Obsah (9)

§ 122§ 73§ 8§ 238§ 123§ 124§ 120§ 219§ 213

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Janek Väli Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi 30. aprill 2021.a, Tallinnas Hagihind 12 447

) § 122 lg 9 ja hageja alltöövõtja AS Megaron-E esitatud taotluse alusel kinni hagejale tehtava makse summas 83 698,80 eurot (arve nr 1489) ja jätab vastava rahalise kohustuse hageja ees täitmata. 1.3. 01.04.2019 hagejale saadetud e-kirjas teavitas kostja hagejat, et peab kinni (jätab täitmata) AS Megaron-E ja

§ 122

lg 9 alusel ka lepingust tuleneva rahalise kohustuse summas 61 617 eurot (arve nr 1597). 1.

1. Hageja on järjepidevalt maksete kinnipidamisele (arve nr 1489 ja 1597 kokku summas 145 315,80 eurot) vastu vaielnud. 1.
2. 10.05.2019 tasus kostja hagejale arve nr 1489 summas 83 698,80 eurot ja arve nr 1597 summas 61 617 eurot. Viivist kostja hagejale ühes põhivõlaga (arvete summa) ei tasunud. 23.05.2019 esitas hageja kostjale uue korduva viivise nõude. Hageja on arvestanud arvelt nr 1489 viivist summas 6 779,60 eurot ja arvelt nr 1597 summas 2 562,29 eurot, s.o kokku on hageja nõue summas 9 305,89 eurot. 1.
3. Samuti teavitas hageja kostjat, et lisaks on hagejale tekkinud kostja rikkumise tagajärjel (maksete ebaseaduslik kinnipidamine) kahju õigusabikulude näol. Advokaadibüroo Deloitte Legal advokaadid on osutanud hagejale õigusteenust, mis seondub kostja poolt alusetult maksete kinnipidamisega (

§ 122lg 9 rikkumisega) 2 295 euro ulatuses (summa ilma käibemaksuta).

Kuivõrd kostja ei ole hagejale hüvitanud kohtueelseid õigusabikulusid, siis palub hageja nimetatud summalt välja mõista viivise alates 28.05.2019 ning hagiavalduse esitamise seisuga on viivise suuruseks 9,18 eurot. 1.

1. Käesoleva hagiga nõuab hageja kostjalt arvete tasumisega viivitamise tõttu tekkinud viivise tasumist ning samuti kahju hüvitamist, mis seisneb hagejale tekkinud õigusabikuludes, mis tekkisid põhjusel, et kostja pidas makseid alusetult kinni.
2. Hageja leiab, et alust hagiavalduse läbivaatamata jätmiseks ei esine. Poolte vahel sõlmitud 2 leping on töövõtuleping VÕS § 635 lg 1 mõistes.

§ 73

lg 3 p 1 sätestab, et hankemenetlus lõpeb hankelepingu või raamlepingu sõlmimisega. Seega sai pooltevahelise lepingu sõlmimisega hankemenetlus läbi ning hankelepingu sõlmimisega sai hankija ja pakkuja vahel alguse eraõiguslik suhe. Seetõttu kohaldub pooltevahelisele lepingule nii säte, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule (VÕS § 76 lg 1) kui ka säte, mille kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda viivist juhul kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust (VÕS § 101 lg 1 p 1). See, et hankelepingule kohaldatakse VÕS-i sätteid, tuleneb üheselt ka

§ 8. 2.1.

Samuti ei ole nõus hageja kostja väitega, et kuigi kostja viivitas arvete tasumisega seoses

§ 122

lg-st 9 tuleneva kinnipidamisega, siis eraõiguslikku viivise tasumise kohustust ei saa kaasneda. Viivise tasumise kohustus ei sõltu ega saagi sõltuda sellest, et mis põhjusel pool rahalise kohustuse täitmisega viivitab. Kostjal tuleb tasuda arvete tasumise viivitamise eest hagejale viivist sõltumata sellest, mis ettekäändel kostja arvete tasumisega viivitas. 2.2. Hageja on seisukohal, et kuna lepingu aluseks olevat riigihanget alustati enne 01.01.2019, siis

§ 122

lg 9 ei kohaldu pooltevahelisele suhtele.

§ 122

lg 9 regulatsioon jõustus 01.01.2019

§ 238lg 4 alusel, milline säte ei näe normile ette tagasiulatuvat jõudu.

2.

1. Hageja vaidleb kostja viivise nõude vähendamisele vastu.
2. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ja välja mõista kostjalt riigilõiv summas 600 eurot ja esindajakulu summas 3 947,40 eurot. Samuti palub hageja välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja vastuväited ja põhjendused
3. Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu. 4.
4. Kostja palub jätta esitatud hagiavalduse läbi vaatamata, kuivõrd

§ 122

lg 9 alusel summade kinnipidamist ei saa pidada eraõigussuhteks, kuna kostja hankijana ei pidanud summasid kinni mitte omal initsiatiivil ega võlaõigusliku õiguskaitsevahendina seepärast, et kostjal oleks olnud nõue hageja vastu, vaid seepärast, et hageja alltöövõtja AS Megaron-E seda taotles põhjusel, et alltöövõtjal oli nõue hageja vastu. Isegi kui kostja hankijana on haldusmenetluse läbi viinud õigusvastaselt (kohaldanud

§ 122

lg 9 olukorras, kus seda ei oleks saanud kohaldada – kostja sellise seisukohaga ei nõustu), siis tuleks kõne alla kahju hüvitamise nõudmine riigivastutuse seaduse alusel, kuid puudub alus viivise nõudmiseks. Kostja ja hageja vahel sõlmitud töövõtulepingu tingimused ei kohaldu antud õigussuhtele, mistõttu ei saa nõuda ka lepingust tulenevalt viivist. 4.

