RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 414

lg 2 p-de 1 ja 2 – § 25 lg 2 – § 26 lg 1; § 415 lg 11 p-de 1 ja 2 ning § 114 lg 1 p-de 2 ja 7 – § 221 lg-te 1 ja 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a otsus Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Katrin Paesoo, kassatsioon Anatoli Jõhviku kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjan
3. märts 2022, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
5. oktoobri
6. a ja Harju Maakohtu
7. juuli
8. a otsus osas, millega Anatoli Jõhvik tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 414

lg 2 p-de 1 ja 2 – § 25 lg 2 – § 26 lg 1 järgi ning mõisteti talle

§ 64lg 1 alusel liitkaristus.

2. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega Anatoli Jõhvikult mõisteti apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks välja 162 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. 3.

§ 68

lg 1 alusel lugeda Anatoli Jõhvikule ringkonnakohtu otsusega

§ 415

lg 11 p-de 1 ja 2 – § 25 lg 2 järgi mõistetud 7 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse kandmise alguseks tema kahtlustatavana kinnipidamine

1. mail
3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
4. Kassatsioon jätta rahuldamata.
5. Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid OÜ-le kassatsioonimenetluses Anatoli Jõhvikule osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 129 eurot ja 60 senti (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. 1-20-8278 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
6. Süüdistuse kohaselt omandasid Anatoli Jõhvik varem lõhkeaine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest karistatud isikuna ja kohtult kuriteo matkimiseks loa saanud A
7. märtsil 2020 süütenööri ja deaktiveeritud detonaatori,
8. mail 2020 üheksa trotüüli mulaaži ja
9. mail 2020 varem omandatud trotüüli mulaažidest ja süütenöörist koos deaktiveeritud detonaatoriga valmistatud lõhkeseadeldise mulaaži. A. Jõhvik pidas kõiki omandatud esemeid kasutuskõlblikuks. Vastavalt kokkuleppele jäeti need hoiule A elukohta.
10. A. Jõhvik ja A leppisid kokku, et sõidavad
11. mail 2020 õhtusel ajal Maardust ühistranspordiga Lasnamäele, kus A. Jõhvik paigaldab ja lõhkab Lubja 4 asuva Põhja Ringkonnaprokuratuuri hoone sissekäigu juures lõhkeseadeldise. A pidi samal ajal A. Jõhvikut lähedal asuvas trammipeatuses koos vahetusriietega ootama. A. Jõhvik teadis, et hoone esimesel korrusel viibib õhtusel ajal turvatöötaja, kes võib plahvatuse tagajärjel saada surmavaid vigastusi. Samuti oleks plahvatus seadnud ohtu teiste hoones ja selle läheduses viibivate inimeste elu ja tervise ning kahjustanud ka teisi lähedal asuvaid maju. A. Jõhvik tuli
12. mail 2020 A juurde koos vahetusriiete kotiga, kuid otsustas sel päeval lõhkeseadeldist mitte paigaldada, vaid teha seda sama aasta sügisel (pimedamal ajal, et vähendada vahelejäämise riski).
13. Kõik kirjeldatud teod pandi süüdistuse järgi toime ühiselt ja kooskõlastatult ning need kvalifitseeriti karistusseadustiku (

) § 414 lg 2 p-de 1 ja 2 – § 25 lg 2 – § 26 lg 1, § 415 lg 11 p-de 1 ja 2 ning § 114 lg 1 p-de 2 ja 7 – § 221 lg-te 1 ja 2 järgi. Maakohtu otsus 4. Harju Maakohtu 12. juuli 2021. a otsusega tunnistati A. Jõhvik süüdi

§ 414

lg 2 p-de 1 ja 2 – § 25 lg 2 – § 26 lg 1 järgi ja teda karistati 5-aastase vangistusega. Samuti mõisteti ta süüdi

§ 415lg 11 p 1 järgi (23.

märtsil 2020 lõhkeseadeldise olulise osa omandamises vähemalt teist korda), mille eest karistati teda 6 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskeimat, mõistes liitkaristuseks 7 aastat vangistust. Ülejäänud süüdistuses

§ 415lg 11 p-de 1 ja 2 (lõhkeseadeldise olulise osa hoidmises ja 29.

mail 2020 lõhkeseadeldise omandamises ning hoidmises, mis toimusid vähemalt teist korda ja grupis) ning

§ 114lg 1 p-de 2 ja 7 – § 221 lg-te 1 ja 2 järgi mõisteti A.

