Obsah (6)

§ 94§ 127§ 113§ 143§ 1131§ 403

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 4. november 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 06.02.2020 laenulepingu nr XXXXXXXXXXX, mille kohaselt hageja andis kostjale I laenu 10 000 eurot perioodiga 10 kuud. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja II 06.02.2020 käenduslepingu nr XXXXXXXXXXX. Laenulepingu eritingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise tasu 100 eurot, laenu kogusumma (s.o laenu põhiosa koos laenu kasutamise eest tasutava intressiga) 11 823,10 eurot, aastane intressimäär 36%, krediidi kulukuse määr 45,96%, viivise määr 0,25% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest, osamaksete arv 10 ning viimase osamakse tähtpäev 06.12.

1. Kostja I tasus laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisena kokku 1868,25 eurot. Kostja II laenumakseid ei tasunud. Kuivõrd kostja I oli sissenõutavaks muutunud laenumakse tagastamisega viivituses kauem kui kolm kuud ning ei tasunud ka ühtegi sellele järgnevat osamakset, ütles hageja 23.09.2020 laenulepingu üles. Käenduslepingu p-de 1, 7 ja 9 kohaselt vastutab käendaja laenuandja ees kõigi laenulepingust tulenevate laenuvõtja kohustuste täitmise eest solidaarselt laenuvõtjaga oma vastutuse maksimummäära ulatuses. Käenduslepingu järgi on kostja II vastutuse maksimumsumma 22 150 eurot. Hagejal on kostjate vastu nõue laenu põhiosa tasumiseks 9127,69 eurot. Laenulepingu eritingimuste kohaselt on aastane intressimäär 36%. Seega hagejal on kostjate vastu nõue intressi tasumiseks 1035,98 euro suuruses. Laenulepingu eritingimuste kohaselt on viivisemäär 0,25% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Seega hagejal on kostjate vastu nõue viivise tasumiseks 1099,96 euro suuruses. Kostjad sõlmisid laenulepingu oma majandus- ja kutsetegevuse raames ning puudub alus lugeda viivisemäära ebaproportsionaalselt suureks. Puuduvad sellised tõendid, mis annaksid aluse viivise vähendamiseks. Hageja selgitas, et tegi enne laenu- ja käenduslepingute sõlmimist laenuanalüüsi kostja I ja kostja II krediidivõimelisuse väljaselgitamiseks. Kostja I on varasemalt laenu võtnud 11 korda ja alati on käendajaks olnud kostja II. Kõik eelnevatest lepingutest tulenevad kohustused on täidetud. 2
2. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II leidis, et on alusetu nõuda perioodil 06.06.2020 kuni 23.09.2020 põhivõlalt paralleelselt nii intressi (36% aastas) kui viivist (0,25% päevas). Kostja II ei vaidlustanud sissenõutavaks muutunud viivist. Kostja II palus vähendada hageja poolt nõutava viivise 0,25% päevas (st 90% aastas) alates hagiavalduse esitamisest nullini. Vastasel juhul peaks kostja II hagi rahuldamisel hakkama hagejale tasuma laenusumma pealt laenuintressi 90% aastas olukorras, kus

§ 94lg 1 kohane intressimäär on juba alates 01.06.2016 määraga 0%.

Sealjuures kostja II on eraisik ehk tarbija, kelle puhul laenuintress 90% aastas on ilmselgelt ülemäärane. Hageja ei ole kostja I krediidivõimekust välja ei selgitanud. Kui hageja oleks seda teinud, siis oleks selgunud, et kostja I ei olnud krediidikõlbulik. Hageja rikkus krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 47 lg-st 1 tulenevaid kohustusi. Eelnimetatud kohustuse rikkumisega on hageja kostjale II kahju tekitanud käenduskohustuse tekkimise näol. Kui hageja oleks kostjale I laenu andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei oleks kostjale I laenu antud. Sellest tulenevalt ei oleks ka kostjal II tekkinud käendusest tulenevaid kohustusi (

§ 127lg 4).

