KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märts 2022; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-21-825 Haldusasi X kaebus Po

§ 206lg 4 ka kehtetuks.

X esitas 08.03.2021 eelnimetatud 05.02.2021 otsuse peale vaide.

1. Politsei- ja Piirivalveamet jättis 18.03.2021 vaideotsusega nr 15.3-24/12-4 vaide rahuldamata.
2. X esitas 19.04.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2021 otsuse nr ERESID-84947-1 ja 18.03.2021 vaideotsuse nr 15.3-24/12-4 tühistamise nõudes.
3. Tallinna Halduskohtu 19.05.2021 määrusega võeti kaebus menetlusse. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 18.06.
4. Politsei-ja Piirivalveamet esitas 18.06.2021 koos vastusega ka taotluse menetluse osaliselt kinniseks kuulutamiseks, millega palus HKMS § 88 lõike 2 alusel kaebaja toimikuga tutvumise õiguse osalist piiramist ja kaebaja eemaldamist menetlustoimingult HKMS § 79 lõike 1 punkti 1 alusel avaliku korra tagamiseks, täpsemalt asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks. Taotlus puudutas Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2021 e-residendi digitaalse isikutunnistuse sertifikaatide peatamise ja digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsust nr ERESID-84947 (põhjendustega versioon) ning 18.03.2021 vaideotsust (eraldi lisatud).
5. Tallinna Halduskohtu 25.06.2022 määrusega kuulutati menetlus Politsei- ja Piirivalveameti 18.06.2021 taotluse juurde esitatud lisa nr 1 puudutavas osas kinniseks eemaldades kaebaja ja tema esindajad eelnimetatud lisas kajastatu uurimisest ning juurdepääsu nimetatud dokumendile neile ei võimaldatud.
6. Tallinna Halduskohtu 20.01.2022 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
7. Kaebaja esitas 16.02.2022 menetluskulude väljamõistmise taotluse. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
8. Kaebaja leiab, et tegemist on õigusvastase haldusaktiga, mistõttu nõuab ta HKMS § 37 lg 2 p 1 alusel vastustaja 05.02.2021 tehtud otsuse nr ERESID-84947-1 tühistamist. 8.
9. Kaebaja hinnangul seisneb tema subjektiivsete õiguste riive eeskätt põhiseadusest tuleneva ettevõtlusvabaduse riives. Kaebaja selgitab, et ei ela ega viibi püsivalt Eestis ning COVID-19 levikuga kaasnevate piirangute tõttu on ka Eestisse reisimine olnud ja on piiratud/takistatud. Kaebaja on Eesti kodakondsuseta isik (välismaalane), kellele väljastati Eesti e-residendi digitaalne isikutunnistus 20.02.
10. Kaebaja asutas Eestis 04.10.2018 äriühingu ning tegutseb nimetatud ühingu kaudu Eestis aktiivselt ettevõtlusega. E-residentsuse digitaalse isikutunnistuse kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamisega on vastustaja tekitanud olukorra, kus kaebajal ei ole võimalust oma ettevõtlusvabadust teostada - tal ei ole võimalik äritegevusega jätkata ega ka seda lõpetada. Kaebaja ei tea, milliste väidetavate eluliste/faktiliste asjaolude alusel on tema eresidentsuse kehtivus peatatud ja see kehtetuks tunnistatud. Selliselt on kaebajal võimatu ka vastupidist põhjendada ja tõendada. 8.
11. Kaebaja hinnangul on PPA otsus vastuolus kehtiva õigusega ehk

§ 205

lõikega 2 ja § 206 lg 3 punktiga 2, sest avalikest andmetest nähtub üheselt, et kaebaja panustab e-residendina Eesti majandusse. PPA on jätnud täitmata ka HMS § 56 lõikest 1 tuleneva haldusakti põhjendamise kohustuse, rikkunud HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiipi ning PPA otsusest ei selgu otsuse andmise faktilist alust vastavalt HMS § 56 lõikele 2 ning PPA on teostanud kaalutlusõigust õigusvastaselt – haldusaktis esinevad ulatuslikud diskretsioonivead. 9. Kaebaja taotleb ka 18.03.2021vaideotsuse nr 15.3-24/12-4 tühistamist, sest selles ei ole märgitud asjaolusid ega tõendeid, millele vaidlustatav haldusakt tugineb. Kaebaja vaidlustab HMS § 72 lg 2 kohaselt koos vastustaja 18.03.2021 vaideotsusega ka vastustaja 18.03.2021 toimingu, mille 2 kohaselt keeldus vastustaja kaebaja taotlusest toimikuga tutvumiseks

§ 207lg 3 punkti 4 alusel.