Jõhvik tõendamatuse tõttu õigeks. 5. Maakohus leidis, et õiguslikult ei ole võimalik matkijaga grupis kuritegusid toime panna.

§ 21lg 2 järgi on kaastäideviimise korral nõutav ühine ja kooskõlastatud tegu.

Selleks, et omistada ühe täideviija teopanuseid teisele täideviijale, peab neil olema ühine otsus kuritegu toime panna. A-l ei olnud A. Jõhvikuga ühist kuritegude toimepanemise tahtlust, vaid tal oli kuritegude matkimise tahtlus. Järelikult ei ole A teopanuseid võimalik A. Jõhvikule omistada. Süüdistatavale saab ette heita vaid tema enda koosseisupäraseid tegusid ehk ta saab vastutada üksiktäideviijana. Lisaks märkis kohus, et süüdistuses

§ 114

lg 1 p-de 2 ja 7 järgi kvalifitseeritud tegu vastab hoopis

§ 405

lg 2 tunnustele, mille ettevalmistamine ei ole

§ 221järgi aga karistatav. 2

§ 415

lg 11 p 1 järgi süüditunnistamise ja karistamise osas, tema õigeksmõistmises

§ 415

lg 11 p-de 1 ja 2 järgi lõhkeseadeldise olulise osa hoidmises vähemalt teist korda ja grupis ning liitkaristuse osas. Uue otsusega tunnistati A. Jõhvik süüdi

§ 415

lg 11 p-de 1 ja 2 – § 25 lg 2 järgi ja teda karistati 7 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

Veel täpsustas ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutiivosa ja mõistis A. Jõhviku

§ 114

lg 1 p-de 2 ja 7 – § 221 lg-te 1 ja 2 järgi õigeks süüteokoosseisu puudumise tõttu. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Kohus leidis järgmist.

1. Matkimine on jälitustoiming, mis seisneb kohtu loal näilikus kuriteotunnustega teo toimepanemises. Kohtu loaga antakse matkijale sisuliselt õigus jäljendada nii kuriteo objektiivset kui ka subjektiivset külge. See tähendab, et matkijal on õigus jäljendada ka seda, et tal on tahtlus tegu toime panna.
2. Kaastäideviimiseks peavad kõik täideviijad vahetult ise täitma subjektiivse süüteokoosseisu ehk peab olema tuvastatud, et kõik grupi liikmed panid kuriteo toime tahtlikult. Maakohus on matkijal sellise tahtluse olemasolu põhjendatult välistanud.
3. Kohtupraktika kohaselt on teod, mis on toime pandud matkimisplaani alusel ja koos matkijaga, kvalifitseeritud kuriteokatsena. Seega on A. Jõhviku toimepandu (grupis süütenööriga detonaatori omandamine) kvalifitseeritav

§ 415lg 11 p-de 1 ja 2 – § 25 lg 2 järgi.

Jättes tegude katsestaadiumisse jäämise kaalumata, kohaldas maakohus materiaalõigust ebaõigesti. Samadel põhjendustel tuleb A. Jõhvik tunnistada süüdi ka lõhkeseadeldise olulise osa hoidmise katses.

