Obsah (5)

§ 232§ 118§ 3§ 2§ 111

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2021, Tallinn Kohtuasj

) § 118 lg 1 alusel rahuldamisele. Täitemenetlust võib läbi viia ka maksuhaldur (

§ 232ja maksukorralduse seaduse (MKS) § 130).

Kuna maksuhalduril on sissenõude pööramiseks samad õigused, mis kohtutäituril, siis on maksuhaldur võrdustatud kohtutäituriga

§ 118

lg 1 tähenduses ning nimetatud sätte kohaldamiseks eraldi kohtutäituri poolt läbiviidavat täitemenetlust ei ole vaja. Hagejat tuleb pidada ka sissenõudjaks

§ 118

lg 1 tähenduses, sest antud juhul tuleneb nõue maksuotsusest ja MKS § 130 lg 1 alusel on hagejal maksuhaldurina sissenõudmisõigus. Hageja saab esitada hagi, sest hageja on nõude arestinud MKS § 131 alusel. Asjaolu, et täitemenetlusega seotud vaidlusi lahendatakse tsiviilkohtumenetluse raames, ei võta maksuhaldurilt MKS § 10 lg 2 p-s 3 ette nähtud maksuvõla sissenõudmise õigust. Riigi esindamise õigus maksuvõlgade sissenõudmisel on MTA-l MKS § 133 lg 1 järgi. Samuti on MTA esindajal nõuetekohane volitus. Kolmanda isiku õiguseellane ja kostja sõlmisid laenulepingu, kuid sellest ega kinnistute müügilepingutest ei nähtu poolte tahe kujundada ostuhinna tasumise kohustus ümber laenuks. Usutav ei ole väide, et laenulepingu sõnastamisel kasutati mugavusest varasema lepingu põhja. Kostja väidete usaldusväärsust vähendab ka nende vastuolulisus. Seega ei ole täidetud kostja kohustus kolmanda isiku ees.

1. detsembri
2. a maksuotsusega on tuvastatud kolmanda isiku õiguseellase maksuvõlg summas 1 121 628,31 eurot. Apellatsioonkaebus
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus leidis ekslikult, et hagi läbi vaatamata jätmiseks puudub alus. MTA-l ei ole seadusjärgset õigust riigi esindamiseks käesolevas tsiviilasjas, kuna see ei lange MKS § 133 lg 1 reguleerimisalasse. Hagi esemeks ei ole maksuvõlg, vaid kostja väidetav täitmata lepinguline kohustus kolmanda isiku ees. Samuti puudub hagi esitanud isikul esindusõigus. MTA juht ei ole andnud juriidilise osakonna valdkonna juhile edasivolitust ega edasivolitamise õigust riigi esindamiseks hagi- ja täitemenetluses. Seetõttu ei omanud ka juriidilise osakonna valdkonna juht pädevust anda käesolevas asjas hagi esitanud isikule volitus. Maakohus leidis ebaõigesti, et

§ 118lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud.

MKS § 130 lg 1 p 3 annab maksuhaldurile õiguse pöörata sissenõue rahalisele õigusele

-s sätestatud korras, seega eeldab

§ 118

lg 1 kohaldamine, et täitemenetlust on alustatud ja läbi viidud

-s sätestatut järgides. Samuti on nii

§ 232

kui ka MKS § 130 lg 2 kohaselt maksuvõla sissenõudjaks ja täitetoimingute teostajaks maksuhaldur ehk MTA. Viimane ei ole aga isik ega oma seetõttu tsiviilõigus- ega tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet. Nimetatud sätted ei näe ka ette, et vastavaid täitetoiminguid teostaks riik. Lisaks on kohus otsuse tegemisel väljunud nõude piiridest, sest mõistis kostjalt 140 000 eurot välja riigi kasuks, aga hageja taotles rahasumma välja mõistmist maksuhalduri kasuks. 3 Maakohus jättis kostja ja kolmanda isiku väited ja tõendid osaliselt hindamata ning hindas osa tõendeid ebaõigesti, mistõttu jõudis ekslikult järeldusele, et kohustuse laenuks ümberkujundamine on tõendamata. Seejuures ei põhjendanud kohus, miks raamatupidamise andmed ei oma tähendust. Lisaks jääb kohtuotsusest ebaselgeks, milles seisneb väidetav vastuolu kostja seisukohtade vahel, ning kohtu järeldus on ka ebaõige. Kostja on läbivalt tuginenud sellele, et kostjal oli kinnistute ostuhinna tasumise kohustus, mis vormistati laenukohustuseks, mille kostja täitis

