatsioone. Kohus märgib, et kannatanu ise pole kordagi avaldanud kohtuistungil midagi raputamisest. Tunnistaja N. ütluste järgi rääkis kannatanu hoopis tõukamisest, kuid seda õues, kui suunduti panka. Ristküsitluse käigus küsimusele „palju raha nõudis, kas kannatanu ütles seda“ avaldas tunnistaja ühel korral „ütles, et rahakott oli laua peal ja oli rahakoti ära võtnud ja rahakotis ei olnud palju raha, kuskil 20 eurot ringis“. Kannatanu väitis kohtuistungil, et rahakott oli 11 / 37 vasakus taskus. Edasi lisas tunnistaja, et kannatanu sõnul võttis süüdistatav ära telefoni ja võtmed. Edasise ristküsitluse käigus ütles tunnistaja, et kannatanu sõnul süüdistatav võttis ära pangakaardi, rahakoti ja võtmed. Kohus märgib, et tunnistaja ütlustest ei ole võimalik aru saada, kas raha oli rahakotis ja süüdistatav võttis rahakoti, milles oli mingi rahasumma. Või võttis süüdistatav kannatanu sõnul rahasumma rahakotist. Kas kannatanu oletas ja väljendas tunnistajale oma mõtteid, et rahakotis mingi rahasumma oli olemas. Tunnistaja ja kannatanu ütlustest rahasumma kohta võib tuletada ainult seda, et 23.01.2019 oli kannatanul vähemalt oletus, et rahakotis oli või pidi olema mingigi rahasumma. Ka tunnistaja N. ütlustest tuleneb, et kannatanu rääkis, et võimalik, et rahakoti äravõtmisest „võimalik, sest minu arust oli väikene summa raha kadunud sularahas“. K 1 lk 31, sündmuskoha vaatlusprotokoll, foto 38 – rahakott on esikus kummuti peal, lauatelefoni kõrval. K 1 lk 2 sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et esikus on kapp, millel on muuhulgas rahakott ja pangakaart S. nimele. Sellest tuleneb, et rahakott ei olnud kannatanult ära võetud. Järelikult, tunnistaja B.i ütlused sisaldavad olulist faktilist viga. Kohus tugineb tunnistaja B.i ütlustele osas, milles nad ei ole vastuolus kannatanu, tunnistajate N. ja K. ütlustega, nimelt, et kannatanult nõuti raha 500 eurot, rebiti jope katki ja võeti ära pangakaart. Raha, summas 500 eurot, nõudmise, jope katki rebimise ja pangakaardi äravõtmise kohta oli kannatanu oma ütlustes kindel. Tema ütlused selles osas on kinnitatud tunnistajate N. ja K. ütlustega. Samuti tunnistaja B. on osutanud raha nõudmisele, pangakaardi äravõtmisele ja jope katki rebimisele, seda kannatanu sõnadest. Ülalnäidatud tõenditega on kooskõlas k 1 lk 2 sündmuskoha vaatlusprotokoll, millest nähtub, et lillat värvi mantel on vasaku tasku kohalt kahjustatud, õmblus on rebenenud, k 1 lk 28, foto
22. Kannatanu osutas süüdistatavale kui teo toimepanijale kohtuistungil piisavalt kindlalt. Ta avaldas, et teo tema suhtes pani toime just see isik, kes oli tema juures Püssis ja kes tuli koos tema ja B.iga Püssist Kiviõli linna bussiga. Süüdistatav ise ei eita, et see isik, kes oli koos B.iga kannatanu juures Püssis, oli just tema ise. Tunnistaja B. kinnitas ütlustes, et kannatanu ütles talle samal päeval 23.01.2019, et miks tunnistaja sellise isiku tema juurde toonud, et see isik nõudis raha, võttis ära pangakaardi ja rebis joppe katki. Seega seostas kannatanu tema suhtes toimepandud teoga just süüdistatavat. Süüdistatav ise selgitas, et samal päeval ta ostis kannatanult puskarit, samuti on ta kannatanu juures ka varem käinud puskari ostmas, enne seda viimati novembris
23. Asjaolu, et kannatanu võib olla seotud puskari müümisega, on kinnitatud k 3 lk 122-128,
24. a kohtuotsus J. S. asjas, mille kohaselt aastal 2013 oli J. S. hoidnud korteris puskarit; ja läbiotsimise kohtulik luba, väljaantud juulis 2019, mille kohaselt sanktsioneerib kohtunik läbiotsimist põhjusel, et on alust arvata, et J. S. elukohast võib leiduda keelatud alkoholi. Nimetatud asjaolud osutavad osutavad sellele, et kannatanule võis süüdistatava isik tuttav olla varasemast ajast (mida kannatanu 22.04.2021 istungil enam ei mäletanud ea tõttu või ei soovinud tunnistada oma seotust puskari käitlemisega). Sel juhul teadis kannatanu väga hästi, kes pani teo toime tema suhtes ja osutas toimepanijale vestluses B.iga ja hiljem 22.04.2021 kohtuistungil. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes selles osas, et teo toimepanijaks on süüdistatav. Kohtuistungil uuris prokurör põhjalikult kannatanu korterist väljahüpanud isiku kohta ja väljahüppamise asjaolusid - kas väljahüpanud isik oli sarnane süüdistatavaga, kas hüpati välja köögi- või toaaknast (tunnistaja K. avaldas, et hästi nägi, et hüpati välja toaaknast, kas see isik oli süüdistatav, ei osanud ta öelda; tunnistaja N. avaldas, et politsei saabumisel oli lahti just köögiaken ja selle kaudu sisenes korterisse tema paarimees;). Kohus leiab, et kuriteo ja teo toimepannud isiku tuvastamisel ei oma nimetatud asjaolud tähtsust. Seda juba sellel põhjusel, et väljahüpanud isik ei ole tuvastatud. Tunnistaja K. ei 12 / 37 tundnud isikut ära, seega ei ole teada, kas tegemist on süüdistatava või kõrvalise isikuga. Kannatanu osutas nii kohtueelsel kui ka kohtumenetluses just süüdistatavale kui teo toimepanijale. Tegu oli toime pandud asjaoludel, mil kannatanul oli täielik võimalus identifitseerida teo toimepanijat - sündmus toimus valgustatud korteris, eelnevalt oli kannatanul selle isikuga visuaalne kontakt Püssis, kus isik oli B.iga koos, bussis ja teel koju päevavalge ajal. Kannatanu on kõrges eas ja tal on diagnoositud haigus treemor, kuid pime ja dementne ta ei ole. Tõendina on kohtule esitatud k 1 lk 52, sündmuskohajälje kiiruuringu vastus. Sündmuskoha vaatlusega on tuvastatud, et köögiakna sisemisel pinnal on isiku sõrmejäljed, k 1 lk 2, lk 21-22, fotod 22,
25. Kiiruuringu vastusest nähtub, et sõrmejälje fragmendid on jäetud registrisse kantud Jevgeni Moskaljovi poolt. Kohus märgib, et EKEI põhimääruse kohaselt § 10 p 26 on kohtuekspertiiside instituudil õigus teostada sõrmejäljeuuringuid. Samas riiklike ekspertiisiasutuste tehtavate ekspertiiside loetelust (justiitsministri 18.01.2008 määrus nr 4, selle § 5 p 14) nähtub, et instituut teostab kriminalistikaekspertiise, milleks on muuhulgas sõrmejäljeekspertiis. Seega, käesolevas kriminaalasjas koostatud kiiruuringu vastus ei oma ekspertiisi kvaliteeti, kuna eksperdi arvamuse kujundamine ei ole kohtule nähtav, vastuses puuduvad igasugused kirjeldused ja põhjendused. Sel juhul võib kiiruuringu vastus olla vabatõend KrMS § 63 lg 2 mõttes, mis annab menetlejale aluse püstitada hüpotees, et konkreetne isik võib olla sündmuskohaga seotud. Süüdistatav ise ei eita, et ta külastas kannatanu korterit nii 23.01.2019 kui ka varasemalt, kuigi ei ole kindel, et ta võiks viibida köögis, kuigi ei välista. Kuriteo ja selle toimepanija tuvastamise seisukohalt ei ole oluline, kas isik viibis kannatanu korteris kas esikus või toas või köögis. Kannatanu ütlustest nähtub, et süüdistatav pidi igal juhul viibima kuriteo toimepanemisel vähemalt esikus. Süüdistatav ise tunnistab, et ta viibiski 23.01.2019 kannatanu korteris esikus eesmärgiga osta puskarit, varastas riiulilt telefoni ajal, mil kannatanu läks talle pudelit tooma. Seega nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlused on kooskõlas vabatõendiga (kiiruuringu vastus), mille kohaselt on süüdistatav sündmuskohaga seotud isik. Süüdistatav avaldas kohtuistungil ütlustes, et ta ei tea, miks kannatanu osutab temale kui kuriteo toimepanijale, võib olla kannatanu eksib. Kohus leiab, et kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud ühtki alust, millele kannatanul oleks motiiv valetada tema suhtes teo toimepannud isiku kohta. Kohtuliku arutamise käigus olid kontrollitud põhjalikult kõik faktilised asjaolud, mis puudutasid kannatanu väidet teo toimepannud isiku kohta. Kannatanu ütluste pinnal on võimalik jälgida, kuidas kannatanul tekkis teadmine, kes on tema suhtes teo toimepannud isik. Kannatanu koheselt, samal päeval, 23.01.2019 seostas teo toimepanijat just selle isikuga, kes oli tema juures Püssis tunnistaja B.iga koos. Selle kohta ei olnud kannatanul kunagi ühtegi kahtlust. Kannatanu nägi tema juures Püssis 23.01.2019 B.iga koos olnud isikut päevavalgel ja nägi samal päeval teo toimepannud isikut oma korteris valgustuse juures. Isik läks koos temaga bussipeatusest kortermaja juurde. Nende sündmuste vahel oli lühike aeg. Kannatanule jäi sündmustik kindlalt meelde ja kannatanu kinnitas sama 22.04.2021 kohtuistungil. Kohus ei näe siin ühtegi võimalust või momenti, miks kannatanu võiks eksida teo toimepanija isikus või millal ja miks kannatanul võiks tekkida ekslik arusaam teo toimepanija isiku kohta. Kannatanu, tunnistaja N., K. ja osaliselt B.i ütlustega, samuti sündmuskoha vaatlusprotokolliga peab kohus tuvastatuks, et: 13 / 37 23.01.2019 peale kella 15, aadressil xxx sisenes süüdistatav kannatanu J. S. korterisse kannatanu tahte vastaselt, võttes temalt võtmed ära ,seejärel, kui kannatanu sisenes ka korterisse, pani ukse seest lukku ja nõudis kannatanult raha 500 eurot. Süüdistatav võttis kannatanu käest pangakaardi, mis oli rahakotis, rebides selle käigus jope katki, ja küsis pangakaardi koodi. Kohus leiab, et süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida

§ 199

lg 2 p 5, 8 järgi viitega

§ 25lg 2 ehk varguse katse toimepanemine avalikult ja sissetungimisega.

Ei ole vaidlust, et süüdistatav tungis kannatanu korterisse tema tahte vastaselt. Kannatanu poolt ukse avamisel jõudis ta kannatanust ette ja sisenes korterisse kannatanu tahte vastaselt ehk tema nõusolekuta. See on sissetungimine

§ 199lg 2 p 8 mõttes.

Kohe hakkas süüdistatav nõudma kannatanult raha summas 500 eurot. Süüdistatav pani ukse võtmega lukku ja ütles, et laseb vabaks aga anna raha. See fakt näitab, et süüdistatava eesmärgiks oli seatud sularaha (mis on vallasasi

§ 199mõttes, 3-1-1-66-07) äravõtmine selle omastamise eesmärgil.

