← Eesti

2-19-5997/98

Obsah (12)§ 664§ 445§ 172§ 211§ 701§ 695§ 456§ 688§ 436§ 654§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-19-5997 Määruse kuupäev Tartu, 20. aprill 2022. a Kohtukoosseis Eesistuja Kalev Saare, liikmed Peeter Jerofejev ja Kai Kullerkupp Kohtuasi E

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 5

(10)2-19-5997 Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  2. septembri
  3. a määrusega määruskaebuse

§ 664

lg 2 alusel läbi vaatamata osas, milles puudutatud isik I vaidlustas maakohtu määruse otsustuse, millega jäeti tema esialgse õiguskaitse meetmete tühistamise või selle tingimuste muutmise taotlus rahuldamata. Ülejäänud osas jäi määruskaebus rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus täiendas maakohtu määruse resolutsiooni, märkides, et

§ 445lg 2 alusel jääb kohtumääruse täitmist tagava abinõuna jõusse maakohtu 23.

augusti

  1. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud puudutatud isiku I kanda ja määras need rahaliselt kindlaks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole juurdepääsu I määramisel tava olemasolu piisaval määral põhjendanud, kuid nõustus maakohtu lõppjäreldusega. Tõenditest (Maa-ameti kaardikeskuse kaardid jm) nähtuvalt on juurdepääsuteed I kasutatud ajalooliselt juurdepääsuna avaldajate kinnistule ning selline kasutus toimus veel siis, kui avaldajad Sikeldi kinnistu
  2. aastal ostsid. Seda kinnitab ka asjaolu, et avaldajatele ei tehtud kuni
  3. aasta lõpuni ühtegi etteheidet juurdepääsutee I kasutamise kohta. Ei ole tõendatud, et Sepa kinnistule jääv tee on olemas seetõttu, et avaldajad on selle sisse sõitnud ning seda killustiku ja kruusaga parendanud. Isegi kui möödunud sajandil kasutati avaldajate kinnistule pääsemiseks muid alternatiive, kujunes tava siiski selliseks, et kasutama jäädi juurdepääsuteed I. Maakohus ei ületanud juurdepääsu asukoha määramisel diskretsioonipiire, võrdles erinevaid juurdepääsutee alternatiive ning arvestas menetlusosaliste huvide kaalumisel kõiki olulisi asjaolusid. Maakohus leidis põhjendatult, et juurdepääsu määramine üle Sepa kinnistu ei takista oluliselt selle kinnistu tavapärast kasutamist. Juurdepääsutee I on paiknenud samas asukohas aastakümneid ning olnud teena kasutuses. Kuigi kinnistut koormavad kaitsevööndid, on mitmeid suuremaid piirangutevabasid maatükke, kuhu saab ehitada ka Sepa kinnistu eluhoonest suuremaid hooneid. Kuigi juurdepääsutee I eraldab umbes 570 m2 suuruse osa ülejäänud Sepa kinnistust, on selle maa-ala pindala ja kuju sellised, mis võimaldavad seda jätkuvalt kasutada (ligi 245 m2 maa-alast jääb tee Aruvalla-Jägala tee kaitsevööndisse ja 50 m2 elektripaigaldise kaitsevööndisse, mistõttu on nende osade kasutamine niikuinii piiratud). Maakohus leidis põhjendatult, et juurdepääsu määramisega kaasnev privaatsuse riive ei ole niivõrd intensiivne, nagu puudutatud isik I on esile toonud. Juurdepääsutee I ja Sepa kinnistu eluhoone vähim kaugus on 34 m ning juurdepääsutee I kasutamise sagedus on väga madal (mõni kord ööpäevas). Juurdepääsu määramine ei riiva puudutatud isiku I kodu puutumatust, ei ohusta puudutatud isiku I perekonda ega vara. Ringkonnakohtu hinnangul ei koorma juurdepääsuteed II-XI menetlusosalisi vähem kui juurdepääsutee I. Teiste juurdepääsudega kaasnevad riived ja avaldajate huvi saada juurdepääs suuremaid kulutusi tegemata kaaluvad üles juurdepääsutee I määramisega puudutatud isikule I kaasneva õiguste kitsenduse. Kuigi maakohus ei andnud uute juurdepääsuteede kaalumisel nende rajamise maksumusele täpset hinnangut, on puudutatud isiku I esitatud väidete ja tõendite alusel tuvastatav, et kõigi kõne alla tulevate alternatiivsete juurdepääsuteede rajamine läheks maksma üle 14 000 euro. Puudutatud isiku I õiguste riive juurdepääsu määramisel mööda juurdepääsuteed I ei kaalu üles avaldajate huvi saada juurdepääs mööda juurdepääsuteed I, mida on aastakümneid kasutatud juurdepääsuks avaldajate kinnistule. 6