1. jaanuaril
2. Kohustuse täitmise täpne toimumise viis ei omanud hagi tagamise määruse vaidlustamisel õiguslikku tähendust. Kostja esitatud tõendid kinnitavad, et nõude arestimise ajaks oli kostja kohustus lõppenud. Vastustaja seisukoht
3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kolmanda isiku seisukoht
4. Kolmas isik apellatsioonkaebuse kohta seisukohta ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid maakohtu otsust tuleb täiendada otsustusega, et kohaldatud hagi tagamise abinõu jääb jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.
6. Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidluse all, kas Maksu- ja Tolliametil ja hagi esitanud isikul on õigus Eesti Vabariiki esindada, kas

§ 118

lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud ning kas kostjal on täitmata kohustus kolmanda isiku ees. Maakohus leidis, et

§ 118lg 1 kohase hagi esitamise ja rahuldamise eeldused on täidetud.

Kolleegiumi arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi täies ulatuses ei korda. 10. Hageja nõude alus on

§ 118

lg 1, mille kohaselt on nõude arestimise puhul sissenõudjal õigus nõuda kolmandalt isikult võlgniku asemel kohustuse täitmist enda kasuks kohtutäiturile, sealhulgas ka õigus esitada hagi võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku vastu. 11. Esmalt käsitleb kolleegium seda, kas Maksu- ja Tolliametil ja hagi esitanud isikul on Eesti Vabariigi nimel

§ 118kohase hagi esitamise õigus.

Kolleegium leiab, et hagi läbi vaatamata jätmiseks puudub alus. 11.1. Kostja tugineb sellele, et Maksu- ja Tolliametil ei ole Eesti Vabariigi esindamise õigust, kuna hagi esemeks ei ole maksuvõlgnevuse täitmise nõue. Kolleegium kostja käsitlusega ei nõustu. Kuigi kostja ei ole maksuvõlgnik, on hagi esitamise eesmärgiks kolmanda isiku kui maksukohustuslase tasumata maksuvõla sissenõudmine. Maksuhalduril on MKS § 130 lg 1 p 3 järgi õigus pöörata maksuvõla sissenõudmisel sissenõue rahalisele õigusele maksukorralduse seadusega ja täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras. Seega on Maksu- ja Tolliametil õigus pöörata nõue kolmanda isiku kui maksuvõlglase rahalistele nõuetele

-i järgi, sh võlgniku suhtes kohustatud kostja vastu (

§-d 111 ja 118). Võlgniku nõude sissenõudmiseks tegi Maksu- ja Tolliamet haldusakti (korralduse) võlgniku suhtes kohustatud kostjale (kd I, tl 50). Kuna kostja nõude arestimise korraldust ei täitnud, oli Maksu- ja Tolliametil õigus esitada hagi võlgniku suhtes kohustatud kostja vastu. Maakohus märkis 4 õigesti, et Maksu- ja Tolliametil on MKS § 133 lg 1 järgi Eesti Vabariigi esindamise õigus maksuvõlgade sissenõudmisel ja seega ka

§ 118kohase hagi esitamisel.

11.

