← Eesti

1-21-1667/25

Obsah (7)§ 129§ 1043§ 1045§ 127§ 128§ 134§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kriminaalasi nr 1- 21-1667 03.septembril 2021.a Tallinnas, Harju Maakohus koosseisus Kohtunik Liina Pohlak Rahvakohtunikud Ester Esvald ja Eva Ojavee Sekretär Thea Tik

§ 129

lg 1 kohaselt tuleb surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud. Lg 2 kohaselt tuleb matusekulud hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale. Marko Vesi ei vaielnud tsiviilhagi varalisel nõudele vastu.

§ 1043

kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 5 kohasel on kahju tekitamine õigusvastane, kui sellega rikuti kannatanu omandit.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohus, kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid tõendeid, asub seisukohale, et Marko Vesi vastu varalise kahju hüvitamise nõudes esitatud tsiviilhagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, kuivõrd varaline kahju on tekkinud süüdistatava Marko Vesi kuritegeliku käitumise tulemusena. Kui Marko Vesi ei oleks põhjustanud M. H.i surma, ei oleks V. ja H. H.il tekkinud kulutusi seoses M. H.i matustega. Kannatanud on neile tekkinud kulutused dokumentaalselt tõendanud ja nende suurus on kohtu arvates põhjendatud. Marko 14 Vesi ei ole kannatanute tsiviilhagi suurusele ka vastu vaielnud, ega vaidlustanud matusekulutuste summade suurust. TsMS § 440 lg 1 kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Eeltoodust tulenevalt tuleb varaline kahju süüdistatavalt välja mõista M. ja H. H. kasuks 5210 eurot. Moraalse kahju hüvitise suuruse jättis Marko Vesi kohtu otsustada.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 127

lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

§ 128lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline.

Vastavalt

§ 128

lg 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi.

§ 134

lg 2 kohaselt tuleb isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma üksnes isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral.

§ 1043

kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine tähendab isiku kehalise või vaimse heaolu seisundi halvendamist. Kehavigastuseks loetakse deliktiõiguses vigastusi, millega kaasneb isiku kehalise terviklikkuse rikkumine või kahjustamine teatava välise füüsilise mõjutuse tulemusena. Tervisekahjustuseks loetakse mistahes hälbe tekitamist inimorganismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes. Menetlusesemeks olevas kriminaalasjas on kohtus leidnud tuvastamist M.Vesi süü KarS § 118 lg 1p1,7 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ja kriminaalasjas on tõendatud Marko Vesi poolt M. H.ile tervisekahjustuste tekitamine. Seega on käesolevas kriminaalasjas leidnud tõendamist, et tegemist oli õigusvastase käitumisega

§ 1045

lg 1 p 2 alusel ning süüdistatava õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses kannatanule kehavigastuste ja tervisekahjustuse tekitamisega. M.Vesi õigusvastase käitumise tulemusena on kannatanu M. H. saanud tervisekahjustusi ning kehavigastusi, mis tõid kaasa kannatanu surma. Kohtumenetluse käigus ei ole tuvastatud

§ 1045lg 2 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemist.

Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Hagejal ei ole vaja endal mittevaralise kahju tekkimist eraldi tõendada, kui sellega kaasneb kehavigastus.

§ 134

lg 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid, kohus lähtub kahju hüvitise suuruse määratlemisel nii kuriteo asjaoludest, kannatanule tekitatud vigastustest kui ühiskonna üldisest heaolu tasemest. Võimalikuks vaidlusküsimuseks jääb ainult hüvitatava kahju ulatus ning konkreetse rahalise hüvitise suurus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis 15 kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. /…/. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-34-05 p 22 mh selgitanud, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. Kohus leiab, et M.Vesi süüline käitumine, tekitas kannatanutel mittevaraline kahju ning Marko Vesi teol ja kannatanutele tekitatud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos. Marko Vesi põhjustas oma süülise käitumisega M. H.i surma ja tema surm põhjustas vanematele, so V. ja H. H.ile mittevaralise kahju. Tegemist on ka selliste asjaoludega mittevaralise kahju põhjustamisel, mida on alust hinnata erandlike asjaoludena

§ 134lg 3 mõttes.