(10)2-19-5997 Maakohus arvestas juurdepääsutasu määramisel põhjendatult üksnes tee alla jääva maa suurusega ega ületanud diskretsioonipiire (juurdepääsu määramine mööda juurdepääsuteed I ei välista sellest Vana-Sepa kinnistu poole jääva maatüki sihtotstarbelist kasutamist). Maakohus leidis põhjendatult, et ei ole vaja reguleerida, millist liiki ja kui raskete sõidukitega avaldajad ja neilt nõusoleku saanud isikud juurdepääsuteed läbida võivad. Vajadus läbida juurdepääsuteed I raskeveokitega võib tekkida väga harva, eriti pärast avaldajate kinnistul toimuvate ehitustööde lõppemist. Lisaks on mõistetav, et aeg-ajalt on vaja avaldajate kinnistule pääseda ka kommunaal- ja kullerteenuste osutajatel. Kuigi juurdepääsuteed I on läbitud ka raskemate sõidukitega, ei ole jätkuvalt teada, et see oleks tee alla jäävat maad kahjustanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 11. Puudutatud isik I palub määruskaebuses maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada (v.a osas, milles jäeti puudutatud isiku I määruskaebus läbi vaatamata) ja jätta uue määrusega avaldajate avaldus rahuldamata või saata asi uueks lahendamiseks maa- või ringkonnakohtule. Kohtute lahendid tuleb tühistada ka osas, millega menetluskulud jäeti puudutatud isiku I kanda (seda ka juhul, kui muus osas jäävad alama astme kohtute lahendid tühistamata). Kohtud kohaldasid valesti AÕS § 156 lg-t 1, kui määrasid avaldajate kinnistule juurdepääsu avalikult teelt üle puudutatud isiku I kinnistu. Ringkonnakohus pidas valesti juurdepääsutee I kasutamist avaldajate kinnistule pääsemiseks väljakujunenud tavaks ja tegi seda menetlusõiguse norme rikkudes, kui tugines tõenditele (Maa-ameti kaardirakendusest saadud kaardid ja fotod), mida menetlusosalistel ei olnud võimalik uurida ega nende kohta oma seisukohta esitada. Kohtud andsid olulise tähtsusega asjaoludele (puudutatud isiku I privaatsuse ning kodu ja eraelu kaitse) ebaõige kaalu. Avaldajate kinnistuni on avalikult teelt võimalik pääseda vähem koormavate alternatiivsete juurdepääsuteede (juurdepääsuteed IV, VI või X) kaudu ning nende juurdepääsuteede maksumus ei saa olla kaalukam argument kui puudutatud isiku I õigus privaatsusele ning kodu ja eraelu kaitsele. Kohtud tegid kaalutlusvigu juurdepääsu tingimuste kindlaksmääramisel. Määratud hüvitis ei arvesta tegelikku kasutuseelise kaotust, sest kohtud jätsid arvestamata, et juurdepääsu määramisel Sepa kinnistu kaudu puudutab kasutuseelise kaotus ka teest Vana-Sepa kinnistu poole jäävat maatükki, mitte üksnes tee alla jäävat maa-ala. Õiglane hüvitis omandiõiguse riive ja tee hoolduskulude eest oleks 600 eurot aastas (maamaksu ei ole puudutatud isik I seni pidanud tasuma). Kohtud andsid põhjendamatult juurdepääsuõiguse ka raskeveokitega liiklemiseks, jättes arvestamata, et selliselt kahjustatakse Sepa kinnistu hooviala. Samuti ei ole põhjendatud erandi tegemine kommunaalteenuste osutajatele, sest avaldajatel on võimalik viia prügiveokonteinerid avalikult kasutatava tee äärde ja leppida prügivedajaga kokku prügi äraveo tingimustes. Kohtud ei põhjendanud, miks jäävad menetluskulud puudutatud isiku I kanda. Menetluskulude puudutatud isiku I kanda jätmine ei ole õiglane ega kooskõlas