Edasi võttis ta kannatanult ära avalikult kuid vägivallata pangakaardi (mis on esitajadokument, kuid nominaalväärtust ei oma, mistõttu ei ole vaadeldav vallasjana

§ 199

mõttes, Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne, 2021, lk 641, kommentaar 4) ja küsis koodi, mida kannatanu ei teatanud. Raha saamiseks läks süüdistatav koos kannatanuga pangaautomaadi juurde raha võtmiseks, kuid see jäi lõpule viimata süüdistatavast olenemata asjaoludel – pangakaart läks kaduma teel. Kohus leiab, et teoakt „rebis jope katki“ ei kujuta endast vägivalda

§ 200mõttes.

Vägivalla all

§ 200

järgi mõeldakse

§ 120

ja 121 järgi kvalifitseeruvat vägivalda - eeskätt kehalist väärkohtlemist (füüsiline vägivald) ja ähvardust (psüühiline vägivald). Selles osas on kohtupraktika välja kujunenud, 3-1-1-25-07 p 13.1 ja 3-1-1-59-07 p 15. Lisaks 3-1-1-27-16 p 10: „…Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et

§-s 200 kirjeldatud röövimine kujutab endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (

§ 199

lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt

§-des 118 ja 120-121 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimati nimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06, p 9)….“ Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud, et jope katki rebimine oleks vahend vara kättesaamiseks, hõivamiseks. Jope katki rebimine käesoleval juhul ei ole tegu vaid teo tagajärg (näiteks tegu oleks - kannatanust kätega haaramine, põrandale mahasurumine, kätega pigistamine vms), Ei ole tuvastanud, mis asjaoludel, millise teo tagajärjel sai jope katki rebitud – kas see on kannatanu liigutuste tagajärjel või juhuslikust kehaliigutusest või süüdistatav tegi midagi sellist kannatanu kehaga, mõjutas teda füüsiliselt, et pangakaart kätte saada. Kannatanu ei kirjeldanud, kuidas pangakaardi äravõtmine täpsemalt toimus. Tegelikult ta avaldas hoopis, et „ta kahmas mul käest ära selle kaardi, siis küsis kuidas võtad raha välja kui ei mäleta koodi“. Kannatanu avaldas, et kaart oli rahakotis ja rahakott vasakus taskus. „Kui ära võttis, siis rebis ka jope katki“, k 3 lk
3. Siin jääb ebaselgeks, kuidas kaart sattus kannatanu kätte, kui süüdistatav võttis selle ära. Igal juhul, kannatanu ütluste alusel tuvastatud asjaoludest ei ole võimalik tuletada, et kannatanu suhtes oleks kasutatud vägivalda, mis oleks oma olemuselt vahend vallasasja või muu eseme hõivamiseks. Ei ole alust kvalifitseerida süüdistatava tegu röövimisena

§ 200järgi.

Süüdistatava tegu seisnes mitmest teoaktist – sissetungimine, avalikult kuid ilma vägivallata raha summas 500 eurot nõudmine ja pangakaardi ära võtmine. Pangakaardiga raha äravõtmine (ka selle katse puhul) on kvalifitseeritav

§ 213arvutikelmusena (3-1-1-36-15 p 14).

Praktikas on sageli esinevaid juhtumid, kus pangakaart võetakse ära varguse käigus (avalikult või salaja). Samas on õiguslikus mõttes 14 / 37 põhjendatud küsimus, kas pangakaardi äravõtmine ja selle hilisem kasutamine (kasutamise katse) tuleb kvalifitseerida varguse ja arvutikelmise kogumina, või üksnes varguse või arvutikelmusena. Lahendis 3-1-1-128-12 p 10-1 leidis Riigikohus, et kui pangakaart saadakse kätte röövimise või tapmise käigus, hõlmas eelnev raskem tegu hilisema arvutikelmuse. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne, 2021, lk 716 ei anna selget vastust küsimusele, kui pangakaart on saadud varguse (avaliku või salajase) või selle katse käigus, kashõlmab vargus järgmise teo – näiteks nagu antud juhul pangakaardi koodi küsimise ja pangakaardiga mineku pangaautomaadi suunas. Maakohus leiab, et süüdistatava tegu, pangakaardi äravõtmine avalikult ja koodi küsimine on kaetud varguse toimepanemisega ega nõua eraldi kvalifitseerimist arvutikelmuse katsena. Samas peab maakohus ära märkima, et süüdistatavale ei olnud süüdistusena esitatud faktilised asjaolud nagu pangakaardi äravõtmine ja koodi küsimine. Riigikohtu praktikas on rõhutatud, 1-17-3371/311 p 66 ja 77, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). Süüdistuses oli näidatud hoopis muu sündmustik, nimelt, et süüdistatav tiris kannatanu tagasi jõuga korterisse, mille käigus rebenes jope katki ja nõudis kannatanult, et ta võtaks tema jaoks raha pangaautomaadist välja ja hakkas koos kannatanuga liikuma sularahaautomaadi suunas. Selliseid asjaolusid ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud, välja arvatud et kannatanu ja süüdistatav läksid koos pangaautomaati suunas. Kohus leiab, et pangaautomaadi suunas koosminekut ei saa kuidagi kvalifitseerida arvutikelmusena, vähemalt selle katse staadiumis, sest sellega ei olnud kuriteo toimepanemist alustatud. Sel juhul oleks varguse katsena näiteks vaadeldav teise isiku korteri asukohta jalgsi minek. Kuriteo kohta saabumisega ei alusta isik veel kuriteo toimepanemist. Seega lõplikult on kohus arvamusel, et süüdistatava tegu, mis seisnes selles, et 23.01.2019 peale kella 15, aadressil xxx sisenes süüdistatav kannatanu J. S. korterisse kannatanu tahte vastaselt, seejärel, kui kannatanu sisenes ka korterisse, nõudis kannatanult raha 500 eurot, tuleb kvalifitseerida

§ 199

lg 2 p 5,8 järgi avalik vargus, sissetungimisega, mis jäi katse staadiumisse, sest kuritegu jäi lõpule viimata süüdistatavast olenematul põhjusel – kannatanul ei olnud sularaha. Kohus leiab, et tahtluse poolest tegutses süüdistatav kavatsetult

§ 16

lg 2 mõttes, sest ta seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, nimelt seadis eesmärgiks kannatanult raha äravõtmise avalikult ja tungides kannatanu korterisse (sellele osutab asjaolu, et ta hakkas kohe raha 500 eurot nõudma ja pani ukse lukku seestpoolt, öeldes, et anna raha lasen vabaks) ja vähemalt pidas selle asjaolu saabumist võimalikuks, kuna võttis tarvitusele vastavad meetmed, et rahasumma kätte saada – nõudis raha ja pani korteri ukse seestpoolt lukku, et kannatanu üksi ei läheks korterist välja. Tapmine Süüdistatav tunnistas ennast süüdi tapmises osaliselt. Ta tunnistas kehavigastuste tekitamist osaliselt, kuid ei tunnista tahtlust tapmisele. 15 / 37 Süüdistatav selgitas ütlustes k 3 lk 116-120 pöördel järgmist. Ta avastas, et kannatanu E. suri 22.05 kl