1. Lõhkeseadeldise omandamist ei ole võimalik A. Jõhvikule süüks arvata, kuna tegemist ei olnud eelmise valdaja kaudu lõhkeseadeldise omandamisega, vaid juba omandatud osadest lõhkeseadeldise valmistamisega. Lõhkeseadeldise valmistamine on lõhkeseadeldise käitlemise osategu, mille toimepanemises pole A. Jõhvikule süüdistust esitatud.
2. Maakohtu otsust A. Jõhviku õigeksmõistmises

§ 114lg 1 p-de 2 ja 7 – § 221 lg-te 1 ja 2 järgi ei tule tühistada.

Kokkulepe kuriteo täideviimiseks on kaastäideviimise ettevalmistustegu ning seisneb vähemalt kahe isiku vastastikku kooskõlastatud tahteavalduses panna ühiselt ja kooskõlastatult toime kuritegu. Matkijal puudus kuriteo kaastäideviimise tahtlus, mis välistab sellekohase kokkuleppe. Kuriteo ettevalmistamise staadiumis pole võimalik rääkida ka tahtluse puudumise tõttu katsestaadiumisse jäänud kuriteost. Küll aga tuleb täpsustada maakohtu otsuse resolutiivosa ja mõista süüdistatav õigeks mitte tõendamatuse, vaid kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 3

§ 415

lg 11 p-de 1 ja 2 – § 25 lg 2 järgi ümberkvalifitseerimist ning maakohtu otsuse muutmata jätmist osas, millega süüdistatav mõisteti õigeks

§ 114

lg 1 p-de 2 ja 7 – § 221 lg-te 1 ja 2 ning

§ 415lg 11 p-de 1 ja 2 järgi.

Kassaatori seisukohad on järgmised.

1. Kuritegude toimepanemine grupis koos matkijaga on õiguslikult võimalik. Grupis teo toimepanemiseks kuriteo matkimise korral on vajalik üksnes matkija tahtlus teoaktide ja ühise teoplaani suhtes, mitte aga õiguskorra kahjustamise eesmärk. A ja A. Jõhvik tegutsesid objektiivselt koos. A. Jõhvik ei olnud tegude toimepanemise ajal teadlik, et A neid matkib. Seega olid tema käitumises täidetud kaastäideviimise objektiivsed ja subjektiivsed eeldused. A. Jõhvik tegutses kuritegusid toime pannes A-ga ühiselt ja kooskõlastatult.
2. Alternatiivselt saab matkijaga grupis toime pandud tegu hinnata kõlbmatu katsena (

§ 26lg 1).

A. Jõhviku tahtlus oli suunatud grupis kuritegude toimepanemisele. Kuna A-l oli luba kuritegusid matkida, ei saanud A. Jõhvik teo toimepanemise viisi kõlbmatuse tõttu grupis tegu lõpule viia. 16. Kõne alla tuleb ka matkijaga grupis toime pandud tegude hindamine

§ 25

lg 1 järgi katsena, kuid seda üksnes

§ 415

lg 11 p 2 osas.

§ 415

lg 11 p 1 järgi kvalifitseeritav vähemalt teist korda lõhkeseadeldise olulise osa ebaseaduslik omandamine on aga lõpule viidud süütegu, mis neelab teo grupis toimepanemise katse ja A. Jõhviku tegu on tervikuna kvalifitseeritav

§ 415lg 11 p-de 1 ja 2 järgi.

17. A. Jõhvik realiseeris

§ 114lg 1 p-de 2 ja 7 – § 221 lg-te 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava süüteo koosseisu.

Vastupidisele järeldusele asudes ei analüüsinud kohtud teiste

§ 221alternatiivide võimalikkust.