1. Kui eeldada kõikide hagiavalduses esitatud asjaolude õigsust, siis ei saa hagejal olla kostja vastu 09.01.2019 ehituse töövõtulepingu tulenevat viivise nõuet summas 9 305,89 eurot (ega mingis muus summas) 145 315,80 euro kinnipidamise eest. Kostja küll pidas 83 698,80 eurot ja 61 617 eurot (kokku 145 315,80 eurot) kinni, kuid eraõiguslikku viivise tasumise kohustust sellega ei saa kaasneda. 4.
2. Kui eeldada kõikide hagiavalduses esitatud asjaolude õigsust, siis ei saa hagejal olla kostja vastu 09.01.2019 ehituse töövõtulepingust ega ka mingist muust eraõigussuhtest tulenevat kahju hüvitamise nõuet summas 2 295 eurot (ega mingis muus summas), samuti ei saa olla kahju hüvitamise nõudega kaasnevaid viivise nõudeid.
3. Kostja nõustub järgmiste faktiliste asjaoludega: hageja ja kostja vahel on sõlmitud 09.01.2019 ehituse töövõtuleping (kostja poolt läbiviidud riigihanke „Projekteerimisehitustööd Jüri aleviku Ehituse tn katlamaja üleviimiseks hakkepuidu küttele“ (viitenumber 191474) tulemusena); hageja on esitanud kostjale akti nr 11 alusel tasumiseks arve nr 1489 ja akti nr 12 alusel tasumiseks arve nr 1597; arve tuli tasuda 45 päeva jooksul; on teavitanud hagejat 18.02.2019 e-kirjas, et peab RHK § 122 lg 9 ja hageja alltöövõtja AS Megaron-E esitatud taotluse alusel kinni hagejale tehtava makse summas 83 698,80 eurot; on teavitanud hagejat 01.04.2019 e-kirjas, et peab RHK § 122 lg 3 9 ja hageja alltöövõtja AS Megaron-E esitatud taotluse alusel kinni hagejale tehtava makse summas 61 617 eurot; on tasunud 10.05.2019 hagejale arve nr 1489 summas 83 698,80 eurot ja arve nr 1597 summas 61 617 eurot.
4. Kostja keeldus viivise tasumisest selgitades, et kuna kostja on summad kinni pidanud haldusmenetluses, siis puudub alus viivise nõudmiseks eraõigusliku lepingu alusel. Isegi kui kostja on haldusmenetluse läbi viinud õigusvastaselt (kohaldanud

§ 122

lg 9 olukorras, kus seda ei oleks saanud kohaldada – kostja sellega ei nõustu), siis tuleks kõne alla kahju hüvitamise nõudmine riigivastutuse seaduse alusel, kuid puudub alus viivise nõudmiseks. Lepingu tingimused ei kohaldu antud õigussuhtele, mistõttu ei saa nõuda ka lepingust tulenevalt viivist. 7.

rakendussättes § 238 lg 4 ei ole kirjas, et selles viidatud sättes (sh § 122 lg 9) oleksid kohaldatavad üksnes hangete suhtes, mis on alustatud 01.01.2019 või hiljem. Samas sisaldub

-s rakendussätetes § 219, mis ütleb, et enne uue

jõustumist (st enne 01.09.2017) alustatud hanked tuleb läbi viia vana

kohaselt (v.a paar erandit lepingu muutmise ja raamlepingu alusel lepingu sõlmimise osas). Samas sisaldub

-s ka hiljem lisatud rakendussäte § 2191, mis ütleb, et hankemenetlused, mida alustati enne 2018. aasta 15. juulit, viiakse lõpuni, lähtudes

1. aasta
2. juulini kehtinud redaktsioonis sätestatud nõuetest. Kui seadusandja tahteks oleks olnud kohaldada § 122 lg 9 üksnes neile hangetele, mis on alustatud 01.01.2019 või hiljem, siis oleks see nii ka seadusesse kirja pandud. See ei ole sugugi enesestmõistetav. Kui see oleks enesestmõistetav, siis poleks §-des 219 ja 2191 vaja olnud toonitada, et hanked tuleb läbi viia nende alustamise ajal kehtinud sätete kohaselt. Kuna

§ 122

lg 9 oli jõustunud juba 01.01.2019 ja kehtib tänaseni, siis pidas kostja summad kinni (st tegi vastava toimingu) viidatud sätte kehtivuse ajal. 8. Riigihanke tulemusena sõlmitav hankeleping on küll eraõiguslik, kuid riigihanke läbiviimine ei ole eraõiguse valdkonda kuuluv tegevus. Samuti ei kuulu eraõiguse valdkonda

§ 122lg 9 alusel summade kinnipidamine, vaid tegemist on haldusmenetlusega.

Kostja hankijana ei pidanud summasid kinni mitte omal initsiatiivil ega võlaõigusliku õiguskaitsevahendina seepärast, et kostjal oleks olnud nõue hageja vastu, vaid seepärast, et alltöövõtja seda taotles põhjusel, et alltöövõtjal oli nõue hageja vastu. 8.

1. Kostja ja hageja vahel sõlmitud töövõtulepingu tingimused ei kohaldu antud õigussuhtele. Seetõttu hageja viivise nõudel puudub alus ja see tuleks jätta rahuldamata isegi juhul, kui kohus peaks pidama võimalikuks viivise nõude sisuliselt lahendada.
2. Kui kohus peaks leidma, et hageja on õigustatud nõudma viivist summas 9 305,89 eurot, siis palub kostja kohtul viivist vähendada 1 euroni VÕS § 113 lg 8 alusel. Kui kohus peaks leidma, et hageja on õigustatud nõudma kahju hüvitamist summas 2 295 eurot, siis palub kostja kohtul kahju hüvitist vähendada 1 euroni VÕS § 139 ja 140 alusel. Kostja põhjendab nimetatud taotluseid õigusliku ebaselgusega

§ 122lg 9 kohaldamise osas ja hageja enda osaga viivise ja kahju nõuete tekkimisel.

1. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda ja välja mõista hagejalt esindajakulu summas 3 540 eurot. Samuti palub kostja välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtu seisukoht ja põhjendused
2. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 4 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
3. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja muuhulgas viidatud sätet selgitanud 25.01.2021 kohtumääruses (tl 165).
4. Pooled ei vaidle peamiste faktiliste asjaolude üle (t lk 56, p 3.1). Seega puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) Kostja avaldas 15.11.2017 hanketeate riigihanke „Projekteerimis-ehitustööd Jüri aleviku Ehituse tn katlamaja üleviimiseks hakkepuidu küttele“ (viitenumber 191474) korraldamiseks (t lk 104); 2) Selle riigihanke tulemusena sõlmisid kostja ja hageja 09.01.2018 ehituse töövõtulepingu (t lk 6-32); 3) Hageja esitas kostjale 04.01.2019 tasumiseks arve nr 1489 summas 83 698,80 eurot (t lk 33); 4) Hageja esitas kostjale 13.02.2019 tasumiseks arve nr 1597 summas 61 617,00 eurot (t lk 33 pöördel); 5) Vastavalt lepingu kolmanda peatüki (leping üldtingimuste täpsustused) p-le 32 (t lk 8) tuli arve tasuda 45 päeva jooksul arve saamisest. 6) Kostja pidas viitega Riigihangete seaduse (

) § 122 lg-le 9 hagejale tehtavaid makseid kinni. Summade kinnipidamisest on hagejale teatatud kostja lepingulise esindaja saadetud e-kirjadega (t lk 34 ja 35); 7) Kostja tasus 10.05.2019 kostjale arve nr 1489 summas 83 698,80 eurot (t lk 37 pöördel) ja arve nr 1597 summas 61 617,00 eurot (t lk 38). 14. Pooled vaidlevad õiguse kohaldamise ja eelkõige selle üle, kas

§ 122

lg 9 ja lg 10 olid pooltevahelises suhtes kohaldatavad, arvestades, et nimetatud sätted jõustusid 01.01.2019 vastavalt

§ 238lg 4.

Lisaks on vaidlus ka selle üle, kas tegemist on üldse eraõigussuhtest tuleneva vaidlusega ning kas maakohtul on pädevus vaidlus läbi vaadata või tuleks seda teha halduskohtus. 15.

§ 122

lg 9 kohaselt ehitustööde hankelepingu ja ehitustööde kontsessioonilepingu korral jätab hankija talle hankelepingu või kontsessioonilepingu alusel pakkuja esitatud rahalise nõude vastavas osas täitmata kui hankelepingu või kontsessioonilepingu täitmisel osalenud alltöövõtja esitab talle põhjendatud avalduse seoses alltöövõtjaga sõlmitud allhankelepingu alusel rahalise kohustuse alusetult täitmata jätmisega pakkuja poolt. Hankija täidab rahalise kohustuse pakkujale siis kui alltöövõtjale on rahaline kohustus täidetud või kui hankijale on esitatud tõendid alltöövõtja nõude alusetuse kohta.

1. Kostja esitas taotluse viivise nõude osas hagi läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 2 p 1 järgi, mille kohaselt kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Kohus leiab, et taotluse rahuldamiseks puudub alus. TsMS § 423 lg 2 jätab kohtule hagi läbivaatamata jätmisel kaalumisruumi ja põhjendatud on hagi läbivaatamata jätmine ainult juhul, kui esitatud hagi ei ole hageja poolt esitatud asjaoludel ühelgi õiguslikul alusel võimalik rahuldada. Käesoleva hagi puhul ei ole ilmselge, et hageja poolt esitatud asjaoludel ei ole võimalik hagi ühelgi õiguslikul alusel rahuldada. Hageja nõude üle otsustamiseks on vajalik tuvastada asjaolud ja seda saab kohus teha ainult otsuses.
2. Samuti esitas kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel, mille kohaselt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. 5 Antud juhul on hagi esitatud ehituse töövõtulepinguna käsiteldavast ehitustööde hankelepingust tuleneva viivise saamiseks ning kahju hüvitamiseks, mis seisnes kohtueelses õigusabikulus töövõtulepingu alusel viivise nõude esitamisel. Vaidlus puudub selle üle, et üldjuhul alluvad hankelepinguna sõlmitud töövõtulepingust tulenevad vaidlused maakohtule ja et hankelepingu sõlmimisel tekib poolte vahel eraõigussuhe. Kostja on esitanud vastuväite, et tema poolt

§ 122

lg 9 kohaldamise tõttu peaks vaidlus alluma halduskohtule, kuna tegemist oli haldusmenetlusega. 17.1.

§ 8

lg 2 kohaselt võib hankelepingu hankija sõlmida üksnes käesolevas seaduses sätestatud korras. Seaduses sätestatud nõuete järgimata jätmine ei mõjuta hankelepingu kehtivust, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hankelepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses ja teistes õigusaktides asjaomase lepinguliigi kohta sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. 17.2.

§ 73lg 3 p 1 alusel hankemenetlus lõpeb hankelepingu sõlmimisega.

Pooled sõlmisid hankelepinguna ehituse töövõtulepingu, millest alates reguleerib pooltevahelisi suhteid hankeleping (töövõtuleping). Hankelepingule kohaldub

§ 8lg 2 kohaselt eelkõige VÕS-i asjakohane regulatsioon.

Hageja on esitanud rahalise nõude pooltevahelisest töövõtulepingust (hankelepingust) tulenevalt. Seega on tegemist eraõigussuhtest tuleneva vaidlusega, mis allub maakohtule. Seda ei muuda avalik-õiguslikuks üksnes asjaolu, et lepingulise vaidluse lahendamisel tuleb kohtul asjakohasel juhul kohaldada

-i sätteid. Nii näiteks on

-s sätestatud ka hankelepingu muutmise (

§ 123

) ja ülesütlemise (

§ 124) regulatsioon.

Samas ei tähenda nende sätete pooltevahelises hankelepingulistes suhetes rakendamine avalik-õigusliku suhte tekkimist eraõigusliku suhte kõrvale või selle asemele. 17.3. Käesolevas asjas on kostja seisukohal, et pidades töövõtulepingu alusel hagejale tasumisele kuuluvaid summasid

§ 122

lg 9 alusel kinni, teostas ta avalikust õigusest tulenevat võimu ja viis läbi haldusmenetluse, mistõttu sellest tekkinud vaidluse lahendamine oleks halduskohtu pädevuses. Seda seetõttu, et ta ei pidanud summasid kinni mitte omal initsiatiivil ega võlaõigusliku õiguskaitsevahendina hageja vastu, vaid seepärast, et hageja alltöövõtja AS Megaron-E seda taotles põhjusel, et alltöövõtjal oli nõue hageja vastu. 17.3.1. Kohus kostja põhjenduste ja seisukohaga ei nõustu.