1. Eelneval päeval, 21.05, korteris lõi ta kannatanut kaks korda vastu keha. Tekkis konflikt. Ühe korra lõi ta kannatanut näkku. Kannatanu teadvust ei kaotanud. Toimus tõuge, mille tagajärjel kukkus ta maha ja lõi pea katki. Kannatanul hakkas verd tulema. Kannatanu kaotas teadvuse. Ta osutas kannatanule esmaabi - kunstlik hingamine ja südamemassaaž. Ta aitas kannatanut paar minutit. Kannatanu jäi istuma diivanile. Kukla piirkonnas jooksis verd. Kellaaja kohta – kannatanu tuli tööbussiga 15.35, süüdistatav tuli 15 minutit hiljem. Ta jäi magama samas toas voodil ega näinud märke kannatanul, et too võiks surra. Hommikul ta ärkas üles ja kannatanu oli voodil kõrval, ei rääkinud, kuid silmad olid lahti. Oli kuulda kannatanu mõminat. Kl 11.40 22.
2. lahkus süüdistatav korterist ei tea milleks. K 3 lk 116-117, vastused kaitsja küsimustele. Vastates prokuröri küsimustele selgitas süüdistatav, et lõi parema ja vasaku rusikaga kannatanu roiete piirkonda, rinna juurde, ülespoole rinda, kõhupiirkonda. Näkku löömise tagajärjel kannatanul verd ei tulnud. Löömise hetkel oli kannatanu seistes tema poole näoga, ta ei kukkunud maha. Verd hakkas kannatanul jooksma, kui ta maha kukkus ja pea katki lõi. Haav oli kuklapiirkonnas, lahtine haav. Ta võib kindlalt väita, et siis kui osutas esmaabi, siis oli kuklas lahtine haav ja jooksis verd. Tal on raske öelda, miks vastavalt ekspertiisiaktile on kannatanu peanahk terve ja ühtegi lahtist haava ei ole. Konflikt lõppes kl 19 paiku 21.
3. Kaua aega kannatanu oli teadvuseta mahakukkumise tagajärjel, aga oli nähtav, et tal on raskusi püsti tõusmisega. Mõtet kutsuda kannatanule kiirabi tal ei tekkinud, ta ise osutas talle esmaabi. Ta aitas kannatanut verejooksu peatada, haava kinni panna, et verd ei tuleks. Esmaabi, kunstlik hingamine, andis ta, kui kannatanu oli pikali diivanil. Esmaabi otsustas ta anda, sest suust hakkas vahtu tulema. Kiirabi ei kutsunud ka selle peale, oli kergemeelne ja oli purjus ka. Süüdistatav möönis, et vigastused, mis on tuvastatud ekspertiisiga kannatanu kehal, nimelt roidemurrud, võisid tekkida tema löökidest. Kl 12 paiku 22.05, olles samas korteris, helistas ta R. L.le ja ütles, et talle tundub, et kannatanu enam ei hinga. L. soovitas otsida arstiabi, kutsuda kiirabi. Vastates prokuröri küsimusele korrigeeris süüdistatav enne ristküsitluses antud ütlusi ja avaldas, et südamemassaaži, kunstlikku hingamist ehk elustamist ta tegi kannatanule hoopis 22.
4. Kannatanu lamas lahtiste silmadega. Seisund ei paranenud. Kiirabi ta ikka ei kutsunud. Läks korterist välja ja pani ukse lukku oma võtmega. 22.05.2021 kl 20 paiku tuli ta korterisse tagasi koos E. A. ja Z.iga. Ukse tegi lahti oma võtmega. Korteris ta ei ole midagi puudutanud. Kõik kolmekesi läksid korterist välja. Kannatanu oli diivanil samas asendis. Ta pani kannatanule peale teki juba siis kui läks korterist välja. Kohtu küsimustele k 3 lk 119-120 pöördel, selgitas süüdistatav, et ta nägi seda veritsevat lahtist haava kannatanu kukla piirkonnas vasakul pool, seal oli paljas koht, oli näha haava, ta pani käterätiku peale et peatada verd. Kohtu täpsustavale küsimusele selgitas, et ta lahtist haava tegelikult ei näinud, aga verd oli palju, teistmoodi ta ei oska selgitada. Süüdistatav avaldas, et tal on raske seletada, miks tema kirjeldatud haava surnukehal ei ole. Raske seletada, kas verd tuli tegelikult suust või ninast. Kohtu küsimusele tunnistas süüdistatav, et kui ta helistas L.le 22.05 lõunaajal, siis võis kannatanu olla juba surnud, sest elumärke tal ei olnud. 16 / 37 Süüdistatav avaldas, et ta lõi kannatanut näkku sarnapiirkonda, kus on näoluu, vasakul poolt. Kohtu küsimusele, kuidas ühest löögist on kannatanu näole tekkinud neli erinevat vigastust, ekspertiisiakti vigastuste loetelus pp 2,3, 32,33, selgitas süüdistatav, et ei saanud ühest löögist, ei tea, lõi 2-3 korda. Need vigastused, mis kohtu poolt ette loetletud on tema poolt tekitatud. Süüdistatav avaldas, et kannatanu löömisel vastu keha ei teinud ta seda jala ega muu esemega. Ta väidab, et kehal oleval vigastused tekkisid kahest löögist rusikaga vastu keha, võib olla siis kui kannatanu kukkus maha. Küsimusele, kuidas sisevigastused võisid tekkida kanatanu maha kukkumisel, kui seljal pindmisi vigastusi ei ole, ütles süüdistatav, et tal ei ole selgitusi. Kohtu küsimisele, et vastavalt ekspertiisiaktile on kannatanu jalgadel, kätel, õlgadel hulgalisi verevalumid, vigastuste loetelu 6-15 ja veelgi, kuidas nad tekkisid, selgitas süüdistatav võib olla ta haaras kannatanut, kui tegi esimese lööki. Ta haaras kannatanut pärast lööke vastu nägu ja keha ,kuid enne seda kui kannatanu kukkus maha. Kui ta haaras kannatanu, istus kannatanu juba diivanil, ta haaras kätest kus on lihased ja õlavarrest ülal pool, ei oska öelda vasakul pool. Küsimusele, kas ta haaras kannatanut ühel korral, selgitas süüdistatav, et nüüd mäletab väga ähmaselt, võib olla mitu korda. Mis eesmärgiga milleks haaras kannatanut, ei oska seletada. Kohtu küsimustele, kas ta lõi kannatanut vastu jalgu, palus süüdistatav kohtul täpsustada, kus need vigastused on. Kohtu küsimusele, kui lõi siis kuhu lõi kannatanut vastu jälgi, avaldas süüdistatav, et vastu jalgu ei löönud. Kohtu küsimusele, kuhu ta lõi kannatanu vastu keha rusikaga konkreetsemalt, sest kõht ja rind on erinevad kohad, selgitas süüdistatav, et vastu roideid, külglöök. Esimese löögi ta tegi parema rusikaga paremale poole roiete piirkonda. Küsimustele, roided on ülal ja all, all on roided juba kõhu juures, selgitas süüdistatav, et ta ei oska öelda kuhu lõi. Teine löök oli vasaku rusikaga vasakule poole. Kohtu küsimusele, vastavalt ekspertiisiaktile vigastuste loetelu p 24-26, neid vigastusi on rohkem arvu poolest kui ühest löögist vasakule ja ühest löögist paremale, kas lõi rohkem kordi, selgitas süüdistatav „tol hetkel oli minu seisund, ma ei saanud aru, mis minuga toimus: nendest sõnadest mida mulle lausus šoki, võib olla tekitasin neid lööke, ma ei tea mitu neid oli. Ma ei taha petta.“ Süüdistatav möönis, et lööke võib olla rohkem kui kaks vastu keha. Kohtu küsimusele avaldas süüdistatav, et ta tegi kunstlikku hingamist ja südamemassaaži ikka 22.05, mitte 21.
5. Kohtu küsimusele, kas siis 21.05 ta ei püüdnud elustada kannatanut (kaitsja küsimustele vastates ta avaldas, et osutas esmaabi, reanimeerimine, kunstlik hingamine ja südamemassaaž k 3 lk 116 pöördel, just 21.05, kui kannatanu kukkus maha tõukamisest ja kaotas teadvuse k 3 lk 117), vastas süüdistatav, et vist mitte ei oska öelda, kõik on ähmane. Süüdistatav avaldas, et püüdis elustada kannatanut siis ühel korral seda 22.05 kella 13.10 paiku seda enne kõnet L.ule (enne, vastates prokuröri küsimustele, väitis süüdistatav vastupidist – algul helistas ta L.ule ja ütles talle, et kannatanu ei hinga ja pärast kõnet L.ule hakkas kannatanut elustama k 3 lk 118 pöördel). Elustamist kirjeldas süüdistatav järgmiselt. Püüdis vajutada rindkerele käelabadega, kahe käega, rindkerele keskkohta, vajutas 10 korda ringis, suust tuli kas vahtu või süljeklomp, kollakat värvi. Kannatanu rinnak oli tema arust tema käte all pehme. Süüdistatav tunnistas oma ütlustes sisuliselt seda, et 21.05.2020 pärast kella 15.35 kuni kella 19.00, isikliku konflikti käigus, korteris aadressil xxx põhjustas ta kannatanu K. E.le kehavigastused, lüües kannatanut 2-3 korda rusikatega vastu nägu ja korduvalt vastu keha roiete piirkonda. Süüdistatava ütlustesse suhtub kohus kriitiliselt. Süüdistatav korrigeeris oma ütlusi ristküsitluse käigus (ütlused ja vastavad tähelepanekud on kohtu poolt ülal toodud) enda 17 / 37 kasuks, püüdes vältida kogu kehavigastuste kompleksi omaksvõttu ja jätta mulje, et tegelikult ta lõi kannatanu mitu korda, kuid see ei olnud intensiivne ja väga palju lööke ei olnud. Ainult siis, kui kohus ekspertiisiaktist luges talle ette kannatanu surnukehal avastatud kehavigastuste loetelu ja nende paiknevuse kohta, tunnistas süüdistatav osaliselt, et mõned kehavigastused on tema poolt tekitatud (näiteks kehavigastused pea piirkonnas). Rinna, jäsemete piirkonnas avastatud kehavigastusi tunnistas süüdistatav enda põhjustatuna osaliselt, väites algul, ta lõi kannatanut ainult kahel korral rusikaga roiete vastu. Lõpuks möönis süüdistatav, et lööke võis olla rohkem. Süüdistatava ütlused kohtuistungil ei ühti muu menetlustoimingu teostamisel antud selgitustega. K 1 lk 175-233 18.06.2020 koostatud ütluste olustikiga seostamise protokollist nähtub, et süüdistatav eitas kannatanu löömist ja väitis, et kannatanu on peaga maha kukkunud, oli palju verd haavast, ta aitas teda voodile, millele kannatanu jäi lebama. Ütluste seostamisel väitis süüdistatav, et veel hommikul 22.05.2020 ta rääkis kannatanuga, ja kannatanu ütles talle, et tal on kõik normaalne k 1 lk 190 (kohtumenetluses väitis ta hoopis, et 22.05.2020 kl 11.40 kui ta lahkus korterist, kannatanu ei hinganud ja elumärke tal ei olnud). Peale seda läks ta linna, kus jalutas, käis pargis, tarvitas alkoholi 2-3 tundi ja otsustas tagasi koju tulla, k 1 lk 191-
6. Alles õhtul 22.05.2020 kl 19 paiku tuli ta koju ja nägi, et kannatanu on voodil, ta vaatas kannatanu huuli, nad olid sinised, ta puudutas huuli, püüdis suu lahti teha, k 1 lk
7. Pärast seda läks ta A. juurde, k 1 lk
8. Kohtueelsel uurimisel muu menetlustoimingu teostamisel ei rääkinud süüdistatav mitte midagi elustamisest. Elustamise versioon tekkis süüdistataval alles kohtumenetluses. Seega ei olnud süüdistatava ütlused järjepidevad menetluse erinevatel etappidel, mis tekitab kohtule kahtluse, et süüdistatav ei anna kogu tõele vastavaid ütlusi, vaid püüab vähendada oma vastutust. Kohus juhib tähelepanu järgmistele asjaoludele. Süüdistatava ütlustest nähtub, et kannatanu (nii eluolevas seisundis kui ka juba surnuna) viibis alates 21.05.2020 kl 15.35 kuni politsei saabumiseni 22.05.2020 samas korteris. Koos kannatanuga, alates 21.05.2020 kl 15.35 kuni keskpäeva ajani 22.05.2020, oli korteris ainult süüdistatav. Lahkudes korterist 22.05.2020 kl 11.40 ( nagu ta väitis kaitsja küsimusele k 3 lk 117), pani ta ukse oma võtmega lukku, kannatanu enam ei hinganud ega omanud muid elumärke. Tagasi tulles korterisse 22.05.2020 kl 19 paiku koos A. ja Z.iga, tegi ta ukse lahti oma võtmega, kannatanu oli samas asendis voodil nagu enne lahkumist. Need asjaolud näitavad, et keegi kolmas pole korteris käinud, seega võib kannatanul avastatud kehavigastuste kompleksi, mille tekkimise põhjuseks on vägivald, seostada ainult süüdistatava endaga. Samuti tuleb arvestada sellega, et vastavalt k 2 lk 67 kannatanu tööandja AS X vastusele pidi kannatanu ilmuma tööle kl 06:00 22.05.2020 vastavalt graafikule. Kannatanu ei ilmunud ega andnud ennast märku, temaga püüti võtta ühendust korduvalt telefonitsi kui ka Facebooki kaudu. Kohus märgib, et see asjaolu osutab sellele, et 22.05.2020 varahommikul (näiteks 21.05.2021 läbis ta varahommikul turvavärava kl 05:34), ei olnud kannatanu võimeline mitte ainult minema tööle, vaid olles kodus, andma endast märku telefonitsi, kas ise helistades või kirjutades või võttes kõne vastu. Seega on alust arvata, et kannatanu võime reageerida ja liikuda oli juba 22.05.2020 kl 05 paiku oluliselt häiritud. Tunnistajana ülekuulatud E. A. kinnitas k 3 lk 78-79 pöördel, et 21.05.2020 kl 15.30 bussiga jõudis ta töölt Kiviõlisse. Kannatanu sõitis samuti sama bussiga töölt koju, hematoome näol tal ei olnud. Nimetatud asjaolu on kinnitatud asitõendi vaatlusprotokolli ja k 2 lk 72-82 ja salvestisega, millest nähtub, et kannatanu 21.05.2020 hommikul saabub tööle ja tööpäeva lõpus ootab hoone ees tööbuss. 18 / 37 Õhtul 21.05.2020 helistas talle süüdistatav kannatanu telefoni numbrilt ja rääkis jama. 22.05.2020 kl 20 paiku tuli tema juurde süüdistatav ja ütles, et kannatanu on surnud. Ta helistas kannatanu telefoni numbrile, see kutsus, aga ei vastanud. Tema, süüdistatav ja Z., kolmekesi läksid kannatanu korterisse. Süüdistatav ütles, et kannatanul tuli vahtu suust. Korteris nägi ta toas kannatanu keha, ta nägi, et nägu oli sinine. Läksid kõik õue ja ta helistas politseisse. K 2 lk 86-101 asitõendi vaatlusprotokoll ja salvestis kinnitavad tunnistaja ütlust. Kõnest häirekeskusesse tuleneb, et sinna helistab E. A. ja teatab, et kannatanu on korteris, surnud, läbi pekstud ja sinine. Kõne kestel ühineb vestlusega V. Z., kes kinnitab, et korteris on naisterahva surnukeha. Tunnistaja V. Z. selgitas kohtuistungil k 3 lk 80-81, et 22.05.2020 oli ta E. A. juures, tarvitati alkoholi. A. juurde tuli süüdistatav. Tunnistaja käis ära pool tundi, kui tuli tagasi, oli süüdistatav ikka A. juures, tarvitasid alkoholi. Süüdistatav ütles, et korteris on surnukeha. A. ei tahtnud minna vaatama, oli juba purjus. Tunnistaja ütles, et lähme ja vaatame. Kolmekesi läksid korterisse. Süüdistatav tegi ukse lahti võtmega. Korteris, peale sisenemist, A. ütles, et helistab politseisse kohe. Surnukeha oli teki all, tunnistaja ei näinud, mis asendis keha oli. Läksid kõik välja ja A. helistas politseisse. Tunnistaja ei mäletanud oma kõnet häirekeskusesse, seda isegi pärast kõne teksti avaldamist, k 3 lk 81 pöördel. Tunnistajate A. ja Z.i ütlused on kooskõlas süüdistatava ütlustega selles osas, et 22.05.2020 õhtul süüdistatav tuli A. juurde, teatas, et korteris on surnukeha, ja kolmekesi läksid korterisse vaatama. Tunnistaja A. helistas politseisse. Ütlused on kookõlas salvestisega häirekeskusesse. Tunnistaja R. L. kinnitas kohtuistungil k 3 lk 82, et 21.05.2020 oli süüdistatav tema juures ja kl 16 – 16.30 paiku tarvitasid koos alkoholi. Süüdistatav pidi ootama kannatanu tööbussilt ja lubas tulla tagasi õhtul, kuid ei tulnud. Ta helistas süüdistatavale, kuid ta ei vastanud. 