Iga surm toob kaasa ebameeldivusi ja hingevalu ning neid ebameeldivusi tuleb teatud piirini ka taluda. Käesolevas kriminaalasjas esinevad erandlikud asjaolud, mis seisnevad esmalt faktis, et vanem pidi matma oma lapse. Loodusseaduse kohaselt sureb vanem põlvkond enne oma lapsi, s.o lapsed matavad oma vanemad. Loodusseaduse vastane on aga vastupidine olukord, kus vanem peab üle elama oma lapse surma ja matma oma lapse. Selline loodusseaduse vastane olukord mõjub vanema psüühikale ja taoline mõju on seda suurem, kui laps, olgugi, et täiskasvanu, sureb kellegi vägivaldse teo tagajärjel. Sellisest olukorrast on raske üle saada ja vanem jääb kestvalt otsima põhjuseid, miks elu läks selliselt ja kuidas elu oleks siis, kui see kõik ei oleks juhtunud. Kannatanud tulid kohe peale sündmust Saaremaalt Tallinna, käisid haiglas oma poega vaatamas ja nägid teda peale operatsiooni voolikute ja muude meditsiiniseadmete külge kinnitatuna oma elu eest võitlemas. Nad pidid leppima mõttega, et poeg ei välju sellest olukorrast elusana. Seega viibisid kannatanud kuriteosündmusega ajalises läheduses. Neil asjaoludel loeb kohus mittevaralise kahju tekitamise piisavaks, et lugeda kahju tekkinuks erandlikel asjaoludel.

§ 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Samas peavad kohtute väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Rahalise hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".