Hageja nõue on kokku 13 362,43 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja oma kohustuse (KAVS § 47 lg 1) rikkumisega tekitanud kostjale II kahju summas 13 362,43 eurot. Kostja II tasaarvestas omapoolse nõude 13 362,43 eurot hageja vastu kattuvas osas hageja nõudega kostja vastu ehk summas 13 362,43 eurot. MAAKOHTU OTSUS 3. Tartu Maakohus rahuldas 11.03.2020 osaotsusega hagi kostja II vastu osaliselt ja mõistis kostjalt II hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 9127,69 eurot, intressi 1035,98 eurot, viivise 15.10.2020 seisuga 1099,96 eurot, võla sissenõudmiskulud 45 eurot, kokku 11 308,63 eurot, ning alates 16.10.2020 viivise põhivõlgnevuselt 0,25% päevas, kuid mitte rohkem kui 10 841,37 eurot (22 150 eurot - 11 308,63 eurot). Maakohus mõistis välja menetluskulud hageja kasuks 750 eurot ja menetluskuludelt viivise

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud korras kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. Kuna hagis kostja I vastu oli menetlus pankrotiseaduse § 20 lg 3 alusel peatunud, lahendas maakohus hageja nõude kostja II vastu, tehes kostja II vastu esitatud hagi osas asjas osaotsuse. Maakohus leidis, et kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise, sh viivise ja võla sissenõudmisega seotud kulude eest, käendaja vastutuse maksimumsumma ulatuses. Hageja sissenõutava viivise arvestus 15.10.2020 seisuga on seaduslik ja põhjendatud. Hageja on arvestanud intressi lepingu kehtivuse ajal vastavalt maksegraafikule kuni lepingu ülesütlemiseni 23.09.2020. Lepingu kehtivuse ajal on hagejal õigus nõuda viivist iga üksiku osamakse tasumisega viivitamise eest ning alates lepingu ülesütlemisest kogu tasumata põhivõlalt. Hageja on esitanud viivisenõude selliselt, et nõuab lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele viivist alates 16.10.2020 kuni põhivõlgnevuse summas 9127,69 euro lõpliku tasumiseni viivisemääraga 0,25% päevas. Hageja ei ole nõuet kostja II vastutuse maksimumsummat arvestades piiranud. Kuna käenduslepingus ei ole viivises kokku lepitud, siis saaks käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamise eest nõuda viivist, mis ületab käendaja vastutuse piirmäära

