Obsah (17)

§ 367§ 162§ 174§ 138§ 143§ 175§ 177§ 657§ 654§ 5§ 230§ 200§ 329§ 652§ 439§ 651§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 15.03.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-115356 K

) § 367 alusel alates 17.06.2020 seadusjärgses määras.

§ 367

kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid 5 täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks alates 17.06.2020 viivise põhinõudelt 3190 eurot VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. 28. Kuna kohus rahuldas hagi, jäävad menetluskulud

§ 162lõike 1 alusel kostja kanda.

Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks otsuses

§ 174lõigete 1 ja 2 ning § 177 lõike 1 järgi.

1. Hageja 10.03.2021 taotluse kohaselt on hagi esitamiseks tasutud riigilõivu 300 eurot, tõlkekulusid 145.37 eurot ja õigusabi eest 1150 eurot, kokku 1595.37 eurot. Hagejale on osutatud õigusabi 11 tundi 30 minutit, hinnaga 100 eurot tund (käbemaksuta). Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.
2. Menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (

§ 138lõige 1).

Kohtukuludeks on mh riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud (

§ 138lõige 2).

Vastavalt

§ 143punktile 1 on asja läbivaatamise kuluks tõlgikulud.

Eeltoodust tulenevalt tuleb riigilõiv 300 eurot ja tõlkekulud 145.37 eurot kui menetluskulud kostjalt välja mõista. 31. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (

§ 175lõige 1).

Esindaja kulu põhjendatuse ja vajaliku ulatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-115-14 (punktis 14) asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. 32. Kohus leiab, et hagejale osutatud kulud õigusabile on olnud vajalikud ja põhjendatud. Kostjal tuleb hüvitada hageja õigusabikuluna 1150 eurot (käibemaksuta). Kokku peab kostja hüvitama 1595.37 eurot (445.37 + 1150). 33. Hageja taotles

§ 177

lõike 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse. Apellatsioonkaebus

1. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus. Maakohus kohaldas õigusnorme ebaõigesti ja tugines asjaoludele, mis menetluses tõendamist ei leidnud.
2. Tuginemine üksnes asjaolule, et kostja ei suuda tõendada, et ta on kutsunud hagejat üüriobjekti vastu võtma, ei ole kohane. Üüriobjekti üleandmine ja vastuvõtmine on kahepoolne tegevus, millest peavad osa võtma nii üleandja kui vastuvõtja. Üürileandja eeldas, et kuna lepingus oli üleandmise kuupäev paika pandud (01.04.2020), siis üürnik ilmub sel päeval objekti vastu võtma. Kostja volitatud esindaja viibis objektil terve tööpäeva kella 10:00-st 16:00-ni, kuid üürnik objekti vastu võtma ei ilmunud. Jättes 6 objekti vastuvõtmisele ilmumata, asus üürnik seisukohale, et objekt ei olnud üleandmiseks valmis.
3. Maakohus pidi põhjalikumalt uurima mõlema poole tegevust või tegevusetust, mis viis objekti üle andmata jäämiseni. Selline asi võib juhtuda, kui üks pooltest ei saa või ei soovi objekti vastu võtta ja hoidub sellest kõrvale. Kohus ei tuvastanud üheselt, kelle süül objekti üleandmine nurjus.
4. Maakohus ei tuvastanud, kas hagejal oli õigus lepingust taganeda, kui ta ise ei teinud jõupingutusi, et objekt vastu võtta. On tuvastamata, mida saab teha või peab tegema üürileandja, kui üürnik pahatahtlikult jätab objekti vastu võtmata. Vastustaja seisukoht
5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks (

§ 657lõike 1 punkt 1).

Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks apellatsioonimenetlusega seotud kulud.

1. Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Maakohus tuvastas lepingu punkti 2.3 alapunkti 2.6 alusel, et pooled olid üürilepingus leppinud kokku üüripinna üleandmise hiljemalt 01.04.
2. Üürileandja seda järeldust ei vaidlusta, aga toob kaebuses esile, et üleandmine pidi toimuma 02.04.2020, kuid ei toimunud üürniku süül. Üürnik on seisukohal, et üürileandja ei teinud talle ettepanekut objekt vastu võtta, kuna ruumid ei olnud üleandmiseks valmis (seal oli eelmise üürniku asju).
3. Vastavalt

