RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 133 lg-s 1 sätestatud kohustuse süülise täitmata jätmise eest (kohtutäituri seaduse (KTS) § 56 p 1) distsiplinaarkaristuseks rahatrahvi 1600 eurot. Käskkirja põhjendused olid järgmised. 1.

1. Kaebaja jättis korduvalt võlgnike kontodele sissenõude pööramisel arestimise aktides märkimata, et arestimisele ei kuulu iga kuu summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale, ning talle teadaolevate andmete põhjal võlgniku ülalpeetavate kohta arestimisele mittekuuluva summa. Rikkumine ei ole vabandatav. Kohtupraktikast (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-166-16, p 15 ja otsus nr 2-16-12972/57, p 23) ning Justiitsministeeriumi
2. jaanuari
3. a kirjast nr 15-1/81-1 tulenevalt pidanuks kohtutäitur mõistma, et võlgnikule tuleb jätta arestivaba miinimumi kasutamise võimalus kontol ka juhul, kui võlgnikul ei ole regulaarset sissetulekut. 1.
4. Kaitstav õigushüve on väga oluline. Kui kohtutäitur ei järgi

§ 133

lg-t 1, satub tõsise löögi alla võlgniku võimekus ennast ja oma peret üleval pidada. 1.

1. Puuduvad andmed, et kohtutäituri tegevuse tõttu oleks võlgnikel tekkinud kahju. Samas tuleb kohtutäituri tegevusega võlgnikule tekkida võiva kahjuliku tagajärje ohtu lugeda kõrgeks. Ei ole välistatud, et kui võlgnik mistahes elulisel põhjusel ei esita kohtutäiturile vahendite vabastamise taotlust, jääb võlgnik kuuks ajaks elatumiseks vajalikest vahenditest ilma. 3-19-1481 1.
2. Kaebaja on olnud raskelt hooletu. Kuna kaebajal on õigusteaduses kõrgharidus ja ta on kohtutäiturina töötanud 18 aastat, pidid talle olema teada kohtutäituri ametitegevuses kehtivad nõuded. 1.
3. Kaebaja distsiplinaarkorras karistamise eesmärgiks on esitada moraalne etteheide kohtutäiturile tema õigusvastase käitumise pärast. Eesmärgiks on mõjutada süüteo toime pannud kohtutäiturit ametitegevuse nõuetest kinni pidama ja ennetada sarnaseid rikkumisi. Samuti on kaebaja karistamise eesmärgiks anda täituritele ja avalikkusele märku, et riik peab kohtutäituri ametitegevuse nõuete täitmist oluliseks ning hoolitseb kohtutäituri ametitegevuse kõrge professionaalse taseme ja hea maine eest. 1.
4. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud määrata kaebajale rahatrahv 1600 eurot (25% maksimummäärast). Kohtutäituri rikkumisi võlgnike pangakontode arestimisel on palju ning see viitab süsteemsele probleemile. Rahatrahv ei saa olla negatiivse mõjuga kohtutäituri büroo tegevusele ega oluliselt pärssida selle toimetulekut. Maksu- ja Tolliameti andmetel on kaebaja
5. aasta ametitegevuse tulu 144 139,42 eurot ning kulu 80 571,99 eurot, st ametitegevuse tulemiks oli 63 567,43 eurot, millest arvatakse maha riiklikud maksud.
6. Kaebaja esitas kaebuse, milles palus tühistada Justiitsministeeriumi käskkiri nr 24-d. Kaebaja leidis, et kuivõrd kohtud on tõlgendanud erinevalt seda, missuguses ulatuses on võimalik võlgnike kontosid arestida, ei saa ka kohtutäiturile ette heita ametikohustuste rikkumist. Kaebaja on jätnud küll arestimisaktis märkimata, et võlgnikule on tagatud summa minimaalse kuutöötasu ulatuses, kuid seda ainult siis, kui kaebaja on veendunud, et võlgnikul ei ole juba pikemat aega olnud ühtegi sissetulekuallikat. Võlgnike õigusi ei ole rikutud ega neile kahju tekitatud. Karistus on ebaproportsionaalne.
7. Tartu Halduskohus rahuldas
8. aprilli
9. a otsusega kaebuse. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 3.
10. Kaebaja on formaalselt täitnud

§ 133lg-s 1 sätestatud nõude.

Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on kõikides vara kontol arestimise aktides selgitanud järgmist: „Arestimisele ei kuulu igakuiselt summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale (alus:

§ 133lõige 1).

Mittearestitav summa suureneb iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus.“ Samas on vara kontol arestimise aktid vastuolulised, sest krediidiasutusele on saadetud resolutsioonotsustus „arestimisele ei kuulu igakuiselt 0 miinimumpalka“ või „arestimisele ei kuulu igakuiselt 0,00000 miinimumpalka“. Sellist vastuolu resolutiiv- ja põhjendava osa vahel ei tohiks olla, kuna see raskendab aktist arusaamist. Kaebaja ega vastustaja ei ole sellele vastuolule tähelepanu pööranud. 3.2. Kui kohtud on olnud sätte tõlgendamisel erinevatel seisukohtadel, siis on raske järeldada, et säte on üheselt mõistetav või et seda on kogu aeg üheselt mõistetud. Sellises olukorras ei saa ka täiturit distsiplinaarkorras karistada rahatrahviga, leides, et rikkumine ei ole vabandatav ja et kaebaja rikkus oma ametikohustust süüliselt. Sissetuleku regulatsioon

-s on alates selle kehtestamisest olnud pigem ebatäpne, lünklik ja mitmeti mõistetav kui selge ja üheselt mõistetav. 3.3. Vastustaja on ekslikult jätnud arvesse võtmata selle, et pole andmeid kaebaja tegevuse ja kahju tekkimise kohta. On tõendamata, et kaebaja tegevusega võlgnikule tekkida võiva kahjuliku tagajärje ohtu tuleb lugeda kõrgeks. 2

võimaldab tõlgendust, millest vastustaja lähtus vaidlustatud käskkirja andmisel, ei ole selline kohustus seadusest ega kohtupraktikast tulenevalt selge ja üheselt mõistetav. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised. 5.

1. Ei vaielda selle üle, et enne kontode arestimist ei laekunud makseid ühegi puudutatud võlgniku kontole. Laekumisi ei toimunud ka arestimise järel. Samuti ei toimunud raha kinnipidamist. 5.
2. Vastustaja on õigesti märkinud, et

§ 133

lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmiseks ei piisa, kui arestimisaktis sisaldub selgitus

§ 133

lg 1 kohta, kuid krediidiasutusele täitmiseks edastatavas elektroonilises versioonis see selgitus puudub ja akti resolutsioonis märgitakse arestimisele mittekuuluvaks summaks null eurot. Ka kaebaja enda selgitustest distsiplinaarmenetluses ja kohtumenetluses ilmneb, et vaidlusalustel juhtudel oligi tema tahteks arestida pangakonto tervikuna, jätmata võlgnikule mingitki võimalust kasutada kontot oma tarbeks. Seega kaebaja teadis

§ 133

lg-st 1 tulenevast kohustusest, kuid teadlikult koostas pangakontode arestimise aktid normi eirates. 5.3. Kaebajaga tuleb nõustuda, et

§ 133

lg-s 1 ei ole üheselt mõistetavalt sätestatud kohustust märkida arestimisaktis arestimisele mittekuuluvat summat, kui võlgniku pangakontol teadaolevalt puuduvad sissetulekuna käsitatavad laekumised. Seadusandja on eristanud pangakonto arestimist (

§ 115

) ja sissetuleku arestimist (

§ 130jj).

Pangakonto arestimine ja sissetuleku arestimine ei ole sama mahuga mõisted. Iga laekumine ei pruugi olla sissetulek

§ 130tähenduses.