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Käesoleval juhul ei ole hageja aga hagiavalduses tuginenud kostja II kui käendaja enda viivitusele. Hagis on tuginetud laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumistele, mille eest kostja II vastutab 3 käendajana solidaarselt kostjaga I. Seetõttu leidis maakohus, et käendajalt välja mõistetavat edasiulatuvat viivist tuleb piirata käendaja vastutuse maksimumsummaga. Edasiulatuva viivisenõude puhul taotles kostja II viivise vähendamist. Maakohus selgitas, et kohus ei saa viivise vähendamisel arvestada seda, et kostja II käendajana on eraisik ehk tarbija. Kostja II ei ole esile toonud põhivõlgnikust tulenevaid asjaolusid, mis annaksid alust viivist vähendada. Kuna kostja II vastutus on piiratud käendaja maksimumsummaga, ei saa tekkida ka olukorda, kus viivisenõue ületaks kordades põhinõuet. Hageja sõnul on kostja I varasemalt võtnud hagejalt laenu veel 11 korral ning esitanud kohtule andmed selle kohta, et need kohustused on täidetud. Kostja II on märkinud üldsõnaliselt, et kui hageja oleks kostja I krediidivõimekust kontrollinud, siis oleks selgunud, et kostja I ei olnud krediidikõlbulik. Samas ei ole kostja II oma seisukohta põhjendanud ning toonud välja konkreetseid asjaolusid, mille tõttu kostjale I ei oleks tohtinud laenu anda. Maakohus ei nõustunud kostjaga II, et kostjale I on laenu andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Kostja II esitas 12.04.2021 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi kostja II vastu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Krediidiandjal on kohustus krediidi andmisel järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja II selgitas hagivastuses, et enne kostjale I laenu andmist hageja kostja I krediidivõimekust ei kontrollinud. Tegemist oli negatiivse asjaoluga ja kostja II ei saanud seda kuidagi tõendada. Seetõttu oleks pidanud hageja tõendama, et ta kontrollis laenu andmisel kostja I krediidivõimekust. Kui hageja oleks kontrollinud kostja 1 laenukõlblikkust, siis oleks selgunud, et kostja 1 ei olnud krediidikõlbulik ja talle ei oleks tohtinud laenu anda. Kuivõrd maakohus jättis selle asjaolu õigesti tuvastamata, jättis maakohus ebaõigesti ka käsitlemata kostja II põhjendused kahjunõude ja selle tasaarveldamise kohta hagi aluseks oleva nõudega. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohustuse rikkumisega on hageja kostjale II kahju tekitanud käenduskohustuse tekkimise näol. Kostja II tasaarvestas 15.12.2020 hagivastuses omapoolse nõude 13 362,43 eurot hageja vastu kattuvas osas hageja nõudega kostja vastu 13 362,43 eurot. Seega nõuded kostja II vastu lõppesid. Maakohus on ekslikult leidnud, et kui laenulepingu kehtivuse ajal laenuvõlgnik viivitab laenu tagasimaksmisega, siis on laenuandjal õigus nõuda võlgnevatelt summadelt samaaegselt nii intressi kui viivist. Kuivõrd kohtuotsuse põhjendatavas osas puuduvad nii intressi kui viivisearvutused, siis ei saa kostja II numbrilisi vastuväiteid kõrvanõuete osas esitada. Maakohtu arvutuskäik on teadmata. Kostja II on eraisik ehk tarbija, kelle puhul laenuintress 90% aastas on ilmselgelt ülemäärane. Maakohus selgitas, et viivise vähendamist võiks õigustada vaid kostjast I tulenevad põhjused ja selliseid asjaolusid ei esine. Arvestades asjaolu, et maakohus tuvastas (maakohtu otsuse p. 17), et kostja I on koheselt pankrotistumas, siis maakohus leidis ebaõigesti, et viivise vähendamiseks alused puuduvad. Kostja II leiab, et kogu nõue kostja II vastu on alusetu ja seega on alusetu ka sissenõudmiskulude väljamõistmine 45 eurot. Hageja hagi kostja II vastu baseerub

§ 143

lg 1 järgi tarbijakäenduslepingul.

§ 1131tarbijast võlgnikule ei kohaldu.

1. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja II kanda. 4 Vastutustundliku laenamise regulatsioon ei kohaldu seetõttu, et põhi- ja käendusleping on sõlmitud majandus- ja kutsetegevuses. Seega puudub ka tasaarvestav nõue. Hageja hindas laenu andmisel nii põhivõlgniku kui käendaja krediidivõimelisust. Lähtudes andmetest, mida hageja sai avalikest andmekogudest ning kostjate esitatud dokumentidest, ei tuvastanud hageja kostjate puhul ühtegi ajutisele ega ka pikaajalisele maksevõimetusele viitavat asjaolu. Käendusleping on sõlmitud apellandi majandustegevuses ja sellest tulenevalt ei saa lähtuda tarbijatele kohalduvast ja lubatud intressimäärast. Sissenõudmiskulud on tekkinud majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku viivituse tõttu, kelle kohustusi kostja II käendab. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt II võla sissenõudmiskulusid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Kostja II apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud jätta kostja II kanda. Kostja II vaidlustab maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas täies ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tuvastatud faktiliste asjaolude alusel kohaldanud seadust õigesti ja teinud õiged järeldused ning ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendusi.
3. Ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebusele lisatud 7 dokumentaalset tõendit kostja I maksevõime hindamise kohta asja juurde võtmata TsMS § 652 lg 4 alusel ja loeb need hagejale tagastatuks. Hageja ei ole põhjendanud tõendite asja juurde võtmise vajalikkust ega ole esitanud uute tõendite juurdevõtmise taotlust.
4. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga II, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata tema vastuväiteid seoses hageja nõude tasaarvestamisega Maakohus jättis õigesti kostja II tasarvestusavaldusega arvestamata, kuna kostjal II puudus tasaarvestatav nõue hageja vastu. Ringkonnakohus märgib, et laenuvõtja (kostja I) oli juriidiline isik, kes võttis laenu oma kutseja majandustegevuses. Kostja II laiendab tarbijakrediidile kohaldatavaid tingimusi ekslikult juriidilise isiku laenulepingule. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks siduda vastutustundliku laenamise printsiipi juriidiliste isikutega (ettevõtjatega). Erandina on