§ 172lg-ga 1.

  1. Avaldajad vaidlevad puudutatud isiku I määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
  2. Riigikohus kaasas
  3. märtsi
  4. a määrusega

§ 211

lg 1 esimese lause alusel Martin Kuusiku asemel tema õigusjärglastena menetlusse Ahmed Tiryaki ja Kati Tiryaki. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 701

lg 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu (

§ 695ja § 692 lg 1 p 2) osas, milles 7

(10)2-19-5997 ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu määruse juurdepääsutasu määramise osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 4), samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tuleb saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  1. Määruskaebuse kohaselt vaieldakse asjas selle üle, kas kohtud on AÕS § 156 lg 1 järgi kaalunud juurdepääsu asukoha määramisel nõuetekohaselt kõiki asjaolusid ja menetlusosaliste huve, samuti selle üle, kas puudutatud isikule I kehtestatud juurdepääsu talumise tingimused on põhjendatud (sh kas puudutatud isikule I on määratud mõistlik tasu juurdepääsu talumise kohustuse eest).
  2. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud määruskaebuse väide juurdepääsutee asukoha määramisel tehtud kohtu kaalutlusvigade kohta. Kohtud on kaalunud juurdepäästee asukoha määramisel igakülgselt menetlusosaliste huve ning arvestanud seejuures kõiki tõendeid ja olulisi asjaolusid (vt ka Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-23161/207, p 17.1). Kohtute lõppjärelduse põhjendatust ei mõjuta määruskaebuse väide selle kohta, et menetlusosalistel ei olnud võimalik esitada seisukohta Maa-ameti kaardirakendusest saadud kaartide ja fotode kohta. Ringkonnakohtu järeldus tugineb kõigile asjas kogutud tõenditele (sh Maa-ameti kaardirakenduse dokumendid). Avaldajad on menetluses esitanud mh Maa-ameti kaardiserveris olevad
  5. a ja
  6. a kaardid (I kd, tl-d 94 ja 95), samuti
  7. märtsi
  8. a kaardi (II kd, tl 167), märkides, et vaidlusalune tee on kantud kõikvõimalikesse avalikult kättesaadavatesse andmebaasidesse (II kd, tl 159 pöördel). Maa-ameti kaardirakenduses nähtavatele asjaoludele on viidanud ka maakohus paikvaatluse protokollis. Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad tava olemasolu asjas esitatud tõendid ning tõenditest tehtud järeldust kinnitavad lisaks ka muud Maa-ameti kaardirakenduse avalikud dokumendid. Eeltoodu tõttu jääb määruskaebus juurdepääsutee asukoha määramise osas rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus selles osas muutmata.

§ 456lg 2 p 3 järgi jõustub maakohtu määrus vastavas osas.