1. Kolleegium ei nõustu ka kostja seisukohaga, et hagi esitanud isikul puudub esindusõigus. Maksu- ja Tolliameti õigus osaleda menetluses Eesti Vabariigi nimel on sätestatud MKS § 133 lg-s 1, mille kohaselt esindab maksuvõlgade sissenõudmisel likvideerimis-, pankroti-, saneerimis-, võlgade ümberkujundamise ja kohtumenetluses riiki Maksu- ja Tolliamet. Maksuja Tolliameti peadirektor andis
2. jaanuari
3. a käskkirjaga nr 26-P üldvolituse erimenetluse valdkonnajuhtidele edasivolitamise õigusega Maksu- ja Tolliameti teenistujatele Maksu- ja Tolliameti esindamiseks kohtumenetlustes (kd III, tl 61). Revo Krause kui erimenetluse valdkonnajuht (juriidiline osakond) on andnud Karel Miisnale, kes on Maksu- ja Tolliameti juriidilise osakonna erimenetluse valdkonna jurist, sealhulgas volituse Maksu- ja Tolliameti esindamiseks tsiviilkohtumenetluses (kd I, tl 198) ja Eesti Vabariigi esindamiseks kohtumenetluses (kd III, tl 59). Kolleegium selgitab, et edasivolituse andmisel võib esindaja kanda talle kuuluva esindusõiguse üle edasivolituse saanud isikule selliselt, et edasivolituse alusel tegutseks edasivolituse saanud isik esindatava esindajana või võib esindaja anda edasivolituse saanud isikule volituse esindaja esindamiseks. Mõlema variandi puhul on edasivolituse kasutamisel samad tagajärjed. Seega asus maakohus õigesti seisukohale, et hagi esitas Eesti Vabariigi nimel selleks volitatud isik. Kostja tugineb sellele, et Maksu- ja Tolliameti peadirektor ei ole andnud juriidilise osakonna valdkonnajuhile edasivolitust ega edasivolitamise õigust riigi esindamiseks, kuid ei selgitanud, millisel õiguslikul alusel põhineb tema seisukoht, et edasivolituse saanud isik võib tegutseda üksnes esindatava nimel ja esindatava esindajana, mitte esindaja esindajana. 11.
4. Kostja väidab lisaks, et maksuvõla sissenõudjaks ja täitetoimingute teostajaks on Maksuja Tolliamet, kes ei oma aga tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet. Kolleegium märgib, et kuigi maksuvõla sissenõudmine on Maksu- ja Tolliameti kui riigi valitsusasutuse ülesanne (MKS § 10 lg 2 p 3, § 128 lg 1), siis on sissenõudjaks praeguses menetluses Eesti Vabariik. Maksu- ja Tolliamet osaleb menetluses oma pädevuse raames Eesti Vabariigi nimel. TsMS § 201 lg 2 järgi on tsiviilkohtumenetlusõigusvõime igal isikul, kellel on õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 26 kohaselt on õigusvõime juriidilistel isikutel. Vastavalt TsÜS § 25 lg-le 2 on riik avalik-õiguslik juriidiline isik. Seega on hagejal tsiviilkohtumenetlusõigusvõime TsMS § 201 lg 2 mõttes.
5. Järgmisena hindab kolleegium, kas hagejal on

§ 118lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt kolmanda isiku asemel kohustuse täitmist.

Kolleegium leiab, et maakohus on hagi õigesti rahuldanud. 12.1. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väitele, et

§ 118

lg 1 kohaldamine eeldab, et täitemenetlust on alustatud ja läbi viidud

-s sätestatut järgides, märgib kolleegium järgmist. Vastavalt

§ 3

lg-le 1 korraldavad täitedokumentide täitmist kohtutäiturid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Üheks täitedokumendi liigiks, mida saab täita muu täitevorgan, on maksuhalduri haldusakt maksukohustuste ja muude rahaliste kohustuste sundtäitmise kohta (

§ 2lg 1 p 12).

Maakohus tuvastas, et kolmanda isiku õiguseellane ei ole maksuhalduri

1. detsembri
2. a maksuotsusega nr 12.2-3/041286-21 määratud rahalist kohustust täitnud. Maksuvõlg läks MKS § 35 alusel üle kolmandale isikule. Maksu- ja Tolliamet sundtäidab nõudeid MKS § 128 lg 1 järgi täitemenetlust reguleerivates õigusaktides sätestatud korras maksukorralduse seaduses sätestatud erisustega. Maksuvõla sundtäitmise eeldused sätestavad MKS § 128 lg-d 2 ja 3 (vt ka MKS § 129). Maksuhalduril on maksuvõla tasumata jätmisel MKS § 130 lg 1 p 3 alusel õigus pöörata sissenõue võlgniku rahalistele nõuetele maksukorralduse seadusega ja täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras. Seega toimub sissenõude pööramine rahalistele nõuetele