§ 122

lg 9 reguleerib pooltevahelisi suhteid pärast hankelepingu sõlmimist ehk peale hankemenetluse lõppemist. Kohtu hinnangul ei ole seadusandja

§ 122

lg-ga 9 sätestanud iseseisvat avaliku võimu teostamise normi, vaid tegemist on sättega, mis ehitustööde hankelepingu või ehitustööde kontsessioonilepingu sõlmimisel hankija ja pakkuja vahel muutub sisuliselt lepingu osaks. Ehk siis kohtu hinnangul on pärast hankelepingu sõlmimist ja hankemenetluse lõppemist tegemist (töövõtu)lepingulisest suhtest tuleneva hankija õigusega teatud tingimustel töövõtjale maksete tegemine peatada. Seadusandja on kehtestanud

§ 122

lg 9 sisuliselt imperatiivse ehitustööde hankelepingu või ehitustööde kontsessioonilepingu tingimusena, millest pooled ei saa kõrvale kalduda ega teisiti kokku leppida (küll aga saab hankija nimetatud tingimuse kehtestada ka muude hankelepingute ja järgmis(t)e ringi(de) alltöövõtjate puhul, vt

§ 122lg 11).

Sellisena on tegemist eraõigussuhtega. Nagu muude hankelepingu tingimuste täitmise või mittetäitmise üle tekkivate vaidlustegi puhul, allub ka

§ 122lg 9 kohaldamisest tekkinud vaidlus maakohtule.

6 17.3.2.

eelnõu seletuskirjas lk 107 on öeldud: „Alates

1. jaanuarist 2019 jõustuvad täiendavad sätted alltöövõtjate kontrollimise ja neile tasu maksmise lisatagatiste kohta ehitustööde hankelepingutes.“ Seega on ka seadusandja soovinud, et tegemist on alltöövõtjale lisatagatisega, mis tuleneb hankija ja pakkuja vahelisest ehitustööde hankelepingust, mitte otse seadusest. 17.3.
2. Selle sätte eraõiguslikku iseloomu kinnitab kohtu arvates ka asjaolu, et

§ 122

lg 11 sätestab võimaluse laiendada

§ 122

lg 9 kohaldamist riigihanke alusdokumentidega ka muudele hankelepingutele.

§ 120

lg 1 alusel sõlmitakse hankeleping riigihanke alusdokumentides ettenähtud tingimustel ja vastavuses edukaks tunnistatud pakkumusega. Seega muude kui ehituse hankelepingute, näiteks asjade hankelepingu puhul, aga ka nö. järgmise ringi alltöövõtjate puhul ehitustööde hankelepingus, ei tuleneks

§ 122

lg 9 kehtestatud õigus hankijale mitte avalikõiguslikust sättest, vaid hankelepingu osaks olevatest riigihanke alusdokumentidest. Seega, kostja argumentatsiooniga nõustudes peaks asuma seisukohale, kus ehitustööde hankelepingute korral peaks selliste vaidluste lahendamiseks pöörduma halduskohtusse, kuid muude hankelepingute puhul maakohtusse. Selline seaduse tõlgendus ei oleks kohtu arvates mõistlik. Samuti puudub kohtu arvates mõistlik põhjendus sellele, miks peaks seadusandja soovima hankelepingu ühe kitsa olukorra ja seaduse ühe sätte alusel tekkivate vaidluste lahendamiseks tekitada maakohtu kõrvale nende hoopis halduskohtus lahendamise korra. 17.3.4.

§ 122

lg 9 annab tellijale õiguse töövõtjale ehituse hankelepingu (töövõtulepingu) alusel tasumisele kuuluvat makset kinni pidada, kui seda põhjendatult taotleb töövõtja alltöövõtja, kellele tema arvates on allhankelepingu alusel jäetud rahaline kohustus alusetult täitmata. Samas, kui hankijale esitatakse tõendid alltöövõtja nõude alusetuse kohta, tuleb rahaline kohustus pakkujale (töövõtjale) täita. Seega on hankijal (tellijal) siin iseenesest ulatuslik kaalutlusruum, kas, mis summas ja millal maksed peatada ning millal need maksed taastada. Riigihanke tulemusel sõlmitava hankelepingu täitmise eest tasumine toimub suuremal või vähemal määral avaliku raha eest. Kohtu arvates soovis seadusandja nimetatud sättega anda hankijatele lepingulise võimaluse senisest enam kontrollida ja tagada, et avalikku raha kasutades ei toimuks ehitustööde alltöövõtjate ärakasutamist neile peatöövõtjate poolt tehtud töö eest mittetasumisega. Käesolevas asjas ei hinnata, kas ja kui hästi see norm seda eesmärki praktikas teenib. Kindlasti puudub alus arvata, et seadusandja soovinuks luua juurde uut avalik-õiguslikku normi ja alust haldusmenetluse läbiviimiseks muidu lepingulise suhte kõrvale. 17.3.5. Pealegi näeb nii