Süüdistusaktis toodud teokirjelduse põhjal on võimalik hinnata A. Jõhviku tegevust kuriteole kihutamise katsena. Kassatsioonivastus

1. Kaitsja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kohtud on õigesti leidnud, et koos matkijaga kuritegude kaastäideviimine ei ole õiguslikult võimalik. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Riigikohus selgitab esmalt kassatsiooni piiridest väljudes, kuidas tuleb A. Jõhviku toime pandud lõhkeaine ning lõhkeseadeldise ja selle olulise osa ebaseaduslik käitlemine kvalifitseerida (I). Seejärel käsitleb kolleegium A. Jõhvikule mõrva kaastäideviimise kokkuleppes esitatud süüdistust (II) ja selgitab, kas matkija saab olla süüteo (kaas)täideviija (III). Viimasena võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulu hüvitamise küsimuse (IV). I
3. A. Jõhvik on kohtu alla antud süüdistatuna mh süütenööri, deaktiveeritud detonaatori ja üheksa trotüüli mulaaži omandamises ja hoidmises, samuti neist valmistatud lõhkeseadeldise mulaaži omandamises ja selle hoidmises. Süüdistuses on need teod kvalifitseeritud

§ 414lg 2 p-de 1 ja 2 – § 25 lg 2 – § 26 lg 1 ja § 415 lg 11 p-de 1 ja 2 järgi reaalkogumina. Kohtud 4

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse.

Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu õiguskäsitlusega ei nõustu ning selgitab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3602 lg 3 alusel kassatsiooni piiridest väljudes järgmist.

1. Kolleegium nendib, et süüdistatavale eelmises punktis viidatud sätete järgi etteheidetav käitumine oli üsna lihtsakoeline. A. Jõhvik omandas esmalt lõhkeseadeldise ehitamiseks vajalikud osad ja laskis seejärel valmistada neist lõhkeseadeldise. Lõhkeseadeldise valmistamine oli ühise teoplaani kohaselt A ülesanne, tema juurde jäeti hoiule esmalt lõhkeseadeldise osad ning hiljem ka lõhkeseadeldis ise. Kolleegium leiab, et seda ühe eesmärgi saavutamisele (lõhkeseadeldise omandamisele) suunatud käitumist on põhjendamatult käsitatud kahe eraldi kuriteona.
2. Kui isik käitleb kõigepealt lõhkeaineid (

§ 414

) ning seejärel neist valmistatud lõhkeseadeldist (

§ 415

), tuleb tema tegu tervikuna kvalifitseerida üksnes

§ 415

järgi, mitte aga

§-des 414 ja 415 ette nähtud süütegude kogumina. Sellisel juhul on

§ 414

käsitatav subsidiaarkoosseisuna, mis tuleb kohaldamisele alles siis, kui primaarkoosseisu (

§ 415

) mingil põhjusel ei kohaldata (nt ei jõua see karistatavasse katsestaadiumisse) (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2021. a otsus nr 1-19-7453/106, p 39 koos edasiste viidetega).

§-dega 414 ja 415 kaitstakse sama õigushüve, milleks on inimeste üldine turvalisus ja keskkond. Seejuures on lõhkeseadeldise ja selle olulise osa ebaseaduslik käitlemine (

§ 415

) võrreldes lõhkeaine ebaseadusliku käitlemisega (

§ 414

) raskem kuritegu, kuivõrd lõhkeaine kahjustuspotentsiaal ei ole üldjuhul sama suur kui lõhkeseadeldisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 21). Sisuliselt kujutab

§-s 415 kirjeldatud tegu käsitletaval juhul süüdlase käitumise staadiumi, kus ohustatakse kaitstavat õigushüve intensiivsemalt kui sellele eelnenud lõhkeaine käitlemisel. Kirjeldatud olukorras hõlmab

§ 415

kui suurema ebaõigusega tegu sellele eelnenud lõhkeaine käitlemise

§ 414

tähenduses ning seetõttu puudub üldjuhul vajadus kõnesolevat kuriteokoosseisu isikule veel eraldi ette heita. 23. Tunnistades A. Jõhviku kohtumenetluse käigus tuvastamist leidnud asjaoludel süüdi nii

§ 414

kui ka § 415 järgi ja mõistes talle liitkaristuse, kohaldasid kohtud seega vääralt materiaalõigust. Seetõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistada A. Jõhviku süüditunnistamises ja karistamises