22.05.2020 helistas süüdistatav talle ja ütles, et kannatanu ei hinga ja mida ta peab tegema. Tunnistaja soovitas tal helista kiirabisse ja proovida elustamist. Tunnistaja R. L. kinnitas kohtuistungil k 3 lk 83, et 21.05.2020 läks ta isa juurde, kus süüdistatav ja isa tarvitasid alkoholi- viina, kuid see oli kl 13 paiku, käisid veel poes alkoholi ostmas. Süüdistatav pidi ootama kannatanut tööbussilt. Tunnistajate ütlustega on kinnitatud fakt, et 21.05.2020 enne, kui süüdistatav ja kannatanu mõlemad olid juba kodus, oli süüdistav alkoholi tarvitamisest tingitud seisundis. Süüdistatav ise seda ei eita. K 1 lk 120, 23.05.2020 kl 00:33 kontrolliti süüdistatava seisundit, indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et isiku organismis on tuvastatud alkoholisisaldust. Nimetatud tõend kinnitab Z.i ütlusi, et A. korteris tarvitasid süüdistatav ja A. alkoholi. Tunnistaja I. S. ütlused ei omanud sisulist tõenduslikku tähendust, k 3 lk 75 pöördel-77 pöördel. Tunnistaja on abipolitseinik, kes saabus sündmuskohale korterisse, kus oli avastatud kannatanu surnukeha. Tunnistaja kinnitas, et saabumisel oli maja juures kolm isikut, muuhulgas süüdistatav, kellega koos mindi korterisse, süüdistatav tegi ukse lahti oma võtmega. Tunnistaja kinnitas sündmuskoha vaatlusprotokolli andmeid ja k 2 lk 8 kiirabikaardi andmeid, et surnukehal on visuaalselt hulgaliselt hematoome, nina verine, mitmed roided purunenud, teade saabus kiirabile kl 22.
9. Samuti kinnitas ta A. ja Z.i ütlusi, et nad ootasid maja kõrval politsei saabumist kõik koos. 19 / 37 Sündmuskoha vaatlusprotokollist k 1 lk 54-103 (koos fototabelitega), toimingu algus on 23.05.2020 kl 01.20, nähtub: korteri xxx elutoas diivanivoodil on naisterahva surnukeha, isik on tuvastatud – K. E.. Surnukeha on kaetud tekiga, tekikotil on avastatud verekahtlased määrdumised. Verejäljed on linal, mis on surnukeha all. Surnukeha on selili, riietest on kehal varrukateta särk, millel on verekahtlased jäljed. Näol nina sees on kuivanud verd. Surnukeha vaatluse hetkel kl 01.39 (kohtuarsti osavõtul) on tardumus sõrmedes ja kehalihastes tugev. Visuaalselt on nähtavad kehavigastused: silmaümbrused on lillad, nahaalused verevalumid on nähtavad; sama tüüpi verevalumeid on hulgaliselt mõlemal ülajäsemel, mõlemal poolt rindkeret, mõlemal alajäsemel. Sedastatavad on ka rohked nahaalused verevalumid sinikas-lillat või lillat värvi; roiete patoloogiline liikuvus. Elutoas on avastatud verekahtlased jäljed - määrdumised. Tugitoolil nr 1 verekahtlased jäljed, foto 27,
10. Tugitoolide vahel seinal tapeedil on verekahtlased pritsmed, foto 29, põrandast 56 cm kõrgusel. Tugitoolil nr 2 on verekehalased pritsmed, foto 30, põrandast 17 cm kõrgusel. Vaibal on verekahtlane määrdumine, foto
11. Diivani kattematerjali peal on verekahtlased määrdumised, intensiivselt imbunud, foto
12. Magamistoas on avastatud esemed, millel on verekahtlased jäljed. Nimelt voodil on neli patja, kaks nendest pöörati esiküljega ülespoole, pinnal on intensiivsed verekahtlased määrdumised, foto
13. Koridoris on pesumasin, sees on niiske pesu – padi, 3 padjapüüri, 2 dressipluusi, 3 paari sokke, meeste aluspüksid. Pesumasina kummikaitse peal on verekahtlane määrdumine, fotod 51 ja
14. Vannitoas on kraanikausi välimisel pinnal verekahtlane nire, foto
15. Segistil on verekahtlane määrdumine, foto 60 ja
16. Nimetatud tõend kinnitab süüdistuse väidet (millega on kooskõlas ka süüdistatava ütlused), et kehavigastused olid kannatanule tekitatud samas korteris. Kehavigastuste kompleksi põhjustamisega võib olla seotud ka verekahtlaste määrdumiste, pritsmete olemasolu korteri ruumides – elutoas seinal, vaibal, tugitoolidel, diivanil, ning magamistoas patjadel, samuti vannitoas kraanikausse välisel pinnal verekahtlane nire. K 1 lk 104-116 sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et korduvalt vaadeldi sündmuskoht 27.05.2020, võeti kaasa pudelid ja suitsuosad, fikseeriti ka jalatsite jälg. Sündmuskoha andmed ei oma tõenduslikku tähendust antud kohtuasja lahendamisel, sest saadud andmed ei olnud kohtumenetluses kuidagi tõendamisesemetesse kuuluvate asjaolude tuvastamiseks rakendatud. Need suitsukonid, pudelid olid vaadeldud asitõendi vaatlusprotokolliga k 2 lk 139-143, mingitki tõenduslikku informatsiooni kohus sellest ei tuvastanud. Suitsukonid olid hiljem esitatud DNA ekspertiisile, kuid sellest ka ei ole saadud kohtu jaoks tõenduslikku materjali, välja arvatud, et suitsukonide proovidest avastatud bioloogiline materjal võis kuuluda kannatanule (k 2 lk 33-34), pudelil olevast proovist saadud bioloogiline materjal võib erinevate tõenäosustega kuuluda kas kannatanule, süüdistatava osas ei saa teha usaldusväärseid järeldusi (k 2 lk 35-36). Kohus võib nende tõendite alusel teha ainult seda järeldust, et lähtudes nendest andmetest kinnitatakse asjaolu, et keegi kolmas isik, et ole korteris käinud. K 1 lk 117- 118 sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et sündmuskohta vaadeldi taas 12.06.2020, kontrolliti pesumasina sees olevaid asju. Riideesemed võetakse ära ja pakendatakse. Kirjelduse järgi sees on halli värvi pusa, punase-musta värvi pusa, kolm padjapüüri, meeste aluspüksid musta värvi, valge padi, kolm paari sokke, mis on sarnane kirjeldusele esimeses vaatlusprotokollis k 1 lk 56 j foto lk 87-
17. Uueks asjaoluks on vaatlusel näidatud, et pesumasinas on veel roosat värvi käterätik. Fotosid ei ole tehtud. Asjas võetakse ära ja pakendatakse, pakendid nr 1 ja
18. 20 / 37 Need riideesemed on vaadeldud asitõendi vaatlusprotokolliga, k 2 lk 106-
19. Tumesinisel sokil, halli värvi ühel sokil on Tetrabase testi abil avastatud verd. Verd on avastatud padjal ja kolmel padjapüüril, samuti on verd avastatud halli värvi kampsunil Spirit ja roosat värvi käterätikul. Ehk kõik pesumasinas avastatud esemed, välja arvatud punase-musta värvi pusa, helesinist värvi sokid ja musta värvi aluspüksid, olid algul määrdunud verega. Isiku läbivaatuse protokollist k 1 lk 137-163, nähtub, et 23.05.2020 kl 06:55 tehtud läbivaatusel Jevgeni Moskaljovile: veremäärdumised olid avastatud polol, sokil, ja vasaku jala suurel varbal. DNA ekspertiisiaktiga on tuvastatud, k 2 lk 29-44, et: P 1 - süüdistatava vasaku jala suure varba küünelt võetud proovist, mis sisaldas inimverd, süüdistatava pusalt ja T-särgilt ( proov nr 2) võetud proovidest, mis võivad sisaldada eeltesti alusel verd: elutoas esimese tugitooli juures seinal asuva pritsme proov võib sisaldada verd, elutoa diivani osal asuv määrdumise proov võib sisaldada verd, magamistoa voodil asuva padja määrdumise proov võib sisaldada verd, - on saadud DNA täisprofiilid, mis on kokkulangevad K. E. DNA-profiiliga, kuid mitte Jevgeni Moskaljovi profiiliga. Sellega on kinnitatud, et süüdistataval kehal (suurel varbal), tema riietelt ( pusa, sokk ja Tsärk) ja korteri elutoas, vannitoas ja magamistoas on avastatud kannatanu verejäljed; p 6 – süüdistatava vasaku käe nimetusõrme küüne ümbruselt võetud proovist, võis eeltesti alusel sisaldada verd, süüdistatava T-särgi esiosalt võetud proov, võib eeltesti alusel sisaldada verd, süüdistatava sokilt võetud proov, võib eeltesti alusel sisaldada verd, vannitoas kraanikaussi välispinnalt verekahtlaselt määrdumiselt võetud proov võib eeltesti alusel sisaldada verd, - on saadud DNA täisprofiilid, mis pärinevad mitmelt isikult, nendes segaprofiilides on eristatav peamine DNA profiil, mis on kokkulangev K. E. DNA profiiliga. Nimetatud asjaolud annab kohtule aluse arvata, et süüdistatav oli kannatanuga kontaktis ja olukorras, mil kannatanul tuli verd. See kinnitab süüdistatava ütlusi, milles ta ei eita kannatanule kehavigastuste põhjustamist. Süüdistatav ei eita kannatanul verejooksu fakti, kuigi püüab seda seostada kannatanu mahakukkumisega kuklaga vastu pinda (kuigi sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et kuivanud verd on näha kannatanu ninas). Tõendina on esitatud jäljeekspertiisiakt, k 2 lk 47-61, koos fotodega, milles nähtub, milline on korteris, süüdistatava riietel ja tema kehal avastatud verejälgete tekkemehhanism. Eksperdiarvamusel p 1, k 1 lk 50, elutoa seinal, foto lk 52, on pritsmed, mis on tekkinud õhus laialipihustunud verest vereallikale mõjunud välisjõu toimel. Kohtuistungil ülekuulatud ekspert M. R. selgitas ekspertiisiakti täpsustamiseks, k 3 lk 105, et pritsmed elutoa seinal ei saanud tekkida viisil, kuidas seda kirjeldas süüdistatav ütluste olustikuga seostamisel (vastava protokolliga on ekspert tutvunud). Kui süüdistatav väitis, et ta lükkas või tõukas kannatanu pikale, siis pritsmed saavad tekkida alles siis, kui on olemas mingisugusel pinnal juba lahtine veri, näiteks näopinnal ja siis lüüa, sellest tekkivad pritsmete jäljed. Ekspert selgitas, et akti kirjeldavas osas on näidatud, et pritsmete suund on ülevalt alla vasakult paremale. Sellises olukorras võis kannatanu asend olema seistes või istudes. Kohus märgib, et tõend annab aluse arvata, et pritsmete olemasolu seinal, nende suund kinnitavad, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes vägivalda, lüües teda sama kehapiirkonda ka siis, kui kannatanul oli sellel kehapinnal juba lahtine veri. 21 / 37 Seda kinnitab ka eksperdiarvamuse p 3, k 3 lk 50, millest nähtub, et süüdistatava pusal on pritsmed. Selle kohta selgitas ekspert, et sviitri esiosal on tuvastatud pritsmed, mille suund on ülevalt alla. Ka sel juhul ei saanud pritsmed tekkida kannatanu mahakukkumisel pikali, kui tal ei olnud lahtist verd samal kehapinnal. Eksperdiarvamuse p 1 kohaselt on tilkumisplekid elutoa tugitooli seljatoel ja vaibal langevad veretilgad. Vaibal on avastatud ka liikumisjäljed, mis tekivad verise objekti liikumisel mitteverisel pinnal, ehk tekkemehhanism on dünaamiline. Kohus märgib, et selles osas ei saa kohus oletusi teha, kuidas see tekkemehhanism realiseerus reaalse sündmuse käigus (kas liikus kannatanu ise, kas teda lohistati, kas jäljed on tekkinud süüdistatava liikumisel kui tema jalg oli verine). Ekspert ei ole seda ka täpsustanud. Oluline faktiline asjaolu on see, et eksperdiarvamuse p 1 kohaselt, on elutoa diivanil avastatud ülekandumis- kui ka imbumisjäljed, esimesed tekivad verise pinna ja teise pinna vahelise kokkupuute tulemusena, teised tekivad vedela vere kogunemisel imavasse materjali. Tõend näitab, et verine kannatanu oli asetatud või sättis ise ennast diivanile, mille peal ta viibis teatud aega, ja selle aja kestel tal eraldus veelgi verd, sest see imbus materjali sisse, foto 5, k 3 lk
20. Fotolt nähtub, et need jäljed ei ole üksikud-väikesed, vaid neid on diivani erinevates kohtades ja mitu. Imbumisjäljed on avastatud ka magamistoas olevatest patjadelt ( eksperdiarvamus p 2). Kohus märgib, et kannatanu surnukehal avastatud varrukateta särk (maika) ei olnud eksperdile esitatud (mis on esitatud ja mis objektid uuritud vt k 2 lk 47-48) ja selle kohta pole ekspert eksperdiülesannet lahendanud. Eksperdi ülekuulamise esitas prokurör talle küsimuse kannatanu surnukehal oleva särgi kohta (k 3 lk 105 pöördel), ja sellel oleva jälje tekkemehhanismi kohta. Kohus selgitab, et saadud eksperdivastust ei saa kasutada tõendina, kuna eksperti on võimalik üle kuulata üksnes ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks, alus KrMS § 292 lg
21. Kuna objekt, kannatanu varrukateta särk ei olnud eksperdile ekspertiisiülesande lahendamiseks esitatud, vastavad küsimused ei olnud esitatud ja ekspert ei analüüsinud seda üldse ekspertiisi tegemisel, ei saa arvata, et k 3 lk 105 pöördel oleva vastuse puhul oleks tegemist akti sisu selgituse või selle täiendamisega. Sisuliselt on see uus eksperdiülesanne, mille puhul tuleks määrata uus ekspertiis. Kannatanu surnukehal olev maika-särk oli asitõendi vaatlusprotokolliga vaadeldud, k 2 lk 144-149, sellest nähtub, et objektil avastatud verekahtlase määrdumise puhul on tegemist verega Tetrabase testi tulemusel. Fotodel on nähtav riideese, mis on sarnane kannatanu surnukehal 23.05.2020 oleva riideesemega, k 1 lk 63 foto. Kohus märgib, et k 2 lk 150-167 asitõendi vaatlusprotokollis ei ole sisulist tõenduslikku tähendust. Protokollis on kajastatud fakt, et kannatanu mobiiltelefoni andmed kopeeriti CD-plaadile, väljatrükina on toodud tunnistaja T. M.ga 14.04.2020 toimunud vestlus, milles kannatanu tunnistab, et ta elab koos ühe isikuga ja see isik oli tema suhtes vägivaldne. Kuriteo ja teo toimepanija isiku tuvastamise seisukohalt ei anna see tõend täiendavat infot, nagu ka tunnistaja Männik ülekuulamine kohtuistungil k 3 lk 100 pöördel101, milles ta ei mäletanud sõnumite vahetust kannatanuga, kuid kinnitas, et ta oli kannatanu ammune tuttav. Kohus märgib, et tõenduslikku tähendust ei ole kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate K. k lk 86 pöördel-87, L. k 3 lk 87 pöördel-88, V. k 3 lk 98-100, R. k 3 lk 102, O. k 3 lk 99 pöördel ütlustel, mistõttu kohus neid ütlusi siin ei näita ega analüüsi. Kohus märgib, et käesoleva asja kontekstis on kaalukaks (ja õigemini peamiseks) tõendiks surnu ekspertiisiakt k 2 lk 13-23 ja akti selgitamisel kohtuistungil antud eksperdi Vassini ütlused k 3 lk 103-