Kaebaja arvates on vastustaja ebaõigesti piiranud kaebaja õigust toimikuga tutvumiseks. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Vastustaja leiab, et kaebus tuleks jätta rahuldamata. 10.
2. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et tema õigusi on rikutud läbi ettevõtlusvabaduse põhjendamatu riive. PS § 31 kaitsealas on isikud, kes omavad puutumust Eestiga kas kodakondsuse või viibimiskoha kaudu. Kaebajal selline puutumus puudub. 10.
3. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et kuigi

§ 206

lõike 3 punktis 2 ette nähtud otsus on kaalutlusotsus, on PPA jätnud kaalutlusõiguse täielikult teostamata. Kaebajale vastavate kaalutluste esitamata jätmine 05.02.2021 teates ning 18.03.2021 vaideotsuses on õiguspärane. Vastavalt HMS § 1 lõikele 2 kohaldatakse isikut tõendavate dokumentide seaduses ettenähtud haldusmenetlusele HMS-i sätteid, arvestades

-i erisusi.

§ 207

lõike 4 kui erinormi kohaselt märgitakse eresidendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise, kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise teates HMS § 55 lõikes 4 ja § 57 lõikes 1 sätestatud rekvisiidid ning

§ 206lõikest 2 või 3 tulenev õiguslik alus.

10.3. PPA selgitab, et vaidlustatud otsuse andmise põhimotiivideks oli asjaolu, et PPA-le said teatavaks asjaolud, mis seostavad kaebajat ja tema Eestis registreeritud ettevõtteid laiaulatusliku kelmusega. Vastavalt

§ 205

lõikele 2 on e-residentsuse üheks peamiseks eesmärgiks Eesti majanduse arengu soodustamine. X on asutaja, juhatuse liikme ja osanikuna seotud kolme Eesti äriühinguga. Neist vähemalt kaht saab seostada petuskeemide läbiviimisega Eestist väljaspool. Selle põhjal leidis PPA, et X ei ole oma äritegevusega täitmas e-residentsuse programmi peamist eesmärki ehk soodustamas Eesti majanduse arengut. Seetõttu esines alus tema e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamiseks

§ 206lõike 3 punkti 2 ja lõike 4 alusel.

Kuna eresidentsus tagab ligipääsu kõikidele Eesti e-teenustele, sealhulgas ka finantsteenustele, siis kaasneb sellega ka osa kõrgendatud riskist kohalikule pangandussektorile ja riigile tervikuna. X ei ole oma äritegevusega näidanud üles usaldusväärsust. PPA peab vajalikuks märkida, et e-residendi digitaalne isikutunnistus on hüve, mitte õigus. Seega puudub isikul õigus nõuda digitaalse isikutunnistuse väljaandmist või selle kehtima jätmist. Õigust e-residentsusele ei saa käsitleda subjektiivse õigusena. E-residentsuse väljaandmisel ja kehtetuks tunnistamisel lähtub PPA Eesti riigi huvidest. KOHTU PÕHJENDUSED 11. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2021 otsust nr ERESID-84947-1 ja 18.03.2021 vaideotsust nr 15.3-24/12-4 ning taotletud nende tühistamist. Selliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 19.05.2021 määrusega menetlusse võetud. Politsei- ja Piirivalveameti otsusega nr ERESID-84947-1 peatati kaebajale välja antud e-residendi digitaalse isikutunnistuse nr XXXXXX sertifikaatide kehtivus alates 05.02.2021 isikut tõendavate dokumentide seaduse § 206 lg 5 alusel ning e-residendi digitaalne isikutunnistus tunnistati alates 05.03.2021 lähtuvalt

§ 206lg 4 ka kehtetuks.

12. Vaidlustatud haldusakti andmisel on vastustaja lähtunud isikut tõendavate dokumentide seaduse (edaspidi ka

) § 206 lõikest 5, mille kohaselt võib e-residendi digitaalse isikutunnistuse 3 digitaalset tuvastamist võimaldava sertifikaadi ja digitaalset allkirjastamist võimaldava sertifikaadi kehtivuse peatada kui on põhjendatud kahtlus, et esineb mõni sama seaduse sama paragrahvi lõikes 2 või 3 nimetatud e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise alus. Vastustaja tugines ka

§ 206

lõikele 4, mis võimaldab e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistada kui ilmneb mõni sama paragrahvi lõikes 2 või 3 nimetatud e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise alus.

