← Eesti

2-20-15383/25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-15383 Otsuse tegemise aeg ja koht 29. november 2021, Tartu Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek P

) § 131 lg 1 alusel. Tulenevalt

§ 90

lg-st 2 tuleb kostjal tühistatud tehingu järgi saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Vastusena kostja väidetele leidis hageja, et

  1. jaanuari
  2. a kuupäevaga laenulepingu lisa on vormistatud tagantjärgi (hilisema kuupäevaga) õigustamaks laenu ennetähtaegset tagasikannet. Hageja tegi
  3. jaanuari
  4. a menetlusdokumendis avalduse viidatud laenulepingu lisakokkuleppe tühistamiseks

§ 131lg 1 alusel.

  1. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuväidete kohaselt omandas kostja
  2. aastal hageja osaluse, teine hageja osanik oli Meelis Vool. Hageja juhatuse liikmeteks hakkasid M. Vool ja M. Lokk ühiselt, igapäevase 2

(6)majandustegevusega tegeles M. Vool.
  1. detsembri
  2. a laenulepinguga andis kostja hagejale laenu 23 000 eurot ja
  3. veebruari
  4. a laenulepingu lisaga lisaks veel 22 000 eurot.
  5. aastal asutas M. Vool Saunasmile OÜ, millesse hakkas järk-järgult hageja majandustegevust üle viima. M. Lokk teatas seetõttu M. Voolile, et soovib hagejale antud laenu tagasi saada ja ühisest ettevõttest välja astuda.
  6. jaanuaril 2020 allkirjastasid pooled laenulepingu lisa, millega muudeti laenu tagastamise tähtaega ja uueks tähtajaks sai
  7. märts
  8. Kuna M. Vool leidis pidevalt põhjuseid, miks ei ole aega lepingu lisa allkirjastada, allkirjastas M. Lokk laenulepingu kõnealuse lisa nii hageja kui kostja esindajana. M. Lokki volitused hageja juhatuse liikmena ei ole lõppenud. M. Vool on registrile esitanud teadvalt valeandmeid. Laenu osalise tagastamise ajal (
  9. augustil 2020) oli hagejal vaba raha vähemalt 22 900 eurot ja vaidlusaluse summa tagastamine ei saanud hagejale kahju tekitada. Hageja ei ole välja toonud ühtegi põhjust, miks oli laenu osaline tagastamine hageja jaoks kahjulik. Lisaks on hageja

§ 131lg 2 p 2 alusel minetanud õiguse tehingu tühistamiseks.

Kostja esitas

  1. märtsil 2021 teate laenulepingu erakorralise ülesütlemise kohta. MAAKOHTU LAHEND
  2. Maakohus jättis
  3. aprilli
  4. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 720 eurot. Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle:   pooled sõlmisid
  5. detsembril 2017 laenulepingu, mille alusel andis kostja hagejale laenu 23 000 eurot, laenulepingu kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg
  6. detsember 2022; hageja kontolt kanti
  7. augustil 2020 kostja kontole 14 000 eurot selgitusega "laenu tagasimakse". Hageja on teinud hagiavalduses avalduse raha ülekandmise tehingu (toimingu) tühistamiseks

§ 131

lg 1 järgi ning nõuab 14 000 euro ja viiviste väljamõistmist.

§ 131lg-s 1 sätestatud eelduste esinemisel saab sama sätte alusel tehingu tühistada.

Hageja selgituste kohaselt ei soovi ta tühistada

  1. detsembril 2017 sõlmitud laenulepingut, vaid üksnes
  2. augusti
  3. a raha ülekande. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et raha kanti üle laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Tehing

§ 67

lg 1 tähenduses ei ole mitte igasugune toiming, vaid üksnes selline toiming, milles väljendub niisugune tahteavaldus, mis on suunatud õigusliku tagajärje kaasatoomisele. Seega on ainult õiguslikule tagajärjele suunatud ja vastavat tahteavaldust sisaldav toiming tehing ning tehingus sisalduv tahteavaldus tähendab seda, et tehingu tegija soovib olla tagajärgedega õiguslikult seotud. Raha ülekandmine (või üle andmine) ei ole eraldi tehing

§ 67lg 1 mõttes.

Seaduses silmas peetavaks tehinguks on praegusel juhul laenulepingu sõlmimine – pooled on andnud vastavad tahteavaldused ning see toob kaasa poolte soovitud õiguslikud tagajärjed. Laenulepingust (VÕS § 396) kui tehingust tulenevateks toiminguteks saab lugeda rahasumma üleandmist ning selle tagasi maksmist. Laenulepingu kui kohustustehingu 3

(6)täitmine toimub tegeliku tegutsemisega, st raha ülekandmisega algul laenu saajale ning pärast laenu andjale. Laenuleping ning selle täitmine on toimingute kogum. Tegemist ei saa olla eraldi tehingutega, mis oleks tühistatavad. Toimingu tühistamist seadus ette ei näe. Eelmärgitut arvestades ei saa hageja nõuda laenulepingu täitmiseks üle antud raha tagastamist. Kuna hageja ei saa tühistada raha ülekandmise toimingut, ei ole vaja käsitleda laenulepingu tähtaja ning selle lepingu lisa kehtivusega seonduvat. Kuna poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et ülekanne tehti laenulepingu täitmiseks, ei analüüsinud kohus võimalikke lepinguväliseid raha tagastamise aluseid. Kohus märkis, et võtab
  1. märtsil 2021 esitatud laenulepingu erakorralise ülesütlemise teate asja juurde. Tõend on esitatud küll tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 329 lg-s 2 nimetatud tähtaega rikkudes, kuid tegemist on dokumendiga, millega hageja peaks arvestama ka kohtumenetluse väliselt. Tõendi vastuvõtmine ei pikenda tsiviilasja menetlust. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  2. Hageja palub
  3. mail 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on hageja jätkuvalt seisukohal, et
  4. augustil 2020 tehtud ülekanne on tehing

§ 67

lg 1 mõttes, mida on võimalik

§ 131järgi tühistada.