§ 5

lõikele 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lõike 2 teise lause järgi määrab hagimenetluses pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lõike 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama sätte lõike 2 esimese lause kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus asus põhjendatult seisukohale, et üüriobjekti üleandmise initsiatiiv pidi tulema üürileandjalt ja üürileandja ei tõendanud, et ta oleks üürnikule teatanud, millal üleandmine toimub. VÕS § 29 lõike 1 ja lõike 5 punktide 3, 4 ning lõike 6 alusel pooltevahelist lepingut kui tervikut tõlgendades, arvestades ka VÕS §-s 271 määratletud üürilepingu mõistet, lasus pooltevahelises suhtes üüriobjekti üleandmise kohustus üürileandjal. Selliselt oli selgelt lepitud kokku ka lepingupunktis 9.2.
2. Punkti 7.4 kohaselt tuli üleandmisel koostada vastuvõtuüleandmise akt. Puudub vaidlus, et üleandmine oli lepitud kokku „mitte hiljem kui 01.04.2020“. Kohtueelselt väitis üürileandja, et üleandmine pidi toimuma 02.04.2020, 7 kuid maakohtus kostja sellele väitele ei tuginenud. Hageja esitatud tõendist (08.04.2020 e-kirjast; dtl 103, tõlge dtl 96) nähtuvalt teatas kostja peale 07.04.2020 tahteavalduse saamist hagejale mh, et „Kuupäevaks 01.04.2020 oli ladu peaaegu tühi ja vana üürnik Rünno Ubinhain nõustus teiega kohtuma 02.04.2020, kuid te ei läinud võtmeid kätte saama…“ Seega teatas kostja, et tema nimel pidi objekti üle andma kolmas isik 02.04.
3. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lõike 1 alusel võis üürileandja teha toimingu esindaja kaudu, kuid kostja ei tõendanud maakohtus, et oli üleandmise ajast hagejat teavitanud. Kuna hagejal ei ole võimalik konkreetsel juhul negatiivset asjaolu (et talle ei teatatud üleandmise ajast) tõendada, lasus tõendamiskoormus kostjal. Kostja ei ole ka kaebuses väitnud, et talle ei olnud väidete esiletoomise ja tõendamise kohustus maakohtus arusaadav.
4. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei kasutanud apellatsioonkaebust esitades oma menetlusõigusi

§ 200

lõigete 1 ja 2 kohaselt heauskselt.

§ 329

lõike 1 kohaselt peavad menetlusosalised esitama avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab. Kaebuse põhjenduste punktis 3.2 väidab kostja, et eeldas, et üleandmise päevaks on 01.04.2020, volitatud esindaja viibis objektil terve tööpäeva, kuid hageja objekti vastu võtma ei ilmunud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei toonud kostja selliseid väiteid maakohtus esile. Ka ei ole kaebuses põhjendatud, miks ei olnud neid faktilisi väiteid võimalik maakohtus esitada. Seega jätab ringkonnakohus uued asjaolud

§ 652lõike 4 alusel tähelepanuta.

44. Kui kostja oleks maakohtus tõendanud, et üürnikule oli üüriobjekti üleandmise aeg teatatud, kuid üürnik viivitas vastuvõtmisega (sattus vastuvõtuviivitusse VÕS § 119 lõike 1 mõttes), oleks praeguses asjas tõendatud hoopis muu materiaalõiguslik olukord, kui see, mille alusel pidi maakohus asja lahendama. Täpsemad spekulatsioonid selle kohta, mis siis oleks olnud, ei ole asjakohased ja väljuvad hagi piiridest (

§ 439). 45.

Kuna hagi rahuldamise osas jääb maakohtu otsus muutmata, ei ole alust muuta ka menetluskulude jaotust. Kuna kaebus ei sisalda (alternatiivseid) väiteid maakohtu poolt kindlaksmääratud hüvitise suurusele, ei kontrolli kolleegium

§ 651lõike 1 alusel maakohtu vastavaid põhjendusi.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 46. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lõike 1 alusel kostja kanda.

47.

§ 174

lõike 3 alusel määrab kolleegium kindlaks hagejale hüvitamisele kuuluva apellatsioonimenetluse kulude rahalise suuruse. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad hageja kulud lepingulise esindaja tasust 3,5 töötunni eest kokku 350 eurot (tasu 1 h eest 100 eurot; käibemaksu ei lisandu). Lepinguline esindaja tutvus 0,5h apellatsioonkaebusega ja koostas kaebusele vastust 3h. 48. Kolleegium on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja kulud on

§ 175

lõike 1 mõttes vajalikud ja põhjendatud vastustaja õiguste kaitsmiseks apellatsioonimenetluses. Toimingute sisu ja ajakulu vastab vaidluse mahule ja sisule. Tunnitasu vastab kohtupraktikas aktsepteeritud mitteadvokaadist lepingulise esindaja keskmisele tasule. Seega tuleb kostjal hüvitada hagejale apellatsioonimenetluse kuluna 350 eurot. 8 49. Hageja on esitanud ja kohus rahuldab taotluse viivise väljamõistmiseks menetluskulude hüvitiselt

§ 177lõike 4 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt) 9