§ 206

lõike 3 punkti 2 kohaselt, millele on vastustaja samuti tuginenud, keeldutakse e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest kui dokumendi väljaandmine ei ole kooskõlas sama seaduse § 205 lõikes 2 nimetatud eesmärgiga.

§ 205

lõikes 2 sätestatakse, et e-residendile välja antava digitaalse isikutunnistuse eesmärgiks on soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut, luues võimaluse kasutada eteenuseid Eesti digitaalse dokumendiga. Politsei- ja Piirivalveamet asus seisukohale, et antud juhul ei oleks (ei olnud) dokumendi väljaandmine

§ 205lõikes 2 nimetatud arengueesmärkidega kooskõlas.

Vaidlustatud haldusaktis ERESID-84947-1 on osundatud veel ka

§ 207

lõikele 3, mille kohaselt võib menetlusosalise õigust tutvuda e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmise, kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise menetluse käigus ning pärast otsuse jõustumist asjassepuutuvate dokumentide või toimikuga piirata, sealhulgas juhul kui see võib ohustada avaliku korra kaitset (

§ 207lg 3 p 4).

Mis puutub vaide või võimaliku vaide esitamisse, siis vastavalt

§ 207

lg 5 ei märgita e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise, kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise otsuse peale esitatud vaide lahendamisel vaideotsuses neid asjaolusid ega tõendeid, millele vaidlustatav haldusakt tugineb.

1. Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates, tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud. Kohus nõustub üldjoontes vaidlustatud haldusakti ERESID-84947-1 põhjendustega versioonis esitatud seisukohtadega ning arvestades seejuures ka asjaolu, et Tallinna Halduskohtu 25.06.2021 määrusega on Politsei- ja Piirivalveameti 18.06.2021 taotluse juurde esitatud lisa nr 1 ehk 05.02.2021 otsuse nr ERESID-84947-1 põhjendustega versiooni puudutavas osas menetlus kinniseks kuulutatud, kusjuures kaebaja ja tema esindajad on juurdepääsust eelnimetatud lisas kajastatule eemaldatud, ei pea kohus vajalikuks ega võimalikuks seda lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõikest 2 siinkohal üle korrata, sest kaebus jääb rahuldamata.
2. Vastavalt haldusmenetluse seaduse paragrahvile 54 on haldusaktid õiguspärased kui nad on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastavad vorminõuetele. Kohtu hinnangul on vaidlustatud haldusakti ja vaideotsuse osas nende õiguspärasuse eelduslikud tingimused täidetud, arvestades seejuures ka isikut tõendavate dokumentide seaduses sätestatud erisusi. Taoliste vaidluste puhul on Politsei- ja Piirivalveametil ulatuslik kaalutlusruum ning ilmselgeid kaalutlusvigu vaidlustatud haldusaktist ei nähtu. Kohus nõustub vastustajaga, et vastavate kaalutluste teatavaks tegemata jätmine oli vastava regulatsiooni eripärast tulenevalt õiguspärane ja et e-residendi isikutunnistuse väljastamist ei saa vaadelda isiku õigusena vaid talle võimaldatud hüvena. Toimikuga tutvumise õiguse piiramine on samuti valdkonda reguleerivate õigusaktidega kooskõlas ning kaebaja sellekohane etteheide ei ole põhjendatud. Mis puutub vaideotsusesse, siis vaideotsuse puhul ei märgitagi e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise, kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise otsuse peale esitatud vaide lahendamisel neid asjaolusid ega tõendeid, millele vaidlustatav haldusakt tugineb (

§ 207lg 5).

1. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks alust. 4
2. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramise ja vastavate taotluste esitamiseks jäetava tähtaja raames ei ole vastustaja menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Ka kaebaja ei ole esitanud eelnimetatud määrusega antud tähtaja raamistikus muid taotlusi ega vastuväiteid peale vastustajalt menetluskulude väljamõistmise taotluse, kuid arvestades asjaolu, et otsus on kaebaja kahjuks, siis menetluskulud vastustajalt väljamõistmisele ei kuulu. Seega jäävad protsessiosaliste menetluskulud või võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
3. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3 asendatakse andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. 19.04.2021 esitatud kaebuses on seda ühtlasi ka taotletud. Lähtuvalt eeltoodust asendab kohus avaldatavas lahendis kaebaja nime tähemärgiga ning antud juhul peaks see olema piisav, et kaebajat ei oleks võimalik üheselt identifitseerida. Tema isikukood, sünniaeg ja aadress kohtuotsuses ei kajastu. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 5