Sissetuleku arestimise normid kohalduvad üksnes juhul, kui arestitakse võlgniku sissetulekut (mitte muud varalist õigust). Kui seadusandja oleks soovinud, et pangakonto arestimisel tuleks alati juhinduda sissetuleku arestimise sätetest, siis ilmneks see asjakohasest viitest või oleks

§ 115

paigutatud

§-ga 130 samasse jakku. Riigikohus on küll rõhutanud, et tuleb tagada ka nende võlgnike miinimumkaitse, kellel sissetulekuid

§ 130

tähenduses ei ole, kuid arestimispiirangu õiguslikuks aluseks pidas kohus

§ 66

lg 1 p 3 ja 12 koosmõjus

§-ga 110, mitte aga

§ 130jj (otsus nr 2-16-12972/57).

Seetõttu on võimalik selline

tõlgendus, et

§ 133

lg-s 1 sätestatud kohustus on kohtutäituril juhul, kui ta arestib vahetult võlgniku sissetuleku (nt töötasu) või arestib pangakonto, mille kohta on teada, et sellele laekub võlgniku sissetulek (

§ 130tähenduses).

Muul juhul pangakonto arestimisel tuleb juhinduda

§-st 115, mis ei näe

§ 133lg-ga 1 sarnast kohustust ette.

5.4. Nii kohtupraktikas (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus asjas nr 3-2-1-110-16, p 17) kui ka õiguskirjanduses on leitud, et vähemalt osaliselt eeldab

§ 130

jj arestimispiirangute rakendamine võlgniku enda aktiivset tegutsemist.

§ 133

lg 1 järgi ei pea kohtutäitur enne pangakonto arestimist lõplikult välja selgitama arestimispiirangu ulatust. Hiljem selguvate asjaolude arvesse võtmiseks on

-s eraldi kord. Riigikohus on pidanud seda korda võlgniku õiguste kaitsmiseks piisavaks. Andmete puudumisel ei tule võlgniku toimetuleku kahjustamist eeldada. 5.5. Kaebaja on vaidlusalustel juhtudel teinud täitetoiminguid, tõlgendades

viisil, mida saab pidada vähemalt üheks võimalikest. Selline tegevus aga ei ole käsitatav

§ 133lg-s 1 sätestatud 3

§ 133

lg 1 on selge norm ning selle kohaldamist puudutav kohtupraktika on väljakujunenud. Seda kinnitab mh õiguskantsleri

1. a seisukoht. 6.
2. Ringkonnakohus eksis seadusandja tahte ja Riigikohtu praktika tõlgendamisel. Seadusandja ei soovinud, et kohtutäituril oleks võimalik võlgniku pangakontot täies ulatuses arestida. Võlgniku sotsiaalsete õiguste kaitseks peab olema tagatud arestivaba miinimum. Pangakonto arestimise ulatus ei sõltu võlgniku kontole laekuva regulaarse sissetuleku olemasolust. Riigikohus on leidnud, et võlgnikule tuleb tagada toimetulek nii olukorras, kus tal on sissetulek, kui ka olukorras, kus talle laekuvad muud summad (tsiviilkolleegiumi määrus nr 2-16-12972/57, p 23). Vähemalt

§ 132

lg-s 1 sätestatud ulatuses peab pangakonto kasutamine olema tagatud sissetulekust sõltumata. Ei saa olla kahtlust, et

§ 133lg-t 1 tuleb rakendada ka pangakonto arestimisel.

Pangakonto arestimisel arestivaba summa tagamiseks ei peaks

§ 115

sisu asuma

1. ptk
2. jaos või sisaldama viidet

§ 133

lg-le 1.

§ 115

reguleerib konto aresti tehnilisi tingimusi (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus asjas nr 3-2-1-3-08, p 13). Vastustaja tõlgendust toetab ka

§ 133enne 2018.

a jaanuari kehtinud redaktsiooni sõnastus. Kui kohtutäitur võib pangakonto kohe täies ulatuses arestida, võib võlgnik jääda rahatuks. Kui ta kohe ei reageeri, võib kohtutäitur kanda raha sissenõudjale ning võlgnikul on sellises olukorras keeruline oma õigusi kaitsta (alusetu rikastumise nõue sissenõudja vastu või kahjunõue kohtutäituri vastu). Selline tulemus ei ole seadusandja tahtega kooskõlas. 6.3. Võlgnik ei pea kohtutäiturile selgitama arestimise õigusvastast mõju (st olema aktiivne). Ka Riigikohus on rõhutanud, et

§-s 131 märgitud asjaolude ilmnemisel peab kohtutäitur arestimisakti viivitamatult täiendama (tsiviilkolleegiumi määrus asjas nr 3-2-1-166-16, p 15). Kohtutäitur peab tegelema teabe hankimisega aktiivselt, omal algatusel (

§ 8

ja § 26 lg-d 3 ja 4).