Riigikohus on

  1. aprilli
  2. a otsuses tsiviilasjas 2-17-3478 (p-s 15) märkinud, et see, kui äriühingu juhatuse liige kannab ühingu kontolt enda kontole raha, ilma et ta sooviks sellega õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahet väljendada, on sooritus (teise isiku eesmärgistatud rikastamine). Praegusel juhul soovis kostja juhatuse liige kontolt raha ülekandmisega täita laenulepingust tulenevat sissenõutavaks muutnud kohustust, kuna kostja esitatud
  3. jaanuari
  4. a laenulepingu lisa allkirjastamisega oli laenulepingu tähtaeg justkui saabunud. Seega soovis kostja juhatuse liige raha ülekandmisega väljendada tahet õigusliku tagajärje kaasatoomiseks, milleks on laenulepingust tulenevate sissenõutavateks muutunud nõuete täitmine. Panga arvelduskontol oleva raha puhul on tegemist arvelduskonto omaniku varalise nõudega panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses ja selle raha ülekande puhul käsundab isik panka vastava toimingu tegemiseks. Järelikult on kostja juhatuse liige ülekannet tehes teinud tehingu. Juhul kui ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et rahaülekanne on sooritus, mida ei saa tühistada, siis on ülekanne ikkagi tehtud õigusliku aluseta. Kostja väidab, et laenulepingu tähtaeg oli saabunud varem kui selles märgitud kuupäev (
  5. detsember 2022). Kostja arvates andis
  6. jaanuari
  7. a laenulepingu lisakokkulepe talle soorituse (ülekande) saamiseks õigusliku aluse. Hageja on
  8. jaanuari
  9. a lisakokkuleppe

§ 131järgi tühistanud, mistõttu oleks kohus pidanud võtma 6. jaanuari 2020. a kokkuleppe kehtivuse osas seisukoha. Maakohus ei ole seda teinud. 4

(6)Eelnevast tulenevalt ei tekkinud kostjal hageja hinnangul laenulepingu
  1. jaanuari
  2. a lisakokkuleppe pinnalt soorituse saamise õigust, kuna see lisakokkulepe on tühistatud. Järelikult oleks kohus pidanud ja saanud kvalifitseerida hageja nõude alusetu rikastumise järgi. Ilma lisakokkuleppeta lõppes laenulepingu tähtaeg
  3. detsembril 2022, mistõttu ei andnud laenuleping ise veel soorituse saamiseks õiguslikku alust.
  4. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
  6. Maakohus leidis põhjendatult, et laenulepingu alusel raha ülekandmine ei ole eraldi tehing

§ 67

lg 1 mõttes, mida saaks tühistada, ning seetõttu ei saa hageja nõuda laenulepingu täitmiseks üle antud raha tagastamist. Samuti ei olnud poolte väiteid arvestades kohtul vaja analüüsida, kas esineb mõni lepinguvälisest võlasuhtest tulenev alus raha tagastamiseks. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist. 7.1.

§ 131

lg 1 alusel võib esindatav tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma.

§ 67

lg-s 1 toodud määratluse järgi on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenulepingu alusel tehtud sooritus (laenu tagastamine) ei ole eraldiseisev tehing, mida saaks

§ 131lg 1 alusel tühistada.

Sarnaselt kinnitab ka hageja enda poolt viidatud kohtupraktika, et tühisus saab esineda tehingu, mitte soorituse puhul (vt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas 2-17-3478, p 15). 7.
  3. Iseenesest võib nõustuda hagejaga selles, et panga arvelduskontol oleva raha ülekandmisel käsundab arvelduskonto omanik panka vastava toimingu tegemiseks. Samas on see hageja väide asjakohatu, kuna käesolev vaidlus ei puuduta hageja ja panga vahelisi suhteid. 7.
  4. Asja lahendamiseks ei ole vaja hinnata
  5. jaanuari
  6. a lisakokkuleppe (tl 34) kehtivust, nagu märkis põhjendatult ka maakohus. Maakohus on õigesti tuvastanud, et
  7. augusti
  8. a ülekanne (summas 14 000 eurot) tehti laenulepingu alusel (laenu tagastamiseks). Seda kohtu järeldust ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustatud. Seega ei muudaks kõnealuse
  9. jaanuari
  10. a lisakokkuleppe võimalik kehtetus hageja poolt
  11. augustil 2020 tehtud sooritust veel alusetuks. Sooritusel oleks õiguslik alus ka juhul, kui laenu tagastamise toimunuks ennetähtaegselt. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu (tl-d 8– 10) p-d 1.2 ja 3.2 iseenesest ka lubavad laenusaajal laenu ennetähtaegset tagastada. 5

(6)Eelmärgitut arvestades ei saa hagejal olla vaidlusaluse soorituse osas kostja vastu alusetu rikastumise nõuet. Hageja poolt viidatud Riigikohtu lahendis (otsus tsiviilasjas 2-17-3478, p 15) väljendatud õiguslikud seisukohad lähtuvad eeldusest, et saadud sooritusel puudub õiguslik alus. Käesolevas asja materjalidest selliseid asjaolusid ei nähtu. Osutatud Riigikohtu otsus sisuliselt kinnitab, et kui leping annab soorituse saamiseks õigusliku aluse, on alusetust rikastumisest tuleneva nõude maksmapanek välistatud.
  1. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
  2. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses toiminguid teinud ega menetluskulude nimekirja kohtule esitanud. Seega kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.