  1. aastal tegi Riigikohus „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 20182020“ kohtupraktika kordusanalüüsi. Selle analüüsi kohaselt on surmaga lõppenud juhtudel 16 2018-2020 väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis mediaanarvu järgi 5500 eurot, suurim hüvitis oli 50000 eurot, väiksem oli 5000 eurot ja keskmine 16833 eurot. Viimastel aastatel on tapmiskoosseisu järgi süüdimõistmisel kohtute välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise määrad jäänud vahemikku 5 000 kuni 20 000 tuhat eurot ühe kannatanu kohta. Kohus võtab arvesse, et kannatanutele põhjustati mittevaraline kahju ühe teoga. Seega võttes arvesse Marko Vesi süü suurust (ta ei põhjustanud M.H.surma tahtlikult), kannatanute läbielamisi seoses poja vägivaldse surmaga, kohtupraktikas välja kujunenud väljamõistetud hüvitise määrasid, peab kohus proportsionaalseks ja mõistlikuks mittevaralise kahju suuruseks 30 000 eurot kahele kannatanule kokku, s.t kummagi kasuks 15000 eurot. Süüdimõistetu puhul on tegemist noore elujõus meesterahvaga, kelle vanus ja tervislik seisund ei takista tal töötamist ning piisava sissetuleku hankimist kõigi tema vastu esitatud nõuete hüvitamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põhjendatud on Marko Vesilt välja mõista kannatanute H. ja V. H. kasuks mittevaralise kahju hüvitisena kokku 30000 eurot. Kannatanu esindaja esitas kohtule taotluse mõista V. ja H. H. kasuks esindajale makstud tasu summas 7504.35 eurot (ilma käibemaksuta). Kokku on kaitsjal kulunud 71.47 tundi, millest 14,5 tund on otseselt seotud tsiviilhagiga. Tunnihind on olnud 105 eurot ilma käibemaksuta. Taotlusele on lisatud arved ja spetsifikatsioonid. Esindaja poolt esitatud arvete spetsifikatsioonide kohaselt on arvestatud kulutatud aja hulka materjalidega tutvumine, kohtupraktika analüüs, suhtlus kohtu ja prokuratuuriga, taotluste koostamine, kohtuistungitel osalemine, istungiteks ettevalmistus, klientidega suhtlus, tsiviilhagi koostamine. KrMS § 175 lg 1 p 1 ja 180 lg 1 alusel kuuluvad välja mõistmisele kannatanul tekkinud menetluskulud, s.o kannatanute poolt valitud esindajale makstud tasu Kohus ei vaidlusta taotluses toodud kaitsja ühe tööühiku hindu. Arvestades turusituatsiooni on tegemist analoogsetes asjades kokkleppel kaitsjate keskmise turuhinnaga. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis 1-16-4665 märkinud, et väljamõistmisele ei kuulu kulud, mis seonduvad sama büroosiseste nõupidamistega. Sama kehtib ka kuludele, mis on seotud edasise tegevuse planeerimisega, õiguskirjanduse ja kohtupraktika analüüsimisega. Need on korralduslikud küsimused, mis ei ole esindatava menetluskude hulka arvatavad. Seega tuleb selles osas vähendada kannatanu esindaja taotlust 3,5 tunni osas. Märgitud prokuratuuriga ja kohtuga suhtluse osas peab kohus põhjendatuks vähendada kannatanu esindaja tööd 1 tunni võrra. See aeg kulus kohtule taotluse koostamiseks, et kannatanud ei peaks kohtuistungil osalema ja kohtul esindajale selgitamiseks, miks peavad kannatanud vähemalt ühel korral kohtuistungil osalema ja kuidas seda kõige paremini korraldada. Kannatanud osalesid ilma kohtu korralduseta kõigil kohtuistungitel, mõistõttu sellise taotluse koostamiseks ja lahendamiseks kulutatud aeg ei ole põhjendatud. 12.08 augustil kestis kohtuistung 2 tundi, mitte 3 tundi nagu on märgitud kannatanu esindaja taotluses. Samuti kestis istung 11.06.2021 2, 5 tundi, mitte 3 tundi ja 14.05.2021 3,5 tundi (kui lõunavaheaeg välja arvata). Seega istungitel osalemise osas tuleb vähendada kannatanu esindaja taotlust 2,5 tunni võrra. Kokku vähendab kohus kannatanu esindaja tundide arvu 7 tunni võrra. Seega loeb kohus põhjendatuks kulutatud aega 64,47 tunni ulatuses. Eeltoodust tulenevalt loeb kannatanu esindaja poolt taotletud kuludest põhjendatuks kulud summas 6769.35 eurot ilma käibemaksuta. Kannatanud V. ja H. H. on palunud menetluskulude väljamõistmisel tasuda väljamõistetud summa AS x arvelduskontole. Riigikohus on selgitanud, et valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. veebruari
  3. a määrus nr 3-1-1-112-16, p 56 ja
  4. novembri
  5. a otsus nr 1-15-10119/80, p 42). Samas ei välista eeltoodu siiski seda, et riik täidab 17 süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. detsembri
  7. a otsus nr 3-11-79-14, p 48), mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik või tema seaduslik esindaja (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. juuni
  9. a otsus nr 3-1-1-54-16, p 36 ja
  10. novembri
  11. a otsus nr 1). Kohus leiab, et sama põhimõte on kohaldatav ka olukorras, kus kannatanu menetluskulud on reaalselt tasunud kolmas isik Kuna AS-le X taotleti summad hüvitada ilma käibemaksuta, kuuluvad õigusabi eest tasutud summad väljamõistmisele ilma käibemaksuta. Eeltoodust tulenevalt tuleb süüdistavalt Marko Vesilt väljamõistetavad kannatanu õigusabikulud summas 6769.35 eurot kanda AS X arvelduskontole. Ühtlasi palus kannatanu kohustada süüdimõistetud tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

Ehkki see on hagiavalduses sõnastatud raskesti mõistetavalt, võib kannatanu taotlusest aru saada, et viivist taotletakse nii tsiviilhagi summalt kui kaitsjale makstud tasudelt.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Tallinna Ringkonnakohus on oma 13.04.2016.a lahendis nr 1-15-9505 p-s 10.