-s sätestatud 5 korras, kus kohtutäituri õigused omistatakse MKS § 130 lg 1 p 3 kohaselt maksuhaldurile. MKS § 130 lg 2 järgi on maksuhalduril küll õigus täitemenetluse jätkamiseks pöörduda kohtutäituri poole, kuid samal ajal kehtib põhimõte, mille järgi peab maksuhaldur tegema kõik endast oleneva enne, kui pöördub kohtutäituri poole. Järelikult oli maksuhalduril õigus pöörata sissenõue kolmanda isiku varale, sh võis arestida kolmanda isiku nõude kostja vastu (

§ 111

) ja nõude täitmata jätmisel esitada kostja vastu hagi vastavalt

§-le 118. Eelnevat arvestades nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et

§ 118

lg 1 kohaldamiseks eraldi kohtutäituri poolt läbiviidavat täitemenetlust seadus ette ei näe. 12.

1. Kostja heidab ette, et maakohus jõudis ekslikult järeldusele, mille kohaselt on
2. septembri ja
3. novembri
4. a kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingutest tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse laenuks ümberkujundamine tõendamata. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud nimetatud kinnistute müügilepingute seotust
5. septembri
6. a laenulepinguga. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega, sh hinnanguga
7. septembri
8. a laenulepingule. Vastupidisele järeldusele ei anna alust jõuda kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei ole maakohus esitanud sisulist põhjendust, miks raamatupidamise andmed ei oma tähendust. Kolleegium leiab, et kostja ja kolmanda isiku pearaamatu väljavõtete põhjal ei ole võimalik teha järeldust kinnistute müügilepingute seotuse kohta laenulepinguga, sest tegemist on raamatupidamislike kannetega, millest ei nähtu võlasuhte sisu (kd II, tl 191–192). 12.
9. Samuti heidab kostja apellatsioonkaebuses ette kostja poolt maakohtule esitatud kinnituskirja hindamata jätmist. Kolleegium märgib, et menetlusosaliste seletused ei ole tõendiks TsMS § 229 lg 2 järgi (vt Riigikohtu
10. juuni
11. a otsus tsiviilasjas nr 2-1617491/80, p 15.5 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures on juriidilise isiku seaduslikud esindajad tõendiallikatena käsitatavad kui menetlusosalised, mitte tunnistajad. Kinnituskirja on koostanud kostja, kolmas isik ja kostja juhatuse liige (kd II, tl 206), kes kõik on menetlusosalised. Seega ei saanudki maakohus seda kui tõendit hinnata, sest kõnealuses dokumendis sisalduvad selgitused ei ole nõutavas protsessivormis ja nende põhjal ei saa kohus teha kindlaks kostja vastuväiteid põhjendavaid asjaolusid. Kuigi maakohus rikkus menetlusõiguse normi sellega, et ei juhtinud kostja tähelepanu sellele, et kostja esitatud tõend ei vasta protsessinormidele (vt TsMS § 238 lg 4), siis ei mõjuta see asja lõppjäreldust. Ringkonnakohus põhjendas istungil selle tõendi arvestamata jätmist, kuid kostja ei esitanud ringkonnakohtule sellega seoses taotlusi, näitamaks, et ta oleks maakohtu selgitamise tulemusel saanud oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid täiendavalt tõendada (vt ringkonnakohtu
12. detsembri
13. a istungi protokoll; kd III, tl 108 pöördel–109). Kolleegium ei nõustu ka kostja käsitlusega, et kõnealune dokument on käsitatav kinnituskirjana võlaõigusseaduse (VÕS) § 32 mõttes. Vastavalt viidatud normi lõikele 1 saadetakse kinnituskiri mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist pärast suulist või muul viisil mitteformaalselt kokkuleppe saavutamist, et kinnitada üle sõlmitud lepingu sisu ja sellega ka tahe olla kinnituskirjas näidatud tingimustel lepinguliselt seotud. Kostja sõnul saavutati kokkulepe kinnistute ostuhinna laenuks ümber vormistamise kohta
14. a septembris, kuid kinnituskiri on allkirjastatud