§ 133

lg 1 teine lause on mõeldud olukordadeks, kui kohtutäitur on omal algatusel arestivaba summa määramisel eksinud. Seadus ei võimalda järeldust, et täies ulatuses arest on võimalik kuni võlgniku avalduse esitamiseni. 7. Kaebaja palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. 4

§ 133

lg 1 esimeses lauses sätestatud kohustust, pannes sellega toime KTS § 56 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo.

§ 133

lg 1 esimese lause järgi märgib kohtutäitur arestimisaktis, et arestimisele ei kuulu iga kuu summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale, ning märgib talle teadaolevate andmete põhjal võlgniku ülalpeetavate kohta arestimisele mittekuuluva summa. Kaebaja leiab, et pangakonto arestimisel tuleb

§ 133

lg 1 esimese lause esimeses pooles sätestatud piirangut kohaldada vaid juhul, kui kohtutäiturile teadaolevalt laekub võlgniku kontole tema sissetulek. Tegemist on sisulise vaidlusküsimusega. KTS § 55 lg 2 teise lause kohaselt on haldusjärelevalve tegijal õigus sekkuda kohtutäituri ametitegevuse üle haldusjärelevalvet tehes kohtutäituri otsustusmenetluse sisulistesse küsimustesse, kui kohtutäitur on eksinud selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu või väljakujunenud kohtupraktika vastu. KTS § 55 lg-s 2 sätestatud sisulistesse küsimustesse sekkumise tingimused on tuletatud Riigikohtu praktikast. Kolleegium on notarite distsiplinaarasjades leidnud, et ametikohustusi on süüliselt rikutud üksnes juhul, kui notar eksib seaduse rakendamisel selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu (otsus asjas nr 3-3-1-35-00), nt kui ta kohaldab kehtetut normi või normi tõlgendus hälbib ilmselgelt väljakujunenud kohtupraktikast (otsus asjas nr 3-3-1-70-04, p 13). Kolleegium on pidanud sama põhimõtet kohaldatavaks ka kohtutäiturite distsiplinaarasjades (otsus asjas nr 3-3-1-76-09, p 24). Seetõttu on käesoleva vaidluse keskseks küsimuseks see, kas

§ 133

lg 1 esimese lause esimeses pooles sätestatud kohustus on selgelt sätestatud ja üheselt mõistetav ning kohtupraktika on väljakujunenud. 10. Kolleegium selgitab esmalt, et kohustus jätta ühe kuupalga alammäärale vastav summa arestimata tuleneb algselt

§ 132lg-st 1.

Viidatud normi järgi ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust.

§ 132lg 1 sõnastus on imperatiivne.

Erandid sellest põhimõttest on sätestatud sama paragrahvi teistes lõigetes (lg-d 11–13, 2 ja 3). Samuti tulenevad erandid Riigikohtu praktikast, mille järgi ei kohaldu

§ 132

lg 1 näiteks teatud laadi ühekordsete summade puhul (vara võõrandamisest saadud tulu või kingitusena saadud summa, vt tsiviilkolleegiumi määrus asjas nr 3-2-1-3-08, p 17) või kinnipeetavale, kuna tema miinimumvajadused on tagatud (viimati tsiviilkolleegiumi määrus nr 2-16-12972/57, p 23). Lisaks näeb

§ 131

ette võlgniku sissetulekud, millele ei saa üldse sissenõuet pöörata või millele saab seda teha erandjuhul. 11. Kui arestimisakti koostamise hetkel ei tea kohtutäitur ühegi eelmainitud erandi olemasolust, tuleb lähtuda

§ 132

lg 1 järgsest selgest ja üheselt mõistetavast üldreeglist ja tagada võlgniku kontole arestivaba miinimum.