22. Ekspertiisiga tuvastatud kannatanu kehavigastuste kompleks annab teada, milles avaldus süüdistatava objektiivne tegu. Ekspertiisis on loetletud kannatanul avastatud välis- ja 22 / 37 sisevigastused, samuti on tehtud järeldus kehavigastuste tekkemehhanismi kohta. Teisisõnu, käesolevas asjas just surnu ekspertiis näitab teopilti, mille valguses ei ole süüdistatava selgitused, et ta lõi kannatanut paar korda rusikaga näkku ja paar korda rinna piirkonda ja kannatanu tundis ennast õhtul ja veel ka järgmisel hommikul rahuldavalt, tõsiseltvõetavad. K 2 lk 16-17 on 33-punktilises loetelus näidatud kannatanu surnukehal avastatud kehavigastused, millest p 23 näidatud üks kehavigastus, vasakul hüppeliigesel 0,3-0,4 cm suuruse marrastus, on tekkinud varasemalt 2-3 päeva enne surma, vt arvamus lk 19 arvamuse p
23. Välised kehavigastused võib jaotada gruppideks. Välistele kehavigastustele vastab sisevigastuste kompleks. Pea- ja kaelapiirkonna kehavigastused. Pp 1-3, marrastus ja vastav verevalum sarnapiirkonnas, kaks verevalumis- vasaku ja parema silma ümbruses. P 20 - vasakul pool kaelal rohkem täpikujulised verevalumid. Pp 32 ja 33 - verevalumid ülahuulel (limaskestaalune) ja alahuulel (nahaalune), ülahuulel on limaskestal haav pikkusega 2,5 cm. Kohus märgib, et pea kuklapiirkonnas ei ole haavu, verevalumit ega marrastusi. See asjaolu annab kohtule aluse suhtuda äärmiselt kriitiliselt süüdistatava ütlustesse, et kannatanu kukkus maha kuklaga vastu pinda ja selle tagajärjel tekkis ta ulatuslik verejooks kukla piirkonnas ja seal oli kannatanul lahtine haav, mis veritses. Need ütlused ei vasta eksperdiarvamusele. Väline kehavigastus või selle puudumine on objektiivne fakt. Küll näitavad kannatanu pea- ja kaelapiirkonnas avastatud kehavigastused, et kannatanut löödi mitmel korral, võimalik et rusikaga (seda ei eita ka süüdistatav ise). Kuivanud veri ninas (sündmuskoha vaatlusprotokolli andmed) ja haav pikkusega 2,5 cm huule limaskestal kinnitavad, et verd tuli ninast ja suust. Veretilkumisjäljed osutavad sellele, et kannatanu löökide ajal kas seisis või istus (eksperdi R. selgitus aktile). Verepritsmed elutoa seinal ja süüdistatava kampsuni esiosal osutavad sellele, et löömisel esines kannatanul juba lahtine veri (nagu seda nimetab ekspert R.), teisisõnu verejooks. Vere imbumisjäljed, nende visuaalsed suurused ja paiknevus mitmel patjadel ja diivanil erinevates kohtades (sündmuskoha vaatlusprotokolli andmed, k 1 lk 77, 84) näitavad, et verejooks kestis teatud aega ka siis, kui kannatanu oli juba asetatud või ise suundunud diivanile ja heitnud pikali ja see ei peatunud kohe. Pea piirkonnas avastatud välistele kehavigastustele vastab sisevigastus, k 2 lk 17verevalumid mõlemal pool otsmiku kiirupiirkonnas, vasakul pool otsmiku-kiiruoimupiirkonnas verevalum, verehüüvete näol umbes 50 g. Eksperdi arvamuse k 2 lk 19 p 1 kohaselt aju-kolju kinnine tömp trauma peaaju verevalumiga tüsistas kannatanu seisundit. Ekspert V. selgitas akti osas, k 3 lk 104, et sellises staadiumis aju-kolju trauma oleks eluohtlik, kui kannatanul esineks teadvuse häire või selle kadu; 50 g subduraalset verevalumit ei osuta eluohtlikkusele iseenesest, kindlasti oleks juba eluohtlik 70-100 g verevalumit ajus. Seega tuleneb eksperdirvamusest ja eksperdi selgitusest, et kuigi aju-kolju tömp trauma tüsistas kannatanu seisundit, ei olnud surma saabumine sellega põhjuslikus seoses. Ekspert selgitas k 3 lk 104, et aju-kolju trauma areng võib olla erinev ja käesolevas juhtumis arengu üle prognoosida ei saa. Rindkere tömp trauma mõlemapoolsete roiete hulgimurdude, rinnaku murruga, mille tüsistuseks on kopsu-südame puudulikkus, mis vastavalt eksperdiarvamusele on surma põhjuseks, k 2 lk
24. Välised kehavigastused rinnapiirkonnas, milleks on verevalumid, on kirjeldatud ekspertiisiaktis k 2 lk 16-17: p 4 mõlemal pool rindkere ülaosas 10x24 cm suuruse alal, 23 / 37 p 5 mõlemal pool rindkere keskosas, rinnaku kõrvaljoonel sümmeetriline verevalum p 13x8 cm suuruse alal, p 24 vasakul pool rindkere keskosas tagumisel kaenlajoonel 28x7 cm suuruse alal, p 25 mõlemal pool rindkere tagapinnal lülisamba rinna- nimmelüli kõrgusel 17x9 cm suuruse alal, p 26 paremal pool rindkere tagapinnal lülisamba kõrvaljoonel marrastus 2x0,7 cm. Välistele kehavigastustele vastab sisevigastuste kompleks, k 2 lk
25. Rinnakelme mõlema pool on rohkete verevalumitega, paremas rinnaõõnes 100 g vedelat verd ja vasakus rinnaõõnes on 100 g vedelat verd. Vasaku II-V roide painutusmurd rangluu keskjoonel ja rinnaku kõrvaljoonel rinnakelme vigastusega III roide piirkonnas, VI-XI roide painutusmurd rangluu keskjoonel, VII, VIII,XI roide painutusmurd abaluujoonel. Paremal II-VI roide murd eesmisel kaenlajoonel rinnakelme vigastusega III roide piirkonnas, VII-XI roide murd keskmise kaenlajoonel, XII roide murd abaluujoonel, Rinnakukeha ristimurd IV roidevahemiku kõrgusel, Kopsu keskseinandi pehmes koes rohkem paremal verevalum. Lisaks on parema neeru pehmes koes ja neeruvaagna piirkonnas verevalum ja neeru tagumise pinna keskosas suhteliselt pindmine neerukoe rebend pikkusega 2,5 cm, mille põhjas on verevalumid. Pp 6-19, 21, 29,30 k 2 lk 16 on näidatud kannatanu surnukeha jäsemetel sedastatud hulgalised verevalumid. Lisaks p 22, kubemepiirkonnas verevalumid, p 27 ja 28 tuhara ja ristluu piirkonnas verevalumid, p 31- abaluu piirkonnas verevalum. Vastavalt ekspertiisiaktile k 2 lk 19-20 on surnukehal sedastatud kehavigastused tekitatud erinevatel aegadel. Kohus märgib, et teatud kehavigastuste tekitamise erinevad ajad annavad võimaluse rekonstrueerida kuriteo toimepanemise tegelikku pilti, seda vähemalt olulistes momentides. Nimelt. Eksperdiarvamuse p 3, verevalumid ja marrastused, samuti mõned roidemurrud ja rinnakukeha ristimurd (kehavigastused on aktis konkreetselt toodud) erinevatel kehaosadel, samuti põrutushaav ülahuulel on tekitatud löökidest tömbi piiratud pinnaga esemega (näiteks rusikas või jalaga) ja mitte rohkem kui 1 päeva enne surma saabumist. Ülalnäidatud eksperdiarvamus kinnitas süüdistatav ütlusi, et ta lõi kannatanu näo ja rinna piirkonda rusikatega 21.05.2020 õhtul. Marrastus (kehavigastus 23 loetelus, k 2 lk 16) on tekitatud löögist tömbi piiratud pinnaga esemega või löögist vastu pinda, seda 2-3 päeva emme surma saabumist. Eraldi on toodud kehavigastuste kompleks, mis oli põhjustatud kannatanule mõned tunnid enne surma saabumist, need on mõlemapoolsed roidemuurud mitmel anatoomilisel joonel koos rinnakelme vigastusega ning rinnaku murd, mis on põhjustatud tömbi vägivalla toimel. Kusjuures roidemurdude suhteline sümmeetrilisus ja rinnakukeha ristimurru esineemine osutab sellele, et põhjustamise mehhanismiks oli nii löökidest tömbi piiratud pinnaga esemega, näiteks rusika ja/või kängitsetud jalaga, kui ka tugeval pressimisel ettetaha suunas, näiteks hüppamisel selili lamava inimese rindkere peale. 24 / 37 Surm saabus 10-14 tundi enne surnukeha läbivaatust sündmuskohal, arvamuse p
26. Surnu läbivaatus 23.05.2020 kl 01.39, k 2 lk
27. Seega surma saabumise aeg jääb ajavahemikku 22.05.2020 kl 11.39-15.
28. Süüdistatav kinnitas, et kl 11.40 lahkus ta korterist, kannatanul elumärke ei olnud, k 3 lk 116-117; tunnistaja L. kinnitas ütlustes, et süüdistatav helistas talle 22.05 kl 11-12 paiku ja ütles, et kannatanu ei hinga. Järelikult, veel mõned tunnid enne kl 12 või vahetult enne kl 12 22.05.2020 põhjustas süüdistatav kannatanule mõlemapoolsed roidemuurud mitmel anatoomilisel joonel koos rinnakelme vigastusega ning rinnaku murd, ja seda kasutades nii rusikat ja/või kängitusetud jalga löömiseks kui ka muud vägivalda, mis seisnes rindkere tugeval pressimisel ette-taha suunas, näiteks hüppamisel. Nüüd kohus on lähenenud olulisele küsimusele. Süüdistatav avaldas, et püüdis elustada kannatanut ühel korral seda 22.05 kella 13.10 paiku seda enne kõnet L.ule (enne, vastates prokuröri küsimustele, väitis süüdistatav vastupidist – algul helistas ta L.ule ja ütles talle, et kannatanu ei hinga ja pärast kõnet L.ule hakkas kannatanut elustama k 3 lk 118 pöördel). Elustamist kirjeldas süüdistatav järgmiselt. Püüdis vajutada rindkerele käelabadega, kahe käega, rindkerele keskkohta, vajutas 10 korda ringis, suust tuli kas vahtu või süljeklomp, kollakat värvi. Kannatanu rinnak oli tema arust tema käte all pehme. K 3 lk
29. Seega nähtub süüdistatava ütlustest, et ta pressiski kannatanule rinna peale vähemalt 10 korda kahe käega, kuid seda eesmärgiga elustada kannatanut. Ei ole välistatud, et süüdistatav vajutaski kannatanu rinna peale, kuid see tegevus ei toonud surmavaid kehavigastusi. See on veenvalt selgitatud eksperdi poolt kohtuistungil, k 3 lk 104 – südamemassaaži korral murtakse roided tüüpilistes kohtades ja rohkem murdusid ei tekigi. Selle massaaži kestel toimub selline krõksatus, roided muutuvad vetruvamaks ja massaaž muutub kergemaks ja kergemaks, sest roide vastupanu enam ei ole. Ekspert selgitas täiendavalt k 3 lk 103 – südamemassaaži vigastused on reeglina sümmeetrilised ja asuvadki ühel joonel, näiteks see on rangluu keskjoon või siis eesmine kaenlajoon ja reeglina paiknevad rinnaku keskosa kõrval, need on kohad, kus asuvad II-VI roie, võib olla veel V roie. Ekspert selgitas, et käesolevas juhtumis on tegemist vasakult roidemuuruga II kuni XI, paremalt II kui XII ja seda mitmel anatoomilisel joonel, nimelt rangluu keskjoon, rinnaku kõrvaljoon, eesmine kaenlajoon, keskmine kaenlajoon, abaluujoon (see on isegi selja poole juba), ja mõned roided on murtud mitmes kohas. Need ei ole südamemassaaži tagajärjed. Seega ei ühti süüdistatava ütlus, et ta vajutas 10 korda kätega ühte kohta rinna keskele, sest eksperdi selgituste kohaselt on roidemurrud põhjustatud mitte südamemassaažiga, vaid hoopis muuhulgas ka hüppamisega kannatanu rinnale (ka eksperdiarvamus k 2 lk 20). K 3 lk 104 – kui hüpatakse inimese rindkere peale, siis põhimõtteliselt on vigastuste mehhanism samasugune aga palju tugevam, ehk erinevus on trauma mahus. Tekivad lisavigastused võrreldes südamemassaažiga. Ekspert selgitas, et kannatanul roidemurdude kõrval on tekkinud rinnakelme vigastused, nimelt vasakul pool rinnakelme kolmanda roide piirkonnas ja paremal samuti kolmanda roide piirkonnas, mis tähendabki, et mõju rinnale oli väga tugev. Eksperdiarvamuse p 6 kohaselt rindkere tömp trauma rinnaku ja roide murdudega, mille tüsistusena tekkis äge kopsu-südame puudulikkus, ohustas kannatanu elu vigastuste tekitamise momendil. Arvestades süüdistatava ütlusi, milles ta ei eita 21.05.2020 kannatanule kehavigastuste tekitamist muuhulgas rinna piirkonda, lüües rusikatega, ja ekspertiisiakti, samuti eksperdi selgitusi kohtuistungil, et kehavigastused on põhjustatud kahes osas, osa on mitte rohkem 25 / 37 kui 1 päeva enne surma saabumist ja teine osa on mõned tunnid enne surma saabumist (surma saabumise ajavahemik on 22.05.2020 kl 11.39 kuni 15.39), rindkere tömp trauma ei tekkinud südamemassaaži tagajärjel, vaid löökidest rusikate ja/või kängitsetud jalaga, samuti hüppamisest kannatanu rinnale ja on eluohtlik selle tekitamise momendil, olles samas surma saabumiseks põhjuseks, leiab kohus, et objektiivselt on kinnitatud J. Moskaljovile süüdistusena esitatud tegu: 21.05.2020 pärast kella 15.34 oma elukaaslase K. E.ga viimase korteris aadressil xxx, isikliku laadi konflikti järgselt, peksis J.Moskaljov kannatanut rusikate ja jalgadega, lüües teda mitmeid kordi nii üla- ja alajäsemete piirkonda ning keha elutähtsatesse osadesse rindkerre, pähe, samuti peksmise käigus hüppas J.Moskaljov selili lamava K.E. rindkere peale. Kogu selle tegevuse tagajärjel tekkisid kannatanul hulgalised nahaalused verevalumid, marrastused jäsemetele, rinnapiirkonda, kaelapiirkonda, peapiirkonda ja põrutushaav ülahuule suuesikupoolsel pinnal, samuti tekkisid kannatanul rinnakukeha murd ja mõlemapoolsed hulgalised roidemurrud mitmel anatoomilisel joonel koos rinnakelme vigastusega – rindkere tömp trauma, mille tüsistusena on äge südame-kopsu puudulikkus, mille tagajärjel saabus K.E. surm 22.05.2020 ajavahemikul kella 11.39 kuni kella 15.
30. Nüüd kohus alustab tahtluse probleemi analüüsimisega, mis on selle kohtuasja peamine ülesanne. Tahtlus Teo kvalifitseerimine