§ 414

lg 2 p-de 1 ja 2 – § 25 lg 2 – § 26 lg 2 järgi ning talle

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

Kuna A. Jõhvik on süüdistuses kirjeldatud teo (trotüüli mulaažide omandamise) toime pannud ja muutub vaid sellele antav õiguslik hinnang, ei tingi see tema

§ 414järgi õigeksmõistmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4.

märtsi

1. a määrus nr 1-20-470/34, p 18).
2. Etteruttavalt märgib kolleegium, et A. Jõhviku süüditunnistamises

§ 415lg 11 p-de 1 ja 2 – § 25 lg 2 järgi jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.

Samuti jääb muutmata A. Jõhvikule ringkonnakohtu otsusega selle sätte järgi mõistetud karistus (7 aastat 6 kuud vangistust). II 25. Kassaator on jätkuvalt seisukohal, et süüdistatav on toime pannud

§ 114lg 1 p-de 2 ja 7 – § 221 lg-te 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Riigikohus jagab kohtute järeldust, mille kohaselt on A. Jõhviku vastutus selle süüteo eest välistatud. Seejuures juhib kolleegium kõigepealt tähelepanu järgnevale. 5

§ 431

lg 1 p 3 sätestab, et kuriteo täideviimises kokku leppinud isik vabaneb süüst, kui ta vabatahtlikult hoiab ära kokkulepitud kuriteo toimepanemise. Vaidlust ei saa olla selles, et jättes

1. mai
2. a õhtul lõhkeseadeldise paigaldamata ja selle lõhkamata, hoidis A. Jõhvik kokkulepitud kuriteo toimepanemise ära. Samuti ei ole kohtute tuvastatud asjaoludel alust kahelda, et selline loobumine oli vabatahtlik. Kohtupraktikas on selgitatud, et hinnang süüteokatsest loobumise vabatahtlikkuse kohta sõltub sellest, kas teo toimepanijal oli loobumisotsuse vastuvõtmise hetkel jätkuvalt kontroll ja otsustusvabadus enda käitumise üle või mitte. Nii tuleb vabatahtlikkust eitada olukordades, kus isik peab küll võimalikuks tagajärje saavutamist, kuid ilmnenud ebasoodsad välised asjaolud mõjutavad tema senist teoplaani olulisel määral negatiivselt, s.o sunnivad ta loobumisele. Jutt on situatsioonidest, kus tagajärje saavutamine osutub uute väliste asjaolude tõttu esialgsega võrreldes oluliselt keerukamaks ja/või ohtlikumaks, nõudes muu hulgas senise teoplaani olulist muutmist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a otsus nr 1-17-11182/234, p-d 29-30)
5. Kohtumenetluses tuvastatud asjaolud ei viita sellele, et A. Jõhvik oli sunnitud loobuma lõhkeseadeldise paigaldamisest
6. mail
7. Tegemist oli süüdistatava kaalutletud otsustusega ja samaväärselt olid võimalikud mõlemad valikud, st nii plahvatuse korraldamine kui ka sellest loobumine. Kuriteo täideviimise kokkuleppest loobumist ei välista ka see, et A. Jõhvik ei loobunud teoplaanist täielikult, vaid seda enda sõnul vaid sügiseni. Esitatud süüdistuse kontekstis on tähtsus vaid sellel, et A. Jõhvik loobus teo toimepanemisest kokkulepitud kuupäeval, s.o
8. mail
10. Kuna A. Jõhviku vastutus

§ 114

lg 1 p-de 2 ja 7 – § 221 lg-te 1 ja 2 järgi on eeltoodust tulenevalt igal juhul välistatud, puudub vajadus võtta seisukoht küsimuses, kas kokkulepitud tegu olnuks kvalifitseeritav plahvatuse korraldamisena (

§ 405

lg 2), nagu leidis maakohus, või mõrvana (

§ 114lg 1 p-d 2 ja 7), millena on plaanitud tegu hinnanud prokuratuur.