§ 133

lg 1 esimese lause esimene pool selgitab, kuidas § 132 lg-s 1 sätestatud piirangut arestimisel rakendada. Vaidluse all olev

§ 133

kinnitab, et

§-des 131 ja 132 sätestatud arestimise piirangud kehtivad ka võlgniku arvelduskontole. 12. Seda, et eelviidatud normide põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid, kinnitab käesolevas haldusasjas korduvalt viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika (nt määrus asjas nr 3-2-1-166-16; tsiviilkolleegiumi määrus nr 2-16-12972/57). Riigikohtu praktikast tuleneb, et arvestades

§-des 130 jj sätestatud võlgniku minimaalse kaitse vajadust 5

§ 133

lg 1 esimese lause järgi märgib kohtutäitur arestimisaktis, et arestimisele ei kuulu iga kuu summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale, ning märgib talle teadaolevate andmete põhjal võlgniku ülalpeetavate kohta arestimisele mittekuuluva summa. Seega pidi kohtutäitur sel ajal arestimisaktis olenemata muudest laekumistest märkima, et arestimisele ei kuulu iga kuu 390 eurot.“ Sellele Riigikohtu seisukohale on juhtinud tähelepanu ka Justiitsministeerium oma

1. jaanuari
2. a märgukirjas Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, selgitades, et igal juhul peab võlgnikule olema tagatud rahaliste vahendite kasutamine talle seadusega ettenähtud mittearestitava miinimumi ulatuses sõltumata sissetuleku olemasolust või selle liigist.
3. Tühja konto täieliku arestimise korral ei oleks võlgnikule seadusega sätestatud automaatne miinimumkaitse tagatud, kuna kontole sissetuleku laekumise korral oleks see täielikult arestitud ja ta peaks esitama arestimise akti muutmise taotluse.

§ 132

lg-st 1 (ja seega

§ 133

lg 1 esimese lause esimesest poolest) kõrvalekaldumiseks peavad kohtutäiturile olema teada erandlikud asjaolud (vt käesoleva otsuse p 10, vrd

§ 133lg 1 esimese lause teine pool).

Miinimumkaitse tagamise kohustust on kinnitanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis määruse nr 2-16-12972/57 p-s 23: „Kolleegium leiab täitemenetluse seadustikku eesmärgipäraselt tõlgendades, et võlgnikule ning ka tema ülalpeetavatele tuleb tagada miinimumkaitse ning eluks elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne) või selle ostmiseks vajalik raha nii olukorras, kus ta saab

§ 130

jj kohast sissetulekut, kui ka olukorras, kus talle laekuvad üksnes muud (ühekordsed) summad.“ 14. Kuna

§ 133

lg 1 on selge ja üheselt mõistetav ning vastustaja tõlgendust kinnitab ka Riigikohtu praktika, ei saa olla vaidlust selles, et kaebaja on olnud

§ 133lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata jätmisel vähemalt raskelt hooletu.

Kaebaja on seega toime pannud KTS § 56 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo.

1. Kolleegiumi hinnangul on karistus proportsionaalne. Kuigi kaebaja tegevuse tõttu ei saabunud ühelegi võlgnikule kahjulikku tagajärge, pani kaebaja rikkumise toime korduvalt ja vähemalt raskest hooletusest. Samuti ei ole kaebajale määratud rahatrahv (1600 eurot) ebaproportsionaalselt suur võrreldes tema aastatuluga (s.o u 64 000 eurot, vt käesoleva otsuse p 1.6). Distsiplinaarkaristuse määramisel on vastustaja õigesti arvestanud seda, et karistamisel peab olema preventiivne mõju. Karistus peab olema selline, mis võimaldaks ära hoida edasiste rikkumiste toimepanemise.
2. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse, tuleb muuta menetluskulude jaotust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 4). HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) 6