§ 403

lg 2 kohaselt laiendatud tarbijakrediidilepingutele kohaldatavaid nõudeid ka füüsilistele isikutele, kes võtavad laenu iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks. Seaduse eesmärk on kaitsta tarbijat ja erandina ka iseseisvat majandustegevust alustavat isikut krediidi võtmisel samal viisil kui tarbijat. Kostja I ei ole tarbija ning talle ei kohaldu ka

§ 403lg 2 regulatsioon.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, milles maakohus tuvastas, et hageja kontrollis seadusega ettenähtud ulatuses kostja I krediidikõlbulikkust (maakohtu otsuse p. 30) ning ei korda neid põhjendusi. Ringkonnakohus märgib, et kui kostja II leidis, et hageja on kostjale I andnud laenu seadust rikkudes, pidi ta esile tooma, milles konkreetselt rikkumine seisnes. Kostja II väited maakohtus olid üldsõnalised, viited vastustustundliku laenamise printsiibile ei olnud põhjendatud ning nende alusel ei tekkinud hagejal kohustust täiendavate tõendite esitamiseks. Kui kostja II oli seisukohal, et tal puudub võimalus tõendite esitamiseks, kuna need asuvad hageja käes, siis pidi kostja II esitama TsMS § 236 lg 2 alusel maakohtule taotluse. 5 9. Kostja II väide, et hageja on arvestanud viivist ja intressi samaaegselt, ei ole täpne.

§ 113

lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Hageja on arvestanud intressi lepingu kehtivuse ajal vastavalt maksegraafikule põhivõlalt kuni lepingu ülesütlemiseni 23.09.2020. Põhivõlaga tasumise viivitamise korral oli hagejal õigus viivist nõuda ning tegemist ei ole

§ 113lg-s 6 sätestatud keelu rikkumisega.

Põhjendamatu on kostja II väide, et kuna kohtulahendis puudub viivise arvestus ei saa ta vastuväiteid viivise arvestusele esitada. Hageja esitas viivise arvestuse hagis, kostja II vastas hagile ja esitas viivise osas kaks vastuväidet: esiteks enne lepingu ülesütlemist arvestatud viivis on ebaseaduslik, teiseks tuleks viivist vähendada. Kostja II ei vaidlustanud maakohtus hageja arvestusi Kui kostjal II oli selles osas ebaselgus, pidi ta seda maakohus esile tooma. Ringkonnakohus märgib ka, et maakohtu otsuse kirjeldavas osas on hageja viivise arvestus esitatud tabeli kujul. 10. Kostja II taotlus vähendada edasiulatuvat viivist ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga (maakohtu otsuse p 28). Kostja II ei ole maakohtule esitanud väiteid, mis annaksid alust vähendada viivist alla põhinõude summa. Viivise nõudmise õigus tuleneb võlausaldajale seadusest (

§ 113lg 1 esimene lause).

Viivise määr tulenes praegusel juhul kostjaga I sõlmitud lepingust. Kostjal II ei ole kohustust edasiulatuvat viivist tasuda, kui ta täidab kohtuotsusega väljamõistetud nõuded. Viivise rakendumine sõltub kostjast II ning võlausaldaja ei pea võlgnikule ega käendajale kohustuse täitmist eraldi meelde tuletama. Praegusel juhul oli kostjal II huvi käendada juriidilisest isikust põhivõlgniku kohustust ning tal pidi olema ülevaade võlgniku majanduslikust olukorrast ning täitmata kohustustest. 11. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja II kanda. Hageja on ringkonnakohtule avaldanud, et temal apellatsioonimenetluses kulusid ei ole. /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi 6