III 30. Kassatsiooni raskuskese lasub küsimusel, kas matkija saab olla üheks (kaas)täideviijaks grupiviisilises kuriteos. Jaatav vastus sellele küsimusele tähendaks muu hulgas, et matkija saaks olla grupiviisilise kuriteo toimepanemise vahetu alustaja

§ 25

lg 4 tähenduses, samuti saaks ta sooritada täiendava teo eesmärgiga soodustada kuriteo toimepanemise alustamist (

§ 221lg 2).

Kohtud vastasid sellele küsimusele üksmeelselt eitavalt ja kolleegium jagab seda seisukohta. 31. Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub

§ 21

lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Oluline on seejuures, et isikute teopanused oleksid kantud ühtsest tahtest ja nad tegutseksid ühise teoplaani alusel. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-10-15, p 12.) 6

§ 21lg 2 alusel teisele täideviijale omistada.

Seega ei saa matkija alustada kuriteo täideviimist

§ 25

lg 4 mõttes ega panna ka toime täiendavat tegu eesmärgiga soodustada kuriteo toimepanemist (

§ 221lg 2).

Sellise kvaliteediga teod saab toime panna vaid kuriteo toimepanemise tahtlusega tegutsev isik.

§ 221

kontekstis järeldub sellest veel, et kuivõrd kuriteo kaastäideviimise kokkulepe on karistatav vaid mitme toimepanija korral, ei saa matkija tahtluse puudumise tõttu nende hulka kuuluda. 34. Olukorras, kus isik tegutseb vaid näiliselt grupis koos matkijaga, tuleb tema vastutus lahendada üksiktäideviija suhtes kehtivate reeglite järgi. Selliselt maa- ja ringkonnakohus praegusel juhul toimisidki. Seejuures heitis ringkonnakohus maakohtule põhjendatult ette, et välistades A. Jõhviku vastutuse A kui matkijaga grupis toimepandud lõpuleviidud kuriteo eest, ei kontrollinud kohus süüdistatava võimalikku vastutust süüteokatse järgi. Ringkonnakohus kõrvaldas selle puuduse. Käideldes varem omandatud detailidest valmistatud lõhkekeha omakäeliselt ehk vahetult ise, arvas A. Jõhvik samaaegselt, et ta teeb seda grupis koos A-ga. Seetõttu kvalifitseeris ringkonnakohus selle käitumise õigesti

§ 415lg 11 p-de 1 ja 2 – § 25 lg 2 järgi.

Samuti on ringkonnakohus nõuetekohaselt motiveerinud A. Jõhvikule selle teo eest mõistetud karistust. IV 35. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 3602 lg-st 3, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab kolleegium nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse osas, millega A. Jõhvik tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 414

lg 2 p-de 1 ja 2 – § 25 lg 2 – § 26 lg 1 järgi ning mõisteti talle

§ 64lg 1 alusel liitkaristus. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega A. Jõhvikult mõisteti Kr

MS § 185 lg 2 alusel apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks välja 162 eurot. Riigikohus on selgitanud, et kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja süüdistatava või tema kaitsja apellatsiooni rahuldamata ning seega ka apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda, Riigikohus aga tühistab hiljem tervikuna või osaliselt ringkonnakohtu otsuse, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-46-14, p 26.2 koos edasiste viidetega). Seega peab ka käesolevas kriminaalasjas apellatsioonimenetluse kulud kandma riik. Muus osas jäävad otsused muutmata. Prokuratuuri kassatsioon jääb rahuldamata.
3. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
4. juuli
5. a määruse nr 16 § 1 lg-te 1, 6 ja 10 ning § 6 lg 3 alusel rahuldab kolleegium A. Jõhviku kaitsja taotluse määrata talle kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu 129 eurot 60 senti (sh käibemaks). KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb see summa menetluskuluna riigi kanda. 7