17. Juurdepääsutasu suuruse määramise osas tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kuna Riigikohus ei tuvasta

§ 688

lg-te 3 ja 4 ning § 695 järgi asjaolusid, tuleb asi saata selles osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Puudutatud isik I asus maakohtu menetluses seisukohale, et õiglaseks hüvitiseks omandiõiguse riive ning tee hoolduskulude eest on 600 eurot aastas (

  1. detsembri
  2. a menetlusdokumendi p 7). Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses heitis puudutatud isik I maakohtule mh ette, et väljamõistetud juurdepääsutasu ei ole õiglane, osutades, et ringkonnakohtul tuleb asja lahendamisel arvestada
  3. detsembri
  4. a menetlusdokumendi p-s 7 esitatud põhjendusi. Maakohus leidis, et juurdepääsutee I kasutamise eest tuleb tasuda Sepa kinnistu igakordsele omanikule 354 eurot aastas (iga jooksva aasta
  5. märtsiks), lähtudes tasu arvutamisel juurdepääsutee pindala suhtest kinnistu kogupindalasse ning puudutatud isiku I tõendatud kinnistu üürihinnast. Seega mõistis maakohus juurdepääsutasuna Sepa kinnistu igakordsele omanikule välja hüvitise omandiõiguse riive eest (hüvitise kasutuseelise alusel) ning juurdepääsutasu sisse ei ole arvestatud juurdepääsutee hooldamise kulusid. Samas märkis maakohus vastuoluliselt, et väljamõistetud hüvitis katab maamaksu kulud, tee hooldusega seotud kulud ja võimaliku omandiõiguse riive. Samuti osutas maakohus vastuoluliselt, et mh arvestatakse tasu määramisel ka asjaoluga, et puudutatud isikul I on kohustus teed oma kinnistu piires hooldada ja vajaduse korral parandada. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse selles osas muutmata. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta puudutatud isiku I 8

(10)2-19-5997 määruskaebuse väite kohta, et juurdepääsutasu peab sisaldama nii hüvitist omandiõiguse riive kui ka tee hoolduskulude eest ning et seda arvestades on õiglaseks juurdepääsutasuks 600 eurot aastas. Kolleegium on selgitanud AÕS § 156 lg 1 järgi koormatava kinnisasja omanikele juurdepääsu talumise kohustuse tasu määramise kohta, et koormatud kinnisasja omanikul on õigus saada maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude ning omandiõiguse riive eest hüvitist, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Seejuures tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta hüvitist juurdepääsutee talumise kohustusega kaasneva omandiõiguse riive eest ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, samuti juhul, kui koormatava kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuteed ka ise kasutama (vt Riigikohtu
  1. oktoobri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 18, samuti Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-7011/114, p 12). Eelnevast tulenevalt peab juurdepääsutasu ühe komponendina sisaldama ka hüvitist juurdepääsutee korrashoiu kulude eest, kui koormatava kinnisasja omanikul sellised kulud tekivad. Seetõttu ei saanud maakohus välja mõista üksnes tasu, mis vastab hüvitisele omandiõiguse riive eest (hüvitis kasutuseelise alusel), ning lugeda sellega määratuks ka hüvitis juurdepääsutee korrashoiu kulude eest (välja arvatud juhul, kui tuvastatud asjaoludel neid kulusid ei tekkinud). Puudutatud isik I ei ole avaldanud, et ta ei soovi hüvitist juurdepääsutee korrashoiu kulude eest. Ühtlasi rikkus maakohus menetlusnorme, kui jättis olukorras, kus puudutatud isik I avaldas soovi saada hüvitist ka juurdepääsutee korrashoiu kulude eest, tasu määramiseks vajalikud asjaolud välja selgitamata (vt selle kohta Riigikohtu
  5. juuni
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17, p 14 ja selles viidatud lahendid, samuti Riigikohtu
  7. märtsi
  8. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21673/64, milles lahendati hüvitise kindlaksmääramist kinnisasjast tulenevate kitsenduste talumise kohustuse eest, p-d 13–14). Toimiku materjalidest nähtuvalt maakohus menetlusosalistega juurdepääsutasuga seotud küsimusi ei arutanud. Maakohus selgitas avaldajatele ja puudutatud isikule I sellekohast Riigikohtu praktikat vaid esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel, paludes neil esitada juurdepääsutasu kohta oma seisukoht. Ringkonnakohus maakohtu kõnealust rikkumist ei kõrvaldanud. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et maakohtu määruse põhjendused juurdepääsutasu nõude lahendamisel on vastuolulised, mistõttu ei ole kohtu seisukoht õiguse kohaldamisel üheselt mõistetav.