§ 113lg 1 või 118 lg 1 p 7 alusel.

Kohtuliku arutamise tulemina peab kohus lahendama õigusliku küsimuse, kas süüdistatava tegu on kvalifitseeritav

§ 113

lg 1 alusel- teise inimese tapmine või

§ 118

lg 1 p 7 järgi - raske tervisekahjustuse tekitamine, kui sellega on põhjustatud surm. Kohus märgib, et

§ 118

lg 1 p 7 koosseis on täidetud, kui raske tervisekahjustusega on põhjustatud kannatanu surm ja seda vähemalt ettevaatamatusest (Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne, 2021 lk 469, kommentaar 14.1, milles on viidatud kohtupraktikale 3-1-1-46-15 p 10). Seega juhul, kui tuvastatakse, et süüdistatav tegutses kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel vähemalt kaudse tahtlusega kannatanu surma saabumisele (ja kannatanu surm saabuski), on tegemist lõpule viidud

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga.

Kohus peab vajalikuks siin rõhutada, et surma põhjustamise kaudse tahtluse puhul piisab, kui isik peab võimalikuks surma saabumist ja möönab seda (

§ 16lg 4).

Kohus selgitab, et juhul, kui on tuvastatud, et süüdistatav ei tegutsenud kannatanule surma põhjustamisel ettevaatamatusest, on välistatud teo kvalifitseerimine

§ 118

lg 1 p 7 järgi ja tegu tuleb kvalifitseerida

§ 113lg 1 järgi.

Seega taganeb kvalifitseerimise küsimuse lahendamine sisuliselt sellele, et kohus peab kontrollima, kas süüdistatav tegutses kannatanu surma põhjustamisel ettevaatamatusest. Kui vastus on eitav, on õige kvalifikatsioon

§ 113lg 1 järgi.

Kaitsja seisukohal tegutses süüdistatav surma põhjustamisel ettevaatamatusest. Samale positsioonile jäi ka süüdistatav, kes tunnistas ennast kehavigastuste tekitamises süüdi, kuid mitte tapmises, tal ei olnud tahtlust tappa, k 3 lk 67 pöördel. See tähendab, et süüdistatav pidas võimalikuks surma saabumist oma teo tagajärjel, kuid tähelepanematuse ja kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida (

§ 18

lg 2 kergemeelsus) või süüdistatav ei 26 / 37 teadnudki süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema (

§ 18lg 3 hooletus).

Käesolevas kriminaalasjas puudub poolte vahel vaidlus, et süüdistatav tekitas kannatanule kehavigastused (vaatamata sellele, et süüdistatav ei tunnista kogu kehavigastuste kompleksi põhjustamist, on kohus jõudnud järeldusele, et ekspertiisiaktis loetletud kehavigastuste kolmpeks, mis moodustab rindkere tömpi traumat, on tekitatud süüdistatava poolt) ja põhjustatud tervisekahjustus on eluohtlik selle tekitamise momendil. Samuti puudub vaidlus, et kannatanu surma ja süüdistatava tekitatud tervisekahjustuse vahel on põhjuslik seos (see on veenvalt kajastatud surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktis ja kinnitatakse kohtuarst-eksperdi ütlustega ekspertiisiakti selgitamisel). Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukohad, milliste asjaoludega tuleb arvestada ettevaatamatuse kontrollimisel. Asjaoludele hinnangu andmine on asja menetleva kohtu ülesanne. Maakohus hindab asjaolusid järgmiselt. Kohus leiab, et süüdistatav pidas võimalikuks, et tema teo tagajärjel seab ta kannatanu elu ohtu kehavigastuste tekitamise momendil, seega pidas võimalikuks surma saabumist. Süüdistatav lõi kannatanut korduvalt rusikatega pea piirkonda, jalgade ja rusikatega rinna piirkonda, mis on inimese elutähtsad kohad, nimelt rinnas on süda ja kopsud, mis tagavad vereringlust ja hingamist, elu põhialuseid. Süüdistatav hüppas kannatanu rinnale või tegi sellega sarnase teo, mille mõju seisnes (nagu ekspert selgitas) tugevas pressimises ette taha, tekitades talle roidemurrud koos rinnakelme vigastustega. Tegemist on korduvate teoaktidega, millest annab tunnistuse hulgalised roidemurrud erinevates kohtades erinevatel joontel, mõned roided on murtud mitmes kohas. Peksmise intensiivsusest räägib kehavigastuste tagajärjel tekkinud äge südame-kopsu puudulikkus, mille tagajärjel saabuski kannatanu surm. Peksmine ei olnud lühiajaline ega ühekordne. Nagu nähtub ekspertiisiaktist, osa rindkere tömbi traumast on põhjustatud mitte rohkem kui 1 päev enne surma ja osa mõned tunnid enne surma saabumist. 21.05.2020 õhtul ja 22.05.2020 hommikul oli kannatanu seisund igal juhul selline, et ta ei saanud enda seisundist kellelegi teada anda (võtta telefon ja helistada), karjuda. Tema südame-kopsu aktiivsus ilmsel hakkas raugema kuni saabus surm puudulikkuse tõttu. Koos kannatanuga viibis korteris süüdistatav, kellele oli kannatanu seisund nähtav, ja enda tegu ka selge. Kõrvutades kannatanu seisundit ja enda tegu, pidas süüdistatav võimalikuks, et kannatanu sureb. Nüüd kohus analüüsib järgmist - tegutsedes sellisel viisil nagu eelpoolt toodud, lootis süüdistatav kohusetundetult, et surm ei saabu. Kui isik saab aru enda teo ohtlikkusest, siis väljakujunenud kohtupraktika järgi peab tagajärje vältimise lootus