(

1. peatükk) kui ka HKMS (
2. osa, 28 peatükk) hankeasjade vaidlustamiseks ette spetsiaalse korra ja konkreetse vaidluse eseme, lühendatud tähtajad jne. Kehtiv kord ei näe ette, et pärast hankelepingu sõlmimist oleks pakkujal (töövõtjal) võimalik nimetatud korra alusel esitada vaidlustus või kaebus Riigihangete vaidlustuskomisjonile või halduskohtusse. Ei oleks loogiline seadusandja tahe, et lisaks hankevaidluste erikorrale ja hankelepingu vaidluste läbivaatamisele maakohtus oleks ta soovinud veel tekitada kolmanda võimalusena esitada nn üldkorras kaebus halduskohtusse ühel kitsal teemal. Nõustuda ei saa seega ka kostja mõttekäiguga (t lk 58 pöördel, p 3.20), et hageja oleks pidanud vaidlustama kostja kui riigihangete seaduses sätestatud hankija otsuse või tegevuse summade kinnipidamise kohta halduskohtus. Nagu märgitud, siis kehtiv kord ei näe ette võimalust minna riigihanke läbiviimisel peale hankelepingu sõlmimist ehk hankemenetluse lõppemist nö. tagasi hankeasjade vaidlustuskorra juurde ja sellest lähtuda. 7 17.3.
3. Riigikohus on mitmetes oma lahendites (vt nt. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määruse asjas nr 3-2-1-63-07 p 8) asunud seisukohale, et kohtute pädevuse piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Halduskohtu pädevuses on avalikõiguslikest suhetest tulenevad vaidlused ja üldkohtu pädevuses eraõiguslikest suhetest tulenevad vaidlused, kui seadus ei sätesta teisiti. Pooltevaheline vaidlus tuleneb töövõtulepingu alusel tasumisele kuuluvate summade kinnipidamisest ja on kohtu arvates alates hankemenetluse lõppemisest ja hankelepingu sõlmimisest eraõiguslik suhe. Seega leiab kohus, et käesolev vaidlus mõlema nõude osas allub maakohtule ja sel põhjusel hagiavalduse läbi vaatamata jätmine ei ole põhjendatud.
4. Hageja leiab, et kuna pooltevahelise lepingu aluseks olevat riigihanget alustati enne
5. jaanuari 2019, siis

§ 122

lg 9 ei kohaldu pooltevahelisele suhtele, kuna see regulatsioon jõustus 01.01.2019

§ 238lg 4 alusel, milline säte ei näe normile ette tagasiulatuvat jõudu.

Kostja leiab, et kui seadusandja tahteks oleks olnud kohaldada § 122 lg 9 üksnes neile hangetele, mis on alustatud 01.01.2019 või hiljem, siis oleks see nii ka seadusesse kirja pandud. Seadusandja on

§ 122

lg 9 jõustumise sidunud konkreetse kuupäevaga (01.01.2019) lisamata sellele mingeid lisatingimusi. Kostja arvates oli maksete kinnipidamisel tegemist haldustoiminguga, millele kohaldub toimingu tegemise ajal kehtiv õigus ehk siis antud juhul

§ 122lg 9.

18.1. Järgmisena tuleb kohtul seega lahendada küsimus, kas 15.11.2017 alanud hankemenetluse tulemusena 09.01.2018 sõlmitud hankelepingule kohaldus 01.01.2019 jõustunud

§ 122

lg 9, võttes arvesse, et maksete peatamine viitega sellele alusele toimus kostja poolt 18.02.2019 ja 01.04.

1. 18.
2. Kuni 31.08.2017 kehtis Riigihangete seaduse eelmine redaktsioon (edaspidi nimetatud

v.r). Kuigi

§ 238lg 1 kohaselt seadus jõustus 2017.

aasta 1. septembril, siis sätestati erand muu hulgas ka

§ 122

lg 9 ja 10 suhtes.

§ 238lg 2 1 kohaselt käesoleva seaduse § 122 lõiked 2, 3, 5 ja 6 jõustuvad 2018.

aasta

1. juulil ja lõike 4 järgi käesoleva seaduse § 198 lõiked 1–3 ja 6, § 199 ning § 122 lõiked 8–10 jõustuvad
2. aasta
3. jaanuaril. 18.3.

§ 219

lg 1 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud riigihanked viiakse lõpuni, lähtudes seni kehtinud riigihangete seaduses (ehk

v.r) sätestatud nõuetest, välja arvatud sama seaduse §-s 37 sätestatud kohustus esitada riigihanke aruanne ja aruande lisa. Nimetatud riigihangete lõppedes on hankijal kohustus teatada hankemenetluse lõppemisest käesoleva seaduse §-s 83 sätestatud korras.

§ 219

lg 2 alusel ei kohaldata riigihangete seaduse (ehk

v.r) alusel sõlmitud raamlepingute alusel hankelepingute sõlmimisel

v.r § 71 lõiget 5.

§ 219

lg 3 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud hankelepingute muutmisel ei kohaldata

v.r. § 69 lõikeid 3 ja

1. Nimetatud hankelepingute muutmisel kohaldatakse käesoleva seaduse §
2. 18.
3. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi on korduvalt väljendanud seisukohti, et tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes ning õiguse üldpõhimõtte kohaselt, kui võetakse vastu uus õigusnorm või muudetakse olemasolevat ja soovitakse uuele normile anda tagasiulatuvat jõudu juba tekkinud õigussuhetele, asjaoludele või toimingutele, tuleb seadusandja sellelaadne soov väljendada vastava seaduse rakendussätetes (vt Riigikohtu
4. märtsi
5. a määrus tsiviilasjas nr 2-199046, p 15; Riigikohtu
6. jaanuari
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-06, p 16; 8
8. oktoobri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-03, p 19). 18.4.
10. Seega saab hankelepingule kohalduda vaid selle sõlmimise ajal kehtinud seaduse redaktsioon. Hilisemalt jõustunud seaduse muudatused või täiendused ei saa ilma expressis verbis rakendusnormita kohalduda tagasiulatuvalt. 18.4.
11. Selline on ka kehtiva

-i rakendussätete regulatsioon. Nimelt näevad

§ 219

lg 2 ja 3 ette sätted, mis on või ei ole uuest

-st kohaldatavad tagasiulatuvalt juba sõlmitud hankelepingutele. Näiteks nähakse

§ 213

lg 3 otsesõnu ette, et varasemalt sõlmitud hankelepingutele kohaldatakse nende muutmisel mitte

v.r § 69 lõikeid 3 ja 4, vaid uue redaktsiooni

§ 123. 18.4.3.

Eelnevalt asus kohus seisukohale, et

§ 122lg 9 on oma olemuselt kohustuslik hankelepingu tingimus.