15. detsembril 2020 (kd II, tl 208). Dokument on allkirjastatud kohtumenetluse ajal ja tundub olevat koostatud spetsiaalselt kohtumenetluse tarbeks. Seejuures on kostja väide, et kõnealune dokument on vaadeldav kinnituskirjana VÕS § 32 tähenduses ka vastuolus tema väitega, mille kohaselt vormistas ja allkirjastas kostja ja kolmanda isiku õiguseellase seaduslik esindaja ostuhinna laenuna võlgnemise kohta
16. septembril 2018 laenulepingu. Kolleegium märgib, et kinnituskirja sisuks on lepingu täitmise kindlaksmääramine ja täpsustamine pärast mitte kirjalikus vormis saavutatud kokkulepet. 12.
17. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult viidanud kostja väidete vastuolulisusele, mis vähendab nende usaldusväärsust. Kostja väitis hagi tagamise määruse 6 peale esitatud määruskaebuses, et
18. jaanuari
19. a lepingu alusel Danske Bank A/S Eesti filiaalile 174 596,35 euro maksmisega täitis ta kohustuse kolmanda isiku ees kinnistute müügilepingute alusel ostuhinna tasumiseks (kd I, tl 219), kuid ei viidanud sellele, et rahasumma võlgnetakse kolmandale isikule laenuna ega teistele kolmandale isikule tehtud maksetele. Seega ei nõustu kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt on kostja läbivalt tuginenud sellele, et ostuhinna tasumise kohustus vormistati kolmanda isiku laenuks kostjale ja laenulepingust tulenev kohustus täideti täielikult
20. jaanuaril 2019, sh perioodil
21. oktoober
22. a kuni
23. jaanuar
24. a makstud 37 300 euroga ja
25. jaanuaril 2019 makstud 25 403,65 euroga. Kostja lepinguline esindaja avaldas ringkonnakohtu istungil, et kostja ja kolmanda isiku õiguseellane vormistasid kinnistute ostuhinna tasumise kohustuse
26. septembril 2018 laenulepinguna, sest kostjal puudusid rahalised vahendid kohustuse täitmiseks (vt ringkonnakohtu
27. detsembri
28. a istungi protokoll; kd III, tl 109). Sellest väitest tulenevalt märgib kolleegium täiendavalt, et kostja avaldatud põhjendus ei ole eluliselt usutav, sest samal ajal on kostja korduvalt rõhutanud, et kostja ja kolmanda isiku õiguseellane olid sama isiku kontrolli all, kes oli ühtlasi mõlema isiku seaduslik esindaja. Seega jääb arusaamatuks, miks olukorras, kus poolte seotuse tõttu saab eeldada kolmanda isiku õiguseellase teadmist kostja varalisest olukorrast, lepiti
29. septembri ja
30. novembri
31. a kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingute sõlmimisel kokku, et ostuhind tuleb tasuda hiljemalt kolme pangapäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest (kd I, tl 6 pöördel ja 13). Seejuures sõlmiti
32. novembri
33. a leping kinnistu müügi kohta kaks kuud pärast väidetava laenulepingu sõlmimist. 12.
34. Kuivõrd kostja tugineb sellele, et kostjal oli kinnistute ostuhinna tasumise kohustus, mis kujundati
35. septembril 2018 ümber laenukohustuseks ning kostja täitis sellest laenulepingust tuleneva kohustuse perioodil
36. oktoober
37. a kuni
38. jaanuar
39. a tehtud maksetega ja
40. jaanuari
41. a lepingu alusel saadud raha eest, siis asus maakohus õigesti seisukohale, et kuna kinnistute müügitehingutest tuleneva võlasuhte ümber kujundamine laenusuhteks on tõendamata, siis ei oma vaidluse lahendamise seisukohast tähendust
42. septembri
43. a laenulepinguga seotud laenu tagasimaksed ega muud laenusuhted. Seetõttu ei pidanudki maakohus hindama sellega seoses kostja esitatud tõendeid, nagu heidab apellatsioonkaebuses ette kostja. Eelnevat arvestades ei pea kolleegium vajalikuks vastata ka hageja väidetele, mille kohaselt täitis kostja
44. jaanuari
45. a lepingu alusel Danske Bank A/S Eesti filiaalile raha makstes enda kohustust ja maksed on tehtud tema enda huvides. Kolleegium märgib, et tegemist on kahe eraldi õigussuhtega. Kostja võib olla küll täitnud
46. septembri