§ 18

lg-s 2 määratletu tähenduses tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje saabumata jäämisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt kontrollimatust juhuslikkusest. Selline kohtupraktika seisukoht on jätkuvalt väljendatud RK lahendis 3-11-76-16 p 16 ja maakohtul ei ole teada, et kohtupraktika oleks selles osas muudetud. Vt nt veel RK lahend 3-1-1-79-15 p

1. Teo objektiivne avaldumine on selline, et selle toime pannud süüdistatav ta sai täielikult enda teo ohtlikkusest ehk sellest, et tema tegevus kannatanu suhtes asetab kannatanu elu ohtu. 27 / 37 Seega nähtub süüdistatava ütlustest (milles ta tunnistab kannatanu peksmist, kohtuarsteksperdi ütlustest kogumis ekspertiisiaktiga, et peksmine oli intensiivne, löögid olid suunatud pea ja rinna piirkonda, peksmisel kasutas süüdistatav kehavigastuste tekitamisel erilist viisi, nagu seda on avaldatud ekspertiisiaktis hüppas kannatanu rinnal või tegi sellega sarnase teo, mille kaudu mõjutas füüsiliselt kannatanut, pressides tugevalt tema rinnapiirkonda kuni roided olid murtud. Juhul, kui kaitsja soovib tõendada surma põhjustamist ettevaatamatusest, peab ta kohtule selgitama, millised on need faktilised asjaolud, millele tuginedes võiks tema kaitsealune tõsikindlalt loota, et tema loodud oht elule ei realiseeru tagajärjes- antud juhul, et surm ei saabu (vaata kohtu viidet RK lahendile 3-1-176-16 p 16). See lootus peab olema tõsimeelne ehk tuginema konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses isiku poolt kontrollimatust juhuslikkusest. Selliseid faktilisi asjaolusid ei ole kaitsja kohtule näidatud ega kohus ise neid kohtuliku arutamise käigus tuvastanud. Kaitsja küll avaldas, et pärast kehavigastuste põhjustamist 21.05.2020 õhtusel ajal, oli kannatanu elus vähemalt 12 tundi, sest surm saabus 22.05.2020 ajavahemikus kl 11.39 15.
2. Kohus on seisukohal, et fakt, et kannatanu ei sure kohapeal vahetult või lähiajal peale eluohtlike kehavigastuste põhjustamist, et anna isikule alust loota, et nüüd siis surm ei saabugi. Ei ole alust arvata, et isik tegutseb surma põhjustamisel ettevaatamatusest ( ehk tal oleks reaalne tõsiseltvõetav lootus vältida surma saabumist), sest eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamisega on süüdistatav loonud olukorra, mil kannatanu terviseseisundi muutmine peksmise kestel ei olnud enam süüdistatava kontrolli all. Süüdistatav tekitas kannatanule mitme peksmise akti kestel (21.05.2020 õhtul ja teine akt mõned tunnid enne surma 22.05.2020) hulgalised roidemurrud koos rinnakukeha murruga, samuti rinnakelme vigastustega, kusjuures peksmise intensiivsus oli selline, et põhitraumale kaasnesid muud vigastused - näiteks neeru pinnal 2,5 cm rebend, kopsudesse on mõlemale poole kogunenud vedelat verd. Kõrvalseisvale tavalisele isikule on selge, et sellise intensiivse peksmise kestel väheneb isiku võimalus hoida kannatanu tervist ja elu oma kontrolli iga järgmise löögiga, sest kehavigastused saavad oma edasise arengu oma koostoimes (peatrauma subduraalse verevalumiga tüsistab veelgi kannatanu seisundit), mille pinnal tekib südame-kopsu puudulikkus, mis viib juba surmani. Sellegi poolest ei näe kohus ühtki asjaolu, millel süüdistataval esineks vähimatki reaalne lootus, et tema põhjustatud kehavigastuste tagajärjel kannatanu ei sure. Ühtlasi kohus märgib, et isiku tahtluse esinemise või puudumise kohta on abistavaks materjaliks isiku teojärgne käitumine. Tahtlust või selle puudumist tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisundiga. Selles osas on kohtupraktika välja kujunenud. Tõepoolest, kohtupraktikas on kõlanud, et ei saa jätta täielikult tähelepanuta, milline oli isiku käitumine vahetult pärast teo lõpuleviimist, sest selline info on kasutatav isiku teo subjektiivse poole kontrollimisel ja tuvastamisel. Riigikohtu lahendis 3-1-1-40-13 on osutatud, et „Kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine võivad kujutada endast ajaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu“. Samas lahendis ikka on rõhutatud, et „Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest“ 8 pp 10,12). Kohus juhib tähelepanu, et käesoleva kohtuasja arutamisel on tuvastatud, et süüdistatav vältis kannatanule abi osutamist – sisuliselt päeva jooksul (22.05.2020) ta ei võtnud tarvitusele meetmeid arstiabi tagamiseks, kuigi selline võimalus tal kogu aeg oli. Selle asemel, et kutsuda läbipekstule kannatanule kiirabi, mõned tunnid enne kannatanu surma 22.05.2020 põhjustas ta kannatanule veelgi roidemurrud, muuhulgas 28 / 37 hüpates kannatanu rinnal ja/või tehes sellega sarnase teo. Edasi jättis ta kannatanu üksi voodisse koju, ise käis linnas, tarvitas alkoholi, õhtul 22.05.2020 läks tunnistaja A. juurde, kus taas tarvitas alkoholi. Häirekeskusele helistas lõpuks tunnistaja A.. Maakohus on seisukohal, et kohtupraktikat selles osas tuleb tõlgendada selliselt, et ei saa siiski anda isiku teojärgsele käitumisele nii suurt kaalu või eelistada seda käitumist. Näiteks lahendis 3-1-1-111-16 p 11 rõhutas Riigikohus, et ringkonnakohus pööranud liiga põhjendamatult suurt tähelepanu isiku teojärgsele käitumisele. Riigikohus rõhutas, et „isiku teotahtlus tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise teo seisuga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-34-12, p 12.2). Sama on jätkuvalt rõhutatud riigikohtu lahendis 1-17-5883/7 p
5. Ehkki isiku teojärgne käitumine võib teatud juhtudel tõepoolest anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. oktoobri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 8), on see eeskätt siiski abipakkuv kriteerium, mis aitab tahtlust siduda isiku suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. märtsi
9. a otsus asjas nr 3-1-1-142-05, p 20).“ Kohus ei anna süüdistatava teojärgsele käitumisele erilist kaalu, kuid tõdeb, et tema käitumine kinnitab, et süüdistataval ei olnud tõsiseltvõetavat lootust, et kannatanu jääb ellu. Maakohus on tuvastanud, et teo toimepanemise ajal ei tegutsenud süüdistatav surma põhjustamisel ettevaatamatusest, sest ei esinenud ühtki tõsimeelset, konkreetset asjaolu, mille tõttu oleks süüdistataval tekkinud põhjendatud lootus, et surm peksmise tagajärjel suure tõenäosusega ei saabu. Nüüd maakohus selgitab, et kuna surm kannatanule ei ole põhjustatud ettevaatamatusest, on maakohus seisukohal, et süüdistatav tegutses vähemalt kaudse tahtlusega ehk pidi võimalikuks surma saabumist ja jätkates peksmist, möönis seda. Tema tahtlusega oli kaetud mitte ainult eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamine – rindkere tömp trauma, mille vahetu tüsistus on äge südame-kopsu puudulikkus, vaid ka sellele järgnenud surm. Lahendi 3-1-1-76-16 p-s 17 on märgitud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks. Vastates kohtu küsimustele rinna piirkonna löökide osas selgitas süüdistatav k 3 lk 120, et „ tol hetkel oli minu seisund, ma ei saanud aru, mis minuga toimus. Nendest sõnadest mida mulle lausus šoki, võib olla tekitasin neid lööke, ma ei tea mitu neid oli. Ma ei taha petta“. Ta ei katsunud lamava kannatanu pulssi; küsimusele miks kiirabi ei kutsunud, vastas; „hoolimatus vist“, n k 3 lk 118 pöördel. Seega suhtus süüdistatav teosse, selle käiku ja tagajärgedesse ükskõikselt ega teinud midagi, et saada tegu kontrolli alla. Süüdistatava käitumine teo toimepanemisel ehk teo objektiivne avaldumine osutab mitte ettevaatamatusele surma saabumise osas vaid just kaudsele tahtlusele. Lahendi 3-1-1-76-16 p-s 17 on öeldud, et tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks. Sama seisukoht on RK lahendis RKKKo 3-1-1-79-15 p 8 ja üsna viimastes lahendites 1-17-5883/7 p 17 ja 1-20-3107/60 p
10. 29 / 37 Lahendis 1-16-6512/64 p 9 on rõhutatud, et „…Tahtluse olemasolu hindamisel tuleb muu hulgas arvestada teo välise avaldumisega, sh löögi suuna, sellesse rakendatud jõu, löögijälgede olemasolu või puudumisega jne (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-105/35, p 15).“ Samale seisukohale ja lahendile on viidatud värskemas lahendis 120-3107/60 p
11. Isegi kui lähtuda süüdistatava ütlustest, ehk sellest minimaalsest eeldusest, et ta lõi kannatanut korduvalt näo- ja rinnapiirkonda ainult rusikatega, kordab kohus, et vastavalt ekspertiisiaktile ja eksperdi selgitustele, oli peksmine niivõrd intensiivne ja sihipärane, löödi just rinda kõige tugevamalt (näiteks puuduvad muud eluohtlikud kehavigastused näiteks põrna rebend või verejooks kõhuõõnde), et murtud on mõlemalt poolt roided II-XI ja II-XII, erinevatel joontel, ja kohati roie on murtud mitmes kohas. Eluohtliku tervisekahjustuse tekitamiseks (mis vastavalt ekspertiisiaktile oli eluohtlik selle tekitamise momendil) kasutas süüdistatav viisi kas hüppas kannatanu rinnal või tegi sellega sarnase teo, mis avaldus tugevas pressimises ette-taha rindkerele ja seda just mõned tunnid enne surma saabumist, k 2 lk 19, eksperdiarvamuse p
12. Arvestades teo objektiivset avaldumist, jääb kohus arvamusele, et süüdistatava tahtlusega oli hõivatud surma saabumine, ta pidas seda võimalikuks ja jätkates peksmist, mööniski seda. Viimaseks, kohus peab vajalikuks tuua pikema tsitaadi, sest sellega saab öeldud kõik, 3-11-102-
13. „
14. Kolleegium möönab, et kannatanu kehal hüppamine ning tema peksmine käte ja jalgadega on hinnatav ohuna kannatanu tervisele. Siiski ei ole praegusel juhul tegemist sedavõrd äärmusliku ründega, mis annaks alust aktsepteerida tapmistahtluse olemasolu. Siinkohal on ringkonnakohus õigesti viidanud ekspertiisiaktile, mille kohaselt ei olnud kannatanu vigastused nende tekitamise ajal eluohtlikud. Teisisõnu ei olnud süüdistatavapoolne vägivald sedavõrd intensiivne, et seda tuleks vältimatult käsitada elu ohustava teona

§ 113mõttes.