Tulenevalt eelviidatud Riigikohtu seisukohtades viidatud õiguse üldpõhimõttest saaks käesolevas vaidluses

§ 122

lg 9 (ja lg 10) kohaldada vaid juhul, kui seadus näeks ette selle kohaldamise ka hankemenetlustele või hankelepingutele, mis on alustatud või sõlmitud enne 01.01.2019. Kuna see ei ole käesoleva vaidluse asjaoludest tulenevalt relevantne, siis ei anna kohus hinnangut, kas

§ 122

lg 9 pidi kehtima hankemenetluse väljakuulutamise või hankelepingu sõlmimise hetkel. Vaidlus puudub selle üle, et antud asjas see säte kummalgi hetkel jõustunud ei olnud. 18.4.4. Vaidlus puudub selles, et

§ 122lg-le 9 ei ole rakendussätetes tagasiulatuvat jõudu antud.

Kuna vastavat normi ei ole, siis leiab kohus, et kostja ei saanud poolte vahel sõlmitud hankelepingu alusel tasumisele kuuluvate summade kinnipidamisel tugineda

§ 122lg 9 ja lg 10 regulatsioonile.

19. Pooltevahelise hankelepingu p 11.2.5 (t lk 28) sätestas, et tellijal (kostjal) on õigus teha töövõtjale (hagejale) tasumisele kuuluvate maksetega seoses tasaarveldusi või kinnipidamisi üksnes lepingus või õigusaktides sätestatud korras. Kostja ei ole viidanud muudele alustele kui

§ 122lg 9 vaidlusaluste summade kinnipidamisel.

Kuna kohus leiab, et antud vaidluse asjaoludel ei olnud kostjal selleks õigust, siis asub kohus seisukohale, et summade kinnipidamine toimus ilma lepingus või õigusaktides sätestatud aluseta.

1. Vaidlus puudub selle üle, et lepingus ettenähtud 45 päeva pikkusest maksetähtajast tulenevalt oli 04.01.2019 arve nr 1489 (summa 83 698,80 eurot) maksetähtpäevaks 18.02.2019 (vt t lk 56 pöördel p 3.2). Kohus nõustub kostjaga selles, et kuna 13.02.2019 arve nr 1597 (summa 61 617 eurot) 45 päeva pikkuse maksetähtaja lõpp 30.03.2019 langes laupäevale, siis TsÜS § 136 lg 8 kohaselt saabus selle arve maksetähtpäev esmaspäeval 01.04.
2. Riigikohtu tsiviilkolleegium on samasugusele seisukohale asunud oma 02.04.2014 otsuses asjas nr 32-1-126-16 p-s 31, mis puudutas laenu tagastamise tähtaja langemist puhkepäevale.
3. Vastavalt VÕS § 76 lg-le 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (VÕS § 76 lg 3). Tulenevalt VÕS §-st 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on oma kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. 9 21.
4. Hankelepingu p 12.2.1 (t lk 28 pöördel) sätestab, et kui pool rikub lepingust tulenevat maksekohustust, on teisel poolel õigus nõuda viivist alates maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni makse tegeliku tasumise päevani lepingus sätestatud viivisemäära ulatuses. Vastavalt hankelepingu kolmanda peatüki (ehituse töövõtulepingu üldtingimuste täpsustuste) p-le 35 (t lk 8) on viivise määraks 0,1% päevas tasumata summalt. 21.
5. Arve nr 1489 summas 83 698,80 eurot maksetähtpäev oli 18.02.2019 ja mis tasuti 10.05.
6. Seega viivitatud päevade arv oli
7. Viivis 0,1% 83 698,80 eurolt on 83,6988 eurot. Seega viivise summa kokku nimetatud arvelt on 6 779,60 eurot (81 x 83,6988). Kohus mõistab selle viivise summa kostjalt hageja kasuks välja. 21.
8. Arve nr 1597 summas 61 617 eurot maksetähtpäev oli 01.04.2019 ja mis tasuti 10.05.
9. Seega viivitatud päevade arv oli
10. Viivis 0,1% 61 617 eurolt on 61,617 eurot. Seega viivise summa kokku nimetatud arvelt on 2 403,06 eurot (39 x 61,617). Kohus mõistab selle viivise summa kostjalt hageja kasuks välja. 21.
11. Kokku kuulub seega kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis 9 182,66 eurot.
12. Kostja on esitanud ka taotluse viivise vähendamiseks vastavalt VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 ühe

§ 122

lg 9 ei pruugi kohalduda pooltevahelises õigussuhtes, samuti ei tuginenud ka kostja ise sellele asjaolule koheselt, vaid alles 30.04.2019 e-kirjas. Peale selle käitus hageja pahatahtlikult oma alltöövõtja, AS-i Megaron-E suhtes viimase arveid põhjendamatult tasumata jättes. Hageja vaidleb sellele taotlusele vastu. 22.

1. VÕS § 113 lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. 22.
2. Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu 14.06.2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (otsuse p 20). Nimetatud lahendis jaotas Riigikohus ka tõendamiskoormuse. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Riigikohus märkis oma tsiviilasja nr 3-2-1-16212 otsuse punktis 20 täiendavalt, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“. Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st
3. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades 10 põhinõuet. 22.
4. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud viivise ebamõistlikku suurust ega toonud esile asjaolusid selle vähendamiseks. 22.3.
5. Kostja ei vaidlusta lepingus kokku lepitud viivise määra suurust. Ka kohus leiab, et poolte vahel kokku lepitud viivise määr 0,1% viivitatud summalt päevas ei ole ebamõistlik, vaid on majandustegevuses tavapärane. Mõlema poole suhtes on lepingu punktis 12.2.1 sätestatud sama viivise määr, seega on vastav tingimus poolte jaoks võrdne ega ole kostjat kahjustav. 22.3.
6. Viivise eesmärgiks on mõjutada võlgnikku tasumisele kuuluvaid summasid maksma õigeaegselt, ilma viivituseta. Viivitamisel peab võlgnik arvestama, et selle tagajärjeks võib olla kohustus tasuda viivis vastavalt viivitatud summale ja ajale. Seega on maksmisega viivitamise tulemus võlgnikule ettenähtav ning ta saab selle tagajärgi prognoosida ja oma käitumist vastavalt sellele reguleerida. 22.3.
7. Antud juhul põhjendab kostja viivise vähendamise taotlust kõigepealt sellega, et

§ 122

lg 9 mittekohaldumine pooltevahelises suhtes ei olnud talle arusaadav, kuna seaduses ei olnud kirjas, et seda kohaldatakse hangetele, mis on alustatud alates 01.01.