§ 436

lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 21. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305/45, p 16 ja selles viidatud lahendid).

§ 654lg 1 teise lause alusel laieneb see nõue ka ringkonnakohtu otsusele.

Eeltoodu kehtib ka kohtumääruse tegemise korral. Ringkonnakohus maakohtu viga ei parandanud. Ringkonnakohtul tuleb eeltoodut arvestades otsustada asja uuel läbivaatamisel määratava juurdepääsutasu mõistliku suuruse üle (vt ka Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 22 ja selles viidatud lahendid).
  3. Kolleegium ei nõustu puudutatud isiku I määruskaebuse väitega, et kohtud on jätnud juurdepääsutasu määramisel põhjendamatult arvestamata, et kasutuseelise kaotus puudutab ka juurdepääsuteest Vana-Sepa kinnistu poole jäävat maatükki. Ringkonnakohus kohaldas õigesti AÕS § 156 lg-t 1, kui selgitas, et koormatud kinnisasja omanikule hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada lisaks juurdepääsule ka muu alaga, mida selle omanik ei saa juurdepääsu tõttu sihtotstarbeliselt kasutada (vt Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 20). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb juurdepääsutasu määramisel arvestada üksnes tee alla jääva maa suurusega põhjusel, et tuvastatud asjaolude kohaselt ei välista juurdepääsu määramine mööda juurdepääsuteed I Vana-Sepa kinnistu poole jääva maatüki sihtotstarbelist kasutamist. Lisaks on 9

(10)2-19-5997 ekslik puudutatud isiku I määruskaebuse väide, et kohtud on põhjendamatult võimaldanud juurdepääsuõiguse raskeveokitele ning kommunaalteenuste osutajatele. Kohtud on kõnealust puudutatud isiku I väidet analüüsinud ja oma kaalutlusotsust põhjendanud.
  1. Kolleegium märgib lisaks, et praeguses asjas tuvastatud asjaolude alusel kindlaksmääratud juurdepääsuõigus ei välista huvitatud isikul tulevikus juurdepääsutee kasutamise intensiivsuse või muude asjaolude muutumise tõttu AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumist, et muuta juurdepääsu, selle tingimusi või tasu või lõpetada juurdepääsuõigus (Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-12857/119, p 17.4).
  4. Maakohtu
  5. augusti
  6. a määrusega (täiendatud maakohtu
  7. augusti
  8. a määrusega) kohaldatud esialgne õiguskaitse tuleb tühistada, sest pärast juurdepääsutee asukoha kindlaksmääramise kohta tehtud määruse jõustumist ei ole esialgse õiguskaitse korras ajutise juurdepääsutee määramiseks enam vajadust. Sepa kinnistu omanikul on õigus saada edasises menetluses kindlaks määratavat talumistasu ka aja eest, mil juurdepääsuteed kasutati kohtumääruse alusel.
  9. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

§ 173lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.

Vastuseks määruskaebusele selgitab kolleegium

§ 172

lg 1 kohaldamise kohta, et viidatud sätte teine lause annab mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmise, kui see on asjaolusid arvestades õiglane ning üldjuhul on õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11359/87, p 14 ja selles viidatud lahendid).
  3. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni
  4. detsembrini 2021 kehtinud

§ 149lg 4 esimese lause ning lg 8 esimese lause alusel tagastada kautsjoni tasunud Advokaadibüroo LIVERTE OÜ-le. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.