Ainuüksi välise teopildi alusel saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Seega saab välise teopildi alusel kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu peksmine oli sedavõrd intensiivne ja ulatuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist

§ 16lg 4 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2.

juuni

1. a otsus asjas nr 3-1-1-46-15, p 9).
2. Nii tuleb käesolevat asja silmas pidades nentida, et süüdistuses esimesena kirjeldatud vägivallateo (vt p 1.1) tulemina ei kaotanud kannatanu teadvust, ta oli võimeline ise sündmuskohalt lahkuma ja, nagu leidis ekspert, ei olnud kannatanu vigastused nende tekitamise ajal ka eluohtlikud. Seega ei saa kolleegiumi hinnangul tõsikindlalt väita, et süüdistatav tegutses kannatanut kehaliselt väärkoheldes tapmistahtlusega. Samuti on eluvõõras maakohtu hinnang, et süüdistatav pidi oma elukogemusest johtuvalt aru saama, milline kausaalahel tema käitumise toimel vallandub, s.o et kannatanu ei pruugi küll kohe surra, kuid see on võimalik järgnevate päevade jooksul (vt maakohtu otsuse lk 12). Tapmistahtluse vastu räägib ka süüdistatava teojärgne käitumine, s.o ta püüdis pärast esimest peksmist kannatanuga korduvalt kontakti otsida, mille tulemina kannatanu nõustus süüdistatavaga taas kohtuma. Seejärel jätkasid kannatanu ja süüdistatav ühiselt alkoholi tarvitamist. Ka kirjeldatud asjaolud ei toeta süüdistatava käitumises tapmistahtluse esinemist.“ 30 / 37 Käesoleva juhtumi puhul oli kannatanule tekitatud kehavigastused eluohtlikud selle tekitamise momendil, ekspertiisiaktis on osutatud ühele tekkemehhanismile – hüppamisele rindkerele, mis avaldus tugevas pressimises rindkerele. Kehavigastused on hulgalised, avalduvad nii väliselt (verevalumid) kui ka sisemiselt (roidemurrud, rinnakukeha murd). Eluohtlikule tervisekahjustusele järgnes kopsu-südame puudulikkus ja sellele järgnes surm. Ajalis-ruumiline seos süüdistatava teo, eluohtliku tervisekahjustuse ja surma saabumisega on jälgitav, surm saabuski samas kohas, kus kannatanu oli pekstud, ta ei saanud aktiivselt liikuda, et lahkuda korterist või kutsuda abi. Surma saabumine ei lükkunud pikemale perspektiivile, vaid surm saabus 22.05.2020, osa kehavigastustest olid tekitatud mõned tunnid enne surma, k 2 lk 19, arvamuse p
3. Seega on maakohus seisukohal, et süüdistatava tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 113lg 1 järgi.

Kohus ei tuvastanud teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid

2.jao 2.peatüki mõistes. Kohus leiab, et Jevgeni Moskaljov on teo toimepanemises süüdi

§ 33lg 1 mõttes, sest ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu.

Isik on süüvõimeline

§ 33mõttes, sest ta on täiskasvanu ja süüdiv.

KARISTUS

§ 56lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, millest kohus lähtub karistuse määra valimisel. Riigikohtu otsuse nr. 1-17-1629/44 p 28 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika on karistuse mõistmise küsimuses järjepidev. Riigikohtu lahend 1-19-4150 p 26: „Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (

§ 56

lg 1 ls 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus nr 1-18-2232/179, p 71;
3. juuni
4. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28;
5. juuni
6. a otsus asjas nr 3-1-1-58-13, p 8;
7. oktoobri 31 / 37
8. a otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 7;
9. märtsi
10. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1;
11. mai
12. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)“ Kohus ei ole seotud kaitsja ega prokuröri karistustaotlustega ja lahendab karistuse küsimuse seaduse alusel ning oma siseveendumusel (vt Riigikohtu lahend 3-1-1-99-13).

§ 199

lg 2 järgi on võimalik karistada kas rahalise karistusega või vangistusega kuni 5 aastat. Kohus leiab, et isiku süü suurus

§ 199

lg 2 p 5 ja 8 – 25 lg 2 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises on oluliselt alla keskmise. Süüd suurendavaks asjaoluks on kindlasti see, et varguse toimepanemisel tegutses isik avalikult kannatanu juuresolekul ja seejuures sissetungimisega kannatanu elukohta, ehk tal esineb kaks varguse kvalifitseeritavat tunnust. Süüd vähendavaks asjaoluks loeb kohus varguse jäämist katse staadiumile, mille tõttu ei ole kannatanule vara kaotamisest kahju tekitatud. Sündmuse käigus sai kahjustada kannatanu jope, tasku kohas on jope katki rebenenud. Varguse episoodis on süüdistatava karistust raskendavaks asjaoluks süüteo toimepanemine kõrges eas inimese suhtes

§ 58p 3 mõttes.

Kannatanu on sündinud 1933.a, tegu tema suhtes on toime pandud 2019 ehk teo toimepanemise ajal oli kannatanu 86-aastane ehk kõrges eas. Kergendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Süüdistatava isikut iseloomustab seoses selle episoodiga ilmekalt fakt, et 2012, aastal oli ta karistatud kohtulikult varavastaste kuritegude toimepanemise eest, röövimise, varguse ja sissetungimise eest ja kandis pikaajalist vangistust. Seega ei ole süüdistatav oma hoiakutes muutunud ja jätkab varavastaste kuritegude toimepanemisega, kuigi tema tegevuse intensiivsus on vähenenud. Käesolevas asjas puudub varavastase kuriteo toimepanemisel vägivalla komponent. Samas iseloomustab süüdistatavat negatiivselt fakt, et ta valib ohvri eakate seast. Kohus leiab, et süüdistatava karistamine rahalise karistusega ei ole põhjendatud, sest isik on ka varasemalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest reaalse vangistusega ja see ei olnud piisav, et isik loobuks varavastaste kuritegude toimepanemisest.

§ 199lg 2 järgi vangistuse keskmine määr on 2 aastat 5 kuud.

Kohus arvestab, et isiku süü suurus on oluliselt alla keskmise, sest tegemist on ainukese varguse episoodiga, mis jäi katse staadiumile. Raskendava asjaolu esinemine ja süüdistatava isik oma kogumis süü suurusega annavad aluse arvata, et isiku mõjutamine seoses selle kuriteo toimepanemisega võimalik lühiajalise vangistuse kohaldamisel. Kohus leiab, et süüdistatavat tuleb karistada

§ 199

lg 2 p 5 ja 8 – 25 lg 2 alusel vangistusega 3 kuud.

§ 113lg 1 näeb ette karistusena vangistuse 6 kuni 15 aastani.

Seega karistuse keskmine määr on 10 aastat 6 kuud. Kohus leiab, et süüdistatava süü suurus on antud kuriteos vähemalt keskmine. Tegemist on esimese astme üheepisoodilise ühe kannatanu suhtes toime pandud kuriteoga. 32 / 37 Raskendavaks asjaoluks

§ 58

p 4 kohaselt on kuriteo toimepanemine isiku suhtes, kes elas süüdistatavaga koos. Kannatanu ja süüdistatav olid elukaaslased ja elasid koos korteris, kus toimus kuriteo toimepanemine. Kergendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Kohus arvestab süü suurus hindamisel, et tegemist on lõpule viidud tapmisega, mille puhul on tagajärg, inimese surm, korvamatu. Kannatanu, kes kaotas elu tema suhtes toime pandud kuriteo kaudu, oli noor naine. Ühelt poolt õnneks ei ole süüdistatava teo kaudu lapsed kaotanud oma ema (sest kannatanul lapsi ei olnud), teiselt poolt lapse saamine võis olla kannatanu tuleviku küsimus (millele osutas süüdistatav ise). Süü suuruse hindamisel arvestab kohus peksmise kestvust – 21.05.202 õhtul ja see jätkus vastavalt eksperdiarvamusele ka hiljem, mõned tunnid enne surma saabumist. Juhul kui kannatanu oli kogu selle sündmuse juures teadvuses (nagu seda väidab süüdistatav ise) tekitas selline mitmekäiguline peksmine rindkere piirkonda kannatanule nii tugevat, kohus ütleks laastavat emotsionaalset kannatust, kui ka tundide kestel kestvaid füüsilisi kannatusi. Kannatanu roided on murtud hulgaliselt ja mitmes kohas. Kui peksmine kestis teatud aega, on võimalik mõelda teadvusel kannatanu olukorrale, kuidas järk-järgult muutus kannatanu rindkere murtud luudest koosnevast massiks. Kohus leiab, et sellises olukorras, arvestades ründe iseloomu ja selle intensiivsust, ei ole süüdistatava süü suurus alla keskmise. Karistuse määra valimisel arvestab kohus süüdistatava isikut. Käesoleva süüdistatava puhul on märgata negatiivset asjaolu, et ta ei välista oma elus vägivallatsemist. Varasemalt on ta karistatud röövimise eest, mille üks koosseisuline tunnus vägivalla kasutamine varavastase teo toimepanemisel. Süüdistatavat iseloomustab fakt, et ta ei ole võimeline tegu tunnistama, sellele adekvaatset hinnangut andma ja jõudma kahetsuseni toimepandud kuritegudes. Kohus jälgis süüdistatava käitumist kohtuistungil, seda eriti ristküsitluse käigus. Süüdistatava püüdlused vältida vastutust raske kuriteo toimepanemise eest viisid ta selline, et ristküsitluse käigus korrigeeris ta ütlusi jooksvalt, pöörates neid enda kasuks (kohus on süüdistatava ütluste muutmist kohtuotsuses analüüsinud). Lõpuni jäi ta oma positsiooni juurde, et ta elustas kannatanut, püüdis teha kõike ennast olenevat ja ainult hoolimatusest kuidagi ei kutsunud kiirabi. Märkimisväärne fakt, mis annab teada süüdistatava hoiakutest, on see, mille eest ta muretses, kui kannatanu oli läbi pekstud. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et pesumasinas oli avastatud niiske pesu. Hiljem vaatluse käigus on tuvastatud, et enamasti on voodipesu esemed ja riided määrdunud verega. Korteris ei olnud kedagi, välja arvatud süüdistatav ise, kes saaks asetada verised asjad pesumasinasse. Kohtueelsel uurimisel ei tunnistanud süüdistatav ütluste olustikuga seostamisel üldse, et ta oleks kannatanut löönud, vaid püüdis näidata, kuidas kannatanu ise kukkus maha ja lõi pea katki. Vältida või võimalusel kergendada vastutust on olnud ainuke süüdistatava mure ja eesmärk selle kohtuasjas. Kohus ei tauni mingil juhul süüdistatava soovi ja õigust kaitsta ennast. Kohus ei arvesta karistuse mõistmisel süüdistatava püüdlusi ennast kaitsja. Kohus arvestab süüdistatava isikut, tema hoiakut, tema motiive. Kohtule selgitas süüdistatav, et kannatanu tunnistus, et tal on (või olnud) suhet ka teise mehega, viis ta šoki, mille tõttu ei teadnud ta mis teeb, võib olla lööke oli palju. Kohus selgitab, et ühiskonnas vastuvõetud moraali järgi ei ole selline argument tapmise õigustamisel edukas. Kohus nõustub, et armukadedust tekitavad sõnad on süüdistatavale ebameeldivad, kuid sellise kohtuasja kontekstis ei ole šokki tekitavad.Süüdistatava küünilisusele osutab ka see fakt, et kannatanu on terve päeva kestel raskel tööl lihakombinaadis, kus töö algab kl 06 hommikul, süüdistatav sel ajal naudib vaba aega ja tarvitab alkoholi. Koju tulles, olles eelnevalt alkoholi tarvitanud, kasutab süüdistatav 33 / 37 rasket vägivalda kaine kannatanu suhtes, kes on alles töölt saabunud. Sellises olukorras õigustada ennast ja vägivalla kasutamist tekkinud armukadedusega on süüdistatava poolt madal käitumine. Seega on