1. Kohtu arvates ei ole see asjaolu aluseks viivise vähendamisele. Kohus leiab, et antud juhul ei olnud tegemist seaduse regulatsiooniga, mis oleks olnud erakordselt keeruline või täiesti mõistetamatu. Võlgniku ekslik hinnang õiguslikule olukorrale ei vabasta teda lepingulisest vastutusest ja ei ole aluseks viivise vähendamisele. 22.3.
2. Samuti ei ole viivise vähendamisel asjakohane kostja argument, kas ja millal hageja ise

§ 122lg 9 mittekohaldumisele tugines.

Hageja ei ole summade kinnipidamisega nõustunud ja on sellele alguses peale vastu vaielnud ning tema konkreetne õiguslik argumentatsioon seejuures ei saa olla aluseks viivise vähendamisele. 22.3.

1. Kohtul puudub alus käesoleva vaidluse raames hinnata, kas hageja oli oma alltöövõtjale võlgu ja kas hageja käitus alltöövõtja suhtes pahatahtlikult. Ka see argument ei anna põhjust viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel.
2. Hageja palub kostjalt välja mõista kohtueelsed õigusabikulud kogusummas 2 295 eurot ja sellelt viivise alates 28.05.2019 summas 9,18 eurot. Kostja vaidleb nimetatud kuludele vastu. 23.
3. Riigikohus on 09.02.2011 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10 punktis 29 selgitanud, et kolleegiumi arvates võib advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad. Riigikohus on 03.04.2013 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13 punktis 11 selgitanud, et kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul kui kostja ei ole nõus hageja esitatud 11 tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist, kuivõrd valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab hageja enda kahju. Kostja peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi esitama tõendid, millest nähtub, et hageja oleks saanud sama teenust odavamalt. 23.
4. Kohus peab põhimõtteliselt käesolevas vaidluses põhjendatuks kohtueelse professionaalse õigusabi kasutamist hageja poolt. Hageja lepinguliste esindajate nõustamine ja koostatud dokumendid olid suunatud sellele, et vaidlus kohtueelselt lahendada, s.t. kas vältida kostja poolt summade kinnipidamist või hiljem saavutada kostja poolt viivitatud aja eest viivise tasumine. Ka kostjat esindas kõnealuses kirjavahetuses lepingulise esindajana vandeadvokaat, seega ei saa hagejale ette heita, et ta samuti on palganud vandeadvokaadi(d) oma õigusi kaitsma. 23.
5. Tulenevalt eelviidatud Riigikohtu juhistest peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis. Hageja on esitanud nõude alusena Advokaadibüroo Deloitte Legal OÜ 29.04.2019 arve nr ES3-624 (t lk 40 pöördel) summas 9 366 eurot (millele lisandub käibemaks), selgitusega „ICP Solutions. Õigusteenus. Meie majasisene viide: 65840-01“. Kostja on õigusabikulude väljamõistmisele vastu vaielnud muu hulgas põhjendusega, et sellest arvest ei ole tuvastatav õigusteenuse sisu ega maht (t lk 59, p 3.21.2). Hageja on täiendavalt toonud välja õigusteenuse sisu 15.07.2019 menetlusdokumendi punktis 2.18 (t lk 132). 23.
6. Kohus märgib, et hageja poolt 15.07.2019 menetlusdokumendis selgitatu kohaselt hõlmas õigusabi ka toiminguid, mis leidsid aset perioodil 30.04.-23.05.
7. Samas on advokaadibüroo poolt hagejale väljastatud arve kuupäevaks 29.04.2019, seega ei saanud see hõlmata teenust, mida polnud veel osutatud. Seega pole võimalik hageja loetelust arvestada rohkem kui poolte kirjetega. Hageja ei ole ka esitanud konkreetset arvestust selle kohta, kui palju üks või teine toiming aega on võtnud ning mis on selle maksumus. Samuti ei nähtu kohtule esitatud arvest, mis oli osutatud õigusabiteenuse tunnihind, osutatud õigusabi sisu ja maht. Seega on hageja nõue ebaselge ja tõendamata. Hageja selgitused õigusabi sisu kohta on vastuolulised, kuna kohtumenetluses täpsustatu ei kattu arve väljastamise kuupäevaga. Kohus ei saa hakata hageja eest tema kahju hüvitamise nõuet sisustama ja asuma ise õigusteenuse sisu ja mahtu hindama. 23.
8. Seega ei ole hageja poolt esitatud õigusabikulude hüvitamise nõudest võimalik aru saada, mis toiminguid mis tasu eest tehtud on, ei kuulu see nõue tõendamatuse tõttu rahuldamisele. 23.
9. Kuna hageja kahju hüvitamise nõuet kohus ei rahulda, siis ei analüüsi kohus kostja muid vastuväiteid sellele, sh. ka vastuväidet selle vähendamiseks.
10. Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kostjalt mõistetakse hageja kasuks välja viivise võlgnevus 9 182,66 eurot.
11. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
12. TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lg 1, § 123 ja § 133 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 12 447,74 eurot. 12 Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine
13. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt (summas 9 182,66 eurot) ning hagihind on 12 447,74 eurot, siis leiab kohus, et hageja menetluskulud tuleb jätta 74 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 26 % ulatuses hageja kanda.
14. Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.
15. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 600 eurot ja esindajakulu summas 3 947,40 eurot. Kostja leiab, et hageja esindajakulu on ülepaisutatud.
16. Kooskõlas TsMS § 138 lg 2 kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv summas 444 eurot (600 x 74 %).
17. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 153 eurot. Kostja antud tunnitasu määrale vastu ei ole vaielnud ning kohus leiab, et tunnitasu määr 153 eurot on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (vt. Riigikohtu 11.02.2015.a kohtumäärus kohtuasjas nr. 3-2-1-11514 p. 14 ja Riigikohtu 03.03.2015.a kohtuotsus kohtuasjas nr. 3-3-1-82-14).