47. a laenulepingust tuleneva kohustuse kolmanda isiku ees, kuid kuna asjas ei leidnud tõendamist
48. septembri ja
49. novembri
50. a kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingutest tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse seos laenulepingust tuleneva kohustusega, siis on ühtlasi tõendamata hageja arestitud kolmanda isiku ostuhinna tasumise nõude kostja vastu täitmine. Isegi kui nõustuda kostja käsitlusega võlakohustuse ümberkujundamise kohta, oleks kostja oma väite tõendamiseks pidanud esitama notariaalselt tõestatud kokkuleppe kinnistute müügilepingutest tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse täitmise laenuna võlgnemise kohta. Vastavalt asjaõigusseaduse § 119 lg-le 1 peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Kolleegium selgitab, et kokkuleppel, millega võlakohustus kujundatakse ümber laenuks, on deklaratiivse võlatunnistuse tähendus ja tagajärjed. Kuna võlaõigusseaduse järgi kehtib iseseisev vorminõue ainult konstitutiivsele võlatunnistusele, siis tuleks deklaratiivse võlatunnistusega võetud kohustustele kohaldada seadusega alussuhtele ette nähtud vorminõudeid (vt Riigikohtu
51. aprilli
52. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; vt ka TsÜS § 77 lg 3 esimene lause, § 83 lg 1 ja VÕS § 11 7 lg 3). Seega on notariaalselt tõestatud lepingust tuleneva võlakohustuse ümberkujundamine laenuks võimalik üksnes notariaalselt tõestatud vormis.
53. Viimaks võtab kolleegium seisukoha apellatsioonkaebuse väite osas, mille kohaselt väljus maakohus vastuolus TsMS §-ga 439 nõude piiridest, sest mõistis kostjalt 140 000 eurot välja Eesti Vabariigi kasuks, aga hageja taotles rahasumma välja mõistmist maksuhalduri kasuks. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu. Maakohus mõistis vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 2 välja 140 000 eurot Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks. Hagiavalduses on märgitud, et hagi esitab Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu; edaspidi hageja, maksuhaldur) (kd II, tl 3). Seega ei ole maakohus väljunud nõude piiridest, sest maksuhaldurina on hagiavalduses käsitatud Eesti Vabariiki Maksu- ja Tolliameti kaudu.
54. TsMS § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus on kohtuotsuses hagi tagamise abinõu kehtivuse osas jätnud seisukoha võtmata. Ringkonnakohtul on võimalik eeltoodud minetus kõrvaldada. Maakohus on
55. oktoobri
56. a määrusega rahuldanud hagi tagamise taotluse ning seadnud kostja omandis olevale kinnisasjale asukohaga Astri põik 1, Viimsi alevik, Viimsi vald (registriosa nr 277002) kohtuliku hüpoteegi summas 140 000 eurot hageja kasuks (kd I, tl 209). Arvestades seda, et hageja on soovinud hagi tagamise abinõu jõusse jätmist (vt ringkonnakohtu
57. detsembri
58. a istungi protokoll; kd III, tl 108 pöördel) ja abinõu kehtima jäämine on kohtuotsuse täitmise tagamiseks vajalik, jätab kolleegium
59. oktoobri
60. a hagi tagamise määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu TsMS § 445 lg 2 alusel kohtuotsuse täitmise tagamiseks jõusse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
61. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust.
62. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtus kantud hageja menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Kolmanda isiku menetluskulud tuleb jätta TsMS § 167 lg 2 esimese lause järgi tema enda kanda.
63. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Hageja menetluskulude nimekirja ega menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ei esitanud ja tal ei ole ka tsiviilasja toimikust nähtuvaid kulusid, mistõttu apellatsiooniastmes kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
64. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 8