  1. toonud välja, et: „viivis on vajalik distsiplineerimaks võlgnikku ja motiveerimaks teda leidma võimalusi tasuda välja mõistetud kahjuhüvitis võimalikult lühikese aja jooksul. Ilma viivise nõudeta pole kahju kandnud isikul sisuliselt mingeid õiguskaitsevahendeid ja sellises olukorras kujuneb võla tasumine sisuliselt vabatahtlikuks. Seadusjärgset viivise määra ei ole üldjuhul alust lugeda ülemäära suureks.“ Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (3-21-132-04 ja 3-2-1-66-05). Juhul kui hageja nõuab viivist, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05). TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Samasugust seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium
  2. jaanuari
  3. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-79-
  4. Seetõttu rahuldab kohus kannatanu esindaja viivise nõude kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue (vt RKTsKO 3-2-1-162-12). Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus viivise nõude ning mõistab Marko Vesilt TsMS § 367 alusel alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kannatanute V. H.i ja H. H.i nõude 35210 eurot täitmiseni Marko Vesilt V. H.i ja H. H.i kasuks viivis

§ 113lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 35210 eurot.

Samuti mõistab kohus alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kannatanute menetluskulude nõude 6769.35 euro hüvitamiseni AS X kasuks viivis

§ 113lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 6769.35 eurot. Juhindudes Kr

MS § 306, 310- 313, kohus otsustas: Süüdi tunnistada Marko Vesi KarS § 118 lg 1 p 1, 7 järgi ja mõista karistuseks vangistus 5 aastat. KarS § 73 lg 2 kohaselt kuulub kandmisele 6 kuud vangistust. 18 KarS § 68 lg 1 alusel arvata koheselt kandmisele kuuluva karistusaja hulka kinnipidamise aeg 09.06.20-10.06.20 s.o 2 päeva. Koheselt kuulub kandmisele seega 5 kuud ja 28 päeva vangistust, mille kandmisaja alguseks lugeda reaalselt kandmisele asumise kuupäev. KarS § 73 sätteid kohaldades määrata, et vangistust ei pöörata osaliselt s.o 4 aasta ja 6 kuud täitmisele, kui Marko Vesi ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise kuupäev. Marko Vesi suhtes kohaldatud tõkend, elukohast lahkumise keeld, tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Välja mõista Marko Vesilt KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt sundraha esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära s.o 1460 eurot ning KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 3, 4 alusel määratud kaitsetasu 182.40 eurot ja ekspertiisikulu 222 eurot riigituludesse. Kohustada Marko Vesi tasuma väljamõistetud sundraha, kaitsetasu ja ekspertiiskulud 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 155.36 eurot. Menetluskulud kogusummas 1864.40 tasuda igakuiste maksetena 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank AS-is, EE502200221014193355 Swedbank AS-is või EE401700017002872300 Luminor Bank AS-is. Maksekorraldusel on kohustuslik märkida viitenumber 99921700035407. Selgitusena võib märkida „Marko Vesi, kriminaalasi 1-211667, menetluskulud.“ Samuti on makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Välja mõista Marko Vesilt kannatanute V. H.i ja H. H.i kasuks varaline kahju summas 5210 eurot ja mittevaraline kahju summas 30000 eurot. Välja mõista Marko Vesilt TsMS § 367 alusel alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kannatanute V. H.i ja H. H.i nõude 35210 eurot täitmiseni V. H.i ja H. H.i kasuks viivis

§ 113

lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 35210 eurot Mõista Marko Vesilt välja V. H.i ja H. H.i (kannatanute) kasuks valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 6769.35 eurot ja kanda see AS X arvelduskontole EExxx. Välja mõista Marko Vesilt TsMS § 367 alusel alates kohtuotsuse jõustumisest kuni esindaja kulude hüvitamiseni summas 6769.35 eurot AS X kasuks viivis

§ 113lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 6769.35 eurot.

Asitõendid – CD-plaadid salvestuste ja vaatlusprotokolli lisadega, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures, jätta kriminaalasja materjalide juurde. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni viieteistkümne päeva jooksul süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Harju Maakohtule. 19 Kohtuotsus on menetlusosalistele kättesaadav 03.09.2021 Kohtunik Liina Pohlak Rahvakohtunikud Ester Esvald Eva Ojavee 20

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.