18. Hageja lepingulise esindaja õigusabikulude spetsifikatsioonist nähtub, et esindaja on teinud järgmised toimingud: dokumentidega tutvumine, õigusliku positsiooni kujundamine, hagiavalduse koostamine, nõupidamine kliendiga seoses hagiga, hagi vormistus ja kohtule edastamine (6,5 tundi);
19. juuni 2019 kohtumääruse (hagi menetlusse võtmine) vastuvõtmine ja tutvumine (0,3 tundi); menetluskulude nimekirja koostamine ja kohtule esitamine (0,5 tundi); tutvumine kostja vastusega hagile ja selles osas õigusliku positsiooni kujundamine (1,5 tundi); tutvumine kostja menetluskulude nimekirjaga (0,1 tundi); nõupidamine kliendiga seoses kostja vastusega ja seoses edasise tegevusega, seisukoha koostamine kosja vastusele (hageja
20. juuli 2019 seisukoht) (8 tundi); kohtuga suhtlemine kohtuistungi ajaga seoses (0,1 tundi);
21. oktoobri 2019 kohtumääruse vastuvõtmine ja tutvumine, kliendile info edastamine, kohtukutse vastu võtmine (0,3 tundi); kostja
22. novembri 2019 seisukohaga tutvumine (0,5 tundi); menetluskulude nimekirja koostamine
23. märtsi 2021 kohtuistungiks ja kohtule esitamine (0,6 tundi); kostja menetluskulude nimekirjaga tutvumine (0,3 tundi); taotluse esitamine kohtule kirjalikule menetlusele üleminekuks (0,3 tundi); kohtu
24. jaanuari 2021 kirjaga tutvus, nõupidamine kliendiga, vastuse esitamine kohtule (0,5 tundi); kostja
25. jaanuari 2021 kirjaga tutvus (0,1 tundi); kohtuistungi aja kooskõlastamine kohtu ja kliendiga (0,2 tundi);
26. jaanuari 2021 kohtumäärusega tutvumine, tähtaegade fikseerimine, info edastamine kliendile (0,2 tundi); hageja vastuväite koostamine kostja menetluskulude suurusele ja kohtule esitamine (0,3 tundi); menetluskulude nimekirja (käesoleva menetlusdokumendi) koostamine (0,5 tundi); tsiviilasja kausta korrastamine
27. märtsi 2021 istungiks (0,5 tundi), kohtuistungiks ettevalmistamine 3 tundi ja osalemine 16.03.2021 kohtuistungil 1,5 tundi. Kokku on hageja esindaja ajakulu 25,8 tundi.
28. Kohus leiab, et hageja esindaja poolt esindajakulude spetsifikatsioonides väljatoodud ajakulu 25,8 tundi on ülepaisutatud ja kuulub vähendamisele. Kohus arvestades käesoleva tsiviilasja materjale, esindaja poolt kohtule esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning antud vaidluse keerukust, peab põhjendatud hageja esindaja ajakuluks 15 tundi. Samuti leiab kohus, et hageja esindaja ajakulu kohtuistungiks ettevalmistumiseks, s.o 3 tundi on ülepaisutatud, kuivõrd poolte vahel oli üksnes vaidlus seadusesätte kohaldamise üle ja seega on kohtu hinnangul põhjendatud hageja esindaja ajakulu kohtuistungiks ettevalmistumiseks 1,5 tundi. Põhjendatud on kohtuistungil osalemise ajakulu 1,5 tundi. 13 Seega on põhjendatud hageja esindajakulu summas 2 037,96 eurot (18 tundi x 153 eurot = 2 754 x 74 %).
29. Kõige eelpool toodu alusel kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele menetluskulu kokku summas 2 481,96 eurot, millest riigilõiv 444 eurot ja esindajakulu 2 037,96 eurot.
30. Kostja palub hagejalt välja mõista esindajakulu summas 3 540 eurot. Hageja leiab, et kostja menetluskulud veidi üle paisutatud, rohkem tunde kui hagejal.
31. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 120 eurot. Hageja antud tunnitasu määrale vastu ei ole vaielnud ning kohus leiab, et tunnitasu määr 120 eurot on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (vt. Riigikohtu 11.02.2015.a kohtumäärus kohtuasjas nr. 3-2-1-11514 p. 14 ja Riigikohtu 03.03.2015.a kohtuotsus kohtuasjas nr. 3-3-1-82-14).
32. Kostja esindaja lepingulise esindaja õigusabikulude spetsifikatsioonist nähtub, et esindaja on teinud järgmised toimingud: hagiavalduse ja lisadega tutvumine 50 minutit, tõendite kogumine 45 minutit, hagile vastuse koostamine 2 tundi 30 minutit, hagile vastuse koostamise jätkamine 7 tundi 50 minutit, hagile vastuse koostamine jätkamine 3 tundi 35 minutit, vastuse lõplik vormistamine ja esitamine 45 minutit, menetluskulude nimekirja koostamine 45 minutit, seisukoha koostamine 4 tundi 45 minutit, seisukoha koostamise jätkamine 1 tund 50 minutit, seisukoha parandamine vastavalt kliendi juhistele 25 minutit, seisukoha lõplik vormistamine ja esitamine kohtule 30 minutit, istungiks valmistumine 3 tundi, menetluskulude nimekirja koostamine 30 minutit, osalemine 16.03.2021 istungil 1 tund 30 minutit. Kokku on kostja esindaja ajakulu 29 tundi 30 minutit.
33. Kohus leiab, et kostja esindaja poolt esindajakulude spetsifikatsioonides väljatoodud ajakulu 29 tundi 30 minutit on ülepaisutatud ja kuulub vähendamisele. Kohus arvestades käesoleva tsiviilasja materjale, esindaja poolt kohtule esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning antud vaidluse keerukust, peab põhjendatud kostja esindaja ajakuluks 20 tundi (sh. kohtuistungiks ettevalmistumine). Põhjendatud on kohtuistungil osalemise ajakulu 1 tund 30 minutit. Seega on põhjendatud hageja esindajakulu summas 670,80 eurot (21,5 x 120 eurot = 2 580 x 26 %).
34. TsMS § 445 lg 1 teise lause kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Lähtudes eeltoodust tasaarvestab kohus hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 1 811,16 eurot (2 481,96 – 670,80).
35. Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb rahuldada hageja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik 14